Читать книгу Viktoriaanid - A. N. Wilson - Страница 8

Vana William IV – vesitõbine, joobnud, juhm – suri kaks päeva pärast Waterloo lahingu mälestuspäeva, 20. juunil 1837. Juba paar nädalat oli tema tervis silmanähtavalt halvenenud. Nädal aega varem oli Wellingtoni hertsog teinud ettepaneku ära jätta iga-aastane bankett, millega tähistati võidu saavutamist Prantsuse keisri üle 18. juunil 22 aastat tagasi. William IV oli jõuliselt nõudnud, et bankett toimuks. Vahetult enne surma oli ta ajanud kõik segadusse hüüatusega „Kirik! Kirik!” (Oma elu ajal polnud ta üles näidanud kuigi suurt huvi kiriku vastu.)

William oli sigitanud kümme last kuulsale komöödianäitlejannale Dorothea Jordanile (1761–1816), aga mitte ükski neist polnud seaduslik ega võinud pärida trooni. Kui kuninga vennatütar printsess Charlotte 1817. aastal suri – ta oli tulevase kuninga George IV ainus seaduslik laps –, siis oli alanud võidujooks selle nimel, et teha kindlaks, kes George III elusolevatest lastest võiks sünnitada pärija ja saada uue dünastia rajajaks. Kõik kadunud kuninga tütred ja miniad olid juba lapsesaamiseast väljast. Kolm veel vallalist last olid William (Clarence’i hertsog), Kenti hertsog ja Cambridge’i hertsog. Williami abielust Saksi-Meiningeni printsessi Adelaide’iga (Adelheid) sündis kaks väikest tütart, kes jäid ellu, ja üks, kes tuli ilmale surnuna. Kenti hertsog, George III neljas poeg, oli see, kelle osaks oli võita „vapustav neitsinahasõda”, nagu toonased kurjad keeled seda nimetasid.

Ta oli sündinud 1767. aastal ja kakskümmend seitse aastat oli ta elanud prantslanna madame de St Laurent’i truu armukesena. Lapsi neil polnud ja kardeti, et prints on viljatu. Kui prints Edward oli juba 50-aastane, punnis kõhuga ja värvitud juuste taanduva piiriga, abiellus ta 32-aastase Viktoriaga (Victoire), Leiningeni printsessiga. Armastusabielu see ei olnud, veelgi vähem mõttekaaslaste liit. Printsess ei rääkinud inglise keelt, prints ei rääkinud saksa keelt. (Kuni kolmanda eluaastani ei osanud ka kuninganna Victoria inglise keelt.) Viktoria vend oli Leopold, kadunud printsess Charlotte’i prints-abikaasa, ning Saksi-Coburgi hertsog Ernst, kes oli tema onupoja ja tulevase väimehe prints Alberti isa. Victoire pärines sellest väikesest Põhja-Baieri hertsogiperest, kellest kord saatuse tahtel võrsusid Mehhiko keiser Maximilian, Brasiilia kuninganna Isabel, Portugali kuningas Pedro, Venemaa viimane tsaar ja tsaarinna, Hispaania, Bulgaaria ja Preisimaa kuningad.

Briti kuningliku perekonna kohta on teada kaks hästi kinnitatud meditsiinilist ja geneetilist fakti. Üks on see, et George III põdes porfüüriat – peaaegu kindlasti oli see tema hullumeelsuse põhjus, aga selle sümptomite hulka kuulusid ka uriini värvuse muutumine (oranžjaks-tumepunaseks), kõhupuhitused, kõhuvalud, naha sügelemine ja kõhukinnisus. Pole tõendeid, et kuninganna Victoria oleks selle seisundi kaasa saanud või seda oma järglastele edasi andnud. Briti kuninglikus perekonnas leidus seda haigust paljudes põlvkondades ja see lõppes Victoriaga. (Seda kandev geen on dominantne, nii et kõigil selle kandjatel avalduvad ka sümptomid, ükskõik kui leebelt.)

Teine tõendatav geneetiline tõsiasi kuninganna Victoria kohta oli, et ta oli hemofiilia kandja. William Bullocki ja Paul Fildesi kirja pandud ning Londonis kuninglikus meditsiiniseltsis hoitavas raamatus on jälgitud Kenti hertsoginna Victoire’i pere meditsiinilist ajalugu seitsmeteistkümne põlvkonna kestel. Hemofiiliajuhtumeid selles ei ole. Seetõttu võime julgesti eeldada, et kuninganna Victoria ema ei olnud selle haiguse kandja.

