Читать книгу Linnukohus - Агнес Раватн - Страница 8

Paari päikeselise päeva järel oli aed hakanud tahenema. Lõpuks õnnestus mul ka vikatiga nõks kätte saada ja minust jäi maha madal tüükapõld. Läksin külma õhu käes higiseks. Kahvatu õhtupäike hakkas mägede taha kaduma ja ma olin turjast kange. Vaatasin ringi. Siinseal olid kevadlilled pea välja pistnud. Ühel päeval oli tulnud sahmak lund, teisel äkitselt liblikas, selles puudus igasugune süsteem. Riisusin rehaga maad, puhastasin selle heinast ja umbrohust ning sõidutasin kogu kupatuse käruga aia lõppu. Umbrohu alt ilmusid välja vanad lillepeenrad, kus oli must paakunud muld. Ma ei olnud neid veel puudutanud, vahest on seal sees sibulaid, seemneid ja elu, mis tahab pinnale tõusta. Paar korda olin poole töö pealt ringi keeranud, maja poole vaadanud ja näinud aknal vilksamisi Bagget, ta liikus siis alati edasi ja ma ei teadnud, kas ta oli seal seisnud ja mind jälginud või kõigest aknast mööda läinud. Viisin tööriistad kuuri, trampisin töösaabastega vastu verandavundamenti ja läksin üles oma vannituppa. Lasksin vanni vett täis, heitsin sisse ja küürisin end mullast puhtaks, uuest eksistentsivõimalusest elevil. Töötada lageda taeva all, tajuda seda kehas, tõmmata kopsu värsket õhku. Ma ei olnud kunagi uskunud, et muutus on võimalik. Mitte mu enda muutus. Mitte kunagi. See oli ainult vahetevahel olnud leevendav mõte, aga niisama palju masendav, sest ma ei pidanud seda võimalikuks. Aga nüüd! Kohustasin end selleks: töötada aias. Teha kõik korda, panna kõik kasvama. Sealt võis leida lunastuse, aias võisin luua iseennast, järjekindlat ennast, kus ei olnud minu vanast minast ühtki jäänukit. Teha end puhtaks ja vabaks võlast, saada süda puhtaks. Võtsin korgi ära ja vaatasin, kuidas vesi kadus. Loputasin duši all keha ja juuksed puhtaks ning astusin vannist välja. Kuulsin allkorrusel Bagge samme, kas tema võis olla puhas – ma kuivatasin end, panin riidesse ja läksin oma tuppa. Aknast nägin, kuidas ta läks üle õue aeda, ülevaatusele äkki, tema selga, mis möödus viljapuudest ja kaugenes paadisilla trepist alla. Tundsin kõhus tukset, mehed, mõtlesin ma, kui ilusad nad on. Mõned neist. Hääled, õlad. Läksin ruttu oma toast välja ja katsusin koridoris vastasust, see oli lukus. Seisatasin trepi juures ja kaalusin, kas peaks jooksma allkorrusele ja välgukiirul ringi nuuskima, mõte pani rinna vasardama ja ma jätsin asja katki.