Читать книгу Viktoriaanid - A. N. Wilson - Страница 9

Nälja, mustuse ja vaesusega käisid vääramatult kaasas haigused. 7. novembril 1837 pani üks arst Londoni East Endi vaeses Limehouse’i piirkonnas kirja seitsmeaastase Iiri päritolu Ellen Greeni haigusloo. Tüdruk elas oma vanematega väikese maja teise korruse armetus korteris aadressil Well-alley, Ropemaker’s Fields, Limehouse, väga vaestes, räpastes ja kitsastes oludes. Ühes ja samas toas elasid tema vanemad veel kahe selle pere lapsega ja veel üks iirlastest abielupaar oma ainsa lapsega, kes veel rinda imes.

Arst Charles Johnston märkis üles, et räpane korter külgnes sealaudaga ning et selle põrand oli üksainus sõnniku ja mustuse hunnik, „elumaja ja sealauda ühistoodang”. Väikest Ellenit tabas esimene oksendamis- ja kõhulahtisushoog 26. oktoobril, siis algasid krambid säärtes ja reites. Mõne päevaga oli ta nägu kokku kuivanud, silmad sügavale silmakoobastesse vajunud, sidekestad põletikus, huuled sinised, keel valge. Need olid koolera kindlad tundemärgid ja umbes päev hiljem ta surigi. ¹

Ühiskonna suhtumine haigustesse näitab rohkem kui tema meditsiiniliste teadmiste hulk. Viktoriaanlik Inglismaa, kelle osaks oli saada nii tihedalt rahvastatuks, kogu maailmas nii poliitiliselt võimsaks, nii räpaseks ja nii rikkaks, valas suure osa oma paranoiast ja kaksipidisest suhtumisest mammonakummardamisse neisse tunnetesse, mida väljendati avalikult seoses kooleraga. Haigus tuli Indiast, kust pärines nii suur osa brittide jõukusest ja süüst. India subkontinendilt levis nakkus välja alles 19. sajandil ja esimene suurem epideemia puhkes 1817. aastal. Haiguspuhangu ulatus oli otseses sõltuvuses kaubandusest, tihenenud läbikäimisest Bengalis asuvate Euroopa, peamiselt Briti kaupmeeste ja neid sinna kaitsma saadetud sõjavägede vahel. 1817. aastal kaotas Kolkata (Calcutta) lähedal Bundelkhandis laagris olnud Hastingsi markii armee koolera tõttu 5000 meest. 1818. aastal haaras haigus kogu India subkontinenti. 1819. aastaks oli koolera jõudnud Mauritiusele, 1824. aastaks oli see levinud kogu Lõuna- ja Kagu-Aasiasse. 1829. aastal oli see juba Afganistanis ja Pärsias. 1831. aastal jõudis haigus Moskvasse, Peterburisse ja Läänemere sadamatesse. ² „Oleme olnud neil päevil tunnistajaks uue katku sünnile ning lühikese neljateistkümne aastaga on see rüüstanud kõige ilusamaid paiku maamunal ning pühkinud minema vähemalt viiskümmend miljonit meie soost.” ³

Londonis asus riiginõukogu otsekohe tegelema küsimusega, kas ka sissetoodavad kaubad võivad olla nakkusohtlikud. Nii sai koolerast algusest peale mammonanakkuse metafoor. Ühiskond, mis rajas end täielikult kaubandusest saadava tulu alusele, mõtles välja ülevaid hierarhiaid ja etikette, mille kohaselt „kauplemas olemine” tähendas, et sa oled puutumatu. Nakkusohtlike importtoodete küsimusega olid põimunud hirmud välismaise ja välismaalaste ees. Pandi tähele, et koolerapuhangud esinesid sageli dokkide läheduses – nagu ka noorukese Ellen Greeni puhul, kes lisaks kõigele muule oli veel iirlane.

Thomas Wakley (1795–1862) märkis valitsuse sanitaarkordoni loomise plaanide kohta sarkastiliselt: „Nõukad seadusandjad, kes ei suuda takistada levival kooleral ookeani ületamast, aga kes ometi suudavad hoida seda tungimast läbi heki või minemast üle põllu.”

Wakley ise on põnev isiksus, Cobbetti laadi radikaal, üks selle ajastu suurejooneliselt vihastest meestest. 1823. aastal, 28-aastasena asutas ta meditsiiniajakirja The Lancet ning tal oli alatasa pahandusi Londoni õpetushaiglatega selle pärast, et ta paljastas nende nepotistlikku korraldust ja avaldas loengute sisu, mida kirurgid pidasid enda omandiks. Ta oli koroner, kes kasutas oma ametikohta selleks, et paljastada ülekohut, hea näide selle kohta on 1846. aastast. Wakley juhatas sõdur Frederick John White’i surma asjaolude uurimist, nimelt oli see mees surnud piitsutamise tagajärjel. Kohtuotsus, milleni Wakley aitas kohtul jõuda, tekitas sellise sensatsiooni, et piitsutamise edaspidisest kasutamisest loobuti peaaegu otsekohe. Pärast mõnda ebaõnnestumist valimistel sai Wakleyst Finsbury esindajana (radikaalne) parlamendiliige, kui parlament pärast tulekahjut esimest korda jälle kogunes – 10. jaanuaril 1835 – ning ta ei hoidnud enda teada oma arvamust Tolpuddle’i märtrite asjas.

