Читать книгу Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv - Страница 10

Oli kolmapäeva 25. aprilli 2007 õhtupoolik. Andres Aavik oli oma auto remonti viinud ja liikus lähedal asuva baari poole. Autole oli vaja teha väike hooldus, vahetada esimesed piduriklotsid ja üks tagumine amortisaator, millele Tallinnas tavalised kevadised augud olid andnud viimase surmahoobi.

Baar, kuhu Andres suundus, oli väike keldribaar äärelinna ja kesklinna piiril. Ta oli selle baari püsiklient, külastades seda vähemalt kolm korda nädalas, kui autoga mööda sõitmas oli. Tavaliselt astus ta läbi lõuna paiku ning jõi seal ühe kohvi või kaks. Baaris veetis ta aega niipalju, kui seda oli. Mõnikord tegi ta aega parajaks, oodates mõne äripartneri kõnet või vabanemist kohtumiselt, teinekord jälle jäi kauemaks. Seltskond, kes baari külastas, olid valdavalt püsikliendid ja nendega oli meeldiv päeva keskel lõdvestuseks juttu ajada.

Täna oli Andresel plaanis juua üks kohv ja kui on kellegagi lobiseda, ka üks õlu võtta. Andres sisenes baari.

„Tere, poliitik!“ tervitas Andrest leti tagant baari omanik Rainer. Rainer oli Andrese vana tuttav. Andres oli kunagi müünud Rainerile kassaaparaadi ja käinud seda ka mõnikord remontimas. Nii oligi Andres seal baaris käima jäänud. Rainer oli mõnusa jutuga ja omapärase huumorimeelega 40-aastane mees.

„Elagu Isamaaliit,“ tervitas Andrest baaripuki otsas istuv, hetkel baaris olnud ainuke klient Verner Puhm.

„Elagu Kaitseliit,“ tervitas Andres. Pidas pausi ja naeratas sarkastiliselt ning jätkas: „ja Keskerakond.“

„Sa, Andres, pead kohe mu konnasilma peale astuma,“ vastas Verner.

Nimelt oli Verner Kaitseliidus aktiivselt kaasa lööv reservohvitser ja samal ajal ka üheksakümnendate keskpaigast keskerakondlane. Verner oli oma 45 eluaasta kohta heas füüsilises vormis keskmist kasvu mees.

„Vabanda mind, Verner, aga ma ei saanud tänasel päeval, kui vandid Tõnismäel oma valvet korraldavad, seda ütlemata jätta,“ põhjendas Andres oma irriteerivat vastust.

„Ma ei ole sinu peale selle pärast vihane. Kuule, jäta oma auto ööseks siia ja võtame mõned õlled. Räägime vähe poliitikast,“ tegi Verner Andresele ettepaneku.

„Mul autoga muret pole. Viisin just remonti. Rainer, vala mulle üks Rock välja,“ andis Andres baarimehele juhtnööre ja küsis Vernerilt: „Mis sind täna õhtul õlut jooma kutsus?“

„Mõtlesin, et joon mõned kannud, äkki mingi aeg vahepeal üldse ei saa,“ vastas Verner ja võttis kannust lonksu õlut ning jätkas. „Täna helistati Kaitseliidu staabist ja paluti olla kõrgendatud valmisolekus. On laekunud informatsioon, et vandid võivad organiseerida rahutusi. Nagu tead, olen mina kuum reserv, kes peab olema jamade puhul kohe valmis. Andsin oma rühma poistele info edasi ja tulin väikesele õllele. Pärast lähen koju, puhastan relva ära ja olen homme kõrgendatud valmisolekus. Relv ja alkohol ei sobi kokku, nii joongi praegu viimast korda natuke õlut.“

„Mina ei usu, et siin mingiks löömaks läheb“ sekkus juttu baarimees Rainer. „Marsivad mundris ordenikolinal ümber Aljoša, lehvitavad natuke punalippe, võib olla karjuvad „Ansip urod“, siis väsivad õhtuks ära ja lähevad koju magama.“

Andres võttis õllekannu, mekkis värsket õllevahtu ja ütles: „Ma ei välistaks rahutuste võimalust. Suurem tõenäosus rahutusteks on juhul, kui Pronkssõduri eemaldamine algab enne 9. maid. Samas ei hoia rahutusi ära ka selle tölli jätmine 9. maiks Tõnismäele. Iga aastaga on need 9. mai üritused läinud aina agressiivsemaks ja organiseeritumaks. Vaadake, kui palju on viimastel aastatel noori välja toodud. Viis aastat tagasi noori praktiliselt ei olnud.“

„Mina ka pean rahutusi võimalikuks. Mingi kähmlemine tuleb nii või naa. Igal juhul tuleb see monument ära viia. Minu kui Eesti kodaniku ja oma riigi patrioodi tundeid riivab see iga aasta kaks korda toimuv palagan südamepõhjani. Me peame näitama, et meil on toimiv riik ja meie teeme siin otsuseid, “ avaldas oma arvamuse Verner.

„See jant on tõesti solvav, et mitte öelda alandav. Eesti rahvuslikes huvides on samba võimalikult kiire teisaldamine surnuaeda. Viisakalt loomulikult. Meie oleme kultuurrahvas ja mõistame inimeste soovi oma langenud sugulasi mälestada. Praegu ei ole tegemist hukkunute mälestamisega, vaid poliitilise aktsiooniga. Aktsiooniga, mis õõnestab eestlaste hulgas riigi autoriteeti ja kutsub impeeriumimeelseid venelasi revanšistlikule käitumisele. Seda võib pikas perspektiivis nimetada üleskutseks kõigutada Eesti iseseisvust,“ esitas Andres oma arvamuse.

Baarimees Rainer vaatas Andresele ja Vernerile otsa ja naeratas irooniliselt ning hakkas rääkima: „Mulle kohe meeldib, kuidas kaks väikest parteipoliitikut joovad õlut ja teevad karme avaldusi. Pronkssõdur minema! Kaua võib kesta eestlaste au ja uhkuse peal trampimine! Mõlemad olete oma arust kõvad mehed. Ma nüüd küsin: miks seda probleemi pole viisteist aastat lahendatud? Vahepeal on olnud hulga rahulikumaid aegu.“ Rainer tõmbas korra hinge ja jätkas oma emotsionaalset sõnavõttu: „Verner, sinu Savisaar on eestlastele ajanud üht juttu: oleme tasakaalukad ja arutleme. Teistpidi on ta venelastele otseselt persse pugenud: langenute mälestust tuleb hoida, ei mingit eemaldamist. Sinult, Andres, küsin: mida Laar on teinud? Ainult kaagutanud, ei ühtki konkreetset sammu.“ Rainer ohkas ja valas endale kannust kohvi.

