Читать книгу Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv - Страница 6

Oli 2003. aasta mai. Tüüpiline kevadpäev, päike paistis, 17 kraadi sooja, aga mere ääres puhus vilu tuul, mis tekitas igatsust kerge jope järele. Ühe Tallinna väikese, kuid tubli IT-firma juht Tarmo Saan ja müügijuht Peeter Viljaste olid just lahkunud Tallinna Sadama juhatuse esimehe Rein Kohvri kabinetist. Vestlus oli olnud paljutõotav. Juhatuse esimees tundis tõsist huvi uudse IT-lahenduse vastu, mis võimaldas vältida seni esinenud vigu ja käidelda andmeid varasemast mugavamalt ja paindlikumalt. Eriti meeldis sadamajuhile interneti-põhisus, mille abil võisid nii töötajad kui kliendid asjadega kursis olla ükskõik kus maailma otsas.

Nüüd suundusid Tarmo ja Peeter Tallinna Sadama IT-juhi Pavel Sidorovi jutule, et rääkida edasise koostöö tehnilisest küljest. Nende tulekust oli Sidorovile ette teatatud ja mehed arutasid, kuidas algavat vestlust üles ehitada. Aega neil oli, sest sadama territooriumil tuli jalutada peaaegu kilomeetri jagu.

Sidorovi kabineti leidmine läks lihtsalt, sest teed oli juhatatud suurepäraselt. Nii astusidki Tarmo ja Peeter kabineti, kus Sidorov neid vene keeles tervitas.

„Mulle helistati, et te tulete. Võtke istet. Ma räägin teiega vene keeles, sest see sobib mulle rohkem. Nii, asume asja juurde. Millist kirstu te soovite? Kas tammepuust, tinakirstu või seda klassikalist kroogitud hallide tuttidega nurkades.“

Pärast hetkelist kohmetust vastas Peeter „Me ei tulnud siia kirstuäri ajama. Meie tegeleme infotehnoloogiaga.“

Pavel Sidorov naeratas laialt ja ütles: „Tõsi või? Olete ikka kindlad? Nojah, siis olete küll natuke vales kohas. Meil on infotehnoloogiaga kõik korras ja raudselt kontrolli all. Noh, aga kuna ma ise ka infotehnoloogiaga tegelen, siis mulle see teema pakub natuke huvi ka. Mul on viis minutit aega, sest pean Igoriga kokku saama. Saate aru, tähtis jutt vaja rääkida.“

Tarmo vihastas ja läks näost punaseks. „ Ma saan aru, et siin vestlemine meie plaanidest ja ettepanekutest on mõttetu aja raiskamine.“

„Jah, ma just ütlesin, et IT-ga on meil kõik korras ja raudselt kontrolli all. Kui te ametit vahetate, näiteks hakkate puutööga tegelema, siis võib olla õnnestub teil midagi mulle maha müüa. Seniks, poisid, meeldivat kevadist õhtupoolikut.“

Tarmo ja Peeter lahkusid Pavel Sidorovi kabinetist.

„No kurat, sellist ülbust ma ei ole varem kohanud,“ ütles Tarmo.

„Tallinna Sadam AS on sajaprotsendiliselt Eesti riigile kuuluv ettevõte. Ma ei saa aru, mis siin Eesti riigis toimub,“ lisas Peeter.

„Kuule lähme Hella Hunti, teeme paar kannu õlut ja arutame asja. Mul võttis see asi silme eest mustaks”.

Tarmo ja Peeter suundusidki Hella Hundi poole.

Tarmo Saan ja Peeter Viljaste olid vanuselt kolmekümnendates aastates ettevõtjad, kes olid oma väikeste äridega alustanud üsna kohe pärast taasiseseisvumist. Neil oli üheksakümnendate alguse metsiku ja kohati jõhkra kapitalismi aegade kogemus, nad olid kokku puutunud nii kantpeade kui katusepakkujatega. Seda enam hämmastas neid selline käitumine aastal 2003, Tallinna Sadamas. Aeg oleks nagu kümme aastat tagasi pööratud. Eriti taustal, kus elu voolas küllaltki turvaliselt, ärisuhted olid omandanud tsiviliseeritud vormid ja välja olid kujunenud head äritavad.

Hella Hunti sisenedes nägid nad kohe ühe laua taga istumas vana tuttavat Teet Soonikut. Teet oli samuti IT-mees, kellega ei olnud neil otseseid ärilisi ristumisi ega konkurentsi. Seetõttu sai temaga vabalt ja mõnusalt õllelauas juttu puhuda.

