Читать книгу Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv - Страница 9

Oli reede, 20. aprill 2007. Venemaa kodanik Vitali Gerassimov istus oma kabinetis ja uuris venekeelset pressi nii paber- kui ka netiväljaannetest. Lisaks olid tal laual Tallinna Venemaa saatkonna poolt koostatud eestikeelse pressi vene keelde tõlgitud ülevaated.

Vitali Gerassimov elas Eestis alaliselt tähtajalise tööloa alusel. Ametlikult oli ta tööl raudteefirma Spacecom koordineeriva logistikuna, koostegevustes Severtransiga. Ta oli nii-öelda Severtransi esindaja. See töökoht oli kattevari tema Eestis viibimisele ja põhjendas ka tihedat liikumist Venemaale ja tagasi. Samuti ka tihedat suhtlemist Tallinna Venemaa saatkonna majandusatašeega. Vitali oli 38-aastane, luureohvitseri haridusega ja eriväljaõppega rahutuste ning diversiooniaktide korraldamisel. Ametlikult oli ta töötanud FSBs ainult neli aastat üheksakümnendate keskel ja siis suundunud ettevõtlusse. Tegelikult oli ettevõtlus ainult kattevari. Ta oli väärtuslik agent, kellel olid kogemused juba teist Tšetšeenia sõda ettevalmistavatest diversiooniaktidest. Kuna tal oli lai silmaring ja ka tegelikud kogemused ettevõtlusest, ei tundunud ta üldse kahtlane.

Täna lõuna paiku oli tal kohtumine kahe mehega, kes elasid alaliselt Eestis ja olid tema käsualused. Mõlemad mehed olid profid ja veendunud Venemaa huvide eestvõitlejad ilma palgatagi. Varasematest kohtumistest oli Vitalil kogemus, et nad on konstruktiivsed ja plaanide tegemisel üksteist täiendavad. Õhkkond oli alati kollegiaalne, kuigi käsuliini olemasolu keegi neist hetkekski ei unustanud. Kohtumine toimus Spacecomi kontoris Vitali Gerassimovi kabinetis.

Esimesena saabus Igor Mogilnõi. Ta oli 45-aastane, tugeva kehaehitusega, 190 cm pikk läbitungiva silmavaatega mees. Ta pilk ja perekonnanimi läksid kokku tema olemusega. Ta oli tapnud üsna palju inimesi. Esimesed ohvrid olid pärit perestroika ajast, kui ta oli Riia OMON-is rühmaülem ja käis hävitamas Eesti, Läti ja Leedu piiripunkte enne nende riikide taasiseseisvumist. Pärast Balti riikide iseseisvumist muutis ta identiteeti ja asus elama Eestisse. Eestis oli ta läbi viinud üksikuid operatsioone, aga peamiselt käis vastavalt vajadusele Venemaal ja teistes SRÜ riikides oma märga tööd tegemas. Tavaelus paistis ta tüüpilise vene väikeettevõtjana, kellel oli väike metallitööde firma, mis ei idanenud ega mädanenud. See firma asus Balti jaama taga ühe vana sõjatehase garaažis. Seal töötas paar joodikust vene selli, kes ei viitsinud eriti tööd rabada. Nende eesmärk oli saada õhtuks nina täis ja kui kõht ka veel täis oli, siis polnudki rohkem õnneks vaja. Firma põhitegevus oli metallaedade ja -uste valmistamine. Igoril oli ainult üks viga. Ta sattus aastas korra või kaks kolme- või neljapäevasesse joomatsüklisse. Siis seletas ta liiga palju ja kippus oma oskusi näitama. Ükskord oleks politsei ta peaaegu arreteerinud, kuid ta sai pärast kähmlemist jooksu.

Järgmisena saabus Andrei Batjuk. Ta oli 45-aastane, keskmise kehaehitusega, sportliku välimuse ja sõbraliku olemisega mees. Tal oli luureohvitseri haridus. Ta oli teeninud Saksa DV-s KGB vägedes ja pärast Berliini müüri langemist toodud üle Eestisse. Vahetult enne Nõukogude Armee vägede lahkumist Eestist 1994. aastal lasti ta erru ja jäi siia resideerima. Andrei oli samuti suundunud eraettevõtlusse. Ta oli ühe turvafirma, ühe õigusbüroo ja laenukontori juhatuse liige. Ta oli neis ettevõtetes sisuline juht, kuigi hoidis avalikult natuke tagaplaanile. Tema põhiülesanne oli informatsiooni kogumine, projektide rahastamine ja vajalike inimeste suhteliselt pehme mõjutamine. Ta oli seltskonnast ainukene, kes rääkis eesti keelt. Seda küll tuntava aktsendiga, aga muidu suhteliselt puhtalt.

