Читать книгу Linnukohus - Агнес Раватн - Страница 11

Õhtud olid juba märgatavalt valgemad. Tulin majja pärast seda, kui olin käinud ümbruskonnas jalgrattaga uitamas. Seal ei olnud midagi näha. Vähe maju, ainult suur maantee, kus autod tuhisesid mööda. Pood oli mu ainus kokkupuude ümbritseva maailmaga ja poes ei olnud ka inimesi näha, ainult iga kord seesama vana naine leti taga, kes mind oma kühmus kullinina kohalt kõõritas.

Maja oli niisama hääletu ja tühi nagu ikka. Teadmine, et seal on veel keegi, ilma et see milleski väljenduks, välja arvatud lauda ilmumine kolm korda päevas, jättis majast just nagu veelgi tühjema mulje. Loputasin köögikraani all aedvilja. Hakkasin kondilihast puljongit keetma. Mu pea oli tühi, ma ei teadnud, mida talle järgmisel päeval õhtusöögiks pakkuda. Kui ma oleksin olnud targem, kui siiasõiduks kuu aega tagasi bussi peale läksin, siis oleksin kokaraamatu kaasa pakkinud. Astusin raamaturiiulite ette, et vaadata, kas seal on mingit lõhna kokaraamatust. Kammisin raamatuseljad pilguga läbi, aga ei leidnud midagi. Retseptideta kodu, mis kodu see on.

Avasin köögis üksteise järel sahtleid, seejärel kapiuksi. Maitseainekapi tagasopis oli kitsas sinine märkmik, mida ma ei olnud varem märganud. Võtsin selle välja, lehitsesin aeglaselt. Peenes mustas kirjas retseptid. Ilus kaldkiri, seal olid pajaroad, supid, koogid. Püüdsin teda ette kujutada, õbluke ebamäärane kogu, selg minu poole, pruuni kukla ja tumedate krunni kinnitatud juustega, mõned kiharad silmil. Küps, kaunis naine. Kuninganna. Küps, mõtlesin ma, kas sina ei ole küps? Äraeksinud laps olen ma hoopis. Jäin pidama ühe retsepti juurde, Aasia kalasupp, nägin, et mul on enamik vajaminevaid asju olemas, ja mõtlesin seda prooviks endale õhtusöögiks teha. Kuumutasin potis õli, lisasin pärlsibulaid, tšillipipart ja ingverit, lõhnad pahvatasid õhku. Lisasin puljongi. Panin ühe tursapala eraldi potti ligunema. Kui ma hakkasin kala kulbiga supikaussi tõstma, kuulsin tema samme, uks avanes, läksin näost punaseks ja vandusin mõttes, ma olin teda seganud. Ta ajas pea õieli, ma tegin, nagu ei märkaks.

„Siin lõhnab nii hästi.“

„Üks väike supp ainult ...“

„Ahah.“

„Sulle ka jätkub, kui tahad.“

See tabas mind ootamatult, kui ta astus kööki ja tuli lähemale, istus lauda ja just nagu ootas. Tema juuresolek tegi mu nurgeliseks. Pistsin retseptivihiku paari lõikelaua vahele, tõstsin kulbiga suppi ja asetasin selle kausiga tema ette. Ta pani silmad kinni, tõmbas lõhna ninna ja tõstis mulle üllatunud pilgu. Sõin oma suppi tööpinna ees, kui tema istus. Kumbki ei lausunud sõnagi. Mu hing läks soojaks ja rahulikuks, kui nägin teda söömas. Ta sõi kõik otsa, võttis kausi kätte ja tuli minu poole, tuli päris lähedale ja pani kausi tööpinnale. Vaatasin maha, kuni ta oli läinud oma tuppa, ja mu põsed õhetasid.