Читать книгу Viktoriaanid - A. N. Wilson - Страница 5

Viktoriaanid on ikka veel meiega. See pole mingi mõttekapriis, mis nagu annaks mõista, et prints-abikaasa või Elizabeth Barrett Browningi või Dan Leno varje võib ikka veel õhtuses õhus heljumas leida, kui me piisavalt palju nende mälestust või eesmärke toonitame. Pigem on viktoriaanid ikka veel meiega sellepärast, et maailm, mille nad lõid, ei ole kadunud, ehkki see on muutunud. Nende ajal toimus kõige radikaalsem ümberkujunemine, mida maailm eales on kogenud. Enne neid piirdus suurem industrialiseerimine Suurbritannias vaid mõne linnaga. Pärast neid oli kogu maailm kaetud raudteede ja tehastega ning tehnika pidurdamatu areng ja levik jätkus Ränioru-ajastusse välja. Enne neid oli maailm väike rahvusriikide maailm. Ida oli ida ja lääs oli lääs. Suured maa-alad maailmast, eriti Aafrikas, olid kaardistamata. Pärast neid oli Must Manner Euroopa suurriikidest läbi puuritud: Aafrika saatus oli muutunud; Indiast, mis oli jagatud 18. sajandil Ida-India Kompanii ja kohalike printside vahel, oli saanud tohutu suurt Aasias, Australaasias ja Kanadas laiuvat Briti impeeriumi kooshoidev rattapulk. Enne viktoriaane oli demokraatia üksikute poliitilise mõtlemise teoreetikute unelm. Pärast neid sai sellest möödapääsmatu poliitiline sihtmärk, mille poole püüdlesid kõik eurooplased ja siis juba kogu ülejäänud maailm.

Victoria ajastu jättis peaaegu kõigile Suurbritannia elanikele rahuaja mulje. Ent planeedile tervikuna oli see just viktoriaanide tõttu alaliste pisisõdade aeg. Vanad impeeriumid ja rahvusriigid, nende seas eriti just Osmanite impeerium, mõranesid modernse Euroopa tehnika- ja majandushiiglaste ees, kellest Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia olid kõige silmapaistvamad. Hiljem tõi nende riikide võitlus ülemvõimu ja maailmamõju pärast kaasa peaaegu et nende vastastikuse hävitamise kahes 20. sajandi suures sõjas. Ja sellegipoolest, kui lahingu tolm ja purd olid maha langenud, kui diktatuuri ja marksistliku kommunismi eksperimendid Euroopas olid läbi tehtud ja kõrvale heidetud, kui Berliini müür oli maha lõhutud ja uus maailmakord, mille eesotsas seisid Ameerika Ühendriigid domineeriva suurvõimuna, välja kuulutatud, oli viktoriaanide maailm oma probleemidega endiselt alles. Balkanimaad olid Euroopas endiselt piirkond, kus rahutused võisid lahvatada konfliktiks ja konflikt sõjaks – ja seda pärast Krimmi sõda, „Bulgaaria hirmutegusid” ning Euroopa haige mehe allakäiku, ertshertsogi mõrvamist Sarajevos. Teatud mõttes seisab meie ees ikka veel seesama maailm, millega puutusid kokku Disraeli ja Gladstone; me murrame ikka veel pead samade probleemide üle – kas maailma rikkamad riigid peaksid abistavalt sekkuma Serbias, Hertsegoviinas, Horvaatias, või kas nad üldse tohiksid seda teha. Gladstone leidis nooremas keskeas, et tema missioon on rahustada maha Iirimaa. Kui temal ja Charles Stewart Parnellil oleks õnnestunud veenda valijaskonda nõustuma Iirimaa omavalitsusega, enne kui puhkes abielulahutusskandaal, millega Parnell oli seotud, siis oleks Briti ajalugu kujunenud hoopis teistsuguseks. Aga me oleme peaaegu et läbi elanud pool sajandit, mille jooksul iirlaste ja brittide omavaheliste suhete probleemid on olnud vägagi tuntavad; Iirimaal vajavad paljud Victoria ajastu küsimused ikka veel vastust, ehkki suurmaaomanike võim, protestantide ülemvõim ja unioon on vajunud möödanikku.