Verner maigutas korra suud ja vastas: „Raineril on tegelikult täiesti õigustatud küsimus. Savisaare jätaks arutlusest välja, sest ta ei esinda Eesti huve. Ta on puhas venelaste sabarakk ja Putini partei huvide esindaja Eestis. Tema isikuomadustest ei hakka ma üldse rääkima. Olen teile mitu korda öelnud, et hääletasin viimastel kahtedel valimistel Isamaaliidu poolt, kuigi olen Keskerakonna kauaaegne liige. Seepärast tahangi kuulda Andreselt, miks Laari tegevusest tolku ei ole olnud.“

„See on pikk jutt. Ma ei tea, kas te viitsite kuulata,“ vastas Andres.

„Minul ei ole selle vastu midagi. Ma pean niikuinii siin leti taga veel pikalt istuma. Ehk võtate pika jutu kõrvale veel õlut ja teete mulle natuke kassat. Andres, lase käia,“ õhutas Rainer Andrest rääkima.

„Alustame 1989. aastast. Sel aastal võeti maha esimesed okupatsioonivõimu ausambad. Neist oli kõige kuulsam Tartu Lenini kuju EPA peahoone ees, mille võttis maha Tartu legendaarne kraanajuht Harri Henn 89. aasta augustis. Harri Henn võttis oma kraanaga järgnevatel aastatel veel teisigi monumente maha. Kahjuks Tallinnas meil oma kraanat ja Harri Hennu ei olnud. Ma olen kuulnud jutte, et teda oli tellitud ka Tallinnasse Leninit ja Aljošat kõrvaldama, aga siia ta ei jõudnud. 1991. aasta 20. augustil toimus taasiseseisvumine ja teema tõsteti uuesti üles. Tegelikult oligi siis kõige õigem aeg. Vene kogukond oli šokis ja asja oleks võetud paratamatusena, mis kaasneb uue võimuga. Olen kuulnud, et enne sammaste kõrvaldamist konsulteeriti ka Nõukogude Armee esindajatega Eestis. Nagu te mäletate, oli sõjaväe hulk Eestis siis üsna suur. Ühesõnaga, tolleaegne NSVL-i armee Tallinna garnisoni ülem ütles lihtsalt ja otse: “Tehke Leniniga mida tahate, aga valveposti nr.1 te ei puutu“. Lenin koristatigi üsna pea ära, aga Aljoša jäi oma kohale. Ilmselt ei tahetud tekitada probleeme võõrvägede väljaviimise läbirääkimistel. Minu meelest on see täiesti mõistetav põhjus. 1994 suvel lahkusid viimased vene sõdurid Eesti pinnalt. Pärast seda tuli järgmine hetk, kus oleks võinud Pronkssõdurist vabaneda.“

„Miks siis seda ei tehtud? Minu mäletamist mööda oli Isamaa siis võimul,“ küsis Verner vahele.

„Sul on õigus, Verner,“ vastas Andres. „Olime võimul. Mina olin sel ajal suhteliselt passiivne lihtliige ja ei tea täpseid põhjuseid. Võin ainult oletada. Ma arvan, et olulisemateks põhjusteks olid lähenevad valimised ja segadused erakondades. Koalitsioonierakondades Isamaas ja ERSP-s olid suured sisetülid, oli lahkujaid erakondadest, kes omakorda lõid uusi parteisid. Mart Laar oli rahva hulgas tänu jõulistele reformidele muutunud ebapopulaarseks. See võis olla üks põhjusi, miks teemaga ei tegeletud. 1995. aasta valimistel said koalitsiooniparteid lüüa, Isamaaliiduks ühinenud Isamaa ja ERSP jäid opositsiooni ja võimule tulid tehnokraadid koos endiste nomenklatuursete kommunistidega. Selles koalitsioonis oli ka Keskerakond. On sul, Verner, midagi lisada?“

„Jätame selle Savisaare pundi teema kõrvale. Tegelikult olin ma siis värskelt erakonda astunud ja uskusin igasugu sotsiaalselt võrdse arengu ning solidaarsuse ideesid. Tänaseks tean, et tegelikult ei ole kunagi partei juhtkonda need ideed sisuliselt huvitanud. Minu mäletamist mööda ei kuulunud Pronkssõdur oluliste teemade hulka. Midagi sellest räägiti, aga seisukoht oli vist selline, et ärme ärrita ja tekita sotsiaalseid pingeid, kui neid ei ole,“ meenutas Verner. „ See ei olnud tõesti siis terav probleem.“

„Mulle see sammas seal ei meeldinud, aga ega üheksakümnendate lõpul seal eriti midagi ei juhtunud ka. Seltskond, kes seal käis, jäi aasta-aastalt aina väiksemaks. Hakkasin ka ise lootma, et varsti sureb see puusliku kummardamine välja. Järgmine võimalus Pronkssõdur kõrvaldada tekkis 1999. aastal pärast kohalikke valimisi. Küsite, miks mitte kevadel 1999, kui astus ametisse Mart Laari teine valitsus. Vastan ausalt: ei tahetud võtta enne kohalikke valimisi liigseid riske, sest reitingud olid niigi head. Teiseks räägiti siis Pronkssõdurist kui kohalikust väiksest probleemist, mis ei vaja üleriigilist tähelepanu.“

„Oleks tõesti huvitav teada, miks te hakkama ei saanud, kui olite linnas ja riigis mõlemas võimul? Teil oli nii peaministri koht kui ka linnapea koht Jüri Mõisa näol,“ küsis Rainer.

„Täpselt nii oligi. Aga siin on üks väike erinevus võrreldes praeguse linnavalitsuse ja volikoguga. Praegu kontrollib Keskerakond enamusega volikogu ja linnas on ühe partei ainuvõim.“ Andres jõi suure sõõmu õlut ja jätkas: „Mõis oli küll linnapea vastavalt koalitsioonileppele, aga linnas oli koalitsioonis veel Mõõdukad ja Reformierakond. Kõik otsused tuli partneritega läbi rääkida. Üks partner ei olnud teisaldamisega nõus ja see oli Reformierakond.“

„Ma ei saa aru, miks peaks Reformierakond kaitsma Pronkssõdurit,“ küsis Rainer.