Esile tulevad kaks alternatiivset selgitust selle kohta, kuidas hemofiiliageen kuninganna Victoria DNA-sse sattus. Võib-olla oli see geen äsja muteerunud – selle toimumise tõenäosus on vahemikus 1 : 25 000 kuni 1 : 100 000 põlvkonna kohta. Kuid tõenäolisem selgitus, eriti kui arvestada ka porfüüria täielikku puudumist kõigil tema järglastel, on see, et kuninganna Victoria ei olnud tegelikult Kenti hertsogi tütar.

Wellingtoni hertsogi selgitus kuninganna Victoria-poolsele täielikule vihkamisele oma ema sekretäri Sir John Conroy vastu ja tema väga tormilisele vahekorrale oma emaga oli see, et tema „arvates” olid Conroy ja hertsoginna olnud armukesed. „Victoria oli näinud oma ema ja Conroyd mingisuguses intiimses situatsioonis. Seda, mis ta oli näinud, rääkis ta ka paruness Spaethile ja Spaeth mitte ainult ei suutnud keelt hammaste taga hoida, … vaid noomis hertsoginnat selle pärast. Tagajärjeks oli, et nad [Conroy ja Victoire] saatsid Spaethi minema,” jätkas Wellington, „ja oleksid saatnud ka Lehzeni” – Victoria armastatud guvernandi –, „kui nad oleksid seda suutnud.”

Kas Conroy siis oli kuninganna Victoria isa või mitte, igal juhul tundub ülimalt tõenäoline, et Victoire, kes polnud kindel oma mehe seksuaalses võimekuses või viljakuses, võttis endale armukese tagamaks, et Coburgide dünastia tõepoolest Inglismaa troonile võiks saada. Tema venna Leopoldi suutmatus Inglismaale kuningannat sigitada üksnes suurendas Victoire’i soovi sedasama ambitsiooni täita. Kui ta seda poleks teinud, siis oleks pärandus läinud Cumberlandi hertsogile, kellest paljud uskusid, nagu oleks ta sigitanud vallaslapse omaenda õele (printsess Sophiale) ja kes kindlasti oli püüdnud vägistada lordkantsleri naist Lady Lyndhursti. Lõpuks sai temast Hannoveri kuningas. Kui tema oleks pärinud Inglismaa trooni, siis ei tundu kuigi tõenäoline, et konstitutsiooniline monarhia enam kauaks oleks püsima jäänud. Poliitilise elu ilme Suurbritannias oleks 19. sajandil olnud pehmelt öeldes hoopis teistsugune. ¹

Tegelikult aga läks William IV kuningriik tema vennatütrele Victoriale. Kirik! Kirik! peapiiskop Howley tillukeses isikus, paruka, piiskopirüü ja himarriga, laskus järgmisel hommikul varakult Kensingtoni palees põlvili, et teatada 18-aastasele tüdrukule tema kuningannaks saamisest. Peapiiskopiga oli kaasas ülemkammerhärra. Selle kuulsa hetkega kaasnes isiklik draama. Victoria, keda oli kasvatatud palees pooleldi erakuna ja kel oli vähe sõpru, näitas peagi oma darvinlikku ellujäämisvõimet ja samuelsmilesilikku enese aitamise oskust, saates enda lähedusest resoluutselt minema oma võimuka ema, Kenti hertsoginna, ja kurjakuulutava Sir John Conroy. See paar, kes nii kaua oli plaaninud saada trooni taga olevaks jõuks, peletati minema nagu kurjad vaimud muinasjutus. Samal hommikul kell üheksa võttis kuninganna vastu oma peaministri – „LOOMULIKULT täiesti ÜKSI, nagu ma alati kavatsen teha kõigi oma ministrite puhul” ² , ning alguse sai intensiivne ja vastastikku nauditav amitié amoureuse tillukese, tüseda, lihtsa moega 18-aastase tüdruku ning loiu, nägusa 58-aastase viigi vahel – suhe, mida Melbourne’i biograaf võrdles sellisega, mis „teistel tüdrukutel … on mõne osavõtliku kooliõpetaja või lahke vaimulikuga”. ³

