Читать книгу Linnukohus - Агнес Раватн - Страница 7

Seitsmenda päeva õhtul, kui asetasin ta ette söögilauale kohviserviisi ja konjakiklaasiga kandiku ning tahtsin lahkuda, peatas ta mu käeviipega. Oli teisipäev. Olin talle terve nädala õhtusööki valmistanud ja ideed juba otsas. Täna: kana estragoniga. Esmaspäeval: süsikakotletid praetud sibulaga. Pühapäeval: vasikapraad. Laupäeval: veisepraad. Reedel: praetud meriforell kurgisalatiga. Neljapäeval: keeduvorst valge kastmega. Kolmapäeval: keedutursk.

„Allis.“

See oli esimene kord, kus ma oma nime kuulsin.

„Jah?“

„Võta endale tass ja klaas ja istu.“

Tegin, nagu ta ütles. Ta valas mu õhukesse portselantassi kindlal käel kohvi.

„Sa oled siin olnud terve nädala,“ ütles ta ja langetas pilgu lauaservale.

Ma ei öelnud midagi.

„On sul siin hea olla?“ Ta tõstis pilgu.

„Jah.“

„Kas sa jääksid veel mõneks ajaks?“

„Jah, muidugi. Aitäh.“

„Kuu lõpus saad esimese palga. Kas nii sobib?“

Ma noogutasin.

„Kas sul on küsimusi?“

Ma lõin kõhklema.

„Kas sa oskad öelda, kui kauaks mul siin tööd jätkub?“

„Kuni mu naine on reisil, vajan ma abi majas ja aias. Esialgu kogu kevade ja suve.“

„See sobib mulle hästi.“

Ta valas mu pisikesse pitsi konjakit. Seejärel tõstis ta enda pitsi minu poole.

„Siis võtame selle terviseks.“

Tõstsin klaasi ja kõlksasin sellega pikemalt mõtlemata kergelt vastu tema klaasi, peaaegu hääletu kõlks. Jäime sõnatult istuma. Ta ei ilmutanud pärast seda soovi vestelda, istus, korts kulmude vahel tumeda tuka all. Jõin oma kohvi, tühjendasin klaasi ja enne kui tema lõpetas, lahkusin lauast ja hakkasin nõusid pesema. Kuulsin, kuidas tema tool kolises ja ta oma tuppa minekut tegi, kui mina nõusid loputasin, ja mu ihu tõmbus külmaks mõttest, et see on otsustatud, ma jään siia, aga samal põhjusel ka kuumaks, et mul on koht, kus olla, ma ei pea tagasi minema, võin elada siin rahus.