„Võimalik, et venelaste häälte pärast, aga see ei ole ilmselt peapõhjus. Järgmiste valimisteni oli kolm aastat aega ja linnapea oli Isamaaliidust. Loogiline oleks olnud väike vigisemine detailide üle, oma ettepanekute läbisurumine ja nii poliitilise profiidi võtmine. Enne järgmisi valimisi oleks eestlastele öeldud, et meie viisime Pronkssõduri minema ja venelastele jälle, et ilma meieta oleks Isamaaliit sellega väga inetult käitunud, aga tänu meile on ta ilusti ning viisakalt surnuaial,“ avaldas oma arvamust Verner ja tellis uue õlle.

„Verneri järeldused on loogilised ja mina oleks sellel hetkel samasugust käitumist eeldanud. Läks hoopis teisiti. Alguses oli natuke vaikust ja siis resoluutne ei. Reaktsioon oli isegi nii resoluutne ja valuline, et Pronkssõduri teema uuesti tõstatamisel ähvardati koalitsiooni lagunemisega linnas ja ka Toompeal. Kõige kummalisem oli, et varem ei ole kunagi korraga ähvardatud lõhkuda mõlemat koalitsiooni. Alati on Reform rääkinud, et Tallinn ja riik on kaks eri asja ning ühes toimuv tüli ei sega teises endiselt koos toimetamast.“ Andres vaatas vestluskaaslastele otsa ja küsis: „No on kummaline käitumine. Mis teie arvate?“

Rainer naeratas ja teatas: „Mis te mulle otsa vaatate? Mina ei ole poliitik, teie olete poliitikud. Rääkige, rääkige, täitsa huvitav on kuulata. Mina neid peensusi ei jaga.“

„Mina ka ei tea, aga sul, Andres, mingi teooria ilmselt on,“ vihjas Verner Andrese salakavalalt naeratavale näole.

„Mingi teooria on. Kindlaid fakte mul ei ole, on aga mõned hiljem selgunud teadmised ja seigad. Kas te olete kuulnud kunagi VEB Fondist?“ küsis Andres kaasvestlejatelt.

„Mingi värk oli kohe pärast taasiseseisvumist,“ meenutas Verner. „Mingi raha istus kuskil Venemaal pangas kinni. Täpselt enam ei meenu.“

„Õiges suunas liigud,“ õhutas Andres Verneri mõttetegevust tagant.

„Ma ei mäleta, mis sellest rahast sai. Osa kinni jäänud raha vist kompenseeriti selle fondi kaudu. Täpselt enam ei mäleta.“

„Enam-vähem nii see oligi. Kahjuks kõigest ei ole kõva häälega räägitud ja enamus rahvast ei ole midagi kuulnud. Tundub selline kuiv majandusküsimus,“ jätkas Andres arutelu ja jõi oma õllekannust suure sõõmu.

Rainer baarileti taga võttis külmikust õlle ja küsis: „Mina ei ole VEB Fondist midagi kuulnud. Kas valan järgmise õlle välja, Andres?“

Andres noogutas ja jätkas. „Pärast Eesti taasiseseisvumist jäi Moskvasse Välismajanduspanka Eesti ettevõtete raha, mida nad olid teeninud kaupade ekspordist väljapoole Nõukogude Liidu piire. Alustati Moskvaga läbirääkimisi raha tagasisaamise üle, aga asjad jäid venima. Ettevõtetel ei olnud enam vahendeid toimimiseks ja ähvardas pankroti oht. Selleks loodigi Riigikogu otsusega VEB Fond, et kompenseerida ettevõttetele raha, mis võimaldaks neil oma tegevust jätkata. Fondi pani raha sisse riik, kui ma õigesti mäletan, siis Eesti Panga kaudu. Eesti Pank alustas läbirääkimisi Vnešekonombankiga. Sealt on pärit ka nimi VEB Fond. Mõned aastad tegeleti probleemiga, aga raha fondi kontole ei laekunud. Ühel ilusal päeval teatas Moskva Välismajanduspank, et nende arvel enam raha ei ole.“

„Kuidas on võimalik, et ühel päeval arvel lihtsalt raha ei ole?“ imestas Rainer.

„Keegi, kellel oli piisavalt volitusi, võttis selle ilmselt välja,“ vastas Andres ja jätkas: „See oli väga professionaalne ja keeruline skeem. Sellest on kirjutanud Toomas Kümmel terve raamatu, mille nimi on „Isamaa rüüstajad“. Minul ei ole olnud kahjuks aega sellega põhjalikult tutvuda. Need, kes on lugenud, nimetavad seda põhjalikuks süüdistuskokkuvõtteks, millega võiks kohtusse minna.“

Andres jõi oma esimese kannu tühjaks ja võttis Raineri valatud uue ette. „Nüüd küsin teilt, kui suur summa oli VEB Fondi suurus, mis Moskvasse kinni jäi ning lõpuks haitus?“

„Mulle meenub, et sel ajal oli Eesti Panga president Siim Kallas. Kas see on Siim Kallase ja Eesti Panga 10 miljoni dollari lugu?“ küsis Rainer, äratundmisrõõm silmades säramas.

„Minu meelest oli see suurem summa ja Siimu 10 miljonit hoopis teine lugu,“ ütles Verner. Ta mõtiskles, sügas lõuga ja tegi oma pakkumise. „Ma pakun, et see oli 65 miljonit dollarit.“

„Nii palju?“ imestas Rainer.

„Valed vastused. Keegi ei saanud 10 protsendi eksimispiiri lähedalegi,“ naeris Andres irooniliselt ja jätkas. „Sõbrad, see oli 265 miljonit Ameerika dollarit.“

„Mida kuradit, nii palju!“ imestas Rainer.

„Nüüd ma saan aru, kust mõne mehe raha on tulnud, et Eesti tööstust erastada,“ noogutas Verner mõistvalt.

„Selle tõestuseks, et Kümmel oma raamatus jama ei aja, oli raamatu kiire lõppemine poodides. Nimelt kui raamat müüki tuli, ilmusid poodi viisakad lipsudes noormehed ja ostsid kes kaks, kes viis raamatut korraga. Terve tiraaž osteti Tallinnas paari päevaga ära ja maakohtadest, kuhu see jõudis, umbes nädalaga. Kuulsin Kümmeli käest, et lisatiraaži tegemisega oli pidevalt probleeme ja lõpuks jäigi see ilmumata. See kõik näitab, et asjal pidi tõsi taga olema.“

„Keda see raamat põhisüüdlaseks peab?” küsis Rainer.

