Читать книгу Linnukohus - Агнес Раватн - Страница 10

Lugesin, et põõsaid peab tagasi lõikama enne pungumist, aga seal ei olnud sõnagi selle kohta, millal pungumist võib oodata. Istusin järiga esimese mustsõstrapõõsa ette, uurisin tähelepanelikult oksi. Raamaturiiulist õnnestus mul leida aiapidaja käsiraamat, aga seal oli puudulik info. Mul oli harjumus pidada aias endaga katkematut sisemonoloogi, hommikust õhtuni. Võtsin läbi enamiku teemasid. Olin alati mõelnud endast, et kui ma kunagi peaksin hulluks minema, siis ei saa minust säärane hull, kes käib mööda tänavat ja räägib endaga valjusti, sest mul ei oleks midagi öelda. Aga siin selles vaikuses, käed külmas rõskes mullas või kuivi oksi kärutamas, pulbitsesin ma sisekõnest, lõpututest vestlustest iseendaga, teinekord kujuteldavast dialoogist enda ja teistega, ma arutlesin ja vaidlesin tunde. Ma kaotasin kõik oma sisearutlused. Kuulasin pigem kujuteldud oponente kui ennast, nende argumendid olid alati kaalukamad. Teisi võis alati rohkem usaldada kui ennast.

Kõigepealt lõikasin ära need mustsõstraoksad, mis paistsid külmast kahjustatud, seejärel nood, mis olid lamandunud. Lõpuks need oksad põõsa all, mis olid kõige vanemad. Aastaringid nende ristlõikes näitasid, et põõsaid ei olnud lõigatud vähemalt seitse-kaheksa aastat, ja minu meelest oli veider, et Bagge ja ta naine olid aia niiviisi unarusse jätnud.

Pärastpoole võtsin oksatangid kaasa ja läksin kivist nõlva pidi üles sinna, kus kasvasid sarapuud. Kui ma neid nüüd lõikan, siis lähevad nad hiljem äkki pähkleid täis. Aias kõpitsemine ja oskust mööda väikeste operatsioonide sooritamine oli rõõm, aga see oli ka balansseerimine eneseteadvuse peenikesel nööril. Ootused, mida ma enda suhtes hellitasin, olid põhjendatult kahanenud. Minu võhiklus aiapidamise, taimede ja mulla suhtes oli kõigi mu tuttavatega võrreldes erakordne, ma ei teadnud mitte midagi, ei olnud kunagi huvi tundnud, tõtt-öelda oli mul päris korralik alaväärsuskompleks, mis aiapidamisse puutus. Et mullal ei lastud mullaks jääda, vaid sellele tuli lisada väetist ehk rammu. Pidasin seda suureks takistuseks, et loodus ei saa ise hakkama. Kuuris olid vanad seemnepakid, aga tekst nende tagaküljel oli normaalsetele inimestele arusaamatu, harvendamiskaugusest ja ma ei tea mis kõik veel, niisuguses keeles, mis läks minust puhtalt mööda. Tuupisin pähe väikesi lõike aiapidaja käsiraamatust, katsusin kõike visualiseerida, siis läksin välja ja proovisin seda järgmisel päeval ellu rakendada: kas nii? Kas nad mõtlesid seda nii või? Mu hing jäätus iga kord, kui mul sähvatas pähe, et äkki seisab Bagge aknal, jälgib, mida ma teen, ja sügab kukalt: mida see plika seal ometi pusserdab? Ei, mitte nii! Algul ei julgenud ma teha midagi keerukamat kui kitkuda peenrast suvaliselt umbrohtu. Olin püsikud tagasi lõiganud, nagu seda minu arust teha tuli, ja kavatsesin panna maha sibula, aga sibulapanekut pidas aiandusraamatu autor ilmselt nii loomulikuks asjaks, mida iga lugeja oskab, oletades, et kõigil maailma inimestel on oma väike sibulavaru, mis kevadel maha pannakse – ma ei saanud sellest aru.

Riisusin sarapuuoksad kokku ja viskasin käsikärusse.

Lükkasin käru üle muru ja tühjendasin prahihunnikusse. Äkitselt ilmus tumeda pilve tagant päike, ootamatult kuumalt ja teravalt. Istusin kiviaiale, et puhata, saada päikest näkku, panin silmad kinni ja keerasin näo päikesesse, selg maja poole. Ohkasin. Mõtlesin, et aiatöö võib olla mulle kontimööda, asi oli ainult selles, et ma ei olnud selleks kunagi võimalust saanud, ei olnud seda õppinud. Kavatsesin seda aga kiiresti teha, mul ei olnud ju muidu õpiraskusi, omandasin kõike hoobilt, polnud mingit põhjust arvata, et ma olen aiandusdüslektik.

„Ära liiguta, Allis,“ kuulsin järsku selja tagant imelikult vaikset häält.

Keerasin automaatselt pead ja vaatasin Baggele küsivalt otsa. Karjatasin, ta sööstis mu poole nagu lõvi hüppel, vihisev, raksatav löök, kukkusin ettepoole, alla murule, mõistmata, miks või mis toimub. Olin murul vääritult neljakäpakil nagu koer. Ta langetas käes kivi. Võttis mu käe ja tõmbas mu püsti, mul käis adrenaliinist pea ringi, ahmisin õhku. Kiviaial, kus ma olin istunud, lebas purustatud peaga rõngas rästik.

„Ma ei tahtnud sind ehmatada.“

Ma ei saanud ühtki sõna suust. Süda tagus, vankusin sammu tagasi. Vaatasime rästikut, kes tõmbles korra, pikk krampis mustriline lihas, löma ja läikiv sealt, kus oli olnud pea, ma judisesin.

„Ei ole hullu,“ habisesin ma ja tundsin, kuidas kattun külma higiga.

Ta võttis rästiku sabapidi kätte ega lausunud sõnagi, läks nõlvast üles, rästik käe otsas kõlkumas, kuni metsaservani. Nägin, et ta kükitas ülal maha, pani kivi peale. Seejärel sammus ta maja poole, üle õue, käsi vajutas lingi alla ja ta kadus silmist.