Eelkõige aga mäletatakse Wakleyt ajakirja The Lancet pärast. See ilmub suurepärase arstiteadusliku ajakirjana tänapäevalgi. Tema kaasaegsete seisukohast aga oli perioodiline meditsiiniväljaanne ühiskondlik-poliitiliste vaatluste surmav relv. Poliitikud ründasid The Lancetit järjekindlalt sellepärast, et ta avaldas andmeid koolera leviku kohta. Wakley teadis, et võimudele sobis teadete võltsimine, püüdes ära hoida paanika levimist. ⁴ See oli üks põhjuseid, miks tema koroneritöö nii tähtis oli – teha kindlaks, millesse inimesed olid surnud. Valitsusel polnud koolera leviku tunnistamiseks rohkem soovi kui võtta omaks, et sõdurid surid piitsutamise tagajärjel. 1837. aasta haiguspuhang, mis võttis elu Ellen Greenilt, oli tegelikult üsna tagasihoidlik. Ajakiri The Lancet juhtis lugejate tähelepanu kahekümne ühele Aasia koolera haigusjuhtumile meremeeste haiglalaeva Dreadnought pardal, kust see oli levinud ka vahetus naabruses asuvasse Limehouse’i. Surmateadetes 1837. aasta oktoobrist detsembrini oli näha ilmset surmade arvu kasvu, aga nagu Wakley kibedusega märkis: „Me ei leia, et nimetatud oleks ühtainustki koolerajuhtumit.”

Pärast 1832. aastat puhkes Suurbritannias kolm suuremat kooleraepideemiat: aastail 1848–1849, 1853–1854 ja 1866. Esimene neist tappis Inglismaal ja Walesis 53 000 inimest, Šotimaal 8000; järgmine tappis 26 000 inimest – aga neist 10 000 ainuüksi Londonis; 1866. aasta puhang tappis 17 000 – neist 6000 Londonis. Siiski ei tuleks arvata, nagu oleks ükski Briti valitsus olnud nii hoolimatu, et kasutada surmatõbe poliitilise relvana. Haigus kohutas nii rikkaid kui ka vaeseid, aga nende reaktsioonides – mitte ainult Suurbritannias, vaid kogu Euroopas – avaldusid erinevused klasside vahel, mis ise olid sündinud kapitalismi tekkega. Varakad klassid pooleldi kartsid välismaalt sissetoodud nuhtlust, mis oli otsekui astel nende äsja omandatud jõukuse sabas. Ühtlasi kartsid nad seda kui vaestelinnaosades avalduva ühiskonna lõhenemise füüsilise nakkuse välispidist ja nähtavat sümptomit. Enamikul varasematel aegadel oli võidud vaesed lihtsalt „rahule jätta”, neid „mitte tüüdata”, nagu oli üles kutsunud vana toori Sir Walter Scott. Kapitalismi-eelses kadunud Eedenis, industrialiseerimise-eelses Britannias, enne rahvastiku, ekspordi ja impordi plahvatuslikku kasvu võisid tõeliselt sinisilmsed toorid, nagu näiteks teeneline luuletaja William Wordsworth (1770–1850) näha isegi vaesuses ilu. Wordsworthi vana Cumberlandi kerjus, kes vaeseid maakodusid külastades ligimesearmastust esile kutsus, levitas pigem armu kui haigusi. (Charles Lambil (1775–1834) olid analoogsed mõtted seoses Londoni kerjustega George IV valitsusajal.) Ent sellised vaesed nagu Limehouse’is elanud Ellen Green, kes jagas tillukest eluruumi kahe perekonna ja sigadega, olid sattunud sellistesse oludesse osalt kunstlikel põhjustel. Tema vaesuse eest, hakkasid 1830. ja 1840. aastate valitsevad klassid ebamugavalt tajuma, vastutasid nemad, sest see oli nende looming ja neil oli kohustus sellega tegeleda. Vooruslikud parlamendisaadikud, ajakirjanikud, riigiametnikud ja tarkpead tutvusid vaeste olukorraga ja tundsid, et nad on kohustatud midagi ette võtma; vaesed puhtaks kasima, ära koristama, neid parandama. Need olid sügavalt ebatoorilikud seisukohad ja vaestele need ei meeldinud. Just seetõttu pidasid Euroopa vaesed nii paljudes piirkondades arstide kooleraravi katseid nende massiliseks tapmiseks. Venemaal Peterburis tapeti üks sakslasest arst ja kuus peksti läbi, kui nad üritasid kooleraohvreid aidata. Preisimaal keeldusid vaesed koolera olemasolu üldse uskumast, nad panid tähele, et haiguspuhangud langesid kokku arstide ilmumisega slummidesse ning tegid vääramatult loogilise järelduse, et arstid on nad ära mürgitanud. ⁵

Arste, nagu ka politseinikke, pidasid varajase Victoria ajastu vaesed vihatud valitseva klassi esindajateks, kes olid tulnud selleks, et takistada vaeseid tegemast seda, mis nende olukorras tundus igati mõistlik: välja astumast, mässamast, rüüstamast, hävitamast – mitte et neil seejuures oleks tingimata meeles mõlkunud mingi konkreetne või fookustatud eesmärk, vaid lihtsalt karjatuse poliitilise ekvivalendina ennast väljendades. Pealinna politseiüksus rajati 1829. aastal. Mandri-Euroopas kujunesid võrreldavad korravalvejõud, sandarmeeriad, lihtsa vastusena rahvastiku plahvatuslikule suurenemisele. Neil oli kaks peamist ülesannet: kaitsta vara (ja elu) ning piirata vabadust. ⁶ Politseid nähti algusest peale benthamliku ühiskonnakontrolli vahendina. Sellised radikaalid nagu Edwin Chadwick uskusid, et politseijõudude konsolideerimine aitab kuritegevust ära hoida – tema teose „Ennetav korravalve” (Preventive Policing 1829) võtsid ta radikaalsetest filosoofidest sõbrad, nagu näiteks James ja John Stuart Mill, entusiastlikult vastu ning seda kiitis isegi vana Jeremy Bentham ise. ⁷