„Loomulikult eelkõige Siim Kallast ja toonast Eesti Panga juhtkonda. Teiseks seltskonnaks, kes korralikult pappi tasku toppis, oli tollane peaminister Tiit Vähi ja tema lähikondlased. Kolmas seltskond oli teatud kommertspankurid, kes kahe esimese seltskonnaga kokku mängisid ja skeeme aitasid korraldada. Rohkem nimesid ja detaile soovitan raamatust lugeda, kui te selle kuskilt kätte saate.“

„Ma saan aru, et Siim Kallas on mingeid sulitempe teinud, aga mis sellel kõigel Pronkssõduriga pistmist on?“ küsis Rainer.

„Väga lihtne ja otsene seos. 1999. aastal oli Reformierakonna esimees Siim Kallas ja tema võitluskaaslased Eesti Panga päevilt erakonnas juhtivatel positsioonidel. Kümmel ja veel mõned inimesed kogusid juba materjale VEB Fondi kohta, aga neil ei olnud piisavalt materjali kohtus võidu tagamiseks. Kõik kahtlased pangatehingud käisid kõigepealt Moskva panga kaudu. See tähendab, et dokumentide originaalid on Moskvas ja seega ka piisav süüd tõendav materjal samuti. Moskvas olevad dokumendid on otsesed tõendusmaterjalid, mitte kaudsed nagu Kümmeli omad. Nüüd oli vaja Moskvast saata ainult sõna Siimule ja ta äripartneritele. Kui Pronksmeest puudutatakse või viiakse kuhugi mujale, lekitame dokumentide koopiad ajakirjandusse. Kui hiljem vaja on, leitakse panga arhiivist üles ka kõik originaalid. Kas pole tõhus vahend vajalike tulemuste saavutamiseks ja võimalik seletus, miks Reformierakond Pronkssõduri teemas 1999. aastal just nii käitus.“

„Miks praegune Reformierakonna esimees Ansip on nõus Pronkssõdurit eemaldama?“ küsis Rainer.

„ Ega ma Ansipi sisse ei näe, kuid võin oletada kaht põhjust,“ esitas oma arvamust Andres. „Esiteks oli see populistlik trikk valimisteks, et hääli koguda. Pronkssõduri äraviimise propagandaga tahtis ta üle võtta Isamaa ja Res Publica Liidu valijate hääli, mis ka paljuski õnnestus. Ilmselt tuli selline edu ka Ansipile üllatusena ja sellise mandaadiga käib kaasas ka kohustus. Teiseks, kui on vaja täita kohustust, säilitamaks isiklikku populaarsust, on see esmane ja kaalub üles võimalikud jamad, mis võivad tekkida erakonna auesimehe Siim Kallasega. Lisaks on Reformierakonnas peale kasvanud uus põlvkond, kes ei ole selle aja otsustega seotud ja võib-olla ei teagi midagi tol ajal juhtunust.“

„Ma usun sellist Ansipi käitumist küll. Nad olid eelmises valitsuses Edgariga paras paar, oma perse ja bisness olid kõige lähemad asjad,“ kinnitas Verner Andrese sõnu ja lisas: „Tants Tõnismäel Pronkssõduri ümber oli enamiku eestlastest valijaid tõeliselt vihale ajanud ja propagandas initsiatiivi ära andmine Isamaa ja Res Publica Liidule oleks võinud anda 10 kohta Riigikogus isamaalastele juurde. Sellisel juhul oleks Keskerakond võitnud kindlalt valimised ja teise koha peale oleks olnud fifty-fifty rebimine.“

„Mis te arvate, kas Ansip laseb Tõnismäel platsi puhtaks teha?“ küsis Rainer.

„Mina arvan, et teeb küll. Protsess on juba alanud.“ arvas Verner.

„Mina arvan , et pigem teeb kui ei tee. Ainult ei tea, kui kaua see aega võtab. Rahva surve on tugev, nagu ma just ütlesin. Määramatust ja venitamist võib tekitada Venemaa surve, aga rahva surve on ilmselt olulisem. Mõtlen, et populaarsus on olulisem.“

Siis sisenesid baari kaks daami, kes töötasid lähedal asuvas kontoris ja olid samuti püsikliendid. Naised tellisid kokteilid ja võtsid samuti baarileti juures istet. Mehed vahetasid teemat, sest neid daame poliitika eriti ei huvitanud.

Naised lahkusid umbes tunni pärast ja mehed olid jälle kolmekesi. Andrese ühest õllest oli saanud juba kolmas-neljas ja Verner oli niigi juba paari õllega ees. Verner hakkas juba vindiseks jääma. Jutt kandus jälle vaikselt poliitikasse ja Verneri avaldused Öise Vahtkonna, tiblade ja Keskerakonna suhtes muutusid aina bravuurikamaks.

Andresele hakkas see juba nalja tegema ja ta otsustas Vernerilt küsida: „Mida kuradit sa seal Keskerakonnas ikka edasi istud, kui sa neid nii räigelt sõimad ja valimistel Isamaaliidule oma hääle annad?“

„Juhtkond ongi meil kõik altkäemaksuvõtjad ja täielikud tõprad eesotsas Edgari endaga. Kas ma ei või siis kiruda? Ma olen nii mõnelgi räpasel asjal ligidal olnud,“ raius Verner endiselt edasi.

„Sa ei vastanud küsimusele. Sa ei soovi vist väga sellest rääkida, või ei tahagi sa sealt ära tulla,“ torkis Andres Vernerit tagant.

„Tegelikult tahan ära tulla küll, aga see ei ole nii lihtne, et kirjutad avalduse ja kõik.“ Verner pidas pausi ja kogus mõtteid. „Tegelikult saan ma sealt ka kohal käies mingit informatsiooni, mida Savisaare pundi vastu ära kasutada.“

„Verner, ära hakka mulle ajama seda Arnold Rüütli udujuttu partei sisemisest õõnestamisest. Sa tead küll: kui sita sees songid, jääb olenemata eesmärkidest ikka sitahais juurde. Sa võid rahulikult meile siin omas ringis asjad südamelt ära rääkida.“ Andres võttis taskust raha ja pöördus Raineri poole. „Vala meile veel ühed õlled, siis on Verneril kergem südant puistata.“

„Olgu, ma natuke räägin,“ vastas Verner, ohkas ja võttis suure sõõmu õlut. „Algul, nagu ütlesin, uskusin ma täielikult Keskerakonna ideedesse. Pika peale hakkasin aru saama, et sõnad ja teod eriti kokku ei lähe. Vennikesed on ikka tõelised aferistid ja pappi topitakse väga korralikult tasku. Papi küsimise meetodid on ülimalt nahaalsed. Ma nägin seda kõike ise pealt, kui linnaosavalitsuses töötasin. Ühte asja peab siiski Keskerakonna kiituseks ütlema. Nad annavad oma liikmetele tööd ja selle koha pealt hoolitsevad oma inimeste eest. Ma olen saanud vahetevahel firmale tellimusi ja see linnaosavalitsuse töökoht oli ka tasuv.“

„Nii et majanduslik huvi Keskerakonda astumisel oli ka olemas,“ küsis Andres.

