Читать книгу Viktoriaanid - A. N. Wilson - Страница 7

16. oktoobril 1834 saabus Westminsteri paleesse kaks külalist, kes palusid, et neid juhatataks lordide kotta. Parlamendi töös oli parasjagu vaheaeg: istungid olid neil aegadel palju lühemad kui tänapäeval. Ülemkoja spiiker, parlamendi sekretär, ülemkoja tseremooniameister, parlamendi korravalvur – kõik need, kelle ülesanne oli parlamendi turvalist toimimist tagada – viibisid eemal, linnast väljas. Palee oli majapidajanna proua Wrighti hoole all.¹

Kui proua Wright sama päeva pärastlõunal kella nelja ajal külalised lordide kotta juhatas, suutsid nad seintel rippuvaid võrratuid gobelääne pilguga vaevu eristada. Igal pool oli suits. Külalised kurtsid, et kivipõrand on nii palav, et nad tunnevad seda isegi läbi oma kingataldade. Troon, mis suurejooneliselt koja keskel asus ja millel istus konstitutsiooniline monarh lordide kogunemisi avades ja laiali saates, oli suitsu mattunud. Kogu maja oli, nagu ka proua Wright nõustus, „täielikus suitsuvines”.

Palee all krüptis olevatele töömeestele oli antud saadikute äraolekul ülesanne põletada ära puidust lapatsid, mida varaamet oli sajandite jooksul kasutanud maksude kokku arvestamiseks. Saabunud olid uued ajad ning puidust pügalpulgad tuli asendada paberist arveraamatuisse kirjutatud arvudega. Westminsteri remonditööde ametnikule Richard Whibleyle oli soovitatud, et neid puutükke saaks kasutada süütematerjalina vaesema rahva kaminates. (Nagu tänapäevalgi elas toona parlamendihoonetest lühikese jalutuskäigu kaugusel rohkesti vaeseid.)

Pügalpulki hoiti Westminsteris ja igale arukale inimesele oleks loomulikult pähe tulnud, et pole midagi kergemat kui lasta need mõnedel ümbruskonna paljudest armetustest olevustest kaminapuudeks minema viia. Aga neist polnud kunagi kasu olnud ja ametlik protseduur ei suutnud taluda, et neist iial mingit kasu võiks olla, seepärast anti korraldus nad vaikselt ja salaja ära põletada. Juhtus nii, et neid põletati ülemkoja ahjus. Neid tobedaid pulki ülemäära täis topitud ahi süütas põlema seinatahvlid; seinatahvlid süütasid põlema lordide koja; lordide koda süütas põlema alamkoja; mõlemad kojad põlesid tuhaks; kohale kutsuti arhitektid, et nad ehitaksid kaks uut; ja nüüd oleme jõudnud selle maksumusega teise miljonini; riigi rahakassa pole selle uhkusest veel kaugeltki üle saanud; ja see väike vana naine, Britannia, pole täna õhtul koju jõudnud. ²

See hääl kuulub täiesti äratuntavalt Charles Dickensile (1812–1870), kes kirjutas selle aastaid pärast tulekahju toimumist. Nagu ta peaaegu et mõista andis, oli selles tulekahjus midagi kohast. 1832. aasta reformieelnõu oli kohmetult alustanud uut ajastut; kui Venemaa keiser Westminsteri tulekahjust kuulis, arvas ta, et see oli taevane karistus viigidele nõndanimetatud pehkinud kohakeste ärakaotamise eest – need olid linnad, kus elas vaid käputäis valijaid, kes siiski suutsid parlamendiliikme oma kohale uuesti tagasi valida. Võib-olla seepärast et tema arvates oli reformieelnõu vastuvõtmine esimene samm Briti poliitilise süsteemi moderniseerimise teel, vanamoodsa hierarhia ja aupaklikkuse süsteemi esimene õmblustest lahtiharutamine, esimenene samm poliitilise võimu üleandmisel aristokraatialt kodanlusele. Sel ajal aga ei paistnud see asi sugugi nõnda. Viigidest aristokraatide seas, kes olid parlamentaarset süsteemi reforminud, oli vähe või üldse mitte neid, kes oleksid uskunud demokraatiasse. Kõik nad taunisid üleüldise valimisõiguse ideed. Valimisõiguse laiendamine, mida vanameelsed nii kahetsesid, puudutas ainult varakaid isikuid. Suur reformiseadus oli „määratlenud selgemini kui kunagi enne või pärast seda Briti ajaloos – ja selgemini, kui seda oli tehtud ühelgi teisel maal – riigi poliitilistesse institutsioonidesse pääsemise eeltingimusena üksnes kinnisvara ja regulaarse sissetuleku omamise”. ³

Isegi pärast pehkinud kohakeste kaotamist esindas uus parlament rahvast vaid kõige üldisemas mõttes. Sellisena ei näinud ta ka oma eesmärki ette. Niinimetatud reformide ajastul oli poliitiliste klasside juures uus just nende soov, edukas soov rakendada kontrolli rahvahulkade üle. 1830. ja 1840. aastate parlamendis ei olnud veelahet vasak- ja parempoolsete vahel, nii nagu tänapäeva inimesed sellest aru saavad. Poliitilised klassid – olgu vanad viigidest aristokraadid, tooridest skvaierid või uued tootmis- ja tööstustuusad, kelle kerkimine poliitikasse olukorda nii põhjalikult muutis – nägid kõik probleemi ühesugusena: kuidas kiiresti kasvavat elanikkonda ohjes hoida. Kuidas neid toita, kuidas anda neile piisavalt tegevust, kuidas – kui oli tegu iirlaste või šotlastega – hoida neid avalikku mässu tõstmast; kuidas – kui nad olid vaesed ja rahulolematud – kahandada nende mässumeelsust, kuidas – kui tegu oli prantslastega – takistada neid Suurbritanniasse sisse tungimast, kuidas – kui tegu oli jamaicalaste või kanadalastega – hoida neid Briti krooni alt lahku löömast. Lähtuvalt neist kaalutlustest sündisid sel ajastul esimesed politseiüksused, kehtestati range kontroll kerjuste üle ja rajati töömajad, millesse pandi kinni need, kes ei suutnud oma peret toita.

