Читать книгу Viktoriaanid - A. N. Wilson - Страница 11

Sir Robert Peel oli Suurbritannia viimane peaminister, keda kunagi ei pildistatud. ¹ Isegi Wellingtoni hertsog käis dagerrotüüpide valmistaja juures seansil. Kuigi fotograafiakunst, nagu ka paljud teised tänapäevased nähtused, arenesid tema viie peaministriaasta jooksul kiiresti, on Sir Robert Peel jäänud diskreetselt minevikuvarjudesse. See näib talle omane. Ta oli edevuseta, mõistlik, hiilgav. Selle poolest, mis ta tegi ja kes ta isikuna oli, võib teda pidada otsustava tähtsusega üleminekutegelaseks. Tema ametiaja alguses kuulus Inglismaa kõigist pärast Waterloo lahingut toimunud muutustest hoolimata ikka veel vanasse maailma. Selleks ajaks, kui ta pärast oma dramaatilist kannapööret viljaseaduste küsimuses ametist lahkus, oli uus maailm sündinud. Suurbritanniast oli saanud läbi ja lõhki vabakaubandusmaa. Osalt seetõttu, et tollimaksud kaotati ja kapitalismile anti vaba voli, osalt seetõttu, et majandustsükkel liikus nii või teisiti enneolematu ja erakordse stabiilsuse faasi, laekus viie- või kuuekümne aasta jooksul riigikassasse tublisti raha. Erainvestorid paigutasid oma raha laieneva tööstuse jüngrite ettevõtetesse ja lõikasid tasuks mitte ainult võrratut rikkust, vaid ka enneolematut jõudeelu. Nagu ütles Keynes oma klassikalises 19. sajandi tsivilisatsiooni definitsioonis:

Süsteem toimis kogu Euroopas erakordselt edukalt ja soodustas jõukuse enneolematut kasvamist. Säästmisest ja samal ajal investeerimisest sai otsekohe suure klassi kohustus ja rõõm. Säästusid kasutati harva ning liitintressiga kogunedes muutsid nad võimalikuks ainelised triumfid, mida me praegu peame enesest mõistetavateks. Selle ajastu moraal, poliitika, kirjandus ja religioon liitusid kõik säästmise edendamise suurde vandenõusse. Jumal ja mammona leppisid ära. Rahu maa peal hästi kindlustatud inimestele. Lõpuks ometi pääses ka rikas mees taevariiki – kui ta vaid säästis^[1.]. ²

Peel on selle pöördelise tähtsusega ja põneva ajatelje kahetine persoon. Ühest küljest, mis võiks olla vanakorralikum kui tema saadikukarjäär, kui vaadata seda pelgalt esindatuse seisukohast? Alates 1830. aastast esindas ta oma väikest kodulinna Tamworthi, nii nagu tema isa oli seda enne teda teinud. 1832. aastal oli selles valimisringkonnas vaid 528 valijat. Kakskümend aastat hiljem oli Peel ise surnud ja valijate arv oli langenud 307-ni. Ent paljud uuendused, mida me kõige enam peaksime seostama 19. sajandi poliitilise progressiga – näiteks 1829. aasta katoliiklaste emantsipatsioon, 1846. aasta vabakaubandus –, said teoks Peeli enda eripärase maailmakäsituse tõttu. Inglise poliitikaajaloo paradoks on selles, et kõige radikaalsemaid muudatusi algatavad sageli konservatiivid. Kahe näoga Janus Peel, väga rikas baronet, kes juhtis parteid, mis sisuliselt oli koalitsioon – see läks hiljem vabakaubanduse küsimuse pärast väga dramaatiliselt lõhki –, oli saanud päranduseks varanduse, mis polnud kogutud põlvkondade pikkusest maaomamisest, vaid tänu kapitalismile. See oli puuvillavarandus. Peel oli lopsakalt kasvava, edasipürgiva darvinliku uue klassi liige. Tema vanaisa oli olnud kalinguritrüki teerajaja Blackburnis, ja selles suures Põhja-Inglismaa tööstusettevõttes teenitud rahaga oli Peeli isa, esimene baronet, omandanud Staffordshire’is Tamworthi lähedal Drayton Manori mõisa.