„Mingil määral oli. Mul oli üks probleem oma vana firmaga, mis vajas lahendust. Lootsin saada poliitilist tuge ja mingil määral saingi. See tugi ei olnud piisav ja kokku võttes võib öelda: asjad läksid, nagu läksid. See on pikk jutt. Sellegipoolest võin teha ühe üldistuse. Keskerakond aitab oma inimesi probleemide lahendamisel küll, aga alati poolikult. Kunagi ei klaarita probleemi lõplikult ära. Tundub nagu kõik hakkaks minema õiges suunas, aga siis äkki hakkab asi venima. Tükk aega toidetakse sind lootustega, siis antakse sulle väike raasuke ja jälle tuleb venimise periood. Sinust tehakse sõltlane, nagu narkomaan süstla otsas. Sa teed nende meeleheaks igasugu asju, mida nad soovivad, et oma järgmist raasukest või doosi kätte saada. Seda tehakse erinevatel tasemetel ja erinevate inimestega, tihti ka väga prominentsetega. Viimane näide tundub kujunevat jalgpallur Andres Operi jalgpallikooliga. Maa eraldamise tingimuseks oli erakonda astumine, valimisnimekirjas osalemine ja miljon krooni. Pärast lubati linna tuge ehitamisel ja planeeringute kaitsmisel. Eks me näe, kas staadion ja kõrvalehitised on 2009. aastaks valmis, nagu lubatud. Mul on alust kahelda.“

„Sa tahad öelda, et Keskerakonnas on pantvangis oma erahuvide tõttu palju prominentseid inimesi, kellel ei ole tegelikult mingit ideoloogilist seost parteiga,“ küsis Andres.

„Kas nüüd palju, aga omajagu küll,“ vastas Verner.

„Kas sa oled oma erahuvide tõttu ise ka Keskerakonna pantvang?“ küsis Andres.

„Mina ei ole erahuvide pantvang. Need tööd ja võimalused, mis mulle praegusel hetkel tilguvad, ei ole seda alandust väärt. Asi on palju keerulisem,“ vastas Verner.

„Kas linnaosavalitsuses pandi sind tanki, nii et nüüd on üks kena hiilgavate silmadega luukere sul kapis? Et kui soovid erakonnast lahkuda, siis näidatakse seda sulle ja sa ei tahagi enam? Keskerakonna vanadel miilitsatel on praegugi sidemeid uurimisasutustes ja nad näitavad, kui kiiresti sulle hakkab vangimaja paistma. On mul õigus?“ küsis Andres mõtlikult.

„Põhimõtteliselt tehti nii jah. Oli üks tehing, mida ma esialgu ei pidanud eriti kahtlaseks. Lihtsalt väike skeem, et natuke teenida. Pärast, kui asjale pihta sain, oli juba hilja. Siis tuli veel asju, aga ma ei taha sellest rääkida. Lõpuks läksin vabatahtlikult töölt ära. See jama viskas täielikult kopa ette. Tegelikult ma ei tohiks üldse sellest rääkida.“ Verner ohkas ja võttis mehise lonksu õlut.

„Kuule, Verner, mõtle rahulikult järele, äkki ei olegi see luukere nii suur ja kole. Võib-olla joonistati sulle tunduvalt suurem koll, kui ta tegelikult on,“ arutles Andres edasi.

„Ma olen selle üle mõelnud. Võib-olla tõesti ei olegi nii suur. Jama tuleb tehingu avalikuks saamisel igal juhul, aga kas vangimajani jõuab, ei ole kindel. Peab veel arvestama, et neil on teisigi meetodeid, kuidas inimesi mõjutada . Ma toon ühe näite. See pani i-le punkti.“ Verner otsis taskust rahakoti ja ütles Rainerile: „Vala mulle ja Andresele klaasike brändit. See jutt, mida ma nüüd räägin, vajab kangema kraamiga loputamist.“

„Ma ei tea, homme on siiski tööpäev,“ ebales Andres Verneri pakkumise peale.

„Võtad ja kõik. Ise lasid oma küsimustega džinni pudelist välja,“ käratas Verner ning rahunes, kui Andres nõustuvalt noogutas ning jätkas oma lugu: „Mul oli juba enne linnaosavalitsusse tööle minekut vastuolusid erakonna ametliku kursiga. Linnaosavalitsuses töötades hakkasin ma koosolekutel kritiseerima erakonna juhtide ja juhtivate linnaametnike poliitilist kurssi. Enne kohalikke valimisi ühel koosolekul, kus oli ka palju lihtliikmeid, kutsusin erakonna juhte oma sõnadest tegudega kinni pidama. Kutsusin erakonda üles muutustele ja võitlema populismiga. Sain sisehääletusel erakonna valimisnimekirjas suhteliselt kõrge koha. Mõned päevad hiljem kutsuti mind erakonna kontorisse kohvile ja paluti mitte kunagi enam selliseid avaldusi teha. Kui ma küsisin irooniliselt, et kas meil ei olegi demokraatlik erakond, soovitati mul oma kandidatuur kohalike valimiste nimekirjast isikliku avalduse põhjal maha võtta. Ma keeldusin. Mul oli reaalne võimalus saada volikogusse valitud, sest linnaosavalitsuses töötades olin suhelnud ja abistanud reaalselt paljusid inimesi. Ma arvan, et pärast juhtkonna väljavihastamist ei soovitud minu valituks saamist linnavolikokku. Nad said aru, et ma ei ole aferist ega ka loll ahv, kes hääletab volikogus pastaka värvi järgi ega mõtle hääletuse sisule. Nad said aru, et ma võin oma peaga mõelda ja see tähendaks, et nad ei suuda mind täielikult kontrollida. Võib-olla nad arvestasid ka võimalusega, et vastuolude suurenemisel võin kellegi teise poole üle minna. Ei tea, mida nad täpselt mõtlesid. Järgmine päev helistati mulle ja küsiti, kas olen juba isikliku avaldusega teel. Vastasin, et ma ei kirjuta sellist avaldust. Vastuseks öeldi: kahju küll, aga kella viieni õhtul on mul selleks aega.“

„See on päris jõhker surve. Meil antakse niimoodi aega erakonnast väljaastumise avalduse kirjutamiseks, kui keegi on saanud mõne tõelise sigadusega hakkama. Kui mingid huvigrupid tahavad kellegi positsiooni valimisnimekirjas muuta, tehakse seda juhatuse koosolekul enne nimekirja lõplikku kinnitamist. Sinu puhul tundus viimanegi positsioon kellegi väga närvidele käivat,“ lõikas Andres Verneri jutule vahele.