Need olid probleemid, mille osas oli üksmeel peaaegu kõigil saadikutel, ehkki toorid võisid kalduda rohkem ühtedes ja radikaalid teistes valdkondades tõstma protestihäält uute parlementaarsete meetmete sissetungimise pärast inglaste isiklikku vabadusse.

Statistika räägib iseenda eest. Viimase kaheksakümne aastaga oli Inglismaa, Walesi ja Šotimaa elanikkond kahekordistunud: 7 250 000 aastal 1751; 14 392 000 aastal 1821; 16 539 000 aastal 1831 – ning Iirimaa elanikkond oli paisunud neljalt miljonilt kaheksale miljonile. ⁴

Majanduse ja poliitika mõtestamine rahvastiku kasvamise kontekstis oli mõtlemise ajaloo vältimatu areng. Kui reverend Thomas Malthusi (1766–1834) poleks olnud, siis oleks tulnud ta välja mõelda ja keegi teine oleks kirjutanud „Essee rahvastiku alustest” (An Essay on the Principle of Population), teose, mille ta avaldas esmalt 1798. aastal ja mida ta seejärel pidevalt parandas – aastatel 1803, 1806, 1807, 1817 ja 1826. Malthusi küsimused pole taandunud ka 20. sajandil, ehkki lääne ühiskonnad oskavad neid kenasti mujale välja viia ja nad muretsevad rohkem näiteks India ja Hiina kui Suurbritannia rahvastiku pärast. Ühes Malthusi essee viimastes väljaannetes on sissejuhatus, milles meile meenutatakse apokalüptiliselt, et „1990. aastatel kasvab maailma elanikkond igal aastal sama palju kui Sri Lanka, Ühendkuningriigi, Haiti ja Somaalia elanikkond kokku … 2050. aastaks elab meid maailmas kokku kümme miljardit.” ⁵

Säärased arvud oleksid kinnitanud Thomas Malthusi kõige hullemaid kartusi. 1790. aastatel oli tal olnud selleteemaline sõbralik vaidlus oma isaga. Daniel Malthus nimelt uskus koos selliste tarkade nagu Condorcet’, Jean-Jacques Rousseau ja William Godwiniga, et ühiskond areneb täiuslikkuse poole. Thomas aga uskus, et elanikkond kasvab „geomeetrilise” kiirusega, nagu jadas 1, 2, 4, 8, 16, samal ajal kui elatusvahendite hulk kasvab paratamatult vaid aritmeetiliselt: 1, 2, 3, 4, 5. Selle vältimatu tagajärg, uskus ta, on näljasurm, ja enne seda viletsus, sõjad ja ühiskonna lõhestatus, mida nälg ühiskondadesse paratamatult toob.

Ehkki teda hakati otsekohe kujutama koletisena – Shelley nimetas teda „eunuhhiks ja türanniks”, Dickens teeb Scrooge’ist maltusluse suuvoodri, kes küsib, miks vaesed lihtsalt minema ei lähe ega sure, et „üleliigset elanikkonda kahandada” – kirjutas Malthus tegelikult oma essee ülima altruismiga. Ta soovis, et vaesed ei oleks vaesed – või kui nad vältimatult on vaesed, et nad siis oleksid vähemalt hästi toidetud. Paradoksaalsel moel oli tema arusaamine, et olemasolevad vaesteseadused – mida me tänapäeval nimetaksime sotsiaalabiks – soodustavad sõltuvuskultuuri. Kui vanad vaesteseadused olid jätnud kohalike kihelkondade otsustada, keda tuleb heategevuslikult aidata, siis uued vaesteseadused – mille viimane parlament oli enne 1834. aasta tulekahju jõustanud – tsentraliseerisid vaestele abi jagamise. Selle asemel et jagada vaestele abi nende oma kodudes, olid volinikud rajanud kogu maal töömajade võrgustiku. Võiks öelda, et töömajasse polnud keegi sunnitud minema. Aga kui selle alternatiiv oli, et su oma lapsed jäävad nälga, pole üllatav, et need vihatud kohad hakkasid täituma, ehkki enamikus neist järgiti reverend H. H. Milmani ideaale, näiteks tema kirjast Edwin Chadwickile – „töömajad peaksid olema raske elu, lihtsa koega toidu, alanduse ja alandlikkuse paigad; seda tuleks manustada rangusega – karmusega; see peaks olema nii vastumeelne, kui humaansusega veel vähegi kokku sobib”. ⁶

Pole siis ime, et need, keda töömajadesse viidi, kirusid oma südames Malthust – Malthust, kes soovitas madalamate seisuste seas „talitsetust” sündivuse piiramise ainsa lubatava meetmena.

Üks selline laps, kes sündis 1840. aastatel Staffordshire’is nõnda üleliigsena, meenutas:

Me läksime mööda põlluteed Chelli^[1.], et võimalikult palju hoiduda kõrvalistest pilkudest. Üht last tuli kanda, sest ta oli liiga väike, et kõndida. Hommik oli kõle ja trööstitu. Olin käinud nende põldude vahet päikesepaistes ja kui linnulaul muutis kogu maastiku väga meeldivaks. Nüüd, kui vaikus katkes, siis ainult sügavate, valusate nuuksetega. Kui me oleksime võinud näha, mis meid nii armutult künka otsa töömajasse („Bastille’sse”, nagu seda toona kibedusega hüüti) viis, siis oleksime näinud kaht karmi ja kohutavat kuju – türanniat ja nälga … Lapsena tekitas ainuüksi töömaja tohutu suurus meis külmajudinaid. Meie vastuvõtt tekitas veelgi enam judinaid … Mitte kusagilt poolt ei langenud meie peale ühtki „pehmendavat helki”. Me olime osa Malthusi „üleliigsest elanikkonnast” ja meie olemasolu pigem vaid suurendas vaesust, mille all me kannatasime. „Heatahtlikkus,” ütles ta, „viib nii lühinägeliku olendi puhul nagu inimene üksnes kõige jämedamatesse eksitustesse ning muudab tsiviliseeritud ühiskonna ilusa ja haritud pinnase peagi hirmsaks puuduse ja segaduse stseeniks”. See oli tõepoolest „kena kogumik epitaafe” ühe kirikumehe sulest kristlikul maal. Olen mõelnud, kas sulg, millega ta kirjutas, oli terasest.