Jeremy Bentham (1748–1832) näib olevat ebatõenäoline ristiisa Briti riigile või ükskõik millisele muule riigile. Ja kui rääkida tema välimusest, siis seda on võimalik kontrollida, sest tulihingelise ratsionalistina nägi ta ette, et teda ei maetaks usulise tseremoonia saatel maha, vaid säilitataks klaasist kastis alalise meeldetuletusena 19. sajandi inimkonnale, et keha ei tõuse üles ning elu pole kaugeltki igavene, vaid maine, faktidel põhinev ja empiiriline. Seal ta istub, Goweri Streetil University kolledži vestibüülis, laia äärega pehme viltkübar peas, lahtine visiitkuub seljas ja nankingpüksid jalas, kutsudes esile möödapääsmatu võrdluse Lenini mausoleumiga Moskvas. Aga kui venelased on vaga rahvas ja mitte kusagil mujal rohkem kui oma ateistliku revolutsiooni kultuses ning nad seisid usulise innuga järjekorras, et näha oma poliitilise süsteemi autori jäänuseid (või vahakuju), siis inglased ei tee Benthamist üldse välja. Ta istub seal nagu mõne ekstsentrilise lakei vahakuju, pikad juuksed kübara alt väljas, ning 95 protsenti tema kaasmaalastest ei oskaks teile öelda, kes see mees selline on või oli.

Benthami vaimne teekond kõrgtoori absolutistist radikaalide kullakeseks, vaimulikust uskmatuks ammutas kütust suurest intelligentsist ja sõltumatust mõtlemisest, mida päranduseks saadud hiigelvarandus volilt kasutada lubas. (Algselt oli see kokku aetud pandimajatuludega.) Tal oli vaba aega, tervist ja raha selleks, et pühendada raskeid tunde kogu ühiskonna loomuse üle arutamisele, mõtlemisele, mis paneb ühiskonna toimima ja mis selle revolutsiooni aegadel purunema paneb. Tema „utilitaristlik” õpetus – väljend, mille tegi populaarseks tema kõige tulihingelisema järgija James Milli poeg John Stuart Mill – suurimast võimalikust õnnest võimalikult paljudele viis ühelt poolt radikaalsesse tahtevabadusõpetusse ja teiselt poolt jäikade kontrolliideede juurde. Panoptikoni mudel, mida ta vanglate ja töömajade ehitamiseks soovitas, väljendas arhitektuuris tema poliitilist ilmavaadet – keskvõim peab sõltuma riigi teisitimõtlejatel või tõrksatel elementidel silma peal hoidmisest. Kuna tema asjatundlikkus sellistes valdkondades, mida me tänapäeval nimetame sotsioloogiaks ja majandusteaduseks, oli tohutult suur, siis küsisid temalt tegelikult nõu sellised poliitikud, kellele keegi temalt poolehoidu poleks oodanud. Robert Peel oli Benthamiga kirjavahetuses politseijõudude moodustamise küsimuses. Henry Broughami kohtureformid – erieestkoste kaotamisest kuni kohalike kohtute loomiseni – järgisid Benthami ettekirjutusi täht-tähelt. Aga laiemalt ja veelgi laiemalt – Benthami ideed India haldamisest, mis 1820. aastatel, kui võim Ida-India Kompanii käes oli, tundusid fantastilised, rakendati 1860. aastatel, impeeriumi laienemise ajal, kõik praktikasse. ⁸

Seetõttu võib Benthamit nii vaimselt kui ka faktiliselt pidada viktoriaanliku reaalpoliitika isaks. „Suurim õnn suurimale arvule” teooria aluseks oli kalk, kuid realistlik arvestus, et kõigile meele järele olla pole võimalik. Stabiilse ühiskonna loomise saladus on õnnetute isoleerimises ja kahjutuks tegemises.

Kui 18. sajandi Inglismaa aristokraatiast domineeritud hierarhilises maailmas olid elu ja vara suuresti seaduse kaitse all ning õigust mõistsid rahukohtud ja kohtunikud suure rangusega, siis reformideajastul asendati õiguse mõiste preventiivse korravalve mõistega. 18. sajandi Inglismaa sai hakkama ilma politseita osalt seetõttu, et rahvaarv oli nii väike, osalt seetõttu, et 1820. aastatel oli rohkem kui 200 surmanuhtlusega karistatavat süütegu. Inglismaal kehtis Euroopa kõige karmim kriminaalkoodeks. 1841. aastaks jäi seaduseraamatusse vaid kaheksa süütegu, mille eest võidi karistada ülespoomisega. Need reformid valmistasid heameelt liberaalidele, kes olid rõõmsad, pääsedes „Kerjusooperi” võllapuude maailmast. Kuid politseijõudude kasutamise vastu olid peamiselt just töötavad klassid. Liberalism – kui kasutada seda mõistet kõige laiemas tähenduses – andis teatud poliitilised õigused varakate indiviidide laiemale grupile, kuid kärpis järsult isikuvabadust. Keskse politseiväe loomisega kaotati kohalikud vahimehed, Dogberryd ja Elbow’d, kes olid Tudorite aegadest peale rahu valvanud, ning tugevdati riiklikku kontrolli. ⁹