Teet viipas sisenejatele ja kutsus neid oma lauda: „Kui te siia kahekesi mingit sala- või mesijuttu ajama ei tulnud, siis võite kampa lüüa. Ei mäletagi, millal teiega viimati näost näkku juttu sai ajada.“

Tarmo ja Peeter võtsid õlled ja istusid Teedu lauda. „Noh mehed,“ ütles Teet„ te ei paista just seda nägu välja, et tulite uue suure lepingu allakirjutamist tähistama. Teisipidi, ega teid tavaliselt enne kella viit õlut joomas ei näe.“

„Sul on õigus, tavaliselt võtame me sellel kellaajal kontoris päevalt viimast.“ ütles Tarmo. „Meil oli täna huvitav ärikogemus, mis tekitas suhu kerge sitamaitse. See tahab välja loputamist.“

Tarmo ja Peeter rääkisid Teedule, mis juhtus nendega Tallinna Sadam AS-is.

Teet muigas murelikult ja ütles: „Te ei ole ainukesed, kes kummaliste asjadega Eesti riigis kokku puutunud. Minu kogemus ei ole nii jõhker, aga piisavalt kummaline, et sellest teilegi rääkida.“

„No räägi siis juba kohe ära, vaevalt see oluliselt tuju kehvemaks muudab,“ ütles virilalt naeratades Peeter.

„See oli kunagi aastavahetuse paiku, kui mulle helistas üks tuttav, kes palus mul osaleda side ja arvutivõrgu turvaauditi tegemisel. Ta seletas, et neil on seal lepingu jätkamisega probleeme. Nad jagavad teenuse pakkumist ühe teise firmaga, kes tema arvates on enam kui kahtlane. Samas oli ettevõttesse tööle võetud uus juhatus ja see ei saanud probleemist üldse aru ega teadnud eelnevat ajalugu. Tegelikult oli asi nii, et minu tuttav arendas ja hooldas tarkvarateenuseid peaserveris, teine firma hooldas riistvara ja arvutivõrku, sealhulgas ka personaalarvutite tarkvara. Nüüd üritasid mu tuttava konkurendid kõik teenused enda kätte saada. Tundus nagu tavaline firmade vaheline kemplemine magusa kliendi ümber, aga asi osutus lähemal vaatlemisel tunduvalt keerulisemaks. Kasutatav tarkvara ja arendus oli neil väga kõrgel tasemel. Arhitektuurilt hästi üles ehitatud, interneti-põhised tellimused ja raportid, mobiilsed töökohad pihuarvutitel, liikuvate objektide GPS-põhine reaalajas jälgimise ja arhiveerimise süsteem. Nagu aru saate, ei suuda Eestis eriti palju IT- ettevõtted sellist laia teenuste tervikpaketti pakkuda.“

„Ma juba aiman, kes see tuttav on. Meie kõige suurem ja otsesem konkurent.“ ütles Tarmo.

„Täpselt nii ongi, aga selle üle rõõmustada, et äkki saab punti kolmandaks konkureerima minna, on teil ilmselt vara. Kuulake edasi. Viisin selle auditi seal läbi ja leidsin üht-teist põnevat. Sidesüsteemist leidsin mahtuvuse alusel hulgaliselt juhtmeid, mis viisid ei tea kuhu. Ühesõnaga, tulemused viitasid kas ajuvabale tööle või minu arvates pigem pealtkuulamissüsteemile. Mingeid konkreetseid seadmeid ma ei leidnud. Huvitavam oli arvutivõrk. Kõigis arvutites oli täielik remote süsteem ja keyloggerid.“

„Kuule, mõni loll laseb ise vabatahtlikult oma arvutid igasugu nuhke täis toppida,“ ütles Peeter.

„Selles ettevõttes peaks asjad natuke teisiti olema, aga jah, osaliselt on tegemist vabatahtliku lubamisega. Neil oli lubatud paigaldada tarkvara kaugjuhtimisel arvutite hooldamiseks, et hooldus oleks võimalikult kiire ja efektiivne. Sul, Peeter, on õigus, nad ei saanud päris täpselt aru, mis selline tark-vara endaga kaasa toob. Siit tuleb, poisid, teile järgmine küsimus: mis laadi ja mis valdkonna ettevõttega on tegemist?“ küsis Teet.

„Sinu retoorikat ja nägu vaadates tundub, et tegu on riigiasutuse või riigi omanduses ettevõttega,“ arvas Peeter.