Selle kirja autor Charles Shaw sarjas kibedasti „Inglise riigijuhtimise” „jõhkrat isekust ja kirjeldamatut juhmust” nende viletsuste kehtestamisel. ⁷

Kõik see – ja veel palju muudki – võib tublisti aidata selgitada Dickensi lõõpivat tooni, kui ta kirjeldas Westminsteri tulekahjut, mida parlamendiliikmed ise ja kõik, kes on huvitatud nende võrratute vanade hoonete ajaloost ja neis sisaldunud lugematutest ajaloolise väärtusega dokumentidest, pidasid „traagiliseks katastroofiks”. ⁸ Parlamendi spiiker Charles Manners-Sutton arvestas, et ta oli kaotanud tulekahjus 9000 naela väärtuses asju, nende seas väärtusliku raamatukogu.

Selle 16. oktoobri saatuslikul õhtul lukustas majapidajanna proua Wright uksed kell viis, leides, et tema oli oma kohuse täitnud, kui oli kurtnud töömeestele suitsu ja palavuse üle. Umbes tund aega hiljem pani uksehoidja naine proua Mullencamp tähele lordide koja ukse alt limpsavaid tulekeeli ja mõni minut hiljem lõi juba kogu hoone lõõmama. Londoni tuletõrje meeskonna liige James Braidwood kuulis tulekahjust alles kell seitse õhtul ning saatis kohale 12 manuaalset tuletõrjemasinat ja 64 tuletõrjujat. Kella poole kaheksaks oli kohale jõudnud ka 50 grenaderikaardiväe 1. rügemendi meest ning koos äsja moodustatud ja vihatava linnapolitseiga hoidsid nad kummagi koja esise ruumi vabana.

Tulelõõma vaatama kogunenud tohutu suure rahvahulga seas oli Joseph William Turner (1775–1851), kes oli kogu selle öö üleval ja tegi toimuvast lugematult palju pliiatsivisandeid. Pärast seda tormas ta Queen Anne Streetile koju ja tegi vahetule mälule toetudes nii palju akvarellieskiise, et tema joonistusvihiku lehed kleepusid kokku. Esmalt oli ta Surrey kaldal ja uuris vaatepilti kaugelt üle vee. Kui aga lõõm vaibus, tuli ta üle jõe ja ühines tuhandete inimestega, kes tunglesid vanas paleeõues.

„Ma ei jäta kunagi ühtki õnnetust kahe silma vahele,” ⁹ ütles Turner kord oma kõige sõnakamale imetlejale. Konkreetselt see juhum, öösel Thamesi tindikarva vees peegelduv oranž ja kuldne tulelõõm tundus Turnerile nähtavasti, nagu oleks mõni tema oma lõuendidest ellu ärganud. Hetke, mil lordide koja katus sisse vajus, „saatis tohutu leekide ja suitsu pahvatus”, millest paiskus „miljardeid sädemeid ja tulehelbeid igas suunas”. See kõlas ühe vaatleja sõnutsi „nagu raske suurtüki pauk, nagu plahvatus”. Väga tõenäoliselt kujutas Turner, kelle jaoks visuaalsed pildid olid sümbolid, tulekahju vana maailma kaotamise, puhastamise ja hävimise võrdpildina. ¹⁰ Ja vaevalt oli ta ainus selline. Vaatepilti tunnistav rahvahulk enamasti vaikis, aga kui leegid kõrgemale tõusid, hõiskas üks mees rõõmsalt ja ta arreteeriti kohe. ¹¹

Peaminister lord Melbourne (1779–1848) ise juhatas Westminster Halli hävingust päästmise pingutusi. ¹² Saali toodi tuletõrjemasinad sisse, et suunata vett sõrestikkatusele, mis oli lisatud William Rufuse esialgsele hoonele siis, kui Geoffrey Chaucer oli remonditööde ülem. See oli ainus olulisem keskaegne ehitis, mis selle öö oma rikkalikus keerukuses tervena üle elas. St Stepheni kabel, kus alamkoja liikmed olid koos istunud alates 1547. aastast, põles maani maha, ehkki hävingust tehtud gravüürid lubavad arvata, et seda oleks saanud päästa, kui tolle aja meelsus olnuks suunatud pigem säilitamisele kui taasehitamisele. ¹³

Kahtlemata põles midagi enamat kui vaid armastatud vanade hoonete kogum. Britannia oli muutuste keskel ning need muutused toimusid kiiremini ja loomingulisemalt kui ühelgi teisel maal. Kolm aastat pärast Westminsteri palee hävingu tunnistajaks olemist nägi peaminister lord Melbourne vana kuninga William IV (1765–1837) surma ja kuninganna Victoria (1819–1901) trooniletulekut. Melbourne oli kuninganna Victoria mentor, tema isakuju. Üheskoos vaatas see mõnevõrra ebatõenäoline paar – ilmaelust väsinud, küüniline viigist peer ja lihtne, väike, teismeline monarh – uut maailma, mis oli rahvarohkem, võistlushimulisem ja kohanemisvõimelisem, kui Thomas Malthus oleks osanud oma kõige hullemateski õudusunenägudes ette näha. Malthusi surma Bathis samal aastal, kui võeti vastu uued vaesteseadused ja toimus Westminsteri tulekahju, võib samuti pidada kõnekaks.