„Ilmselt küll, aga kuulake edasi,“ jätkas Verner oma juttu. „Sama päeva õhtul käisin siit baarist läbi, sain paari inimesega kokku ja jõin mõned õlled. Hakkasin umbes kella üheksa paiku siit kodu poole minema. Tee ju teate, et mu koduteele jääb park.“

Mehed noogutasid ja kuulasid Vernerit edasi.

„Seal pargi juures peatus minu ees üks must džiip. Esiuksest tuli välja üks turske mees ja avas tagaukse. Ma ei osanud midagi halba aimata. See mees astus mulle tee peale ette ja palus mul viisakalt, kuid samas ühemõtteliselt istuda auto tagaistmele. Isiklikku relva mul kaasas ei olnud. Ei uskunud, et asjad võivad nii teravaks minna. Paljakäsi ei olnud mul mingit võimalust vastu hakata, ega relvagagi vist oleks olnud. Kõik tuli nii ootamatult, et kui oleksin hakanud relva õngitsema, siis oleks ta mu ikkagi enne rajalt maha võtnud. Istusin autosse ja välja tulnud mees istus ka tagaistmele minu kõrvale. Sees istuv mees ütles mulle, et sina oledki see, kes inimeste viisakaid palveid kuulda ei võtta. Mõlemad mehed olid venelased, aga rääkisid päris head eesti keelt. Kolmas mees rooli taga ei teinud kordagi häält. Taga istunud mees andis mulle kirjutusaluse valge paberiga ja palus mul lõpuks kandideerimast loobumise avaldus ära kirjutada. Mis mul üle jäi, kirjutasin. Mees vaatas paberi üle, noogutas ja ütles: „Korras.“ Siis ütles, et viivad mu koju, ei taha viivituse pärast mu aega raisata. Hetk hiljem lisas, et kui neil järgmine kord on põhjust mind peale võtta, ei vii nad mind enam koju, vaid mõnda looduslikult kaunisse kohta veekogu äärde.“

„Uskumatu, see on ju praktiliselt inimrööv,“ sekkus juttu Rainer. „Täielik kantide võte 90. aastate alguspoolelt.“

„Tõesti väga jõhker võte, eriti veel poliitilise erakonna poolt.“ Andres võttis lonksu õlut ja jätkas: „Ma väga ei imestagi, kui võtta arvesse eelnevat lindiskandaali ja büroo SIA tegevust. Pikaro tegeleb ka inimeste mõjutamisega. Selle ehe näide on Kalev Rebase saatmine Isamaaliitu meie mainet alla viima.“

„Mis selle Rebasega oli?“ küsis Verner.

„Rebasel oli jagelemine mingi Pikaro poisiga Kaubamaja juures. Ühesõnaga, rusikad läksid käiku ja kokkuvõttes sai vist Kalev Rebane peksa,“ alustas Andres Raineri küsimusele vastamist.

Andrese vastusele sekkus vahele jälle Rainer: „Ekspressis kirjutati sellest midagi, igavene pikk jama oli.“

„Ekspressi jutu järgi räägin minagi,“ alustas Andres oma juttu uuesti. „Rebane istus vahelduva eduga kongis, sai välja ja pandi Pikaro poiste poolt uuesti mõneks päevaks kinni. Võib olla tõesti noris vale tüübiga tüli, aga ebaproportsionaalne reageerimine oli see igal juhul ühe tänavakähmluse kohta. Lõppuks pidi asi juba kohtusse minema, kui äkki saabus ootamatu kokkulepe Pikaroga ja kriminaalasi lõpetati. Mis te arvate, mida isand Kalev Rebane järgmine päev pärast krimmasja lõpetamist tegi?“

„Astus Isamaaliitu,“ arvas Verner.

„Täpselt nii, kirjutas avalduse erakonda astumiseks,“ vastas Andres ja jätkas. „Algul tahtis ta erakonda IT vallas aidata. Eriti huvitasid teda andmebaasid. Sel teemal tal erilist edu ei olnud. Pärast mõningast vaikust ilmus ta välja tõelise lipulehvitaja rahvuslasena. Endine soliidne ärimehesoeng oli asendunud skiniliku kiilaspeaga, rahvuslipp ühes käes ja õllepudel teises. Res Publicaga ühinemise üritusel pillas ta saalis kaamerate ees viinapudeli põrandale. Ühesõnaga, tegeles erakonda ja rahvuslust kompromiteeriva tegevusega, kui kaamerad ligi olid. Kuhu kaameraid ei olnud loota, seal ei olnud kunagi ka Kalev Rebast. See on igal juhul näide mõjutatud inimesest, kuigi mõjutamine toimus hoopis teisipidi, kui sinu puhul, Rainer.“

„Kuule Andres, ära hakka mind võrdlema selle klouniga. See vend on täielik naljanumber,“ vihastas Verner kergelt Andrese peale.

„Oled sa kindel, et sinust ka ühel hetkel, kui kellelgi on väga vaja, klouni ei tehta,“ valas Andres õli tulle.

„Kelleks sa mind pead? Kas ma näen väga klouni moodi välja sinu arust?“ küsis Verner.

„Okei, klouni moodi sa ei ole ja Kalev Rebase sugust klouni ei ole sinust ka mõtet teha. Sinuga on võimalik teistsuguseid vigureid korraldada. Näiteks Kaitseliiduga seoses. Palutakse mingit infot, palutakse mõni väike, kuid oluline asi tegemata jätta,“ pakkus Andres võimalusi, kuidas Vernerit mõjutada saaks.

„Kurat, kelleks sa mind pead? Ma olen sõjaväelasena vande andnud ja sellest ma ei tagane,“ jätkas Verner enda kaitsmist. „Sõjaolukorras laseksin need pakkujad kohe kohapeal maha.“

„Aga kui ei ole sõjaolukord?“ küsis Andres edasi.

