Читать книгу See teeb haiget - Adam Kay - Страница 6

2010. aastal, pärast kuut aastat väljaõpet ja veel kuut haiglapalatites veedetud aastat loobusin oma tööst nooremarstina. Mu vanemad pole mulle siiani andestanud.

Möödunud aastal teatati mulle General Medical Councilist^[1.], et nad kustutavad mu nime meditsiiniregistrist. See polnud just suur ehmatus, kuna ma polnud meditsiiniga tegelenud pool aastakümmet^[2.], kuid emotsionaalsel tasandil oli selle elupeatüki sulgemine küllaltki raske.

Samas oli see suurepärane uudis, sest nüüd sain juurde vaba ruumi: tühjendasin kodu vanast paberipahnast karp karbi järel, paberihunt hakkis toimikuid kiiremini kui Jimmy Carri kehastatud raamatupidaja. Üks, mille siiski surmasuust päästsin, oli mu väljaõppe portfoolio. Kõigil arstidel soovitatakse oma kliinilised kogemused üles tähendada, seda tegevust kutsutakse mõtestavaks praktikaks. Esimest korda pärast mitmeid aastaid seda materjali vaadates näis, et mu mõtestamispraktika seisnes minekus haigla puhkeruumi ja kõige, isegi pisinatukenegi huvitavana tundunud päevasündmuse kirjapanekus – nagu olnuks ma mingi meedikust Anne Frank (ainult mu ööbimispaik oli kordades kehvem).

Peale naljaka ja tavapärase, kehaõõnsustes leiduvate loendamatute objektide ja väiklase bürokraatia meenuvad mulle inimvaenulikud töötunnid ning kolossaalne mõju, mida nooremarstiks olemine mu elule avaldas. Nüüd tagasi vaadates tundub see, mida minult oodati, äärmuslik ja ebamõistlik, ent tollal ma lihtsalt aktsepteerisin seda kui osa oma tööst. Oli hetki, mil ma poleks võpatanud selliste sissekannete peale nagu „ujus Islandile naistenõuandlasse” või „pidi täna sööma helikopteri”.

Umbes sel ajal kui mina kõike oma päevikute kaudu uuesti läbi elasin, sattusid praegu ja siin tegutsevad nooremarstid poliitikute tule alla. Paratamatult tundsin, et arstidel on raske oma lugu rääkida (arvatavasti seetõttu, et nad teevad kogu aeg tööd), ja mind pahandas, et avalikkus ei kuule tõtt sellest, mida arstiks olemine tegelikult tähendab. Selle asemel et õlgu kehitada ja tõendusmaterjal ribadeks hakkida, otsustasin tasakaalu mõttes midagi ette võtta.

Ja siin nad siis on: päevikud, mida pidasin riiklikus tervishoiuteenistuses töötades, koos valukohtade ja kõige muuga. Mida tähendab rindejoonel töötamine, selle tagasilöögid mu isiklikus elus ja kuidas ühel kohutaval päeval sai seda kõike minu jaoks liiast. (Vabandust, et juba ette asja ära rikun, ent te ju vaatasite filmi „Titanic”, teades, kuidas seal asjad minema hakkavad.)

Lugemise käigus tulen teile meditsiiniterminoloogia asjus appi ja pakun iga töö olemuse kohta ka veidi konteksti. Erinevalt nooremarstiks olemise kogemusest ei viska ma teid lihtsalt sügavasse vette ega oota, et teate täpselt, mida teete.

1 Üldmeditsiininõukogu. [ ↵ ]

2 2006. aastal tervishoiuministeeriumi läbi viidud uuringus leiti, et avalikkuses valitseb arvamus (üsna mõistlik), et arstidele antakse igal aastal hinnang. Tegelikult võisid arstid sel ajal alates oma eriala omandamise päevast kuni pensionileminekuni üsna muretult töötada, ilma et keegi kontrolliks, kas nad ikka mäletavad veel, kumb süstlaots patsiendi sisse torgata. Pärast Harold Shipmani juhtumit viidi 2012. aastal sisse ümberatesteerimisprotsess, mille alusel nüüd arstide pädevus iga viie aasta tagant ümber hinnatakse. Maanteel oleksite ilmselt ärevil, kui teaksite, et teel on palju sõidukeid, mille läbivaatus toimub ainult iga viie aasta tagant, kuid arvatavasti on see ikka parem kui mitte midagi. [ ↵ ]