Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 7

Otsus meedikuks hakata sarnaneb põhimõtteliselt oktoobrikuu alguses saadud meiliga, milles teil palutakse valida menüü tööl korraldatava jõulupeo jaoks. Pole kahtlust, et kindla peale minnes valite kanaroa, ja ongi enam kui tõenäoline, et panete sellega täkkesse. Aga mis siis, kui keegi näitab teile päev enne pidu Facebookis hirmsat videot kanavabrikust ja te olete tahtmatult tunnistajaks massilisele nokalõikamisele? Mis siis, kui Morrissey sureb novembris ja austusest tema mälestuse vastu pöörate selja elustiilile, mille senini peaaegu eranditeta liha tarbimisele pühendasite? Mis siis, kui teil tekib eluohtlik allergia eskalopi suhtes? Ja lõppude lõpuks ei tea ju keegi, mida nad tulevikus pärast kuuekümne õhtusöögi nahkapistmist süüa sooviksid.

Iga arst teeb oma karjäärivaliku kuueteistaastasena, kaks aastat varem, kui seadus lubab neil postitada foto oma genitaalidest. Kui hakkate A-taseme eksameid tegema, olete asunud trajektoorile, mis jätkub seni, kuni pensioneerute või surete, ja erinevalt töökoha jõulupeost ei vaheta Janet hankeosakonnast teie kana oma halloumi-varraste vastu – te peate valikuga leppima.

Kuueteistaastaselt on põhjus, miks tahate meditsiinivaldkonnas läbi lüüa, tavaliselt selles, et „mu ema/isa on arst”, „mulle „Holby City” päris meeldib” või „tahan leida ravi vähi vastu”. Esimene ja teine põhjus on naeruväärsed ning kolmas oleks täiesti arusaadav – ehk küll veidi pidulik –, kui poleks mitte asjaolu, et sellega tegelevad teadlased, aga mitte arstid. Pealegi oleks selleealise inimese sõnast kinnivõtmine veidi ebaõiglane, võrdne sellega, kui teie viieaastasena tehtud pilti „Soovin saada astronaudiks” peetaks seaduslikult siduvaks dokumendiks.

Mina ise ei mäleta, et meditsiin oleks kunagi olnud minu aktiivne karjäärivalik, pigem oli see nagu vaikiv tagapõhi mu elule – marimba helin mobiilis, mäestikupilt arvutiekraani taustaks. Kasvasin juudi perekonnas (ehkki juudid peamiselt toidu pärast); käisin koolis, mis oli oma olemuselt vorstivabrik, mõeldud vorpima meedikuid, advokaate ja valitsuse liikmeid; ning mu isa oli arst. Kõik märgid osutasid selle valiku suunas.

Kuna meditsiiniõppeasutustesse on suur tung, kandidaate on kümme korda rohkem kui kohti, siis tuleb kõiki kandidaate intervjueerida ning ainult need, kes praadimisel end kõige paremast küljest näitavad, saavad koha. Kuna eeldatakse, et kõigil kandideerijatel on ainult parimad hinded, võtavad ülikoolid otsustamisel aluseks mitteakadeemilised kriteeriumid. See on muidugi mõistlik: arst peab olema tööks psüühiliselt sobiv – võimeline kohutava surve all vastu võtma otsuseid, võimeline teatama muretsevatele sugulastele halba uudist, võimeline tegelema iga päev surmaga. Neil peab olema midagi, mida ei saa meelde jätta ega hinnata: suurepärasel arstil peab olema hiiglaslik süda ja laienenud aort, mille kaudu ringleb tohutu kaastunde ja inimliku headuse järv.

Vähemalt niimoodi te mõtlete. Tegelikult ei hooli meditsiiniõppeasutused sellest kõigest mitte kõige vähematki. Nad ei kontrolli isegi seda, kas te vere nägemist talute. Selle asemel keskenduvad nad õppevälisele tegevusele. Nende ideaalne tudeng on kahe spordimeeskonna kapten, maakonna ujumistšempion, noorteorkestri juht ja kooli ajalehe toimetaja. Põhimõtteliselt sarnaneb see miss publiku lemmiku valimisega, ainult ilma särbita. Vaadake Wikipedia sissekannet ükskõik millise kuulsa arsti kohta ja te näete järgmisi ridu: „Noorteliigas tõestas end meisterliku ragbimängijana. Paistis silma pikamaajooksus, viimasel kooliaastal oli kergejõustikumeeskonna asekapten.” Selline kirjeldus käib kellegi doktor H. Shipmani kohta, seega pole vist tegu kõige usaldusväärsema süsteemiga.

Londonis asuv Imperial College oli veendunud, et mu saavutused kaheksanda astme klaveri- ja saksofonimängus koos poolpiduste teatriarvustustega koolilehes tagavad mulle perfektse ettevalmistuse eluks palatites, seega panin 1998. aastal oma kompsud kokku ja asusin reetlikule üheksakilomeetrisele teekonnale Dulwichist South-Kensingtoni.