„Riiki ma reetma ei hakka. See on selge.“ Verner jäi hetkeks mõttesse, jõi suure sõõmu õlut ja jätkas: „Tegelikult on su jutus, Andres, väike iva sees. Tõesti ei hakka ma mõne tühise asja pärast rambodega võitlema, vaid proovin kuidagi välja ujuda. Aga see on kindel , et põhimõttelistes küsimustes ma liimile ei lähe.“

„Tegelikult ei tea kunagi, kuidas elu või mustad jõud sulle olukorra ette mängivad. Kas sa ei arva, et kõige parem oleks selliste situatsioonide ennetamiseks ja lõputu ebamäärase olukorra lõpetamiseks nii-öelda kapist välja tulla,“ pakkus Andres Vernerile võimalikku lahendust.

„Sa mõtled, et ma pean tegema enda vastu politseisse avalduse?“ küsis Verner Andreselt vastu.

„Mitte ilmtingimata. Sa võid näiteks pakkuda Eesti Ekspressile intrigeerivat materjali, mida sinu lugu ju on. Kui materjal on ilmunud, siis organid ise otsustavad, kas algatavad mingi menetluse või ei. Aga sa pead tegema seda oma nime all, sest muidu sa ei saa endale avalikkuse kaitset,“ tegi Andres Vernerile ettepaneku edasiseks toimimiseks.

„Oled sa kindel, et see mind aitab?“ arutles Verner edasi oma olukorra üle. „Miks sa arvad, et need kapid jälle välja ei ilmu, seekord juba kindla eesmärgiga mind koos betoonkingaga Männiku või Harku karjääri ujuma viia.“

„Vaata, kui see artikkel on Ekspressis ilmunud ja sa näiteks talvel libedaga tänaval oma nina lõhki kukud, arvavad paljud, et tegelikult tõukasid sind Keskerakonna käsilased.“ Andres mõtles hetke ja jätkas: „Teiseks, kui sa tuled Keskerakonnast ära ja astud meie liikmeks, pakub ka see sulle pikemas perspektiivis kaitset. Kui avalikkus on juba teema unustanud ja sind peaks keegi hiljem ründama, oleks meil võimalik asi jälle avalikkuse ette tirida ilmselt poliitilistel põhjustel rünnakuna. Veel rohkem annaks sulle kindlust, kui sa leiaks Keskerakonnast veel inimesi, kes oleksid nõus neile tekitatud luukered kapist välja tooma. Saad aru, siis ei lange kogu löögi raskus sinule ja kõigi nende inimeste karistamine oleks praktikas raskesti teostatav.“

„Sa suutsid mind paljuski veenda, aga ma pean kõik detailselt läbi mõtlema. Uisapäisa tegutseda ei tohi,“ vastas Verner mõttesse vajunult.

Pärast pikka kuulamist sekkus vestlusesse Rainer oma küsimusega: „Päris jube värk. Mis sa, Andres, arvad, kui palju on Eesti ühiskonnas selliseid manipuleeritavaid inimesi?“

„Palju ja erinevatel põhjustel. Äriliselt tekkinud luukered, valest kohast rahalaenamise kaudu tekkinud sõltuvused, isikliku elu pinnal tekkinud kompromiteerivad materjalid ja nii edasi. Muuseas, mulle on ka pakutud soodsalt raha täiesti suvaliste vene meeste poolt suvalises baaris, kuhu olin läinud lõunast kohvi jooma. Sama mees tegi mulle pakkumise veel teist korda paar kuud hiljem ühes teises kohas. Ma olen sellistest pakkumistest kuulnud ka paarilt teiselt inimeselt, kes on ka poliitikaga seotud.“ Andres võttis lonksu õlut ja jätkas: „Nüüd läheks kõige olulisema grupi juurde. Kõige ohtlikumaks jamaks meie ühiskonnas pean KGB toimikuid, mis viidi Moskvasse. Mäletate, 90-ndate algul pakuti võimalust avalikult üles tunnistada koostöö KGB-ga. Seda tegi suhteliselt väike hulk kaastöölisi, 10–20 % tegelikust kaastöötajate ja seotud isikute ringist. Probleemiks ei ole riigi julgeoleku seisukohalt selline endine agent, kes hetkel on müüja, autojuht või ehitaja. Probleemiks on need endised KGB kaastöölised, kes töötavad riigiasutustes, ilmselt mitmedki neist väga kõrgetel ametikohtadel. KGB-ga koostöö avalikuks tulemine tähendaks kindlasti prestiižse töökoha kaotust ja ka olulist sissetulekutest ilma jäämist. Vähemalt alguses kindlasti.“

„Kuidas Moskva neid inimesi mõjutab? Minu teada on Venemaa kuulutanud KGB arhiivid salajaseks ja andmeid ei avalikusta,“ küsis Rainer edasi.

„Sedan’d küll, aga võimalusi on mitmeid. Näiteks leitakse sõnakuulmatu inimese kohta kuskilt pööningult endise, tänaseks surnud KGB töötaja kätte juhuslikult jäänud toimik. Teine variant: keegi vene ajaloolane on saanud oma uurimistöö läbiviimiseks loa uurida Moskvas paiknevat Eesti KGB arhiivi ja leidnud sealt dokumente Eesti kõrge riigiametniku seotusest KGBga. Loomulikult on tal olemas ka dokumendi koopiad. Kompromiteerivate materjalide avalikustamiseks, kui vaja, leitakse ikka võimalusi. Veel on võimalik võltsida arhiividokumente nende Eesti ausate kõrgemate riigiametnike kohta, kes on muutunud Vene võimudele tülikaks. Tekib segane olukord, kus meie siin ei saa midagi vastu väita, sest arhiiv ei ole meie käes. Ametlikult saab kõik materjalid nimetada tõestamatuteks ja ilmselt pahatahtlikuks laimuks, aga plekk on inimesel juba küljes ning vandenõuteoreetikud, foobikud ja kollane ajakirjandus madistavad soppa loopides mõnuga. Halvimal juhul võib viia see ametniku tagasiastumiseni, sest ta närvid lihtsalt ei pea vastu. Või jääb ta küll tööle, aga temaga suhtlevatele inimestele võib sisse jääda alateadlik kahtlus ja selle ametniku töö ei pruugi olla enam nii efektiivne.“

„Kas sa tead inimesi, kelle kohta niisuguseid jutte käib?“ küsis Rainer.