Mida Malthus oma aritmeetiliste ja geomeetriliste tempodega ennustada ei suutnud, oli aga jõukuse kolossaalne kasvamine sellel ajastul, mis sai tuntuks Victoria ajana. Mida rohkem inimesi, seda rohkem oli jõukuse tootjaid. Muidugi oli see ka kerjuste, näljahädade, haiguste ajastu. Selles osas läksid Malthusi ennustused uue kuninganna valitsuse esimese kümnendi jooksul rohkem kui täide. Aga see oli ka imetlusväärse energia, kasvamise ja laienemise ajastu. Välismaised vaatlejad täheldasid jahmatusega, et Suurbritannia tootis 1830. aastal ühe tööpäevaga 2000 tonni rauda – see tegi 650 000 – 700 000 tonni aastas. ¹⁴ 1855. aastaks oli see arv tõusnud ühe miljoni rauatonnini aastas. Samalaadseid arve võis näha ka kivisöe, aurulaevade, vabrikus valminud puuvilla- ja villatoodete osas. Ehkki elu tööstuslinnades, kus kogu seda jõukust toodeti, oli ränk, oli arvuliselt võttes kasusaajaid rohkem kui kannatajaid. Tagasi vaadates on südantlõhestav mõelda nende kitsikusele, kes kapitalismi raskest töörühmamisest mingit tulu ei saanud. Victoria ajastu miljonäride, vabrikuomanike, kaevanduseomanike, inseneride ja hangeldavate ehitajate varandused olid rajatud teiste kannatuste hinnaga. Need kannatused polnud sugugi juhuslikud. Võitlus, igavene sõda nõrkade ja tugevate vahel, vääramatu kõige kohanenumate ellujäämine näib sellise arusaamise kohaselt olevat loodusseadus, mis julmalt tõrjus välja varasema uskumuse, et armastus oli see, mis päikest ja teisi tähti valitses.

Ühele vaatlejale, kes osutus väga mõjukaks, näis, et see oli sõna otseses mõttes nõnda. Samal ajal kui parlamendihooned ragisedes lõõmasid, seilas Tema Majesteedi laev Beagle, kümne kahuriga prikk kuningliku mereväe kapteni Robert Fitzroy juhtimisel, 1834. aasta oktoobris Tierra del Fuego poole. Selle pardal oli toona 25-aastane loodusteadlane Charles Darwin (1809–1882). Sellel reisil, kui ta vaatles Galápagose saare vinte, pöördusid Darwini mõtted esimest korda elu evolutsioonilise arengu radadele sellel planeedil. Möödus palju aastaid, enne kui üksikutest vaatlustest moodustus terviklik arusaamine või kui aimdusest sai teooria. Tema enda meenutuste kohaselt hakkas see toimuma alles pärast 1838. aastat. Pöördeline hetk tema vaimses arengus ei olnud vintide, tuvide või inimahvide vaatlemise ajal, vaid Malthusi „Esseed rahvastiku alustest” lugedes. „1838. aasta oktoobris,” kirjutas Charles Darwin oma autobiograafias, „see tähendab viisteist kuud pärast seda, kui olin alustanud oma süstemaatilist uurimust, juhtusin meelelahutuseks lugema Malthusi „Rahvastikust” ja kuna olin igati valmis tunnistama olelusvõitlust, mis igal pool toimub … turgatas mulle otsekohe mõte, et sellistes tingimustes soodsad variatsioonid pigem säilivad ja ebasoodsad hävivad. Selle tulemuseks on uue liigi tekkimine. Sellega olin lõpuks saanud teooria, mille kallal tööd teha.” ¹⁵

Nagu edasised aastad näitasid, oli see ühtaegu kõige loomingulisem ja ka hävitavam teooria.

Darwini tund ei olnud veel tulnud. Kaks autorit, kes seisavad Victoria ajastu alguses nagu koorid Antiik-Kreeka näitemängus, üks traagilise, teine koomilise maskiga, on Thomas Carlyle (1795–1881) ja Charles Dickens. Carlyle’i „Prantsuse revolutsioon”, mis pärast paljusid seiklusi (nende seas esimese osa ainsa käsikirja pahaaimamatu ärapõletamine John Stuart Milli toatüdruku poolt) avaldati raamatuna esimest korda 1837. aastal, samal aastal kuninganna trooniletulekuga. Samal aastal ilmus viimane osa „Pickwick-klubi järelejäänud paberitest” (The Posthumous Papers of the Pickwick Club), mida oli avaldatud jaokaupa, järjejutuna.

Kui me ahhetame hämmastunult 19. sajandi esimeste kümnendite valitsuse ebademokraatlikkuse üle (isegi pärast reformiseaduse vastuvõtmist), kui me taunime rikaste ja vaeste vahelist kuristikku, kui me uurime töömajade, laste tööjõudu kasutavate söekaevanduste, kohutava vaesuse ja isegi nii linnas kui maal tuntava nälja Britanniat, siis on rabav tõsiasi, et kaks selle ajastu kõige eripärasemat eestkõnelejat, kaks kõige haritumat ja kujutlusvõimelisemat kirjameest ei tulnud privilegeeritud peredest. Võlgade pärast Marshalsea vanglasse heidetud valitsusametniku poeg Dickens sai vaid kõige hädapärasema koolihariduse ja tal polnud peaaegu üldse raha, kui ta noore mehena Monthly Magazine’is parlamendidebatte kajastama hakkas. Tänapäeva mõõdupuude järgi oli Dumfriesshire’is Ecclefechanis elanud perekond Carlyle’i vaesus elatusmiinimumi lähedane, aga võrreldes teiste šoti talupoegadega olid Carlyle’i ettevõtlikud ja kokkuhoidlikud vanemad heal järjel, ehkki nende lapsed käisid kuni kooliminekuni paljajalu ning nende igapäevasel toidulaual olid vaid kaerahelbepuder, piim ja kartulid. ¹⁶ Tänu Šotimaa imetlusväärsele haridussüsteemile, kus arukas poiss võis saavutada edu hoolimata oma vaesusest, läks Carlyle õppima Edinburghi ülikooli ning pühendus kaasaegsele Euroopa kirjandusele, keelele ja filosoofiale. Ingliskeelsele maailmale sai temast saksa luule ja filosoofia oluline tõlgendaja.

