Читать книгу Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv - Страница 5

Oli saabunud 1999. aasta kevad. Puud olid just lehte läinud ja ilmad meeldivalt soojad, mis oli pärast talve ning külmavõitu varakevadet väga mõnus. Ühes Nõmme eramajas oodati tähtsat külalist Venemaalt.

Majaperemees Edgar Savisaar ja perenaine Vilja olid selleks kohtumiseks kutsunud enda poole lähimad kaasvõitlejad Ain Sepiku ja Elmar Geine, samuti mõned erakonna tehniliste küsimustega tegelevad inimesed. Kõigil kutsututel oli palutud eelseisvast kohtumisest kõrvalistele mitte rääkida.

Külalise visiit oli mitteametlik. Ta viibis Tallinnas turistina ja ei olnud planeerinud ühtki ametlikku kohtumist. Peremees oli külalisega varem kohtunud Peterburis, kui ta Tallinna Linnavolikogu esimehena käis ametlikul visiidil ja tänane külaline oli Peterburi abilinnapea.

Pererahvas ootas koos kaasvõitlejatega maja eestoas külalise auto saabumist. Õues ootasid paar tehnilist töötajat, kes pidid märku andma külalise saabumisest, et majaperemees saaks külalise õuel viisakalt vastu võtta.

Varsti saabuski must auto, millest väljus külaline koos kahe saatjaga. Ta oli sportliku kehaehitusega, lüheldasem neljakümnendates eluaastates mees. Kaks saatjat olid pikad sportlikud kolmekümnendates mehed. Külalised sisenesid jalgväravast, samal ajal tuli õuele ka Edgar Savisaar koos oma kaaslastega. Järgnev vestlus toimus loomulikult vene keeles.

„Tere tulemast Tallinna, Vladimir Vladimirovitš,“ tervitas Edgar Savisaar külalist. „Siin on minu abikaasa Vilja, meie majandusdirektor Elmar Geine ja meie juhtivaid ideegeneraatoreid Ain Sepik.“

Külaline noogutas ja vastas: „Vladimir Vladimirovitš Putin,“ ja surus kõigil vastutulnutel kätt ning jätkas: „Ma arvan, et võiksime sisse minna. Sergei jääb teie poistega siia õue juttu rääkima ja Roman tuleb meiega sisse.“

Seltskond sisenes majja. Roman avas portfelli ja võttis sealt välja suure viina ja paar karpi kalamarja.

„Siin on vene kombe kohaselt väike kingitus. Perenaine võib teha mõned võileivad, niikaua kui me meestejuttu ajame,“ ütles Vladimir Putin.

Edgar juhatas seltskonna kabineti.

Kui mehed istusid kabinetti ja Edgar tahtis alustada avasõnavõttu, katkestas Vladimir Putin teda. „Edgar Elmarovitš, asume kohe asja juurde. Kiidukõnesid ja tooste saame teha ka pärast, väikese pitsi viina juures.“ Ta köhatas, lõi selja sirgu ja jätkas: „Venemaal on tulemas uued ajad. Jeltsini ajastu on läbi ja varsti on keegi meie hulgast peaminister ja president. Jeltsin on pärast konsultatsioone meie inimestega otsustanud tagasi astuda. Nagu te aru saate, ei saa ma kuupäeva teile öelda. Niisiis ootab Venemaad ees uus poliitika ja tõus tagasi maailma vägevate hulka. Teil, mu sõbrad, on koostöös meiega võimalik saada Venemaa sõbra ja usaldusorganisatsiooni roll. Samuti aitab meie koostöö kindlustada kummagi poole inimeste poliitilisi ja ärihuve. Me näeme tulevikus teid Eestis elava venekeelse elanikkonna huvide kaitsjana. Teie, Edgar Elmarovitš, rahvuselt venelane, kes mõistab mõlema kogukonna hinge, olete õige inimene selle rolli täitmiseks. Kui meie koostöö laabub hästi, toetame teid ka selle rolli täielikul saavutamisel igati.“

Edgar küsis pärast hetkelist pausi: „Vladimir Vladimirovitš, kas te mõtlete koostöölepingu sõlmimist?“

„Esialgu ei ole vaja mingit lepingut. Selleni jõuame siis, kui on õige aeg. Esialgu on vaja mehesõna ja nagu me teame, saate te selle Keskerakonna esimehena anda. Te olete võimekas inimene, küll te erakonnale seletate, kui vaja. Nii et hetkel midagi volikogust läbi viia pole tarvis. Mehe sõnast piisab. Meil, teate, on leping ainult paber, aga mehe sõna maksab. Minul on meie poolt omapoolse mehesõna andmise volitused täielikult olemas.“

„Kas ma saan õigesti aru, et me lepime kokku tegevuse põhipunktides ja sõlmime suusõnalise kokkuleppe?“ küsis Edgar Savisaar täpsustava küsimuse.