„Selline vihjamine on libe tee. Nagu ma just ütlesin, asjal on kaks poolt.“ Andres kaalutles, kas minna jutuga edasi või mitte, kuid siiski jätkas. „Agente oli kõigis ühiskonna kihtides, aga kindlasti oli sidemeid paljudel endistel miilitsatel. Verner, sinu vihatud koduerakonna ladvikus on neid kõvasti. Endiseid miilitsaid on praegu Riigikogus, suurettevõtjate seas ja ka jõustruktuuride juhtivates ametites. Aga ma kordan veel, see ei tõesta otseselt midagi.“

„Ma saan aru, et politsei peadirektor võiks selline mees olla, sest siiamaani on neist kõik olnud endised miilitsad. Sepikud, Klandorfid, Pikarod on niikuinii kahtlased tüübid, aga kes veel?“ käis Rainer peale.

„Ma ei tahaks väga sellel teemal spekuleerida, aga viimasel ajal sahistatakse ühest kõrgest jõustruktuuride ja õiguskaitse valdkonnaga seotud ametnikust, kes kunagi oli Viru ment. Nagu teada olid kõik Viru mendid ja ka pikemalt tegutsenud Viru ärikad seotud KGB-ga.“

„Kõik Viru litsid olid ka agendid,“ lõikas Verner Andrese jutule vahele.

„Litsid litsideks, aga kes see ametnik on?“ küsis Rainer.

„Uurige ise välja. Ta on nii mõjukas vend, et ma igaks juhuks tema nime suhu ei võtta. Ärge unustage ka võimalust kompromiteerimisest seoses tema efektiivse tööga. Mina rohkem ei räägi, mõelge ise edasi,“ lõpetas Andres agendi teema.

Rainer ei tahtnud veel teemat lõpetada ja pinnis edasi, kuigi natukese teise nurga alt.

„Kuule Andres, sa oled andnud siin täie rauaga nii Keskerakonnale kui Reformile. Mis sa tahad öelda, et teie erakonnas on ainult inglid?“

„Kas ma näen nii naiivne välja või?“ vastas Andres küsimusega ja jätkas. „Kindlasti on meie erakonnas inimesi, keda saab manipuleerida ja ilmselt ka otseseid Venemaaga seotud agente, aga nende jõud ja hääl ei ole määrava tähtsusega. Kuigi pärast ühinemist ei saa ma selles enam nii kindel olla. Ma küll ei arva, et Res Publica poolt tuli hulgaliselt kahtlaseid tüüpe, vaga tihenenud sisemise poliitilise konkurentsi tingimustes tekib rohkem võimalusi sogases vees kalapüüdjatel.“

„Ma olen Res Publica kohta kuulnud igasuguseid jutte ja ütlen ausalt: mulle see poliitbroilerite seltskond ei meeldi. Mina olen andnud oma hääle ikka südamest vana Isamaaliidu eest,“ poetas oma arvamuse vahele Verner.

„Pole neil respublikaanidel häda midagi. Enamuses täiesti normaalsed inimesed ja mõttelaadilt sobime kokku päris hästi. Osa poliitbroilereid on oma kevadise jooksu ära jooksnud ja ei kipu enam üle oma varju hüppama. Mis puudutab igasugu jutte, siis ma ei tea mida sina täpselt mõtled. Ühe teooria Res Publica kohta ma võin rääkida, aga palun ärge seda eriti levitage. Kui keegi sellest teada saab, võin pälvida suure hulga ausate ja toredate respublikaanide pahameele.“

„Mis sa keerutad, hakka ometi pihta,“ kannustas Verner Andrest takka.

„Meil on erakonnas teatav seltskond, keda vahel kutsutakse foobikuteks, kuid kelle teooriad on hiljem tihti suhteliselt tõesteks osutunud. Nemad räägivad, et Res Publica on Venemaalt juhitud projekt Isamaaliidu hävitamiseks ja Eesti poliitika paremtiiva mehitamiseks Venemaale sobilikumate poliitikutega. Ma arvan, et see protsess nii sünge ka ei olnud. Loogiline on aga see, et noorte ambitsioonkate poliitikute juurde, kes ei leidnud kiiret otseteed suure poliitika juurde, ujusid kavalad rahastajad. Rahastajad, nagu teate, määravad ka olulisel määral poliitilist kurssi. Üks selline kahtlane tüüp oli Olari Taal, kes ajas peamisi rahaasju, oli ise rahastaja ja kuulus ka poliitilisse juhtkonda. Tema kuulub samasse VEB fondi punti ja lisaks oli võtmetegijaks Hoiupanga Daiwa skandaalis. Järjekordne inimene, kes ilmselt on valmis kõiksugu afäärideks ja mõjutatav kopsakate luukerede läbi. Temaga seotud kahtlaste tehingute ilmsikstulek võib viia ta pikalt vangi ning kaasa tuua megasuuri rahalisi nõudeid. Seal oli veel tüüpe, kes olid võimaliku KGB taustaga, aga praeguseks on nad erakonnast lahkunud. Kui see teooria vastab osaliseltki tõele, siis noored vihased „äraostmatud“ sellest aru ei saanud. Nad toimetasid ainult oma poliitilise ambitsiooni nimel, mõistmata kõige sügavamaid allhoovusi.“

„Oled sa kindel, et kõik kahtlased tüübid on nüüdseks lahkunud?“ küsis Verner.

„Ei ole kindel, aga neid ei ole kindlasti palju. Teiseks on sellisel otstarbel Res Publica loomine teooria, millel ei ole otsest tõestust. Ma usun, et ühenderakond IRL suudab kaitsta Eesti huve ja põhiseadusliku korda piisavalt, ega kaldu mingisse segasesse halli tsooni.“

„Kuule võtame päeva lõpetuseks pitsi brändit ja lähme laiali,“ tegi Verner ettepaneku. Tõstis pitsi ja lisas: „Andres, su jutt oli üsnagi usutav. Üks asi on sul siiski puudu. Sina võid siin seletada ja teoretiseerida, mis kole, aga mina lähen Eesti eest lahingusse, kui asjad päris perse kisuvad. Astu Kaitseliitu ja siis aktsepteerin sind täielikult. Loomulikult pead ka metsas möllamas käima. Niisama iluliikmeid ei pea ma õigeteks meesteks.“

„Loomulikult astun, see vantide aktiivsus teeb mind murelikuks. Metsas hakkan ka käima, sest kui tõeliseks jamaks läheb, püsib väljaõppe saanud mees kindlasti kauem elus. Kirjutan juba homme avalduse ja sina muretsed mulle soovitused.“

Andres ja Verner lõid pitsid kokku ning jõid need tühjaks. See järel asutasid mehed minekule, sest kell oli juba hilisõhtusse jõudnud ning homme ootas ees tööpäev.