29-aastasena külastas ta aga Prantsusmaad ning sellel sündmusel oli otsustav tähtsus tema edasisele elule. Oleks raske üle hinnata, kui paranoiliselt britid pärast Napoleoni lüüasaamist ikka veel Prantsusmaasse suhtusid. Briti sõjaväelased ja paljud poliitikud mitte ainult ei uskunud, et suurim poliitiline oht lähtub endistviisi Prantsusmaalt (kuni Krimmi sõjani ja isegi selle ajal, ehkki prantslased ja inglased pidanuks olema liitlased); Palmerston ja Wellington mitte ainult ei kartnud Prantsusmaa invasiooni väljavaadet kaua aega pärast seda, kui selline võimalus teoreetiliseltki veel olemas oli; vaid Prantsusmaad peeti ka näitlikuks õppetunniks selle kohta, mis juhtub siis, kui ühiskond kokku variseb. Vana kooli tooride meelest oli õppetund üsnagi lihtne: hakka vaid usulistele vabamõtlejatele maad andma või aristokraatlikkuses kahtlema, ja varsti seatakse giljotiin üles, kuningatel raiutakse pead maha, tulevad terrorivalitsus ja Robespierre.

Carlyle’i jaoks ei olnud see lugu nii lihtne. Prantsuse revolutsiooni draama lummas seda talupoeglikku päritolu šoti geeniust. Carlyle oli üks neist, kes oli lahti ütelnud ortodokssetest religioossetest uskumustest ega püüdnudki jätta muljet, et ta on kristlane, kuigi ta luges ka edaspidi Piiblit ja uskus, et ajaloo käigus on midagi ettemääratut.

Me lõikame seda, mida külvame, nii üksikisikutena kui ka ühiskondadena. See on „Prantsuse revolutsiooni” lihtne ja veenev sõnum – kuigi (peaksin ütlema) see on ka kõige põnevam ja loetavam ajalooteos inglise keeles. Ent mitte ükski ingliskeelne inimene ei saa mõelda Prantsuse revolutsioonist, kasutamata Carlyle’i sõnu – „läbinisti äraostmatu” ja „haavlikartetši pahvak”^[2.]. Paljud on enese teadmata omaks võtnud tema seisukohad, kuigi pole lugenud tema raamatut.

Carlyle näitab selgelt ja armutult, kuidas ancien régime^[3.] pidi paratamatult langema ning kuidas armutult isekatel aristokraatidel ja kuninglikul perekonnal polnudki oodata midagi muud kui hävitavat apokalüpsist. Sellegipoolest ei poolda Carlyle terrorit ja tema äraostmatu Robespierre on üks kirjanduse suuri koletisi. Carlyle’i hingeheitlustest, mis ära trükiti, said tema põlvkonna poliitilised, usulised ja filosoofilised sisepiinad, mistõttu ta oligi selle põlvkonna üks suurimaid prohveteid ingliskeelses maailmas. Kristlusse ei suutnud ta uskuda, aga ta ei tundnud ka voltaire’ilikult heameelt vana ebausu kaotamise üle. Ta leinas oma kadunud Kristust ja kartis ühiskonna pärast, milles puudub aukartus, hardus suurte saladuste ees. Eelkõige pelgas ta, mis juhtub ühiskonnaga, kes lihtsalt ei suuda (moraalselt või poliitiliselt) ülal pidada oligarhiliste eesõiguste süsteemi, vaid võib väga kergesti libastuda millessegi hullemasse – anarhiasse, sandistamisse, tapatalgutesse. Ettekujutus, nagu saaks tema aja vaimseid ja poliitilisi hädasid lahendada parlamendireformidega, valimisõiguse laiendamisega või selle andmisega neile, kes elavad rohkem kui kümnenaelast üüri väärt majapidamistes – ettekujutus, nagu võiks see Jumala riigi maa peale tuua, oli tema jaoks naeruväärne.

Carlyle oli võib-olla üks esimesi mõtlejaid, kes oli kõige tugevam just siis, kui ta tõi esile negatiivset, ja kõige nõrgem siis, kui ta pakkus alternatiive. See, kuidas ta lahkas aristokraatliku valitsemisviisi iga alternatiivi nõrkust, aga samas ka selle süsteemi enda ebakindlust, tekitas paljudel tema kaasaegsetel judinaid. Carlyle ei olnud tegelikust elust eemalseisev koolitoaajaloolane – ta oli võrratu ajakirjanik, kes vaatles „Inglismaa seisukorda” ja nägi kohutavat vaesust, ebaõiglust, ebatõhusust ja vaimulikku nälga. Ta ei olnud optimistlik, et tema kaasaegsetel õnnestub hoiduda veelgi hullemast revolutsioonist, kui oli toimunud Prantsusmaal. Aga peaaegu et veelgi hullem oli tema meelest kapitalistliku tööstusrevolutsiooni hirmus mõju tuhandetele eludele, mis tegi nii paljudest inimestest mitte ainult majanduse orjad, vaid tölplased, kes ei suutnud mõista sedasorti intellektuaalseid või vaimseid tõdesid, mis olid olnud ilmsed tema enda tööstuseelsele, ehkki vaesusest räsitud perekonnale ja sugulastele.

Carlyle’il, kes oli jõuliselt koomiline kirjanik ja üks vaimukamaid nii oma kibedates märkustes kui ka jutuajamistes, oli lõppkokkuvõttes traagiline arusaam elust ja maailmast. Raske oleks kujutleda temperamenti, mis võinuks veel rohkem erineda „Pickwick-klubi järelejäänud paberite” looja omast.