Peel esitas alati küsimuse ja ütles lõpus „torrõ” ja „toresti”.^[2.] Ta valvas oma hõngushäälikuid ülima hoolega. Olen kuulnud teda libastumas. Tema korrektsus polnud spontaanne. Oma sõnakasutust oli ta taltsutanud nagu ka oma temperamenti: kumbki neist polnud algselt hea. ³

Nõnda sedastas alaline vai Peeli ihus Benjamin Disraeli. Kuid säärane snooblikkus Peeli Lancashire’i aktsendi jäänuste suhtes on iseenesest midagi uut, mitte vana. Klassisüsteem, mida paljud inimesed tänapäeval aristokraatliku hierarhiaga seostavad, oli tegelikult sellest midagi erinevat. Sel ajal, kui Peeli isa Lancashire’is kalinguritrükiga rikastus, oli Inglismaa poliitiline kolmnurk – Peel ise nimetas seda „segamonarhiaks” või ehk peaksime kasutama nimetust konstitutsiooniline monarhia –, mida kontrollis aristokraatlik oligarhia. Victoria aja poliitikute geniaalsus oli selles, et ükskõik kui palju muutusi, reforme, pööranguid ja trikitamisi toimus, suutsid nad seda ikka oligarhiana hoida, kuni 20. sajandini välja. Klassisüsteem – milles ülemklass oli kõigest suure kodanliku hoone ülemine korrus – oli uuendus. Need, kes klassisüsteemi vihkasid ja vihkavad, peavad seda kõige madalamal olijate rõhumise vahendiks, mis õhutab ülemistel astmetel olijaid põlgama neid, kes on allpool, ja alumistel astmetel olijaid vihkama neid, kes on kõrgemal kui nemad. Victoria aja inimesed võisid mõista seda pisut teisiti. Uus majanduskliima andis võimaluse ka kõige viletsamale käsitöölisele kas siis oma tarmukuse või ettevõtlikkuse varal ühiskonnaredelil kõrgemale tõusmiseks. Kalinguritrükkalist ja puuvillaketrajast saab kahe põlvkonna jooksul baronet ja tähtis nina.

Sellest lähtusid nende uue klassistruktuuri astmestikud, mida tähistasid sellised tunnusmärgid nagu aktsent. Jane Austen polnud sugugi vähem daam selle tõttu, et ta rääkis tugeva Hampshire’i aktsendiga, aga kui ta viiskümmend aastat hiljem oleks elanud, siis oleks maainimeselik kurgupõrin kõnetundide ja peente guvernantide abiga hoolega välja juuritud. Waterloos olid kõik Wellingtoni ohvitserid härrasmehed ja aristokraadid, aga igaüks neist rääkis mingi piirkonna aktsendiga. Uuendus oli Disraeli vulgaarne snooblikkus Peeli aktsendi suhtes, mitte aktsent kui selline. (Kui talle tegi nalja oodata, kuidas Peel oma h-d ütelda unustab, mida oleks Dizzy arvanud veel esimesest peaministrist Sir Robert Walpole’ist, kes rääkis tugeva Norfolki maamehe aktsendiga – sest seda ta oma päritolult oli?)

Lord Ashley, kristlik toori filantroop, kes tegi väga palju vaeste töötingimuste parandamiseks, vihkas tehaste konkurentsihõngulist atmosfääri. Külastades oma esivanemate pesapaika, Dorseti krahvkonnas asuvat St Gilesi, märkis ta 29. juunil 1841 oma päevikusse: „Milline pilt võrrelduna tehastepiirkonnaga; inimesed, keda tuntakse ja kelle eest hoolitsetakse; inimesed, kes sünnivad mõisas ja saavad seal oma hariduse; kes suhtuvad selle pärusomanikesse aupaklikkuse ja sümpaatiaga, armastava lugupidamise ja sellise truudusega, mis nõuab kaitset ja tasub selle eest kohustustega.” Põhja tehaseomanike meelest viisid säärased patroneerivad hoiakud ainult juhmistumiseni. Ashley arusaamas ühiskonnast ei olnud mingit liikumist ega võitlust. Cobden, kes oli suurim viljaseaduste reformija, vihkas Ashley püüdeid seada tööandja võimule piire – reguleerida tunde, mille kestel ta oma töölistel töötada laskis, või piirata tööliste vanust. „Minul on selline mehelik ligimesearmastus, mille tõttu ma tahan juurutada töölisklassi mõtlemisse iseseisvuse armastust, enesest lugupidamise eesõigust, patroneerimise või hellitamise põlgust, soovi koguda ja auahnust, et tõusta kõrgemale.”