Tarmo lisas: „Äkki midagi merenduse valdkonnast. Ma küll ühtegi riigi omanduses olevat sadamat peale Tallinna Sadama hetkel ei tea.“

Teet naeratas laialt ja ütles: „Poisid, peaaegu bingo. Tegemist on sajaprotsendiliselt riigile kuuluva äriühinguga ja valdkond merendus-laevandus on ka õige. Aga sadam see ei ole.“

„Eesti Loots,“ hüüatas Tarmo.

„Pihtas-põhjas,“ vastas Teet. „Nagu näete, riigi süsteemides on probleeme. See lugu läks veel edasi ja jõudis mõned päevad tagasi lõpplahenduseni. Mu tuttav oli mures sellepärast, et seda kaugjuhtimisel arvuti hooldussüsteemi ei kasutatud ainult sihtotstarbeliselt. Ilmselt varastati paroolid ja käidi nendega infosüsteemissees. Ma ei imesta, kui nad käisid ka raamatupidamisdokumente muutmas. Mu tuttava hooldusmees pani pidevalt tähele, kuidas ühe juhtiva spetsialisti parooliga käidi alatasa infosüsteemis. Ilmselt arvati, et kuna spetsialist oli vanem mees ja mitte kõige kindlam arvuti kasutamisel, siis ta mõtleb, et puterdab ise. Nimelt oli süsteem nii üles ehitatud, et kui sama kasutaja logib teist korda süsteemi, siis eelmine logimiskoht visatakse süsteemist välja. See vaene mees oli pidevalt hädas, et tema arvuti ei püsi süsteemis sees. Õhtul pärast tööd oleks nad võinud ju rahulikult vaadata päeva aruandeid nii, et keegi poleks aru saanud. Aga nemad külastasid süsteemi vähemalt korra tunni aja jooksul.“

„Siin ei ole tegemist enam lihtsalt sportliku huviga konkurendi infosüsteemi vastu,“ arvas Tarmo, tõsise näoga.

„Mis neid siis nii väga huvitas?“ küsis Peeter.

„Ma arvan, et päris mitu asja. Esiteks saavad nad teada kogu info Eesti kaudu liikuvate kaubavoogude kohta. Missugused laevad käivad, mis kaupa veavad, mis transpordifirmad kaupa vahendavad, kust kaubad tulevad ja kuhu lähevad, mis soodustusi firmad saavad. Ütleksin, et tegemist on üsna tundliku äriinfoga. Näen teie nägudest, et teil on tekkinud küsimusi.“

„On jah, mis firma see arvutihooldaja on,“ küsis Tarmo otsekoheselt.

„Firma nimi ilmselt ei ütle teile midagi. See ei ole eriti tuntud firma ja ta ei ole kuskil eriti silma paistnud. See firma on Ebeling Data. Kas ütleb midagi?“ küsis Teet.

Peeter mõtles hetke ja vastas: „Eriti mitte, aga nime oleks nagu kuulnud.“

„Oot-oot, midagi tuleb ette,“ meenutas Tarmo. „Vaatasin paar päeva tagasi Tallinna Sadama kodulehte kohtumise ettevalmistamiseks. Minu meelest oli Ebeling Data Tallinna Sadama kodulehe tegija.“

Teet naeratas laialt ning tegi tunnustava käeliigutuse ning vastas.

„Õigesti mäletad. Peale kodulehe haldamise tegeleb see firma minu teada ka Tallinna Sadamas ka arvutihooldusega. Üsna huvitav on selle firma üldisem taust. Tegemist on peamiselt venelastest koosneva firmaga, aga juht on sellel firmal eestlane, ehkki üsna kummalise taustaga eestlane. Ärge saage minust valesti aru, mul pole midagi venelaste vastu. Lihtsalt selle firma juhi taust on äärmiselt huvitav. Kas mäletate Eesti NSV sõjakomissari, kes vahetati välja 1988. või 1989. aastal, kui liikumine Genf 49 hakkas sõjaväepileteid kokku korjama?“

Peeter vaatas Teedule küsivalt otsa ja ütles: „Vist oli Roomet Kiudmaa tema nimi. Ta oli päris pikka aega sellel kohal.“

„Täpselt nii. Ebeling Data juhi kohal on tegemist tema poja, Peeter Kiudmaaga. Väga värvikas tüüp, üsna ülbe ja enesekindla olemisega. Eesti keelt see vennike vabatahtlikult ei räägi, kuigi oskab päris hästi. Ütleme, peaaegu puhtalt, ainult kerge aktsendiga. Muuseas, auditi üleandmise koosolekul pani ta kõik umbes kümmekond inimest vene keelt rääkima, kuigi seltskonnas oli ainult üks rahvuselt leeduka ja venelase segu kodanik, kes räägib ka täitsa head eesti keelt. Eriti kummaline, sest keeleseadus ütleb ju, et Eestis on ainult üks riigikeel ja see on eesti keel.“