Vähe on kuulsaid romaane, mille saamislugu oleks katkendlikum. Hiljuti oli oma „Humoorikate visanditega” (Humorous Sketches) edu saavutanud karikaturist Robert Seymour, kes pilkas ühiskonnas esile tõusvate kaupmeeste uhkeldamist. Seymour oli õnnetu mees, vallaslapsena sündinud ja depressiivse meelelaadiga. „Visandite” edust tiivustatuna pakkus ta kirjastajatele Chapmanile ja Hallile joonistustesarja, milles kujutati „Nimrodi klubi” seiklusi, Londoni lihtrahvast pärit spordimeeste absurdseid ettevõtmisi. Dickens oli juba pävinud tähelepanu oma „Bozi visanditega” (Sketches by Boz), ajakirjanduslike tähelepanekutega Londoni elu kohta. Hall küsis, kas ta võiks pakkuda midagi samasugust Nimrodi klubi seikluste kohta. Dickens, kes oli tollal 24-aastane, nõustus.

Raamatu esimese ja teise osa kirjastamise vahel aga oli melanhoolne Seymour läinud Islingtonis oma Liverpooli maanteel asuvasse aeda ja ennast maha lasknud. Mõnikord arvatakse, nagu oleks ta teinud seda seetõttu, et talle ei meeldinud algselt tema loomingu eest kogu tunnustuse osaks saamine Dickensile. Tegelikult sai teose esimene osa väga vähe tähelepanu ja seda müüdi ainult 400 eksemplari. Enesetapule õhutas Seymouri tema enda vaimuhaigus, mitte Dickensi edukus. Üks illustraatoreid, kes Seymouri asemel end seda tööd tegema pakkus, oli pikka kasvu erakooli poiss William Makepeace Thackeray. Aga töö anti sellegipoolest R. W. Bussile ning sellest alates töötasid kirjanik ja joonistaja tandemina koos.

Lugu ise, mis ilmus osadena 1836. ja 1837. aastal, oli üsna laialivalguv kelmiromaan; esimesi lugejaid võlus selle januselik kahetisus. Ühest küljest tuuakse selles fantaasiaküllaselt esile Dickensile endalegi omaseid koduse paisuva alamkeskklassi vaba aja meelelahutusi. Selles mõttes on see läbinisti modernne teos. Teisest küljest on see nostalgiline hetkülesvõte või ülesvõtete jada Inglismaast, mida tööstus ja raudteed jäädavalt muutsid.

„Pickwick” paljastas uue lugejaskonna olemasolu (ja mõnes mõttes lõi selle). Enne selle ilmumist oli lugejaskond lõhestatud. Ajalehed maksid seitse penni. Kolmeköiteline romaan maksis ühe naela, kümme šillingit ja kuuskümmend penni. Ainult jõukas keskklass, kõrgkesklass ja kõrgklass ostsid suures formaadis ajalehti või kõvade kaantega romaane. Sellest umbes 50 000 lugejaga klassist allpool olid need, kes ostsid populaarset ilukirjandust, mida ei antud välja kõvakaaneliste raamatutena, vaid odava perioodikana, kergesti lagunevate pehmekaaneliste raamatutena, mida rändkaupmehed müüsid ukselt uksele või tänavaturgudel. Ballaadilehti, satiire ja rahvalikke armujutte turustasid sellisel viisil müüjad, kes olid üsna sarnased Silas Weggiga „Meie ühisest sõbrast” (Our Mutual Friend). Mõned Dickensi kaasaegsed, nagu näiteks Sir Walter Scotti rahvalik järeleaimaja William Harrison Ainsworth, arvasid, et noor ajakirjanik teeb rahvalikus vormis, pehmete kaantega järjejutu kujul ilmuva ilukirjanduse loomisega ränga vea – siiani oli see vorm olnud vaid kõige labasema rämpsu päralt. Kuid mõne kuu pärast olid „Pickwicki” müüginumbrid kasvanud kümnete tuhandeteni. Hiljem ilmusid paljud Dickensi, Thackeray, Trollope’i, George Elioti ja teiste suurepärased romaanid perioodilistes väljaannetes jaokaupa.

„Pickwicki”-maania levis esmalt Suurbritannias ja siis ka välismaal. (Eriti populaarne oli see Venemaal.) Kangapoodidesse hakkasid ilmuma Pickwicki-teemalised sitsiriided. Põlvpükste valmistajatel paluti lõigata oma tooteid nii, et need sarnaneksid hr Pickwicki Sancho Panza, kokni päritolu teenri Sam Welleri omadega. Pickwicki klubi auväärt liikmetest hr Tupmanist, hr Snodgrassist ja hr Winkle’ist tehti mehepeakannud. Valmistati Pickwicki-nimelisi saiakesi ja paksu poisi kujulisi maiustusi. Tänapäevalgi mõtlevad edukad kirjastajad välja selliseid turundustrikke, et mõne filmi- või raamatutegelase populaarsusest veelgi kasu lõigata. Pickwicki-maania aga oli spontaanne ja see turg, mille Chapman ja Hall avasid, uus turg, täiesti uus klass inimesi, oli osalt määratlenud ennast vastuseks Dickensile.