Tänane kohtumine oli erakorraline, sest pikalt planeeritud tegevuskavasse tuli teha ilmselt korrektiive. FSB analüütikud ja informaatorid Eesti valitsusringkondadest viitasid võimalusele, et on tekkinud viiekümneprotsendiline tõenäosus Pronkssõduri eemaldamisele Tõnismäelt enne 9. maid. Tegevusi ja ettevalmistust tuli forsseerida ning tegevuste raskuskeset suunata rohkem kohalikele tegelastele, sest kõiki varem planeeritud gruppe ei olnud Venemaalt ja teistest SRÜ riikidest võimalik nii kiiresti kohale tuua. Esialgsetel andmetel oli võimalik Eestisse tuua viie päeva jooksul umbes 50% varem ettevalmistatud kaadrist.

Sellise olukorra tekkimises oli süüdi pärast Riigikogu valimisi tekkinud olukord, mis ei kujunenud välja päris nii, nagu prognoositud. Esiteks oli vilja kandnud Isamaaliidu poliitikute salaplaan ajada Andrus Ansip ja Reformierakond Pronkssõduri küsimuses kahvlisse. Kuna nad ise opositsioonis ei saanud midagi ette võtta, torkisid nad seda teemat vaikselt kuid järjekindlalt, kuni Ansip rakendas Pronkssõduri teema oma valimispropaganda vankri ette, eesmärgiga võtta endale Isamaaliidu toetajate hääli. Ansip sai valimistel väga tugeva toetuse osaliseks, mis tähendas teistpidi tegutsemiskohustust, et vältida kiiret populaarsuse langust. Tegelikult ei olnud Pronkssõdur absoluutselt see teema, millega Ansip oleks tahtnud tegelda.

Teine nurjunud teema oli valitsuse moodustamine. Eeldatavalt pidi Ansip mängima Isamaa ja Res Publica Liiduga, Roheliste ja Sotsiaaldemokraatidega paar nädalat valitsuskoalitsiooni moodustamise ümber lolli ja siis teatama ületamatutest vastuoludest ning moodustama Keskerakonnaga uuesti valitsuse. See oleks Pronkssõduri teemat piisavalt kaua tagaplaanil hoidnud. Siis olekski aga juba 9. mai käes olnud ning plaane oleks saanud sajaprotsendiliselt rakendada. Läks aga teisiti. FSB kontorites oli alahinnatud Reformierakonna sisemist opositsiooni ja sellel suunal ei olnud töö piisav. Reformierakonna siseopositsioon kasutas ära kõiki olude kokkusattumistest tekkinud võimalusi. Nad ähvardasid isegi erakonna lõhenemisega, kui hakatakse uuesti koalitsiooni moodustama Keskerakonnaga. Nii oli sündinud niinimetatud uus kolmikliit, mis oli Venemaa jaoks kõige kehvem lahendus. Nendes erakondades oli liiga palju juhtivaid poliitikuid, kellega ei olnud võimalik manipuleerida. Nendesse erakondadesse viidud siirded ei olnud piisavalt tugevad, saavutamaks planeeritud eesmärke.

Hommikusel kohtumisel Vene Saatkonnas Öise Vahtkonna aktivistide Dmitri Linteri ja Maksim Revaga anti täiskäik hüsteeria külvamisele vene kogukonnas. Samas selgus arutelust, et ei saa olla kindel hetkel piisava massi kogunemises ja veel enam selles, kas mass vajalikul tasemel kaasa tuleb. Nende tühikute täitmine oligi üks tänase koosoleku põhiteemasid.

Vitali Gerassimov palus meestel endale kohvi või teed valada ja alustas koosolekut.

„Kõigepealt alustame viimase informatsiooniga. Lisaks Kapole, kes on meile viimasel ajal palju tüli teinud, on ka valitsusest märke, et Pronkssõdur võidakse enne 9. maid Tõnismäelt kõrvaldada. See tähendab, me peame valmis olema tegevuste forsseerimiseks ja leidma inimesi lisaks. Kõiki planeeritud jõude ei ole võimalik piisavalt kiiresti kohale tuua.“

„Kas te olete kindel, et nad julgevad seda teha? Sõjaväeparaadi 24. veebruaril jätsid nad ju terroriakti hirmus ära. Minu meelest näitas see piisavalt Eesti valitsuse nõrkust. Ma ei usu, et nad julgevad ausammast eemaldada.“ Vitali sõnavõttu sekkunud Andrei Batjuk jäi korraks mõttesse ja jätkas. „Ma arvan, et nad piiravad mõned päevad enne 9. maid piirkonna aiaga ja toovad kohale tugevdatud politseijõud. Rahvale põhjendavad oma tegevust võimalike provokatsioonide vältimisega igasuguste Jüri Liimi suguste tegelaste poolt.“

„Ma olen sinuga põhimõtteliselt nõus, Andrei Vassiljevitš, aga me ei saa seda võimalust kõrvale heita. Eriti, kui on näha teatavaid märke. Me peame kõigiks ootamatusteks valmis olema“ vastas Vitali.

