Читать книгу Linnukohus - Агнес Раватн - Страница 5

Vikatitera oli ilmselt nüriks läinud. Needsin märga kuluheina, mis väändus eest ära, kuigi ma rapsisin vikatiga kõvasti ja kiiresti. Taevas oli pilves ja õhk niiske. Mees oli kohe pärast hommikusööki töötuppa läinud. Välja minnes olin silmanud ennast korraks peeglist. Nägin välja nagu mardisant. Nende vanade pükstega olin ma ühel suvel vanemate maja värvinud kindlasti juba viisteist aastat tagasi. Olin leidnud need kodust kapist koos värviplekilise särgiga kaks õhtut tagasi, kui siiasõiduks asju pakkisin. Vanemad olid minuga kergendatult hüvasti jätnud, kui ma järgmisel hommikul bussile läksin.

Juba andis seljas tunda. Nahk oli särgi all märg. Minu ümber tiirutasid tibatillukesed putukad, ronisid juustesse, laubale, panid naha kihelema. Pidin kogu aeg töö katkestama ja kindad käest võtma, et nägu kratsida. Pikad puitunud kõrretüükad nägid häbiväärsed välja, rapsisin vikatiga täiest jõust.

„Ma prooviksin sinu asemel raudreha.“

Keerasin välkkiirelt ringi, Bagge seisis mu selja taga. Ilmselt nägin kohutav välja, näost punane, viisteist aastat vanade kaltsudega. Juuksed kleepusid näole, rehmasin kindas käega tahtmatult üle lauba, tundsin, kuidas nägu sai mullaseks.

„Kui hein on märg, pole vikatist kasu.“

„Jah.“ Püüdsin enda üle allaheitlikult muiata.

„Ja ära lõunat unusta,“ ütles ta ja koputas korraks randmele, et anda märku, et lõunaaeg läheneb. Siis keeras ta ringi ja läks ära. Heitsin kiire pilgu maja ja tema töötoa akna poole. Ta oli seisnud seal ja vahtinud mind hämmastusest keeletult, kui ma abitult aednikku mängisin, kuni ta enam ei suutnud ja pidi välja minu juurde tulema. Mul läks hing täis. Viisin vikati kuuri ja riputasin tagasi seinale. Võtsin raudreha ja läksin uuesti aeda, tõmbasin sellega kõvasti üle maa ja täitsin käru lõdva surnud kuluga.

Jalgratas oli riistakuuri taga puukuuris. Vana nobe hall Peugeot, kitsaste kummide ja sokusarvedega, poodisõit võttis viis minutit. See oli väike toidupood teekäänus. Kohe pärast silda, vajunud aegade hämarusse. Ühel pool pea kohal klirises, kui ma ukse lahti lükkasin. Teisi kundesid poes ei olnud. Vana müüja leti taga noogutas kergelt, kui ma teda tervitasin. Poes riiulitel olid pakitoit, salvrätikud ja küünlad, mõni leivapäts ja piimatoode, külmlett, puuviljad ja maitseroheline koos kaaluga, et ise kaaluda.

Müüja jälgis mind terasel kullipilgul, kui ma tema pooltühjade riiulite vahel kõndisin. Tema kriitilist pilku ei võinud kaksipidi mõista. Ta tundis mu ära. Mul nööris hinge, puiste liigutustega võtsin riiulilt kaupu ja panin korvi, kange tahtmine oli korv sinnapaika jätta ja ära minna. Lõpuks läksin maksma, panin ostud müüjale silma vaatamata letile. Ta toksis mu kaubad kassasse, ilma et ükski närv ta näos oleks liikunud. Kortsus käed ja kortsus nahk, väike suu, mille nurgad olid alaspidi; ta lihtsalt on selline, mõtlesin ma kergendatult, kui väntasin kodu poole, sel ei ole mingit pistmist minuga, see on tema ellusuhtumine.

Tuhisesin kitsastel kummidel kodu poole, fjord vasakul ja märg mustalt läikiv kaljusein paremal, kaubad kotiga tagarattal, mööduvad autod teel ühest linnast teise, järsust kruusateest alla, läbi metsa, ja toetasin jalgratta puuriida najale. Krabinal üle kruusa, esikusse, läbi köögi.

Selle koha juures oli midagi valesti, et siin elas abielupaar, kes ei hoolitsenud aia eest, kel polnud autot, kus mees veetis kogu päeva töötoas. Naist ei olnud. Panin ostud kappi ja asusin õhtusööki tegema.