„Kui tegemist oleks eraettevõttega, siis oleks nende enda siseasi, kuidas oma tööd korraldavad. Minu meelest on riigiettevõttes selline käitumine kohatu, lausa lugupidamatuse avaldus oma riigi suhtes. Pärast tänast ei imesta ma enam mitte millegi üle.“ Lause lõpetanud, oli Peetri nägu veel enam mossi läinud. Kogu tema kehakeel väljendas pettumust.

Tarmo lisas tülpinult: „Olgu pealegi, selliseid tüüpe elab Eestis teisigi. Kas on veel midagi erilist seoses selle Peeter Kiudmaaga?“

„On küll. Hoidke toolist kinni!“ Teet pidas põnevuse tekitamiseks pausi. „Peeter Kiudmaa on lõpetanud ühe huvitava sõjakooli ja omandanud väga põneva eriala. Ta on lõpetanud kaheksakümnendate keskel Venemaal sõjakooli elektroonilise ja kosmoseluure erialal. Ühesõnaga, tubli nõukogude tähesõdalane. Siit võib järeldada, et ta huvid võivad olla tunduvalt laiemad, kui laevandusega seotud firmade turuseisude ja suhetega mängimine.“

„Mis edasi sai pärast turvaauditi üleandmist? Kas Eesti Lootsi juhatus sai aru, mis seis neil ärisaladuse hoidmise seisukohalt parasjagu käes on? Kas nad hakkasid asjaga tegelema?“ küsis Peeter jahmunult.

„Ütleme nii, et juhatus hakkas tulist kartulit käes pillutama. Et ei tea, kas see asi ikka nii hull on. Ebeling Data olla juba tükk aega koostööpartneriks olnud. Et teie peate ka hea seisma, et infosüsteemid turvalised on, äkki istute ühise laua taha ja lepite midagi kokku. Sihuke segane ja otsustusvõimetu jutt kestis mitu kuud. Aprillis tuli äkki mu tuttavale kiri, et lepingut enam ei pikendata ja andku kogu süsteem 1. maiks Ebeling Datale üle. Mu tuttava firma saatis Eesti Lootsi kirja vastu, et nad ei saa sellise olukorraga Eesti riigile kuuluvas ettevõttes leppida ja nad on sunnitud pöörduma Kapo poole. Mis te arvate, mis siis juhtus?“

„Ilmselt midagi räiget,“ arvas Tarmo.

„Täpselt nii. Seltsimees Kiudmaa helistas firma juhile ja rääkis esimest korda vabatahtlikult eesti keelt. Kõne oli lühidalt selline: „Kuulge teie seal, ärge tegelge seal igasuguste lollustega. Hakake normaalset tööd tegema. Otsige endale mõned väikefirmad, kellele võite oma vidinaid pakkuda.“ Kui vastati, et meie ajame oma asja edasi nagu me ise õigeks peame, siis jätkas Kiudmaa: „Ah niimoodi! No siis on meil küll raske teile midagi head soovitada, mis teid aitaks. Võib olla peaksite kirikusse minema, vene kirikusse, ja süütama seal küünla, ehk aitab teid jumal. Me teame, kus sinu ja su töötajate lapsed koolis käivad. Nii et mõtle järele ja meeldivat päeva jätku.““

„See on ju otsene räige ähvardus üheksakümnendate alguse stiilis.“ Tarmo raputas hämmastunult pead ja jätkas: „Kas su tuttav tegi Kapole avalduse?“

„Ma ei tea,“ vastas Teet. „Ma arvan, et tegi, aga kindel ei ole.“

„Mis sa arvad, millest selline kiire ja äkiline lepingu lõpetamine?“ küsis Peeter.

„Kuulujutud käivad, et Eesti Lootsi juhatuse esimees käis purjus peaga koos sõpradega lootsikaatriga Tallinna lahel lõbusõitu tegemas. Teine lollus oli see, et juhatuse esimees tahtis välja kuulutada riigihanke lootsikaatrite kütusele. Sellise hanke väljakuulutamine ongi juhatuse ülesanne, aga tingimuseks oli eriotstarbelise värvitud diiselkütuse hankimine. Ma arvan, et teiegi teate, kus tohib eriotstarbelist märgistatud kütust kasutada.“

„Põllumajanduses ja kalanduses ning ainult otseste maaharimise või püügiga seotud toimingutes,“ vastas Peeter.