Vitali võttis mapi vahelt paberi ja jätkas: „Ma visandasin hommiku poole tegevusplaani. Igor, sa saada paar poissi selle klouni, Kalev Rebase, poole. Ühesõnaga, lükkad mõjutusskeemi käima. Kui skeem ei peaks mingil põhjusel töötama, kasutame Pikarot ja laseme kriminaalpolitseil ta mingi süüdistuse alusel natukeseks puuri panna.“

„Kas vara ei ole?“ küsis Igor. „Mul ei ole pärast 20. veebruari ja 12.märtsi Jõe tänava lõhkeaineladude avastamist piisavalt materjali.“

„Esiteks, klouni manipuleerimine ei kohusta veel millekski. Ta tuleb lihtsalt valmis seada.“ Vitali võttis lonksu kohvi ja jätkas. „Teiseks, saad 24. aprilli pärastlõunal korraliku koguse plastiiti. Materjal tuuakse punkerduslaevaga Muuga sadamasse. Sa palud oma töökoja naabermajas asuva laevade varustusfirma autojuhil, sellel, kes ennegi pakke on toonud, võtta kaup Muugalt peale ja sinu juurde tuua. Kaup on pakitud lukukastidesse.“

„Mis variandi ma teen?“ küsis Igor.

„Teed selle näiliselt taimeriga, aga tegelikult kaugjuhitava variandi. Pult jääb sinu kätte ja kui vaja, lased koos Kalev Rebasega Pronkssõduri õhku. No, ühesõnaga, kui politseil õnnestub ta enne ausammast peatada, peab jääma mulje, et rüseluses tekkis iseeneslik plahvatus. Sellest peaks ka piisama kohaliku vene kogukonna marru ajamiseks. Millal sa pommi valmis saad, Igor?“

„Ma arvan, et 25. aprilli hommikuks,“ vastas Igor.

„Selge. Selleks hetkeks peab olema härra Rebane valmis. Vaatame ilmateateid ja jälgime operatiivinfot ning kui on õige aeg, annan tegutsemiseks käsu. Siin on sulle telefon.“ Vitali avas kohvri ja võttis sealt odava Nokia telefoni ning ulatas Igorile: „Kui pomm on valmis, lülita telefon sisse. Nagu ikka, pärast operatsiooni lõppu, hävita telefon vastavalt juhenditele.“

Vitali sulges portfelli ja heitis pilgu paberitele ning jätkas.

„Veel üks ülesanne sulle, Igor Sergejevitš. Mine osta hulgilaost kaks kasti viina ja vii enda juurde töökotta. Homme tuuakse sulle peale lõunat veel kaheksa kasti. Hommikul hakka oma töölistest parmottidega viina võtma. Vaata et sa ise oma nina täis ei tõmba! Võtad ainult moe pärast. Lõuna paiku anna oma parmudele pudel kaasa ja saada nad nii minema, et nad tagasi ei tuleks. Koos viinadega tulevad kaks keemikut, kes teevad viina ja amfetamiini kokteili valmis. Villite kauba ära. Selge?“

„Selge, küsimusi ei ole,“ vastas Igor.

„Järgmine punkt. Andrei Vassiljevitš, kas sul on potentsiaalsete ohvritallede nimekiri koos?“ jätkas Vitali.

„Jah, umbes 20 nime. Kõik on puhtad, absoluutselt ilma mingi kriminaalse taustata, Venemaa kodanikud vanuses 18 kuni 28 eluaastat. Tõenäosus 9. mai meeleavaldusel osalemiseks 99%. Kõigil on olemas julgustav tugiisik,“ vastas Andrei ja küsis Vitalilt edasi. „Kas tahad nimekirja näha?“

„No näita,“ vastas Vitali.

Andrei võttis mapist nimekirja, millel oli pealkiri: Turvaettevõttesse „...“ tööle soovijate nimekiri, aprill 2007.

Vitali võttis paberi, lasi silmadega üle ja ütles.

„Rahvast igast kandist üle Eesti. Tundub sobivat. Palju sa neist välja saaksid, kui asjad kiireks lähevad?“

„Raske öelda.“ Andrei mõtiskles hetke ja jätkas. „Peab täpsemalt uurima, ehk pooled ikka.“

„Kuidas tugiisikute tase on?“ küsis Vitali.