„Pickwicki paberite” poliitilisest aspektist uurijale ei saa jääda märkamatuks selle tähtsa klassi põhiline meelsus: see oli petite bourgeoisie, kes kogu selle perioodi jooksul toetasid vabakaubandust ja rõõmustasid viljaseaduste^[4.] kaotamise üle, sest säärased meetmed pidid tooma üleüldise rahu ajastu; sellegipoolest rõõmustasid nad ka kaheksa aastat hiljem, kui Suurbritannia läks Krimmis Venemaa vastu sõtta, mida oleks olnud täiesti võimalik ära hoida. Nagu Muggletoni valijad „Pickwick-klubi paberites” „eri aegadel on esitanud mitte vähem kui tuhat nelisada kakskümmend märgukirja neegrite orjuse edasikestmise vastu välismaal ja niisama suure arvu märgukirju igasuguse vahelesegamise vastu tööstus-süsteemisse kodumaal”^[5.]. Samamoodi olid neil, kes hüüdsid lord Palmerstonile hurraa Brasiilia orjasadamate pommitamise eest ja rõhutasid oma neegrite vabastamise vajalikkuse veendumust, äärmiselt vere- ja kättemaksujanulised mõtted selle kohta, kuidas tuleks maha suruda 1857. aasta India mässu. Tundes heameelt valimisõiguse laiendamise üle kümme naela üüri kuus maksvatele majapidamistele, toetas see klass ka 1870. aasta liberaalseid haridusmeetmeid. Aga ühtlasi soovisid just nemad hoida võimul peamiselt aristokraatlikke oligarhe, kelle võimu all oli parlamendisüsteem. Kuna nad toetasid reformiseadusi (nii 1832. kui ka 1867. aastal), võiks neid pidada progressiivseteks. Aga ühtlasi olid nad alati sotsialistide vastu ja kuigi nad võisid vastustada lord Liverpooli 19. sajandi alguse tooride alalhoidlikkust, armastasid nad Disraelit ning valisid lord Salisbury ikka ja jälle ametisse tagasi.

21. sajandil viktoriaanide elu mõista püüdva lugeja jaoks on raske just see, kuidas joonistada nende aegade poliitilist kaarti, kuidas näha maailma läbi sellise kujutlusprisma, millest moodustuks poliitiline kangas. 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse mõistes on vabasse ettevõtlusse ja turgu uskumine parempoolsed tõekspidamised ning soov puhta kapitalismi ahnet energiat pärssida tundub meile vasakpoolsena. Aga kui Dickens „Väikeses Dorritis” (Little Dorrit) satiiriliselt pilkas valitsuse bürokraatiat „ümmarguse jutu ameti” kujul, siis olid tema kriitikanooled suunatud vanale tooride bürokraatiale. Vana Tite Barnacle „mässis ja mässis oma kaela ümber kihtide kaupa valget kaelasidet, nagu ta mässis ja mässis kihtide kaupa linti ja paberit ümber riigi kaela”. Täpselt sama kaebuse esitasid vabakaubanduskapitalistid 20. sajandi lõpuaastatel riigisotsialistide vastu. Kuid 19. sajandi alguses ja keskel kurtis selline radikaalne liberaal nagu Dickens just tooride paternalistliku sekkumise üle.

Härra Pickwick on vaba vaim. Ta on väikekaupmees, kes on vabanenud orjusest, mis rõhub nii paljude Dickensi hilisemate raamatute tegelasi – kõrgest kirjutuslauast, kirjutussulest, vabrikuväravast, tegelike tunnete allasurumisest (Wemmicki tunded kontoris vastandatuna tema tunnetele kodus Walworthis oma isa, „Eaka V” juures). Pickwick on saavutanud midagi sellist, mida kõik ettevõtlikud viktoriaanid ihaldasid – rahalise sõltumatuse. Tema ja ta kaaslased alustavad aastal 1827 – kümme aastat enne raamatu avaldamist ja Victoria ajastu algust – hulka jaburalt koomilisi seiklusi, mis üsna tähendusrikkalt algavad sealt, kus Dickens lapsena ise alustas, enne kui tema lapsepõlveparadiisi värav kinni löödi ja ta isa laostus – Rochesteri lähedalt.

Selge ja meeldiv oli taevas, lõhnav oli õhk ja kaunis iga asi ümberkaudu, kui mr. Pickwick najatas Rochester Bridge’i rinnatisele, vaadeldes loodust ja oodates hommikueinet ...Kummalgi pool olid Medway viljaväljade ja karjamaadega kaetud kaldad. Siin-seal paistis tuuleveski või kauge kirik. Niikaugele kui silm ulatus nägema, laius rikas ja mitmekesine maastik, mida kiiresti ülelibisevad vahelduvad varjud veel ilusamaks tegid, kui õhukesed ja pool-kujunemata pilved hommikupäikese valguses eemale liuglesid.^[6.]

„Pickwicki pabereid” lugedes tundsid esimesed lugejad otsekohe nostalgiat. Esimene raudtee lõppjaam, Euston, ehitati Londonisse samal aastal, kui raamat ilmus. Varasem postitõlla ajastu – igal tõllal oli oma nimi (Defiance, True Blue, Wonder, Tantivy, Star of Brunswick, Isis, Irresistible, Tally Ho, Rocket, Zephyr, Ariel, Emerald, Flower of Kent, Mazeppa) – taandus auruvedurite ees, millel samuti olid nimed ja millesse hilisemate aegade innustunud koolipoisid suhtusid sama sentimentaalselt.

„Pickwicki” nostalgia moodustab suure osa selle raamatu kütkestavusest ning see oli kollektiivse viktoriaanliku teadvuse üks kõige tähelepanuväärsemaid jooni. See tähendab, et ehkki nad erinesid eelnenud põlvkondadest igas mõttes ja olid ka rõõmsad selle erinevuse üle, igatsesid nad siiski ka minevikku taga. Kui Dickens Gad’s Hillil suurde majja elama asus, laskis ta valmistada oma raamatukogu uksele kaunistuseks raamatuseljad, mis jätavad mulje, nagu oleks tegu nahkköites teoste reaga. Raamatute pealkirjad, mida võib tänapäeval näha ühe kooli kantseleiruumis (see tundub kuidagi sobilikuna), on sellised: „Meie esiisade tarkus – I. Võhiklikkus. II. Ebausk. III. Jalapakk. IV. Tuleriit. V. Piinapink. VI. Mustus. VII. Haigused.” Dickensil oli enamiku oma kaasaegsetega ühine soov jätta vana maailm selle ebaõigluse, rumaluse ja haigustega selja taha. Aga samuti suhtus ta sarnaselt nendega sentimentaalselt minevikku, tundis, et industrialiseerimine rikub maailma ära. Selline kahetisus, mida tajusid kõik „Pickwicki” lugejad, sai 19. sajandi ühiskondlik-poliitiliste debattide üheks määratlevaks jooneks. Näiteks on see omane John Ruskinile, keda võib õigusega pidada Inglise sotsialismi isaks ja kes samal ajal oli kõige alalhoidlikum vana toori.