Samasugune aristokraatiavastane arusaam oli ka Henry Ashworthil, Lancashire’ist Rochdale’ist pärit kveekerist vabrikuomanikul. Ta pakkus kõigile oma töölistele võimalust saada haridust koolides, mida ta ise rajas ja rahastas – et kinnistada neisse „soovi avardada oma arusaamu ja õpetada neid mitte rahulduma seisukorraga, millesse nad sündisid, vaid õhutada neid selles ebamugavust tundma ja tehagi nende olemine ebamugavaks, kui nad ei tee paremini sellest eeskujust, mida nende vanemad neile on näidanud.”

Üsnagi darvinistlikud seisukohad ning oleks raske välja mõelda suuremat erinevust, kui oli Ashley toori-aristokraatlike vaadete ning Cobdeni ja Ashworthi libaraalse radikalismi vahel, mille aluseks oli majanduslik laissez-faire. Victoria ajastu inimeste õnn ja geniaalsus oli aga selles, et need kaks Briti elu elementi ei hakanud teineteisega kisklema, vaid õppisid nagu darvinliku evolutsiooniprotsessi võidukad geenid teineteisega koos elama, isegi lõimuma. Sir Robert Peeli võib pidada üheks selle uue korra peamiseks arhitektiks. Ainuüksi asjaolu, et tema põhimõttekindlus ta oma partei lõhki ajas ja kahekümneks aastaks võimult kõrvale jättis, kinnitas tema pärandi ja kestva mõju. Selles on põhjalik paradoks, mida tagantjärele tarkus ei kahanda, aga see on tõsi – rohkem kui juhul, kui ta oleks oma partei „ultratele”, parempoolsetele järele andnud ning lubanud vabakaubandusel saada ainuüksi liberaalide poliitikaks. Peel suri neli aastat pärast viljaseaduste tühistamist ja tema partei kokkuvarisemist. Kuid Victoria Inglismaa – ühtaegu vabalt kauplev ja aristokraatlik – oli Peeli Inglismaa.

Karl Marx (1818–1883), nagu nii sageli juhtub, vaatles poliitilist olukorda täpselt ja tegi sellest vale järelduse. Kirjutades ajalehe Neue Oder Zeitung 6. märtsi 1855. aasta numbris, ütles ta: „Briti konstitutsioon on õieti vaid aegunud ja iganenud kompromiss, mille osapooled on kodanlus, kes valitseb tegelikult, ehkki mitte ametlikult kõigis kodanliku ühiskonna otsustavates sfäärides, ja maaomanike aristokraatia, mis moodustab ametliku valitsuse.”

See, mille Marx oma analüüsis kahe silma vahele jättis, oli nende kahe arvatavalt eri liigi, kodanluse ja aristokraatia ristamise ulatus. Marxi loomuses oli rohkem kui pisut romantilist snobismi ja nõnda kirjutab ta, otsekui olnuks Briti aristokraatia (kelle seast pärines tema armastatud naine) eraldi rass. Mõnedes kontinentaalsetes kastisüsteemides oli kahtlemata teatavat nüristavat liikumatust. Inglise süsteemi voolavust on seevastu nimetatud tööstusrevolutsioonina tuntud tohutu kaubandusedu eeltingimusena. ⁴ Aristokraatide nooremad pojad ei pärinud oma isadelt maid ega tiitleid: nad saadeti laia maailma, et nad teeniksid endale elatist ametites, kus nad puutusid lähedalt kokku ühiskonnaredelil ülespoole rühkijatega. „Kaubandus, juura, õnnelikud abielupartiid, kuningriigi ametis teenimine võisid anda vara selleks, et osta maavaldust; ja maaomanikule, kui ta piisavalt palju omas, tulid mitmesugused peeriseisuse astmed lausa automaatselt.” ⁵