Riiginõukogu koosolekul olid kõik vanad mehed, kes siiani olid aastaid Inglismaad valitsenud, olgu viigid või toorid, uuest monarhist võlutud. „Ta mitte ainult ei täitnud oma tooli,” ütles Wellingtoni hertsog, „ta täitis ruumi.” ⁴

Charles Greville (1794–1865), oma aja suurim päevikupidaja, kellele riiginõukogu sekretärina avanes ainulaadne võimalus kuningannat vahetult vaadelda, märkis: „Kõik on talle uus ja rõõmustav. Ta on ümbritsetud kõige meelierutavamatest ja huvitavamatest naudingutest, oma tegevustest, oma lõbustustest, oma tööst, oma õukonnast, mis kõik lakkamatult üksteise järel meelehead pakuvad.” ⁵

Heameel kuninganna elavuse üle polnud siiski päris seesama, mis tema huvitavaks pidamine, nagu selgub järgmisest vestlusest.

K. Kas käisite täna ratsutamast, hr Greville?

G. Ei, madam, ei käinud.

K. Täna oli ilus päev.

G. Jah, madam, väga ilus päev.

K. Aga samas päris külm.

G. (Nagu Polonius.) Oli tõesti päris külm, madam.

K. Teie õde Ly Francis Egerton käib ratsutamas, kas mitte?

G. Ta ratsutab mõnikord tõesti, madam.

Paus, mille järel võtsin juhtotsa enda kätte, jäädes siiski sama teema juurde.)

G. Kas Teie Majesteet käis täna ratsutamas?

K. (elavnedes) Oo jaa, ma ratsutasin väga pikalt.

G. Kas Teie Majesteedil on kena hobune?

K. Oo, väga kena hobune.

– armuline naeratus ja peakallutus kuninganna poolt, sügav kummardus minu poolt. ⁶

On iseäralik tõsiasi, et võrreldavad, ehkki mitte päris identsed vestlused toimuvad tõenäoliselt riiginõunike ja Briti riigipea vahel ka 21. sajandil. Küüniline, elukogenud lord M hämmastas selliseid õukondlasi nagu Greville ilmse rõõmuga, mida ta tundis selle uue valitsejannaga tegelemisest – nad mängisid kabet ja samal ajal selgitas lord Melbourne Victoriale konstitutsiooni. Mees, kes eelmisel aastakümnel oli tekitanud Londonis skandaali oma armulooga abielunaise Caroline Nortoniga ja kelle kohta kirjanik Emily Eden ütles: „Ta ajab mind segadusse ja kohutab mind ja vannub liiga palju” ⁷ , näib olevat avastanud noore kuninganna seltskonnas endast sellist süütust, mille olemasolust ta teadlikki polnud.

Sellegipoolest, kui lugeda nende vestlusi – Victoria ja tema armastatud lord M-i vahel – tekib kõige sagedamini küsimus, miks ei toimunud Suurbritannias 1830. aastate lõpul ja 1840. aastatel revolutsiooni? 1848., Euroopa revolutsioonide aastal, pidid mitmed kuninglikud valitsused ja aristokraatia oma asjad kokku panema ja lahkuma. Kuidas juhtus, et kuninganna Victorial õnnestus elada üle mitte ainult 1848. aasta, vaid ka kõigi järgnenud aastate hädad? Kui ta suri maailma seni kõige suurema, jõukama ja agressiivselt võimsama impeeriumi nominaalse riigipeana, siis oli tema peaminister laitmatult aristokraatlik tegelane, lord Salisbury (1830–1903). Kõigist tema peaministritest ainult kolm ei olnud aristokraatlikku päritolu – Sir Robert Peel (1788–1850), William Ewart Gladstone (1809–1898) ja Benjamin Disraeli (1804–1881). Gladstone oli miljonär, kelle isale ja vennale kuulusid tohutu suured perekondlikud maavaldused Šotimaal; Disraeli oli aristokraat adopteerimise teel. Kuidas oskasid nad üle elada mitte ainult hukkamisvankrid ja giljotiini, vaid ka – kui see lõpuks seadustati – hääletuskasti? Paljud nende lehekülgede lugejad, eriti kui nad on britid, võivad pidada aksiomaatiliseks, et Victoria-aegsed poliitilised institutsioonid kohanesid püsima jäämiseks ja hoidsid ühtlasi alal piisavat populaarsust, et neid ei vahetataks mingi põhjaliku demokraatia vormi vastu välja. Aga poliitikas ei ole midagi juhuslikku. Sündmustel ja nende tagajärgedel on oma paratamatus.