Muuseas ei toimunud pärast pealinna politsei rajamist mingit märgatavat kuritegevuse vähenemist. ¹⁰ Peeli 3000-mehelisel politseiväel oli selle esimese kahekümne aasta jooksul suuresti poliitiline funktsioon. Peaaegu kõik politseinikud – seegi oli iseenesest ajamärk – olid põllumajandustöölised, kes vaesuse tõttu olid sellele tööle tulnud, aga neil puudus side linnaproletariaadiga, kelle ohjes hoidmiseks nad olid tööle võetud. („Ma olen keeldunud palkamast härrasmehi ülevaatajateks ja inspektoriteks,” selgitas Peel, „sest olen kindel, et nad on selle töö jaoks liiga head.”) ¹¹ Ehkki politsei loomise ajal räägiti vaid sellest, et nad peaksid panema piiri varastamisele ja vägivallale, mille tõttu 900 000 naela väärtuses vara kaduma läks, ei kulunud kaua aega, kui politseinikke rakendati ka tšartistide ässituslaine mahasurumiseks. ¹²

Tšartismi fenomeni oleks võimalik käsitleda 20. sajandi vasakpoolsuse enneaegse kuulutajana, ehkki seosed on nõrgad ja sageli on raske leida mingisugust apostellikku järjepidevust, mis oleks allesjäänud tšartistide gruppidelt või indiviididelt edasi antud kujunevale töölisliikumisele. Võib-olla kõige otstarbekam oleks tšartismi käsitada oma aja nähtusena. Selle püüdlused, lootused ja hirmud, mida ta äratas elanikkonna eri osades, selle peaaegu saavutatud võidud ja summutatud lüüasaamine moodustavad kõige järjepidevamalt huvitava tausta Victoria valitsusajal poliitilisele ajaloole selle esimese kümne aasta jooksul.

Need, kes lootsid, et lord Grey (1764–1845) ja lord John Russelli (1792–1878) reformiseadus toob kaasa demokraatia ajastu või isegi kodanluse valitsuse, pidid avastama, et nende lootused ei täitunud. Grey valitsus oli peaaegu täiesti aristokraatlik, selle neli liiget, kes istusid alamkojas, olid Iiri vikont lord Palmerston (1784–1865), Spenceri krahvitiitli pärija lord Althorp, lord Glenelgina peeriks ülendatud Šoti maaomanik Grant ja tohutute maavaldustega Inglise baronet Graham. Grey valitsuse esimene akt pärast reformiseaduse vastuvõtmist oli kahe hertsogitiitli omistamine. ¹³ Viisteist aastat hiljem, kui North Country radikaal John Bright (1811–1889) rääkis uue reformitud parlamendi koosseisust ja ütles parlamendile 1847. aastal, et „praegune valitsus on sisuliselt keskklasside oma”, siis kõlas saalis naer. ¹⁴ 1832. aasta reformid laiendasid ehk valimisõigust mõnele varakale isikule, kes seni olid sellest kõrvale jäänud, aga paljud endised kombed jäid püsima. Näiteks olid ikka veel olemas „omandlinnad” – parlamendikohad, mis olid sisuliselt ühe patrooni valduses. Calne’i linnake Wiltshire’is kuulus Lansdowne’i markiile. 1832. aastal saatis Calne Westminsterisse oma saadikuna Kerry krahvi – lord Lansdowne’i vanima poja. Kui too 1836. aastal suri, tuli tema asemele John Charles Fox Strangways, Lansdowne’i õemees. 1837. aastal läks saadikukoht lord Lansdowne’i järelejäänud pojale Shelburne’i krahvile, kes valiti parlamenti 1841., 1847. ja 1852. aasta valimistega. ¹⁵ Ühtlasi ei peaks me ette kujutama, nagu oleks 1832. aasta valimisõiguse laiendamine puudutanud rohkem kui käputäit rahvastikust. Tegelikult antud häälte osas ei muutnud reformiseadus paljudes piirkondades mitte midagi. Harwichis, kust valiti kaks saadikut, koosnes valijaskond 214 inimesest, kellest 156 hääletas 1832. aasta valimistel ja ainult 123 hääletas 1835. aasta valimistel. 179 valijaga Totnes valis kaks saadikut, 8000 uue valijaga Liverpool valis samuti kaks saadikut. Väga paljusid väiksemaid valmisringkondi, eriti neid, mis kuulusid aristokraatidele, valimised üldse ei kõigutanud, ja valijatele meelehea andmine oli protseduuri igati heakskiidetud osa – mitte ainult heakskiidetud, vaid hädavajalik selleks, et veenda valimisõiguslikke isikuid üldse hääletama. Mis salajasse hääletamisse puutub, siis võib-olla jagasid paljud lord Palmerstoni seisukohta: „… hiilides hääletuskasti juurde minemine ja paberitüki sissepistmine enda ümber vaadates, et keegi seda lugeda ei saaks, on teguviis, mis ei ole konstitutsiooniline ega otsekohese ja ausa inglase iseloomu vääriline”. ¹⁶