Koloniaalajastu järgse Aasia ja Aafrikas probleemid on sellega seotud ja võrreldavad. Muidugi, me oleme kõik edasi arenenud sellest ajast, kui Cecil Rhodes käskis alustada Transvaalis katastroofiga lõppenud Jamestowni-vastast rünnakut. Maailm ootab ikka veel lootusrikka imestusega, et näha, kas Mandela pärand säästab Lõuna-Aafrikat konfliktidest, mida inetute vanade aegade ja kommete sõbrad sellele maale innukalt ennustasid. Kuid mitte keegi ei saa mõelda Aafrikale selle mandri üheski nurgas Egiptusest Hea Lootuse neemeni minemata tagasi nende probleemide juurde, mida viktoriaanid ühtaegu avastasid ja tekitasid järgnevatele põlvkondadele. Me ei saa end ka nendest üleolevalt parematena tunda, sest paljud vagad impulsid, mille tõttu me tahame toetada abiorganisatsioone – Oxfamit, Christian Aidi või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni –, näiteks Lääne-Aafrika rannikul orjuse kaotamiseks, kakaotööstuse töölistele paremate tingimuste saavutamiseks, epideemiate ja haigustega võitlemiseks ning neid kaotada püüdes, on täpselt samasugused impulsid, mille tõttu paljud viktoriaanid üldse Aafrikasse läksid, uskudes, et Aafrika probleemide lahenduseks on lääne väärtuste importimine vahetuskaubaks mineraalide või maa eest. Igaüks, kes tänapäevalgi tahab, et lääneriikide valitsused või Maailmapank suurendaksid Aafrikale antavat abi, on säilitanud pisut sellest kolonialistlikust suhtumisest. Ja ehkki me võime brittidena punastada mõningate Briti krooni nimel toime pandud julmuste pärast – näiteks Lugardi sõjaretkedel Ugandas või India mässu mahasurumisel –, oleks tegu eriliselt neurootilise ja häbist vaevatud britiga, kes ei tunnistaks, et nende koleduste kõrval kuuluvad postkoloniaalse pärandi hulka tasakaalustuseks ka peapiiskop Tutu heatahtlik anglikaani mõtteviis ning pakistanlaste ja indialaste osavus kriketimängus. Aga ehkki me tunneme, et elame ikka veel viktoriaanide kujundatud maailmas, on nad ühes teises mõttes täielikult kadunud. Kõige rohkem on seda tunda Inglismaal. Mina sündisin 1950. aastal ja oma elu esimesel kahel või kolmel kümnendil kohtusin ma paljude eakate inimestega, kes olid elanud kuninganna Victoria võimu ajal või kel oli jutustada oma vanemate põlvkonna mälestusi. Minu põlvkond oli viimane, kellel avanes võimalus kuulata Sir Charles Tennysoni surematuid avalikke kõnesid, milles ta meenutas oma vanaisa, Victoria-aegse poeet-laureaadi mälestusi. Kui ma 1969. aastal Oxfordi õppima läksin, oli seal vähemalt kaks paari vanatüdrukutest õdesid, preilid Butlerid ja preilid Deneked, kes võisid meenutada õhtusööke Lewis Carrolli juures. Ma ei kohtunud kunagi kellegagi, kes oleks tundnud kardinal Newmani, aga vanemad õppejõud tundsid Orieli Phelpsi, kes oli olnud praost sel ajal, kui Newman pärast 40-aastast eemalviibimist oma vanasse kolledžisse tagasi tuli. Kuidas pidi Oxfordi õppejõud kirikuvürsti tervitama? Põlvele laskudes ja tema sõrmust suudeldes? Kui Newman Orieli kolledži ühistuppa astus, puhkes see helepunases riides hapra tervisega eakas mees nutma. Phelps astus talle väärikalt lähemale, surus tugevasti tema kätt ja ütles: „Hästi tehtud, Newman, hästi tehtud!”