„Milleks vaeseid tüüdata? Jätke nad rahule!” ütles lord M ⁸ Sir Walter Scotti (1771–1832) tsiteerides, kui kuninganna päris temalt vaestele hariduse andmise soovitavuse kohta. See oli mees, kes isiklikult oli heaks kiitnud Tolpuddle’i märtrite kohtlemise – kui 1834. aasta kevadel mõned Dorseti vaesed töölised söandasid moodustada sõprade ühingu ja öelda, et nende arvates on raske elada üheksa šillingiga nädalas. Paljakspöetud peadega ning aheldatud käte ja jalgadega George Loveless ja tema sõbrad veeti kohtuistungile Dorchesteri ja mõisteti salavannete seaduse alusel süüdi keelatud ühingu moodustamises. Räägiti, et nende üle võiks mõista kohut mässuõhutamise eest – ja see olnuks karistatav surmaga. Siiski mõisteti need kuus töölist lihtsalt seitsmeks aastaks sundasumisele. ⁹

Kui kuninganna Victoria küsis lord Melbourne’ilt, kas ta soovitab lugeda äsja ilmunud romaani „Oliver Twist” (osadena aastail 1837–1839), mis palju kuulsust võitis, vastas Melbourne, et ta ei soovi lasta kuningannal seda lugeda. „See kõik toimub töömajade ja kirstutegijate ja taskuvaraste hulgas … Mulle need asjad ei meeldi; soovin neist hoiduda; nad ei meeldi mulle päris elus ja seepärast ei soovi ma näha neid ka [raamatus] kujutatuna.” ¹⁰ Seda kergemeelset soovimatust vaadata tõtt tema kaasaegse elu ühe kõige ebameeldivama aspektiga võiks pidada pelgalt enese kaitsmiseks, kui lord Melbourne’i märkus oleks tulnud ükskõik millise tolle aja rikka aadlimehe suust. Aga et need ütles peaminister, kes oli esitanud 1834. aastal uued vaesteseadused ja kes otseses mõttes oli vastutav töömajade olemasolu eest säärastes mõõtmetes ja sellisel arvul, siis kõlavad need sõnad külmavärinaid tekitavalt ebamoraalsetena.

Aastad 1837–1844 tõid Briti rahvale kõige hullema majanduslanguse, mis oli neid iial tabanud. Hinnanguliselt – ja me räägime Iiri näljahädale eelnenud aastatest – kannatas rohkem kui miljon puruvaest inimest nälga lihtsalt seetõttu, et neil polnud tööd. ¹¹ Paljud ettevõtted jäid seisma. Töömajad, mille olemasolu lord Melbourne nii ebameeldivaks pidas, ei suutnud vaeste hulki kuidagi ära mahutada. „Oliver Twist” oli esile kutsunud üldsuse vapustatud ja nördinud reaktsioone. Melbourne’i administratsiooni algatatud vaesteseaduste parandused ei olnud haritud keskklasside seas populaarsed. Eriti The Times, milles „Oliver Twisti” trükiti, võttis ülesandeks ära tuua lugematuid õuduslugusid elust töömajades. Aastail 1839–1842 oli selle ajalehe peaaegu igas numbris mõni selline lugu. Lähemal uurimisel osutusid paljud neist lugudest tõele mittevastavaiks või liialdatuteks. ¹² Siiski imbus neid avalikku teadvusse piisavalt palju, et Melbourne’i jaanalinnuhoiak hakkas tunduma talumatuna.

1840. aasta esimesel jõulupühal võimaldati Etoni töömajas abielunaisele Elizabeth Wyse’ile erilist privileegi. Nimelt lubati tal lohutada oma kahe ja poole aastast tütart, kel olid külmamuhud. (Laste vanematest lahutamine toimus töömajades automaatselt ning see oli miski, mis tekitas kõige rohkem kibedust isegi paremini juhitud asutustes.) Proua Wyse’il lubati magada üks öö oma lapse juures, aga töömaja juhataja (kes, nagu paljud tema kolleegidki, oli endine allohvitser) keeldus andmast luba järgmiseks ööks. Kui endine allohvitser Joseph Howe leidis järgmisel päeval proua Wyse lastetoast oma tütre jalgu vannitamast ja sidumast, siis käskis ta naisel otsekohe ruumist lahkuda. Proua Wyse keeldus. Howe tiris ta trepist alla, pani ta töömaja puuri luku taha ning jättis ta kuuekraadise külmaga kahekümne neljaks tunniks üksikvangistusse ilma mantli, voodiõlgede ja ööpotita. Järgmisel hommikul viidi naine hommikusöögile, milleks olid teistest kinnipeetavatest järele jäänud kördi jäägid, ning saadeti tagasi puuri ja kästi põrand puhtaks teha – see oli vältimatult määrdunud –, aga talle ei antud selleks mingeid abivahendeid.