Kuninganna Victoria esimese parlamendi kogunemisel oli meie vana sõber, Finsbury radikaalne parlamendisaadik Thomas Wakley teinud ettepaneku valimisõigust veelgi laiendada ja viia sisse salajane hääletamine, et muuta kuritarvitused valimistel raskemaks. Sellega provotseeris ta suure reformiseaduse tunnustatud ehitusmeistrit lord John Russellit pidama alamkojas oma kuulsa otsustavuskõne. Lord John ei välistanud reformide millalgi jätkamise võimalust, aga kui „Inglismaa inimesed lord Johni mõõdukatest reformidest ei hooli, siis võivad nad mu ettepaneku tagasi lükata. Nad võivad takistada, et ma võtaksin osa seadusandlusest või valitseja nõukogudest; nad võivad paigutada sinna teised, kellel on avaramad ja ulatuslikumad, täiuslikumad ja valgustatumad vaated, aga nad ei pea ootama, et mulle need vaated meeldiksid.” Kuidas täpselt „Inglismaa inimesed” oleksid saanud lord John Russelli poliitilist käekäiku mõjutada, kui ta rohkematele neist hääletusõiguse andmist „mitte just arukaks” pidas, ei suvatsenud lordlik kõrgus sel korral öelda.

Suuresti vastuseks sellisele järeleandmatule viigi mõtteviisile ning enneolematu majandusliku raskuse ajal, mida liberaalide töömajad ja politseiväed veelgi hullemaks muutsid, sündis tšartismina tuntuks saanud liikumine.

„Tõepoolest on olemas „inimese õigused”, ärgu keegi selles kahelgu. Õiguse ideaal pesitseb kõigis inimestes kõigis inimlikes korraldustes, tegevustes ja protseduurides: selle õiguse ideaali poole, mis ennast üha enam arendab seda enam, mida lähemale sellele jõutakse, kaldub ja heitleb ühiskond alati.” ¹⁷ Nii kinnitas suur Carlyle ja küllap tundsid ka teised, et õhus oli midagi apokalüptilist, muutus, mis pidi toimuma ainuüksi seepärast, et ebavõrdsus rikaste ja vaeste vahel oli nii silmatorkavalt suur ning rahva enamiku poliitilise esindatuse puudumine oli loomu poolest väär.

1837. aastal asutati Leedsis tšartistide ajaleht The Northern Star, mille trükkimiseks kasutati Londonist toodud masinaid ja täheladusid. Ajalehe väljaandmise suhteline odavus ja kiirus ning selle ideede levitamise hõlpsus äsja valminud raudteede abil on tšartismi loo olulised jooned. Andoveri pooleldi nälgiv tööline oli nüüd kontaktis – nii nagu varem polnud võimalik ega mõeldav – Spitalfieldsi radikaalse kangruga Londonis, portselanisavi tolmust lämbuva pottsepaga Staffordshire’is, Yorkshire’i kangakudujaga, Lancashire’i puuvillaketrajaga, Lõuna-Walesi rauatöölisega, Harwichi dokitöölisega. Töölisklassil hakkas esimest korda tekkima solidaarsustunne. Algusest peale oli tšartism, mille juhid ei kuulunud töölisklassi hulka, sisuliselt ikkagi töölisklassi liikumine, sest parlamendi alamkoja ainsad „radikaalid” esindasid tehaseomanike ja töösturite huve ning olid vastu sellistele reformidele nagu kristliku toori lord Ashley (1801–1885) – alates 1851. aastast 7. Shaftesbury krahvi – püüetele kaitsta naisi ja lapsi töötamast rohkem kui kümme tundi päevas või ohtlikes tingimustes. Tšartistid uskusid, et uus vaesteseadus asetab töötavad klassid „rikaste mõrtsukate jalge ette, et nad saaksid elanikkonda röövida, toorelt kohelda ja orjastada … Paratamatult on nii, et keskklassid on hullemad kui ükski muu osa kogukonnast.” ¹⁸

Carlyle uskus, et töölisklassi liikumise õnnestumiseks on vaja „mitte nurivalitsust, vaid tõelist valitsust”, mitte demokraatiat ega „valimiskastide kolistamist”, vaid kindlat juhtimist. „See on kõige sügavamal tasandil kõigi südamete soov ja palve igal pool ja igal ajal: „Andke mulle juht, tõeline juht, mitte võlts petujuht, tõeline juht, kes juhiks mind õigel teel.”” ¹⁹ Tšartistide ürituse kirstunaelaks sai, et sellist rahvakuningat ei tõusnudki esile. Esimese palvekirja parlamendile esitas 1837. aastal James Bronterre O’Brien (1805–1864), iiri veinikaupmehe 32-aastane poeg, kes õppis Londonis advokaadiks – „ET INGLISMAA VAESED KUULATAKS ÄRA ALAMKOJA TÄISKOGU NÕUPIDAMISEL SEOSES HILJUTISE TÜRANLIKU JA EBAINIMLIKU SÄTTEGA, MIDA VÄÄRALT KUTSUTAKSE VAESTESEADUSE PARANDUSAKTIKS.” ²⁰ Liikumise sisulise juhtimise – niivõrd kui see puudutas parlamendi elu – andis ta üle Feargus O’Connorile (1794–1855), kes oli Corki valitud saadik.