See oli ühiskond, mille eesistujaks oli Robert Peel ja mida ta teatud mõttes kehastas. Siiski oli tema ja Suurbritiannia edukuse teel mõningaid arvestatavaid takistusi. Need muudavad tema peaministri ametiaja nii sündmusterikkaks, et peaaegu iga kuu tõi kaasa ühe või teise kriisi. Mõju avaldasid neli põhimõttelist tegurit. Esimene neist oli laias laastus niinimetatud Inglismaa seisukorra küsimus, vaeste pulbitsev rahulolematus ning eriti tšartistide liikumise näilised kordaminekud ja populaarsus, mis valitsusvõime nii ärevaks tegi. Teine oli Iiri küsimus, püsiv poliitiline probleem, millega kõigil Briti valitsustel on olnud kalduvus kõigis valdkondades vusserdada, aga mida Peeli ajal teravdas piibellikes mõõtmetes häda – näljahäda. Kolmas, tihedalt seotud kummagi eelmisega, Suurbritannia positsiooniga maailmas ja kõigi ühiskondlike muutustega, millest me oleme rääkinud, oli üldiselt vabakaubanduse ja konkreetselt viljaseaduste probleem; ja neljas, ilmselt neist kolmest ja muudest probleemidest johtuv oli parlamendi kahe koja koosseis – need mehed, kes istusid ühes kojas päranduse ja teises kojas väga eksklusiivse hääletamissüsteemi tulemusena. Sest lõppude lõpuks olid need parlamendiparteid, mis määrasid ära Sir Robert Peeli ambitsioonide ja ettevõtmiste edukuse või nurjumise. ⁶ Me vaatame neid tegureid praegu loetletule vastupidises järjekorras, aga tähtis on meeles pidada, kui palju nad kõik on omavahel seotud.

Uus parlamendihoone, mida sel ajal väga pikkamisi ehitati, sümboliseeris rahuldust pakkuvalt mõningaid neist paljulõimelistest teemadest, mis igas selle perioodi käsitluses omavahel haakuvad. Pärast tulekahjut suruti lordid kokku Westminsteri allesjäänud maalitud kambrisse (Painted Chamber) ja alamkoja liikmed istusid tsiviilkohtuhoones (Court of Requests). ⁷ Kummagi nende võrratu hoone saatuseks sai lammutamine, kui Charles Barry (1795–1860) uue Westminsteri palee võiduprojekti teostama hakati. Seesama Painted Chamber, kus oli surnud Edward Usutunnistaja ja kus oli alla kirjutatud Charles I surmaotsusele, asendati uus-tudori stiilis gootikaga, mis oli erksavärviline nagu lavakaunistused.

Barry oli hiilgav arhitekt, Westminsteri Baker Streeti tagashoidliku kirjatarvete kaupmehe poeg. Ta oli kasvanud poekeses, kust avanes vaade vanadele parlamendihoonetele ja Westminster Abbeyle. Ta oli suuresti iseõppija, rännanud kolm aastat, 22–25-aastaselt Kreekas, Türgis, Prantsusmaal ja Itaalias, tehes arhitektuurijooniseid. Tema esimene kuulus hoone, mille ta projekteeris 33-aastasena, oli Londoni Traveller’s Club, Pall Mallile kavandatud itaalialik palazzo, millest õhkus avarust, ja selle poolest on see tuntud. Barry stiil oli üpriski eklektiline – tema reiside vili – ning mõne aasta pärast oli ta projekteerinud juba ka Kreeka ärkamise stiilis kunstigalerii Manchesteris ja Tudorite gootika stiilis King Edward Schooli Birminghamis. Kõigi nende hoonetega suutis Barry öelda oma klientidele nende enda kohta midagi, mida nad soovisid kuulda. Ta oli üks edukamaid arhitekte-hierofante, kes lõid just sellise otstarbekuse ja fantaasia ühenduse, mis on kujutlusvõimelise ehitamise tunnusjoon. Härrasmehed, kes said Traveller’s klubi liikmeteks, nautisid tunnet, et nad on ikka veel suurel ringreisil, kui astusid Pall Malli tolmust vana, aristokraatlikku päritolu Rooma perekonna kajava eeskoja ja kõrgete lagedega eluasemesse. Kaupmehed ja ametimeeste perekonnad, kes saatsid oma pojad – nende seas oli üks kuninganna Victoria kõige energilisemaid peapiiskoppe ja mõned kõigi aegade kõige väljapaistvamad kreekakeelse Uue Testamendi uurijad – King Edward Schooli Birminghami, nautisid tunnet, et sellel oivalisel gümnaasiumil oli kodunt kooli käivatele poistele midagi Etoni või Westminsteri üllast ja iidsest võlust.

Komitee, mis korraldas uute parlamendihoonete projekteerimise konkursi, oli seadnud eeltingimuseks, et kavandid peaksid olema gooti või Elizabethi-ajastu stiilis. Ilmselgelt Barry, kelle pilk lapsena oli esmalt peatunud Westminster Abbey gooti ornamentidel ja kes oli keskaegse Westminsteriga sama tuttav nagu William Blake, eelistas ka ise gooti stiili.