Oleks väär arvata, nagu tulnuks selliseid institutsionaalseid kannatusi ette ainult töömajades või nagu oleksid ainult vaesed lapsepõlves julma kohtlemist kogenud. Need olid tõepoolest rasked ajad, eriti laste ja noorte jaoks. Vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel Etoni töömajast, kus Elizabeth Wyse ja tema laps nii jõledalt kannatasid, asus Etoni St Mary kolledž, kus üks tulevane peaminister kirjas oma isale, teisele Salisbury markiile jutustas, kuidas keegi poiss nimega Troughton, täisealine, oli kümnest pindist õllest joobuna hoidnud Robert Cecili^[1.] suus põlevat küünalt. „Ma tean, et Sulle ei meeldi kaebamised,” kirjutas laps, „ja ma olen püüdnud neid alla suruda ja seda kõike varjata, aga Sina oled ainus inimene, kellele ma võin neid asju julgesti rääkida. Tõesti, Eton on nüüd muutunud täiesti väljakannatamatuks.” Ta kirjeldas regulaarset peksmist jalgade ja esemetega ja sülitamist tema peale. „Nad lõid mind jalaga ja kiskusid mind juustest ja lõid mind rusikaga ja tagusid nii kõvasti kui vähegi jaksasid kakskümmend minutit järjest; ja nüüd valutavad mul kõik liigesed ja ma vaevalt suudan seda üldse kirjutada.” Markii ei võtnud oma poega sealt koolist ära enne kui kaheksateistkümne kuu pärast ning selleks ajaks oli poiss emotsionaalse ja füüsilise kokkuvarisemise seisundis. ¹³

Kui selline oli ühe aristokraadi käekäik, siis ka ülemdiakoni poeg James Anthony Froude (1818–1894) – kellest hiljem sai kuulus ajaloolane – kannatas hirmsasti 1830. aastate alguses Westminsteri koolis. „Kolledži reegel oli, et me peame õppima kannatuste varal, ning ma pidin roomama voodisse valutava nahaga …” Seda haletsusväärset last, kes oli vaid üksteist aastat vana, kui ta esimest korda Westminsterisse läks, peksis korralikult ka tema oma isa, kui ta koolivaheajaks koju tuli ja selgus, et kiusajad olid varastanud ära tema särgid ja rikkunud ära ka need vähesed asjad, mis tal järele jäid. ¹⁴

Aga kui kannatused polnudki ainuüksi vaeste pärisosa, siis tegelikult polnud see ainus asi. See, mis varajasi viktoriaane šokeeris, oli rikaste ja vaeste vaheline suur erinevus, silmaga nähtav ebaõiglus, mis sai veelgi ilmsemaks raudteeajastul, kui kommunikatsioon suurte tööstuslinnade vahel muutus nii hõlpsaks. Põllumajanduslikul, raudtee-eelsel ajastul võisid paljud jõukamatesse ühiskonnakihtidesse kuuluvad inimesed vältida kokkupuudet vaestega. 1840. aastatel muutusid nad aga palju nähtavamaks, sest neid oli nii palju ning tekkis küsimus, kas säärast jõhkrat ja ilmset ebaõiglust sai ära hoida heategevusega või olid ebaõiglus ja armutu konkurents võõrandamatud koostisosad kapitalistlikust eduloost, millesse ühiskond oli kaasatud?