„Pickwickil” on veel üks ilmne joon, mis selle teose imetlejaid kütkestab; ning kõigist selle autori omadustest on see ehk kõige jõulisem ja kõige raskemini seletatav. See on heatahtlikkus. Kuidas rääkida sellest omadusest ilma imala magususeta? 1838. aastal kirjutati Edinburgh Review’s Dickensi kohta:

Üks omadus, mida me tema juures kõige rohkem imetleme, on tema avar humaansuse vaim. Tema kirjutised muudavad meid tavaliselt praktiliselt heasoovlikeks – äratavad kaastunnet kõigi klasside ülekohtu all kannatajate vastu, ja eriti nende vastu, kes meie pilgu alt kõige kaugemale jäävad …

Paljud Dickensi heasoovlikud tegelased mõjuvad mõnedele lugejatele kohmakalt joonistatutena ja meie pisarajuhadega manipuleerivatena. Näiteks meenuvad vennad Cheeryble’id või hr Brownlow või Pickwick ise. Nende kohta on hästi öeldud, et nende „ladus ligimesearmastus keelab vigu otsimast, nad on õnnelikud olemisega liialt hõivatud, et mõtelda”. Ent see toimib iga kord, kui loeme „Jõululaulu” (Christmas Carol). Scrooge’i eetikale (mis on Adam Smithi ja Jeremy Benthami eetika, vabrikuomanike ja tehaseehitajate eetika, viktoriaanliku Inglismaa jõukuse loojate eetika) on vastukaaluks tohutult lihtsustatud versioon kristlikust ligimesearmastusest.

Dickens imetles ja propageeris heategevuse mõistet nii isikliku eeskujuga (näiteks oma panusega Great Ormond Streeti lastehaigla juures) kui ka oma teostes, lausa niivõrd, et teda tuleks tunnustada kogu viktoriaanliku Inglismaa ääretult healoomulise jõuna. Ta on käegakatsutava heategevuse põhjustaja ja samal ajal ka sümptom.

Järgnevatelt lehekülgedelt loeme me viktoriaanide kohta palju sellist, mis paneb meid suhtuma neisse niisama karmilt, nagu suhtus Dickens meie esiisade tarkusesse. Nende suutmatust parandada linlike palgaorjade elu tehastes ja vabrikutes, Iirimaa näljahäda genotsiidset eiramist, jõhkrust Indias ja Aafrikas ei saa kahe silma vahele jätta ega ilustada. Samuti ei tulnud paljudesse neist asjadest mingit leevendust enne, kui ajalugu sundis seda tegema: impeeriumi võttis brittidelt maailmasõdadest sündinud vaesus ning samal ajal ja samal põhjusel sunniti neile paranduslikeks viie- või kümneaastasteks perioodideks korraga peale healoomuline põhjaeuroopalik sotsialism. Ja sellegipoolest, isegi keset neid kuritarvitusi, oli ka märkimisväärne hulk inimesi, kes käitusid heatahtlikult. Nii näib see olevat 19. sajandil igal ajal ja igal pool. Isegi Iiri maaomanikud ei näljutanud oma rentnikke massiliselt ega jätnud neid saatuse hooleks. Ka kõik vabrikuomanikud polnud koletised. Hügieen ja elamistingimused olid paljudes Briti vaestelinnaosades kuni 20. sajandi keskpaigani välja kohutavad. Kuid üldiselt muutusid asjad paljudes muudes valdkondades paremaks. Ja selle pärast, mis polnud muutunud, tunti kohast süütunnet. Neist asjust ei saa rääkida enesega rahulolevalt, sest kõne all on mõõtmatutes mastaapides inimlik viletsus – töömajades, tehastes, slummides, kolooniates, sõjaväelaagrites, laevadel. Kuid Dickens, osalt just seetõttu, et ta on kirjanikuna nii järjekindlalt naljakas ja ülespuhumata, meenutab meile, et eksisteerib ka teine Suurbritannia, milles elu karmust tasakaalustab lahkus. Tema usk heasüdamlikkuse võimesse võidutseda kurjuse üle ei väljendu ühegi poliitilise programmi, vaid isiksuse kaudu. Tema maailm, nagu ka 19. sajandi viktoriaanliku Inglismaa maailm, ei ole marksistlik mass, vaid lustakatest tegelastest kihav, liikuv ekraan. Mõnes mõttes oli ta kõigist suurtest geeniustest kõige vähem realist, rohkem kui enamik autoreid lõi ta omaenda maailma. Tema edu oli aga nii suur, et me võiksime nimetada 19. sajandi alguse Inglismaad lausa Dickensi Inglismaaks. Selle trükipiltidest ja karikatuuridelt vastu vaatavad tegelased ei paista lihtsalt niisama veidrad nagu kõik, mis Dickens lõi; selle asemel tundub, nagu räägiksid nad sõnu, mida tema nende jaoks lõi.

1 Stoke-on-Trenti eeslinn, kus asus töömaja. – Tlk. [ ↵ ]

2 Inglise keeles seagreen incorruptible ja whiff of grapeshot. – Tlk. [ ↵ ]

3 Vana kord (pr) – Tlk. [ ↵ ]

4 Viljaseadused (Corn Laws) olid Suurbritannias aastatel 1815–1846 välismaise vilja impordile kehtestatud piirangud ja maksud. – Tlk. [ ↵ ]

5 Tõlkinud Marta Sillaots. [ ↵ ]

6 Tõlkinud Marta Sillaots. [ ↵ ]