Võitnud 1836. aastal konkursi, oli Barryl terve hulk raskusi enne, kui ehitus sai alata. Kõigepealt oli alamkojas vastuseis ehituse pakutud maksumusele (800 000 kuue aasta jooksul). Seejärel koostasid Barryle alla jäänud konkurendid palvekirja, et eeltingimust muudetaks ja hooned tuleksid Kreeka või Rooma stiilis.

Pole kahtlustki, et britid mõtleksid endast mõneti teismoodi, kui nende parlamendihooned sarnaneksid Pariisis asuva Assemblée Nationale’iga või Washingtoni senatihoonetega. Barry soliidne Tudori stiilis gootika, mida kaunistavad (kiusatus on lausa öelda „mukivad”) Augustus Welby Northmore Pugini (1812–1852) lillelised ornamendid, väljendab midagi kaalukat. Ühest küljest ütlevad need hooned, et me oleme sama uued nagu värvikiht. Me oleme nii enesekindlalt uued, et me oleme valmis lammutama maha mõned ajaloolised vanad ruumid, mis tulekahjus säilisid. Teisest küljest ütlevad nad nagu Sir Leicester Dedlocki sugupuu, et me oleme nii vanad nagu mäed ja lõputult rohkem lugupidamist väärt.

Pugin on kurikuulus selle poolest, et ta läks üle roomakatoliku usku. Kurikuulus, sest tegu polnud vaikse sisemise pöördumisega, vaid marulise avaliku kampaaniaga. Tema „Kontrastid”, mis peaks olema arhitektuuriteos, aga mis kindlasti kuulutab ette autori vangistamist Bedlami vaimuhaiglasse, aga on sisuliselt vihkamiskõne 18. sajandi, valgustuse ja antiigi vastu. Gootika, gootika ja veel kord gootika – Pugini tõlgenduse katoliiklik gootika – oli ainus kristlikul maal lubatav stiil. Pugin oli taevalik sisekujundaja – lordide koja kambri kaardimajaefekt, eriti kui täis saalis on riiklikul avamistseremoonial helepunastes rüüdes peerid, krooniga valitseja, heeroldikuues heeroldid ja kõik teised, paneb pealtvaataja ahhetama. Kui talle vaba voli on jäetud – nagu Staffordshire’i krahvkonnas Cheadle’is asuva väikese mitmevärvilise St Gilesi kiriku puhul – mõjub Pugin lapsena, kes mängib kommidega, mis varsti temal enda ja tema vaatajatel iivelduse tekitavad. Selleks, et tema parimad küljed välja tuleksid, vajas ta Barry kindlat teadmist, kuidas kasutada ruumi.

Ent paljude Tudori stiili elementidega hilisgootika valimisega on öeldud midagi enamat kui vaid esteetiline sõnum. Enamik saadikuid, ja võib-olla ka enamik mehi ja naisi Peeli ajastul üldse, uskus, et britt olla tähendab olla ipso facto protestant. (See on olnud üks Inglismaa ja Iirimaa vastastikuse mõistmatuse traagilise loo peamisi komistuskive.) Gootika ilu kõige sõnaosavam ja teadlikum eestkõneleja John Ruskin kasvas kodus, kus vanemad olid nii protestantlikud, et – välismaal reisimise sõltlastena – püüdsid nad hoiduda Šveitsis viibides katoliiklikes kantonites peatumisest. Hiljem ta pisut muutis oma seisukohti, aga varajase viktoriaanina oleks temagi alla kirjutanud valitsevale arusaamale, et roomakatoliiklus on Briti rahvuslikule vaimsusele võõras. Nagu Edward White Benson koolipoisina Birminghamis kaasõpilasele Lightfootile abistavalt selgitas: „… sa pead teadma, et Rooma kirik võib olla õige kirik Itaalias, kuid Inglismaal pole ta mitte ainult eksinud, vaid ka hereetiline ja skismaatiline”. ⁸ Anthony Froude kõneles oma kaasmaalaste suure enamiku nimel, kui ütles, et reformatsioon oli Inglismaa ajaloo otsustav, keskse tähtsusega sündmus. Tennyson nägi selles „uue ajastu koidikut, sest pärast preestrite võimutsemise ajastut tuleb indiviidi vabaduse ajastu”. ⁹