„Õigus. Eesti Loots teeb küll tööd merel, aga ei tegele kalapüügiga. Küllap on sisekorra eeskirjaga Eesti Lootsi töötajatel tööajal ka õngitsemine keelatud. Minu arvamuse kohaselt jälgiti ka kõiki meilikaste ja hanget ettevalmistavad dokumendid sattusid Kiudmaa kätte. Kui purjus peaga lõbusõidu kohta ei olnud piisavalt selget tõestusmaterjali, siis hanke dokumendid olid šantažeerimiseks piisavalt head. Mõelge ise, riigiettevõtte juhatuse esimees on nii loll ja kuulutab sellise hanke välja. Õhtuleht kellaks seda teemat terve nädala.“

„Ilmselt võib sellisel vennal olla terve kapp väikseid värdusid ja luukeresid täis. Seltsimees Kiudmaal võib olla päris pikk register, näiteks MSN-logid vestlusest armukesega või midagi taolist. Selline ämbrisseastumine erimärgistatud kütusega võib vabalt lõppeda lahtilaskmisega.“

Tarmo pidas pausi ja küsis: „Mis seis tänaseks on?“

„Leping on lõpetatud ja Ebeling Data teenindab kogu Eesti Lootsi ITvaldkonda. Muuseas, rääkisin viimase suurema eesti kapitalil põhineva transpordifirma esindajaga. Kohtusin temaga seltskonnas ja ta oli kuskilt teada saanud, et käisin turvaauditit tegemas. Ta oli natuke napsine ja võibolla sellepärast ka natuke rohkem jutukas kui tavaliselt. Ta ütles, et nende lips on nüüd läbi. Kui enne võeti vaikselt kliente üle, siis nüüd läheb asi jõhkraks, sest vene firmadel on vaba ligipääs Eesti Lootsi siseinfole. Kahtlused Ebeling Data koostööst suuremate vene kapitalil põhinevate transiidifirmadega olid juba varem, aga pärast konkurendi väljasöömist on neil vabad käed ja praktika näitab, et vabast konkurentsist ei saa enam juttugi olla. Üldse pidi olema transiidi ja merenduse sektoris tendents, kus Eesti kapitaliga firmasid surutakse turult välja või võetakse arusaamatul põhjusel võileivahinnaga üle. Paljud näevad, mis toimub, aga ei tee midagi. Loodavad, et neil läheb paremini, et nende äri läheb edasi, sest kogu aeg on asjad vene firmadega hästi toiminud. Viimasel ajal vahetatakse välja väikeseid eesti kapitalil põhinevad allhankijaid. Lihtsalt aasta lõpus keeldutakse lepingut pikendamast. Riide ja vaidlusi ei ole, lihtsalt öeldakse, meil on uuest aastast uus lepingupartner. Uus lepingupartner on mingi seotud kapitali ja sidemetega ettevõtte loodud tütarfirma.“

„Merendus ja transiit on siis tervenisti vene kapitali kontrolli alla minemas,“ nentis Peeter ja jõi suure sõõmu õlut. „Ma olen kuulnud veel igasuguseid jutte. Näiteks, kui sul on vale nägu, ei saa sa osta digitaalset merekaarti. Alguses küsitakse, kas sa oled ikka meremees. Kui ära selgitad, et selleks ei pea olema meremees, öeldakse sulle lihtsalt: „Meie ei ole kunagi digitaalset merekaarti müünud.“ Muuseas seda kaarti müüb Norra firma, mille omanikud on ilmselt Venemaa kodanikud. Kui sinna helistad, palutakse pöörduda Peterburi esindusse. Ma läksin selle jutu peale ise Helsingist ostma, sest meil oli ka seda kaarti seoses Tallinna Sadama plaanidega vaja ja, kujuta pilti, mulle lihtsalt ei müüdud. Ei müü ja kõik. Küsisin, et miks ei müü. Pika pinnimise peale ütles, et kardab Vene maffiat. Ta võib müüa ainult oma püsiklientidele, keda ta tunneb. Eriti kui müüb mingitele kahtlastele eestlastele, hakkab ta äri kindlasti kehvasti minema.“

„Kuule, lõpetame selle jutu tänaseks,“ käratas Tarmo. „Mul on sellest kõigest tänaseks siiber. Võtame uued õlled ja räägime naistest. Kõik, mitte üks sõna rohkem.“

Mehed vahetasidki teemat ja üritasid õlut juua lõõgastuseks, mitte halbade mõtete võimendajaks.