Tšartistide seas oli algusest peale lõhe selle suuna vahel, mida esindas O’Connor, kes sageli väga tulises keelepruugis kutsus töölisklassi üles avaldama oma rõhujatele vastupanu ja vajadusel ka jõudu kasutama, ning nende vahel, kes sarnaselt William Lovettiga (1800–1877) uskusid, et nende positsiooni tugevus seisnes „moraalses jõus”. Feargus O’Connor, kes kasvas oma isa maavaldustes Dangani lossis Corki krahvkonnas, sai hariduse Dublinis Trinity kolledžis, õppis advokaadiks (barristeriks), esindas radikaalse iiri maa-aadli värvikat ja lärmakat traditsiooni – ehkki parlamendis esindas ta hoopis Inglise Oldhami valimisringkonda, mis oli jäänud vakantseks pärast Cobbetti surma. Lovett – läbikukkunud mööblitisler, kellest sai Londonis kondiiter ja väikepoodnik – oli asutanud Londoni Tööliste Assotsiatsiooni, et „siduda ühtsuse sidemega töötavate klasside arukas ja mõjukas osa nii linnas kui ka maal ning püüda kõigi seaduslike vahendite abil anda ühiskonna kõigile klassidele võrdsed poliitilised ja sotsiaalsed õigused”. ²¹

Vaatasid nad siis O’Connori poole, keda hüüti Inglise Marat’ks, ²² või rahumeelse Lovetti poole, oli kõigil tšartistidel ühine (Robert Oweni sotsialistlikest ideedest tuletatud) veendumus, et töö kui väärtuse allikas on üks jõukuse vorm. Seetõttu on töötegijal täpselt samuti nagu varakal inimesel õigus võtta osa riigi poliitilisest elust. Nad ei otsinud, nagu Carlyle arvas, et nad oleksid pidanud tegema, üht jõulist käilakuju, kes oleks võinud neile õiglust luua. Selle asemel uskusid nad, et kui valimisõigus oleks igal mehel, mitte vaid 8000 Liverpooli või 179 Totnesi varaomanikul, siis tuleneks sellest automaatselt, et parlamentaarne süsteem esindaks õigluse ja võrdsuse huve. Valimissüsteemid olid kavandatud nii, et isegi kui valimisõigus oleks antud kõigile, siis pidid nad tõrksat enamust taltsutama, kui mitte täielikult tasalülitama, ja jätma nii kõikumatuks, kui sündsuse printsiipidega vähegi kokku sobib, selle väikese oligarhia, kes tegelikult riiki valitses ja valitseb. Victoria aegadel oli see suuresti aristokraatlik oligarhia, millest ajapikku arenes peaministri patronaaži, valitsuskabineti ja rangelt juhitava riigiteenistuse süsteem. See süsteem kehtib ikka veel, seetõttu pole meil võimalik teada, kas tšartistide ideaalid, kui nad oleks ellu rakendatud, võinuks kaasa tuua üleüldise õnne või ühiskondliku anarhia.

William Lovett pooldas tõelist üleüldist valimisõigust, mis loogiliselt võttes tähendas valimisõiguse andmist nii meestele kui ka naistele. Seda ideaali jagasid ka teised tšartistid, nagu näiteks John La Mont ja W. J. Linton, aga seda ei pandud algsesse hartasse, millest liikumine on oma nime saanud (inglise keeles charter), seda nad ei usaldanud ajastu vaimu. Mõte, et ka naised võiksid valida, tundus liiga äärmuslik. Taas viga! Tõenäoliselt ei oleks see lõppkokkuvõttes liikumise saatust muutnud, aga naistest, kes olid valmis Feargus O’Connorit, Lovetti ja teisi toetama, puudust ei olnud. Vaadakem näiteks jutuajamist 1841. aasta märtsis Manchesteri perekonnaseisuametniku Richard Webbi ja proua Kingi vahel, kes oli tulnud registreerima oma poja sündi.

Webb: Mis tuleb sellele lapsele nimeks panna?

King: James Feargus O’Connor King.

Webb: Kas teie abikaasa on tšartist?

King: Ma ei tea, aga tema naine on küll.

Webb: Kas teie olete selle lapse ema?

King: Jah.

Webb: Parem minge koju tagasi ja mõelge see asi uuesti läbi, sest kui isik, kelle järgi te oma lapsele nime panete, peaks riigireetmise toime panema ja üles poodama, milline lugu oleks see siis?

King: Kui see nõnda peaks minema, siis peaksin seda auasjaks, et mu laps tema järgi nime on saanud, niikaua kui mu laps elab, sest minu arvates on Feargus O’Connor palju ausam mees kui need, kes teda karistavad.

Webb: Noo, kui te olete kindlalt nõuks võtnud lapsele tema järgi nime panna, siis ma pean selle talle panema, aga sellist kangekaelset naist nagu teie pole ma kunagi varem kohanud. ²³

