Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 20

Olen H. ja mõne sõbraga väljas õhtustamas – oleme pitsarestoranis, kus on avatud müür, liiga palju neooni, menüüd lõikelaudadel, tellimissüsteem on põhjusetult keeruline ning teenindav personal puudub peaaegu täielikult. Teile antakse seade, mis piiksub ja vibreerib, kui teie tellimus on valmis, mispeale te lohistate end üle osavalt sobimatutest keraamilistest plaatidest kokkupandud põranda, et võtta oma pitsa ükskõikselt teenindajalt, kes istub seal ohutult teadmises, et keegi ei küsi kunagi tagasi kahtteist ja poolt protsenti teenindustasu, mis on arve sees – isegi siis, kui keegi teid tegelikult ei teeninda.

Seade hakkab tööle ja mina ütlen „oh jumal” ning hüppan vaistlikult üles. Asi pole selles, nagu oleksin oma Fiorentina-pitsast eriti elevil – sel neetud asjandusel on täpselt sama helikõrgus ja kõla kui mu haiglapiiparil. H. mõõdab mu pulssi, see on üheksakümmend viis. Töö on mulle tõenäoliselt tekitanud PTSH-i (posttraumaatiline stressihäire; tõlkija märkus).