Minu põlvkond on viimane, kellele räägiti sääraseid lugusid otsekui mäletatava suulise pärimuse osana. Minu põlvkond on ka viimane, kes veel mäletab Victoria-aegse elu füüsilisi detaile. Briti raudteejaamade ootesaale valgustasid 1950. aastatel ikka veel gaasilambid. Minu lapsepõlve vanadaamid hoidsid ikka veel käes ridiküle; nende koorekannusid katsid ikka veel veidi võidunud väikesed helmestega linikud. Minu kõige vanem 19. sajandil sündinud tädi nägi, kuidas Forbes-Robertson esitas Shakespeare’i; minu isa, kes sündis päris 20. sajandi alguses, kuulis Marie Lloydi. Kui nende vend väikelapsena enne Esimest maailmasõda suri, oli matusetalitus viktoriaanlik, kreppriide, palgatud leinajate ja hobustega. Lein ja usukaotusvalu, mis sellele läbielamisele järgnesid, olid samuti viktoriaanliku maitsega. Midlandsi ja põhjapiirkonna suured tööstuslinnad lõõtsutasid ikka veel musta suitsu välja ja tootsid ikka veel asju, mida inimesed mujal soovisid osta. Need linnad olid ikka veel uhkelt sõltumatud ja kohalikud – linna keskväljakul kohaliku tähtsa nina kuju ja raamatukogu või kunstigalerii, mis võlgnes oma kollektsiooni eest tänu temale. Kohaliku tähtsa nina nimi oli ikka veel see, mis mõjus võlusõnana. Bradfordi või Leedsi või Stoke’i vanemad inimesed mäletasid ikka veel vanu aegu, kui vabrikuomanikud, tehaste suurnikud elasid oma tööliste keskel. Ja muidugi mäletasid nad ikka veel vaesuse astmeid, mis on meie põlvkonna ellusuhtumise kohaselt mõeldamatud.

Uue sajandi algusega on paratamatult kaasnenud paljude uute kuninganna Victoria elulookirjelduste ilmumine ja esile on toodud tema valitsemisaja erinevaid tahke. Siin on teie ees see, mida G. M. Young ühes varasemas põlvkonnas ja viktoriaanide meisterlikus kirjelduses nimetas „ajastuportreeks”. See raamat on paisunud autoril kohutavatesse mõõtmetesse ja ma olin kindel, et kui see veelgi pikemaks veniks, siis hakkaks see lugejaid eemale peletama, ning see saabki olla minu ainus vabandus nende kohtade pärast, kust on midagi olulist välja jäänud. Ma olen püüdnud maalida viktoriaanidest ja nende ajastust portreed, mis oleks meie põlvkonnale mõistetav, jutustada mõningatest selle aja väljapaistvatest vahejuhtumitest ning kujutada mõningaid selle perioodi väljapaistvaid tegelasi. Igaühe vaatenurk on kindlasti erinev. Ja seda laadi raamatuga, mis püüab oma tohutu suure reisikohvri tüüpi pealkirja ootusi täita, käib alati kaasas paradoks, et teema mingi tahk, mis nõuab rohkem sõnu, pole tingimata tähtsam kui see, mida saab mainida üsna lakooniliselt. Näiteks ei ole Krimmi sõda minu arvates tähtsam kui raudteede võrgustiku kasvamine, aga sellegipoolest võtab esimene neist raamatus enda alla palju rohkem ruumi. Mõnikord aga olen ma teadlikult pühendanud rohkem aega või kirjeldusi juhtumustele või tegelastele, keda minu hinnangul on valesti mõistetud või alahinnatud. Näiteks tundub mulle arusaamatu, et kardinal Newmani peetakse tänapäeval suurema au sees kui kardinal Manningit.

Olen suuresti toetunud teiste uurimistöödele ja raamatutele, nagu on näha ka minu bibliograafiast; aga mul on ka olnud õnn elada Briti raamatukogu lähedal ja olen saanud kasutada nende tohutu suuri käsikirjade kollektsioone. Mõnikord on näiteks mõni Florence Nightingale’i või Lady Augusta Stanley kirjutatud kiri heitnud minu jaoks rohkem valgust mõnele viktoriaanliku elu tahule kui terve riiulitäis vahendatud allikaid. Igasugune ajalookirjutus on selektiivne ja hinnaguid andev – kui mitte otseselt, siis kaudselt. Sellises raamatus, nagu see on, peegelduvad paratamatult minu enda ja meie praeguse ajastu prioriteedid. Kui tasakaalupunkt sellest ajast, mil Lytton Strachey rohkem kui kaheksakümmend aastat tagasi kirjutas oma üleannetu, väljapaistvate viktoriaanide tegusid paljastava teose „Eminent Victorians” („Väljapaistvad viktoriaanid”), üldse on kuhugi nihkunud, siis eelkõige on toimunud rollide vahetus kohtunikupingis. Strachey ja tema põlvkond mõistsid enesekindlalt kohut viktoriaanide üle, mõistsid neid hukka. Meie aga, ehkki me märkame, et Victoria-aegses ühiskonnas oli nii mõndagi paigast ära, tunneme, et pigem mõistavad nemad kohut meie üle.