Harta ise – Rahva Harta ja Rahvuslik Palvekiri (The People’s Charter and National Petition) – avaldati 1838. aasta mais. Selles oli kuus soovi: iga-aastased parlamendivalimised, valimisõigus kõigile meestele, võrdse suurusega valimisringkonnad (et tasandada erinevus Totnesi ja Liverpooli vahel), parlamendisaadikute varanduslike eeltingimuste kaotamine, salajane hääletamine ja parlamendisaadikutele tasu maksmine. Harta avaldas muljet oma poliitilise keelepruugi puhtusega. See tähendab, tšartism kõneles algusest peale poliitilistes terminites ja poliitiliste eesmärkide nimel. Ehkki see võttis omaks halvemusse jäetute esindamise ja vaeste nimel kõnelemise, polnud tegu mingi üleva ametiühinguga. See ei palunud toonaselt parlamendilt kõrgemaid palkasid või lühemaid tööpäevi või paremaid elamistingimusi. Paluti hoopis eeldatavalt õiglast ja loogilist poliitilist esindatust, kindlana, et muud hüved lähtuvad sellest vääramatult. „Harta oli abinõu eesmärgi teenistuses – abinõuks olid poliitilised õigused ja eesmärgiks oli võrdõiguslikkus.” ²⁴

Tähtis on aru saada, et tšartism oli suurel määral poliitiline reaktsioon viigide ja ja radikaalide liidule, millest sündisid reformiseadus, uued vaesteseadused, politsei ja kogu muu kontrolliatribuutika, mida edukas liberaalne majandus vajas. Seepärast ei olnud tšartistid mõnes mõttes mitte niivõrd revolutsionäärid, veelgi vähem prototüübid hilisematele ühiskonna raskuste kollektivistlikele lahendustele, kuivõrd vanamoodsad tegevusvabaduse pooldajad, libertaarid. Kui elasid ühiskonna alumises otsas, siis tundus valimisõigus olevat ainuvõimalik relv selle vastu, mida tajuti viigide repressiivse riigipöördena. Paljudes rahvarahutustes, mida see liikumine Victoria valitsusaja esimesel aastakümnel kogu maal esile kutsus, valisid meeleavaldajad agressiivselt ründamiseks tavaliselt välja need, kes olid kohalikult tuntud oma talumatute poliitiliste vaadete poolest. Näiteks keraamikatehaste rahutuste puhul ei sattunud vägivalla sihtmärkideks mitte niivõrd tööandjad ja keraamikalaod, vaid pigem vaesteseaduse volinikud, ebapopulaarsed rahukohtunikud ja töömajad, mida piirati. Longtoni kirikuõpetaja – mees, kes oli tuntud oma oivalise veinikeldri poolest – oli soovitanud vaestel kasutada kohvi asendajana oblikalehti. ²⁵ Selleks ajaks kui rahutused lõppesid, polnud tema akendesse ühtki tervet klaasiruutu alles jäänud. Rahvahulka oli sel korral vahetult üles ässitanud O’Connor, kes reisis mööda maad ringi ja küttis üles meeletut toetust tšartistide üritusele. Teda marssis tervitama umbes 350 naist, igaühel valge kepike käes. Stoke’ist ühines tuhat meest keraamikatehaste poliitilise ühinguga – tšartistide liikumise kohaliku haruga – samal päeval, kui O’Connor ütles: „Teil on umbes 130 keraamikameistrit, kes jagavad igal aastal omavahel umbes miljoni väärtuses teie töövilja. Aga 250 000 naela oleks rohkem kui piisav nende riski ja spekuleerimise eest ning ülejäänud 750 000 muudaks teid üsna sõltumatuks Somerseti maja kolmest deemonkuningast.” (See tähendab, vaesteseaduse volinikest.)

Möödaminnes võib märkida, et kõige kuulsam keraamik oli Josiah Wedgwood (1730–1795), 18. sajandi kõige edukam ärimees, kelle soovimatus jagada oma jõukust oma töölistega nii, nagu O’Connor seda soovitas, andis järgmises põlvkonnas otseselt tema tütrepojale Charles Darwinile vajaliku vaba aja, et rakendada Malthusi põhimõtet loodusele laiemalt. 19. sajandi alguses töötas Wedgwoodi tehases Etrurias rohkem kui sada inimest, aga see oli ebatavaline – enamik konkureerivaid keraamikatehaseid olid palju väiksemad. Isegi Yorkshire’i kangavabrikutes, mis kodus kangastelgedega kudujatele nii palju meelehärmi valmistasid, leidsid vabrikuinspektorid 1835. aastal töötavat keskmiselt 44,6 inimest vabriku kohta. ²⁶ Me mäletame, et Alton Locke, Charles Kingsley (1819–1875) samanimelise tšartisliku romaani peategelane, oli rätsep. Neil aegadel, enne riiete massilise tootmise algust, oli Inglismaal ligikaudu 74 000 meesrätsepat (rätsepate osas võib selle arvu kahekordistada, sest nööpauke õmblesid peaaegu alati naised – väiksemate näppudega – ja nad tegid ka veste, mis on täiesti teistsugune oskus kui mantli mõõtulõikamine.) Sel ajal töötas Durhami ja Northumberlandi söekaevandustes, mid olid Suurbritannia peamised kivisöetootjad, 20 954 meest ja poissi. ²⁷ Tšartism ei olnud kollektivistlik-sotsialistliku pasuna esimene pröögatus, see oli nende karje, keda G. K. Chesterton (1874–1936) kirjeldas ühes teises kontekstis „salajase rahvana”:

Küll uutest seadustest on kuulda mehi rääkimas me eest

kuid ükski meestest neist ei räägi meie tänavate keelt ...

Võib-olla märkima on määratud me mäss ja vaikiolek

Jumala põlgust kõigi võimumeeste vastu. Eks õlu parim ole!

Me siiski rahvas Inglismaal, kes oma sõna pole öelnud veel.

Meil naeratage, makske kinni ja siis jätke! Kuid ärgu hoopis ununegu me.

