Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 17

Täna öösel päästsin inimelu. Piipar kutsus mind kuuekümne kaheksa aastase patsiendi juurde, kes oli surmale nii lähedal, kui see on üldse võimalik – ta oli juba kella helistanud ja kiikas läbi mattklaasi vikatimehe esikusse. Tema vere hapnikuküllastus^[13.] oli seitsekümmend kolm protsenti – kahtlustan, et kui müügiautomaat poleks rikkis olnud ja ma oleksin ostnud Snickersi, nagu kavatsesin, oleks olnud juba liiga hilja.

Mul polnud isegi paari sekundit, et lasta peast läbi olukorra lahendamise punktid – hakkasin lihtsalt tegutsema autopiloodil, mille olemasolu ma enda juures ei teadnudki. Hapnik peale, veenist sisse, veretestid, veregaasid, diureetikumid, kateeter. Ta hakkas peaaegu kohe virguma, benji-köis tõmbas ta betoonist millimeetri võrra kõrgemal õhku tagasi. Vabandust, Surm – tänasel pidulikul õhtusöögil jääb sul üks külaline puudu. Hugo saabumise ajaks tundsin end juba tõelise Supermanina.

Veider tunne on, et oma viiekuulise arstikarjääri jooksul on see esimene kord, kui olen tegelikult kellegi elu päästnud. Kõik inimesed väljaspool kujutavad ette, et me uitame palatites ringi, sooritades tavalisi kangelaslikke tegusid – isegi mina arvasin nii, kui tööd alustasin. Tõde seisneb selles, et ehkki iga päev päästetakse haiglapalatites kümneid, võib-olla sadu elusid, toimub see iga kord palju rahulikumalt, meeskonnapõhiselt. See pole mitte niivõrd ühe arsti toiming, kuivõrd mõistliku plaani rakendamine, millega on ametis mis tahes hulk kolleege, kes jälgivad igas faasis, kas patsiendil hakkab parem, ja kui seda ei juhtu, siis muudavad plaani.

Ent mõnikord jääb see tõesti ühe inimese teha ja täna olin see inimene esimest korda mina. Hugo tundub olevat rõõmus või vähemalt nii rõõmus, kui ta olla suudab: „No nii, andsid talle veel paar nädalat siin maamuna peal.” No kuulge – superkangelane on ju kiituse ära teeninud.