Hampshire’i krahvkonnas Farehamis oli töömaja juures suur kool; kolm selle õpilast, vallaslastena sündinud poisid Withers, Cook ja Warren, vanusevahemikus kolm ning viis ja pool aastat, saadeti piiskop Warrenilt eraldi õpetust saama. Kaheksa nädalat hiljem saadeti nad tagasi, kõhulahtisusest ja haigusest nii nõrkadena, et nad vaevalt suutsid püsti seista. Mis oli juhtunud? Farehami saabumisel olid nad majutatud kokku. Üks rahututest lastest oli oma voodi märjaks teinud. Karistuseks võeti neilt ära 50 protsenti nädala toidunormist, milleks oli kaks naela ja kümme untsi leiba, viis untsi lambaliha, üks nael kartuleid, kolm ja pool untsi juustu ja 12 untsi pudingit.^[2.] Näljapajuk lapsi voodimärgamisest terveks ei ravinud. Siis pandi lapsed spetsiaalselt valmistatud jalapakkudesse – kujutlege inimest, kes valmistas laste jalapakud! – ja neid sunniti pealt vaatama, kuidas teised lapsed sõid. Kuna nad haisesid nüüd talumatult halvasti, viidi nad magama hoovis asuvasse kütmata kuuri ja seda südatalvel.

Samalaadsete juhtumitega kostitati The Timesi lugejaid peaaegu iga päev. See olukord kestis veel vähemalt esimesed kümme uue kuninganna valitsemisaastat, kuni üks liiga kaugele läinud skandaal viis Londonis tegutsenud vaesteseaduse komisjoni tagasiastumise ja lõpuks ka laialisaatmiseni. See oli Andoveri töömaja skandaal.

Hampshire’i krahvkonnas asuv Andover, väike jõukas laadalinnake, tundus sel ajal kindlasti pisikese paradiisina. Raudteepalavik, mis muutis kõik Suurbritannia osad kiiresti ligipääsetavaks ja ühendas kõik maa osad hõlpsalt ja tõhusalt, oli kroonimispäeval alles päris alguses, ¹⁵ kui küla ühismaal peeti suur pidu: veisepraad ja puding kõigile osalejatele, korraldatud mängud tuhandele lapsele, „et jätta meie noorele ja kasvavale põlvkonnale alatiseks meelde, et nad on meie noorusliku, voorusliku ja armastatud kuninganna Victoria kaasaegsed”. Suurem osa toonasest Inglismaast oleks ajarändurile 21. sajandist jätnud mulje kui Eedeni aiast, millesse ükski madu veel polnud eksinud. ¹⁶ Et 1830. aastateks oli peaaegu kogu ühismaa tarastatud, nii et üks väike ala jäi ühispõlluks või külavainuks, nägi kogu maa välja nagu hästi hooldatud aed, eriti kuna erinevalt Mandri-Euroopast olid põlised metsad Inglismaalt peaaegu täielikult maha raiutud; see oli metsasalude, parkide ja istanduste maa, kenade hekkide ja hoolitsetud põldude maa. 1831. aasta rahvaloenduse andmetest saame teada, et põllumajanduses töötas 961 000 perekonda ehk 28 protsenti kogu elanikkonnast. Reaalsus oli see, et elanikkonnast vähemalt pool – külakaupmehed, sepad, puusepad, ratassepad, kingsepad, müürsepad, möldrid, poodnikud – töötas maakogukondades. Sel ajal baseerusid ka paljud tööstusharud põhiliselt maal – näiteks söekaevandused ei asunud linnade keskel, vaid olid rajatud künkanõlvadele ja põldudele. „Tüüpiline inglane ei olnud veel linnainimene, aga peagi ta sai selleks.” ¹⁷

Meenutades 1838. aasta kroonimispidustusi Andoveris, avaldab meile kõige rohkem muljet see, kui kiiresti ja kui kergesti hävitas kogu selle süütuse ja ilu ka põllumajanduslikus Hampshire’is põllumajandusmasinate, gudroonkattega maanteede ja raudteede tulek, ning lõpuks ka sisepõlemismootorite needus, mis Inglismaa hävitamise ja laastamise lõpule viis.