Mõnikord olid tšartistid ka vägivaldsed – O’Connori pooldajad rohkem kui Lovetti kirjutiste austajad –, aga nad uskusid kindlalt, isegi siis, kui nad rahumeelseteks ühendusteks või vihasteks jõukudeks jagunesid, individualismi, mida tööstuslinnade kasvamine ise järgnevalt õõnestas. Tšartism, ütleb üks uuema aja ajaloolasi, „vajas väikeseid kogukondi, lõtva usulist ja kõlbelist kontrolli, korravalvuriteta tänavat ja kohtumispaika. Kontroll, mis säärastel kogukondadel võis olla poodnike, konstaablite, kooliõpetajate, külajutlustajate ja isegi vaesteseaduse valvurite üle, oli suurem kui kõik see, mis võis toimuda suurlinnades või väikestes külades.” ²⁸

Seepärast olid nende tegelikuks vaenlaseks suurkapitalistid. 1838. aasta The Northern Staris oli juttu viljaseadustest (mis kunstlikult kaitsesid suurmaaomanikest aristokraatide rikkust) ja tehastesüsteemi õudustest. „Kõigil neil on sama eesmärk, nimelt muuta töötavad klassid koormaloomadeks – aristokraatiale, judeokraatiale, vabrikukraatiale, poekraatiale ja igale muule okraatiale, mis toitub inimeste elujõust.” ²⁹

Kui vaenlane oli kindlaks tehtud, siis pole üllatav, et leidus küllalt palju tooridest tšartiste – selliseid tegelasi nagu Manchesteri lähedal asuva Kensal Moori nonkonformistlik vaimulik J. R. Stephens, kes pidas inglase Jumalast antud õiguseks, et „tal oleks korralik mantel ja kübar, korralik katus pea kohal, korralik õhtusöök laual”. ³⁰

Tooride ja tšartistide või tooride ja radikaalide liidu võimalus polnud tegelikult siiski kunagi päris reaalne, sest see „meeldis eriti idealistidele, romantikutele, kõigile, kes ihkasid taga suuresti ettekujutatavat tööstuseelset kuldajastut, kõigile, kes suhtusid vastumeelsuse ja kartusega tööstusrevolutsiooni kalgimatesse ilmingutesse ja Jeremy Benthami arendatud utilitaristliku filosoofia kõledamatesse aspektidesse”. ³¹ Järgnenud kuuekümne aasta jooksul näeme me tervet hulka selliseid idealisme ja romantisme – Noor-Inglismaa liikumises, Oxfordi liikumises, John Ruskini (1819–1900) ühiskondlikus mõtlemises, prerafaeliitide vennaskonnas, gootika taasärkamises, William Morrise (1834–1896) „Uudistes eikusagilt” ning lõpuks ka Chestertoni enda ajas 20. sajandi algusaastatel. Mõned selle avaldused olid parempoolsed, teised vasakpoolsed, kolmandad apoliitilised. Tšartism sai pisut osa sellest Lustaka Inglismaa idealismist, ehkki nende läbielamistes, kes söandasid 1839. aastal parlamendile avaliku palvekirjana oma harta esitada, ei olnud midagi lustakat.

1838. aasta lõpuks oli nende avalike koosolekute arv, millel O’Connor oli esitanud ähvardusi või kutsunud üles füüsilisele vägivallale, kasvanud nii suureks, et polnud enam lootustki, nagu võinuks alamkoda hartat erapooletult läbi arutada. 12. juulil keeldusid alamkoja liikmed 235 häälega 46 vastu vaagimast Rahvuslikku Palvekirja, millele oli antud ligikaudu 1 200 000 allkirja. Parlament määras Sir Charles Napieri (1782–1853) Inglismaa põhjaosa komandandiks. Teinud ringkäigu Nottinghamis, Leedsis, Newcastle’is ja Manchesteris, kutsus ta aega viitmata tšartistide juhid kokku ja andis neile teada, et tahab „tuuseldada neid kahurite ja musketitega” niipea, kui peaks ilmnema esimesi vägivalla märke.

Kõige vägivaldsem puhang sellel sündmusrohkel ja vägivaldsel 1839. aastal, kui puhkesid rahutused Birminghamis, Lovett ja O’Connor vangistati ning valitsuse süda harta vastu kalestus, toimus Lõuna-Walesis Newportis. Mitu tuhat meest kõmrikeelsetest kaevandus- ja rauatööstusorgudest marssis Newporti linna peale, püüdes seda hõivata. Nende juhtide hulka kuulus linakaupmees John Frost, kes oli Newporti endine rahukohtunik ja linnapea. Sissetungijad lõid tagasi sõdurid, kes tulistasid nende pihta Westgate’i hotellist, nii et surma sai vähemalt kakskümmend kaks inimest, ning tööliste armee laialiajamisele järgnes palju arreteerimisi. Frost ja teised ninamehed mõisteti riigireetmise süüdistusega surma. ³²

Mitte keegi, kes luges Newportist või Birminghamist tulevaid uudiseid, ei saanud kahelda varakate klasside otsusekindluses kaitsta oma õigusi. Selles ei muutunud midagi ka siis, kui lord Melbourne 1839. aastal peaministri ametist tagasi soovis astuda, sest kaotas hääletuse küsimuses, mis samuti puudutas inimkonna õigusi, aga mis oli seotud viktoriaanliku eduloo teise elutähtsa komponendi, kolooniatega.