„Jah, te olete asjast täiesti õigesti aru saanud. See on suusõnaline vastastikuse abi ja sõpruse leping, koos üldise tegevuskavaga,“ vastas Vladimir Putin.

„Arusaadav,“ vastas Edgar Savisaar.

„Nii siis, tutvustan teile koostöölepingu sisu. Esiteks, oleme huvitatud endistes liiduvabariikides pead tõstva natsionalismi, et mitte öelda neonatsismi ilmingute neutraliseerimisest. Nagu ma tean, natsionalistlikud elemendid ei suhtu ka teisse eriti sõbralikult, Edgar Elmarovitš. Teiseks on meil konkreetsed huvid suurendada naftasaaduste eksporti lääne suunas. Ka Eesti sadamate kaudu. Kahjuks ei ole kõik transpordiahelas töötavad lülid meile piisavalt usaldusväärsed ja lojaalsed meie eesmärkide saavutamiseks. Soovime selles valdkonnas teie abi. Kolmandaks...“ Nii rääkis Vladimir Putin umbes veerand tundi ja teised kuulasid. Ainult paaril korral esitati mõni küsimus, mis puudutas tegevuskava.

Lõppuks ütles Vladimir Putin: „See kõik, millest ma rääkisin, on kontsentreeritult olemas ka paberil, mille annab teile läbilugemiseks Roman.“

Roman avas oma portfelli ja võttis kolm kaheleheküljelist dokumenti ning ulatas need Edgar Savisaarele, Elmar Geinele ja Ain Sepikule.

„Lugege veel korra läbi, et oleksite kindlad, milles me kokku lepime,“ teatas Vladimir Putin.

„Aga me ei pidanud ju midagi allkirjastama,“ küsis Elmar Geine.

„Me ei allkirjastagi midagi. Te loete läbi, veendute, et kõik sobib, me surume kätt ja ütleme, et leping on sõlmitud. See järel korjab Roman paberid kokku ja paneb kotti tagasi,“ vastas Vladimir Putin.

Mehed lugesid paberid läbi. Neil ei tekkinud küsimusi.

„Kas me võime öelda, et koostöölepe on sõlmitud, Edgar Elmarovitš?“

„Jah, võime öelda, Vladimir Vladimirovitš.“

Vladimir Putin ja Edgar Savisaar surusid kätt. See järel surus Vladimir Putin ka Elmar Geine ja Ain Sepiku kätt.

„No nii, loodan, et perenaine on võileivad valmis saanud,“ sõnas Vladimir Putin. „Roman, korja paberid kokku!“

Edgar Savisaar väljus toast esimesena ja läks vaatama, kas Viljal on kõik valmis. Teised väljusid samuti aeglaselt kabinetist. Viljal olidki juba võileivad ja pitsid kandikule laotud.

Elmar Geine valas pitsid täis ja öeldi üksteise auks tooste.

„Veel üks asi, enne, kui me mitteametliku osa juurde läheme,“ ütles Vladimir Putin ja võttis taskust paar visiitkaarti. „Annan teile, härra Geine, mõned visiitkaardid. Kui need inimesed tulevad teie jutule, siis võtke nad alati vastu. Teie ju tegelete majandusasjadega. Ka nemad on majandusinimesed. Kui teil on aga muresid, siis võite nende poole pöörduda, nad saavad teid vajadusel ka rahaliselt aidata.“

„Te mõtlete, et kui enne valimisi on vaja sponsoreid leida, siis võib neile helistada?“ küsis Elmar Geine.

„Loomulikult, öelge ainult oma nimi ja leppige kohtumine kokku,“ vastas Vladimir Putin Elmar Geinele ja jätkas: „ Roman, tee meist pilti ka, mälestuseks tänasest õhtust. Härra Sepik, teie tulge ka pildile, jõuate oma toimetused pärast pildi tegemist valmis.“

Tehti ilus grupipilt. Keskel Vladimir Putin koos Edgar ja Vilja Savisaarega, äärtel Ain Sepik ja Elmar Geine. Vladimir Putin lubas järgmisel kohtumisel kõigile pildid anda. Natuke aega istus seltskond Savisaarte majas, räägiti juttu ja võeti mõned pitsid viina, kuni Putin teatas, et on aeg minema hakata. Roman võttis telefoni ja helistas ning mõne minuti pärast peatus must auto Savisaarte maja ees.