Seepärast pidid Barry parlamendihooned viima mõtted mitte keskaja munklikule minevikule, vaid nende uute perekondade, Hornerite, Cecilite maailmale, kes olid viinud oma maa vanadest munklikest alusmüüridest eemale: maailmale, mis siis, kui Britannia noore kuninganna juhtimisel ja Euroopast sõltumatuna saatis oma seiklejad maailmameredele uusi maid avastama, kaldus oma kaubandusliku rikkuse, usulise vabaduse ja kirjandusliku õitsengu kuldajastusse. See oli maailm – poolmüstiline, pooleldi tõele vastav –, mida Barry pidi esile manama. Samuti pidi ta elustama ühe keskaegse traditsiooni elemendi, mida talle tasu maksvad parlamendikomiteed nii toekalt heaks kiitsid – keskaegse peeriau. Seega pidi tema Westminsteri palee meenutama keskaega, millest oli välja roogitud selle keskne ideoloogiline raison d’être – nimelt katoliiklus. 1689. aasta järgse oligarhilise valitsussüsteemi, viigide ettekujutuse sellest, kuidas aristokraatia toob maale sisse oma konstitutsioonilise monarhi ja säilitab seda institutsiooni, sai rüütada Pugini ja Barry uhkesse rüüsse, et kujutada järjepidevust feodaalaegadega.

21. sajandi lugejale näivad sellised ideed võib-olla pentsikud, isegi koomilised. Nii paistsid nad ka Barry naljatlevamatele kaasaegsetele. Ent siin peegelduvad poliitilised reaalsused. Otse selle soise ehitusplatsi vastas, kuhu Barry soovis rajada oma kivist poliitilise jutluse, üle Westminsteri silla, asus Astley kuulus amfiteater, kus esitati täismajale vaatemänge, mis olid osalt tsirkus, osalt ajaloolised tableaux vivants^[3.]. Lisaks sellistele põnevatele vaatemängudele nagu „Tormijooks Seringapatamile ja Tippoo Sahibi surm” või „Mehhiko vallutamine” olid seal ka keskaegsed jandid – „Agincourti lahing” või turniir Sir Walter Scotti „Ivanhoest”. Publiku seas oli meeletult populaarne Victoria valitsuse esimestel aastatel ka Londoni Toweri vastavatud muuseum, milles olid eksponeeritud kuninganna Elizabeth I turvis, kahekümne kiiskava rüütli kujud, mis olid järjestatud ajalooliselt oma turvises alates Henry VI-st 1450. aastal kuni James II-ni 1685. aastal. Grupis noortes aristokraatides tekitas see nii suurt elevust, et 1839. aastal otsustas lord Eglinton lavastada oma lossis Ayrshire’is turniiri. Noori rumalaid tolasid, kes end selle autentses keskaegses turvises farsi jaoks kalli raha eest varustusse seadsid, karikeeris Doyle ja pilkasid kuningriigis kõik, turniiritarandikus piike ristata neil ei õnnestunudki. Pealtvaatajate istumisala oli nii vett täis, tarandikud olid üle ujutatud ja uhkes ehisrakmes ratsud vajusid porisse. Kuid sellele fiaskole järgnenud ball, kus kõik toredais rõivais tantsisid, lubas arvata, et mingisuguse keskaegse fantaasiamineviku järele on ehtne nostalgia olemas. See omakorda peegeldus Peeli parlamendis, kui Noor-Inglismaa liikumine selles osalema hakkas. ¹⁰

Need olid peamiselt aristokraadid, otse Cambridge’ist tulnud: George Smythe, hilisem 7. Strangfordi vikont; lord John Manners, hilisem 6. Rutlandi hertsog; Alexander Cochrane-Baillie, hiljem aadlikuks saades lord Lamington. Nad polnud ehk iseenesest väga tõsised tegelased, aga neist olid saanud Benjamin Disraeli sõbrad ja liitlased. Disraeli oli nüüd juba 32-aastane, äärmiselt auahne ja mitte nii hea õnnega kui Gladstone, kellest Peel oli teinud nooremministri. Disraeli oli saatnud Peelile kirja ja anunud temalt ministriametit, aga oli alandavalt tagasi lükatud. Edaspidi õnnestus tal kätte maksta, alamkojas oli ta Peeli alaline vaenlane ja mobiliseeris selle opositsiooni, mida peaministrid kõige enam kardavad – opositsiooni oma partei ridadest.