Nagu võite ette kujutada, on inimkeha anatoomia ja füsioloogia iga üksikasja, lisaks veel selle iga võimaliku talitlushäire selgeksõppimine üsna hiigelsuur ettevõtmine. Ent kõrvus undav teadmine, et ühel päeval saab minust doktor – selline suur asi, et saad sõna otseses mõttes muuta oma nime nagu superkangelane või rahvusvaheline kurjategija – tõukas mind nende kuue pika aasta jooksul eesmärgi suunas.

Ja seal ma siis olin, valmis nooremarst^[1.]. Oleksin võinud edasi minna telemängu „Mastermind” ja spetsialiseeruda teemale „inimkeha”. Igaüks oleks kodus teleri juures karjunud, et minu valitu on liialt suur ja laiaulatuslik, et oleksin pidanud valima midagi sellist nagu ateroskleroos või paistetused, kuid neil poleks olnud õigus. Ma oleksin teinud puhta töö.

Lõpuks oli aeg kõigi nende ammendavate teadmistega relvastatuna astuda palatisse ja rakendada teooria praktikasse. Kevad poleks kuidagi saanud ootusrikkam olla. Seega oli mulle üsna suur löök, kui avastasin, et olin veetnud meditsiiniõppeasutuses veerandi oma elust, kuid see polnud mind sugugi ette valmistanud Jekylli ja Hyde’i laadi eksistentsiks.

Päevasel ajal oli võimalik tööga toime tulla, ehkki see oli vaimselt nüristav ja hulluks ajavalt aeganõudev. Igal hommikul ilmute palatiringkäigule, kus kogu arstide meeskond igast patsiendist mööda longib. Teie tolknete sabas nagu hüpnotiseeritud pardipoeg, pea hoolival kombel küljele kallutatud, ja märgite üles iga vanema kolleegi poolt kuuldavale toodud sõna – panna aeg kinni magnetresonantstomograafia protseduuriks, saata reumatoloogiasse, korraldada elektrokardiogrammi tegemine. Seejärel veedate ülejäänud tööpäeva (lisaks üldiselt veel neli tundi, mille eest keegi teile ei maksa) neid kümneid, teinekord sadu ülesandeid täites – täidate dokumente, helistate. Suurel määral olete isiklik assistent uhkema ametinimetuse varjus. Tegelikult mitte see, milleks nii suurt vaeva nähes end ette valmistasin, aga mis siis ikka.

Öised vahetused aga lasid Dantel paista Disneyna – see oli vaibumatu luupainaja, mis pani mind kahetsema mõtteid, et mu haridus ei leia rakendust. Öösel antakse nooremarstile väike seadeldis, mida armsalt piipariks kutsutakse, ning pannakse ta vastutama iga haiglas viibiva patsiendi eest. Kogu selle kuradi hulga eest. Öine vanemresident ja raviarst on A&Es^[2.], kus vaatavad patsiente üle ja võtavad neid vastu, sellal kui teie olete palatites ja juhite üksi laeva. Laeva, mis on tohutu suur ja kus on tuli lahti, kusjuures keegi pole teile kunagi navigeerimist õpetanud. Olete saanud väljaõppe, kuidas uurida patsiendi südame-veresoonkonna süsteemi, teate pärgarterite füsioloogiat, kuid isegi kui tunnete igat infarkti märki ja sümptomit, on esimest korda sellega toimetulek väga teistmoodi.

Teid kutsutakse ühte palatisse teise järel, teid kutsub üks meditsiiniõde teise järel, üks hädaolukord järgneb teisele – lõppu pole, see kestab terve öö. Teie vanemad kolleegid võtavad A&E-s vastu patsiente, kel on spetsiifiline probleem, nagu kopsupõletik või jalaluumurd. Teie patsientidel on sarnased hädaolukorrad, kuid nad on hospitaliseeritud, mis tähendab, et juba alguses oli nendega midagi tõsist lahti. See on nagu burger, mille ise kokku panete ja millel sümptomite kiht paikneb haigusseisundite kihil, mis paikneb haiguste kihil: te näete kopsupõletikuga patsienti, kes võeti sisse maksaprobleemide tõttu, või siis patsienti, kes murdis jalaluu järjekordse epilepsiahoo ajal voodist kukkudes. Teie olete mobiilne, põhiliselt väljaõppeta jäänud A&E ühemeheline osakond, kes upub oma kehavedelikesse (isegi mitte nendesse, millest lõbu tunda), vaadates üle lõputut voogu muret tekitavalt haigeid patsiente, kelle eest kaksteist tundi varem hoolitses terve arstide meeskond. Äkitselt igatsete administraatori kuueteisttunniste kohustuste järele (või siis ideaalis mingi kompromisstöö järele, mis poleks üle teie võimete ega jääks neist ka allapoole).

Üle ei jää muud kui põhja vajuda või ujuda ja teil tuleb ujuma õppida, kuna muidu vajub koos teiega põhja tonni jagu patsiente. Tegelikult leidsin kõik selle olevat perversselt meelierutava. Kindlasti oli tegu raske tööga, kindla peale olid töötunnid ebainimlikkuse piiril ja kindla peale nägin asju, mis on mu võrkkestale tänase päevani haavu jätnud, ent nüüd võin öelda, et ma olin arst.