Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 9

Patsient O. M. on 70-aastane pensionärist küttetööstusinsener Stoke-on-Trentist. Kuid täna õhtul on ta ebaveenva aktzendiga ekztzentriline Zaksa professor. Tegelikult mitte ainult täna õhtul, vaid täna hommikul, täna pärastlõunal ja igal ta vastuvõtupäeval ning seda dementsuse tõttu, mida raskendab kusejuha infektsioon^[5.].

Professor O. M-i lemmiktegevus on palatiringkäigul liikuda kõigi järel, haigekittel tagurpidi seljas nagu valge arstikittel (pluss või miinus aluspesu, et oleks näha veidi hommikust bratwurst’i) ja alati, kui arst midagi ütleb, panustada omalt poolt hüüatustega „Jah!” „Zee on õige!”, ajuti lisades ka „Geeniuz!”

Konsultandi ja raviarsti ringkäikudel talutan ta otsekohe voodisse tagasi ning hoolitsen selle eest, et õed hoiaksid teda seal paar tundi kinni. Oma isiklikel ringkäikudel lasen tal pisut mulle järgneda. Ega ma eriti ei tea, mida teen, ja mul puudub sügav kindlustunne isegi siis, kui tean, seega on tegelikult üsna suureks abiks lasta enda taga oleval ergutuskoori ajast ja arust sakslasest liikmel aeg-ajalt hüüatada „Zee on hiilgaf!”

Täna tegi ta minu kõrvale põrandale hunniku, seega pidin ta kurvastusega aktiivsest teenistuskohustuste täitmisest eemaldama.