Sellegipoolest erines see Andover, Jane Austeni krahvkonnas Hampshire’is, juba sellest Andoverist, mida tundis preili Austen vaid kümme aastat varem. Tal on olemas oma Bastille. Valitsuse maltuslikus relvastuses oli sellest saamas hädavajalik tööriist. Kui ajarändur 21. sajandist oleks ahhetanud 1837. aasta põllumajandusliku Inglismaa rikkumata ilu üle, siis järgmiseks oleks ta pidanud märkama vaesuse lehka. Tõsi küll, see sõltus sellest, kuhu minna. William Cobbett (1763–1835) leidis oma ruraalsetel retkedel 1830. aastal, et Leicestershire’i inimesed elasid savionnides; keegi sakslasest rännumees ütles aga 1828. aastal, et „väljaspool põhjapoolseid tehasepiirkondi ja Londoni madalaid kvartaleid on Inglismaal harva näha kaltse ja räbalaid ning harva katkiseid aknaruute ja hooletusse jäetud maamaju”. ¹⁸ Aga tegelikult olid põllumajandustöölised vaesed. Viljaseadused, mis subsideerisid Briti maaomanikke ja kehtestasid sissetoodavale viljale maksu, ei andnud neil aastatel, kui viljahinnad tõusid, põllumajandustöölistele suuremaid palku, ehkki nad kergitasid leivapätsi hinda. (Nisuhinna mõõduks oli kvarter, s.t kaheksa buššelit^[3.]. 1835. aastal maksis nisu 38 šillingit ja poolteist penni, aastatel 1836–1839 tõusis 81 šillingi ja kuue pennini ning 1846. aastal kõikus 47 šillingi ja viie penni ning 56 šillingi ja kolme penni vahel.) ¹⁹ Elu Midlandi ja põhja kasvavates tööstuslinnades 1840. aastatel oli ränk, aga raha oli võimalik teenida. (Võrrelgem 1847. aasta õnnelikku põhjamaalast, kes sai nädalas 11 šillingit ja kuus penni – tublisti rohkem, kui oli elus püsimiseks tarvis – näiteks Gloucestershire’i, Wiltshire’i või Suffolki põllutöölisega, kes pidi hakkama saama miinimumist vähemaga – seitsme šillingiga.) ²⁰

Nii juhtuski, et idüllilises Andoveris oli rohkem kui küllaga vaeseid, kes tulid töömajasse abi saama. Juba uute vaesteseaduste algusest peale 1834. aastal olid kohalik komitee esimees Charles Dodson ja töömaja juhatav abielupaar, härra ja proua Colin McDougal, kardetud keelukorraldusega kruvid kenasti kinni keeranud. Selles kihelkonnas peatati igasugune vaeste abistamine nende kodudes. Kui vallaslastega üksikemad süüa tahtsid, pidid nad kandma jämedakoelisele hallile töömajaürbile õmmeldud häbistavat kollast triipu. Poisid ja mehed pandi tegema haisvat kontide jahvatamise tööd, tootes surnud taluloomade luudest väetist. Nad olid nii näljased, et hakkasid järama tapamajast tulnud roiskunud konte ja mädanevat hobuseliha.

Töömaja ülevaataja Colin McDougal oli karune šotlane, sündinud 1793. aastal, võidelnud Waterloo lahingus ja vabastatud teenistusest 1836. aastal staabiseersandina. Ta oli joodik, kes alatasa kakles oma mitte vähem hirmsa naisega. Ta peksis regulaarselt isegi kolmeaastaseid lapsi voodi märgamise eest ning hoidis oma vaeseid säärasel näljapajukil, et mõned neist jäid ellu vaid küünlaid süües. Charles Lewis Weyhillist meenutas, kuidas tema lapsed sõid kartulikoori, mis olid visatud välja McDougali kanadele. Skandaal puhkes 1845. aastal, kui Ralph Etwall, parlamendiliige Andoverist, alamkojas püsti tõusis ning nõudis uurimise alustamist Andoveri töömaja ja kaudselt ka vaesteseaduse komisjoni tegutsemise kohta. 1847. aasta juulis saadeti see komisjon lõpuks laiali – ja samal nädalal suri John Walter (1776–1847), The Timesi toimetaja, kes nii väsimatult oli selle nimel võidelnud. Ent vaatamata vaesteseaduse komisjoni häbistamisele ja parlamendi otsusele parandada tingimusi töömajades, jäid need asutused veel paljudeks aastakümneteks süngeteks paikadeks.

1 Robert Arthur Talbot Gascoyne-Cecil (1830–1903) oli Briti peaminister 25. juunist 1895 kuni 11. juulini 1902. – Tlk. [ ↵ ]

2 U 1200 grammi leiba, 140 grammi liha, 450 grammi kartuleid, 100 grammi juustu, 340 grammi pudingit nädalas. – Tlk. [ ↵ ]

3 U 290 liitrit – Tlk. [ ↵ ]