„Mitte midagi erilist, lihtsalt tavalised aktivistid. Nad ju ei tea, mis otstarbel peavad neid inimesi kindlasti kohale tooma ja tegevuses hoidma. Ma loodan, et hea töö korral saadavad preemiad kannustavad neid hästi oma ülesandeid täitma.“

„Toimeta nimekirjas olevate isikute täielikud profiilid mulle ja Igorile elektroonilisel kujul. Lisa andmeid ka lähisugulaste kohta. Loomulikult fotod, telefoninumbrid, oluline on lisada ka perekondliku hauaplatsi asukoht.“ Vitali võttis lonksu kohvi ja mõtiskles, kas midagi on jäänud veel kahe silma vahele. Üks ettepanek tal siiski oli. „Veel lisa iga persooni kohta ka tugiisiku kontaktid ja fotod.“

„Mis päevaks te aruannet soovite?“ küsis Andrei.

„Homseks oleks hea. Ma lasen analüütikutel ja meediaspetsialistidel moodustada pingerea. Sellepärast on ka potentsiaalse hauaplatsi koht oluline,“ vastas Vitali.

„Selge, üritame anda endast parima, aga hauaplatside väljaselgitamine võib võtta rohkem aega. Mul on ettepanek. Kõigepealt selgitan välja, keda on lihtsam igal võimalusel tänavale saada ja tegelen nende lisaandmetega kõigepealt. Täispaketiga saan ilmselt kolme päevaga hakkama.“

„Sobib,“ vastas Vitali Andreile ja vaatas jälle oma koosoleku kava visandit. „Järgmine punkt. Löögirühmad ja võimaliku asenduse leidmine spetsialistidele, kes ei pruugi sündmuste planeeritust kiirema arengu puhul õigeaegselt Eestisse jõuda. On teil ettepanekuid?“

Andrei köhatas ja hakkas rääkima.

„Mina näen ainukese võimalusena suurendada kuritegelike organisatsioonide rolli antud operatsioonis. Osale seltskonnale tuleb anda lihtsamaid ülesandeid, mitte piirduda ainult aktiivse rüüstamisega. Oht on selles, et tõsisemad tegijad ei taha oma nägu aktiivses tegevuses näidata ja väiksematel vennikestel võib tekkida distsipliiniga probleeme. Kui taskud on sõrmuseid ja kellasid täis, siis ei viitsita enam kusagile poksima minna. Teiseks, tuleb mul vist oma väljaõpetatud turvameestele usaldada tähtsamaid ülesandeid. Neil distsipliiniga probleeme ei ole ja ka väljaõpe on elementaarsel tasemel olemas, aga puuduvad praktilised kogemused.“

„Sinu arvamus, Igor Sergeijevitš,“ küsis Vitali.

„Nagu sa tead, ongi minu poisid põhitöölt pätid. Loomulikult on nad tunduvalt distsiplineeritumad tavakaakide massist, keda nad tänavatele toovad, kuid ma arvan, et neid ümber profileerida ei ole otstarbekas. Nad teevad juba niigi olulist tööd ja sealt kedagi ära võtta ei ole otstarbekas. Mida lisaks saaks teha, on nende tuttavate tänavakaklejate koolitamine. Et kuidas politseid segada, leida ümbrusest käepärast võitlusmaterjali ja muud sarnast. Tegelikult nad juba vaikselt tegelevad sellega, aga see kõik ei saa olla liiga nähtav.“

„Arusaadav, profid on vande andnud ja teevad oma tööd. Amatöörid on nagu haltuurat tegemas ja neid ei saa lõpuni kontrollida.“ Vitali klõbistas mõtlikult laual näppudega ja vaatas siis otsusekindlalt Andreile otsa ning jätkas. „Puuduvat isikkoosseisu täiendame lihtsamates lõikudes, Andrei, sinu turvameestega. Igor täidab oma poistega eelnevalt paika pandud rolle ja püüab nolkidest tänavakaklejatele õpetust anda eelnevast forsseeritumas korras. Meil ei jää ilmselt asjade kiirema arengu korral muud üle kui asendada proffe suurema massiga. Loodame, et Öine Vahtkond suudab piisavalt masse mobiliseerida. Sama ülesanne jääb ka kaudselt teile.“

Vitali tõusis laua tagant ja läks omale uut kohvi valama.

„Kui palju mehi te vajate, Vitali Vladimirovitš?“ küsis Andrei.

„Ma arvan, et umbes kakskümmend. Täpsustan ülehomme.“

Vitali segas suhkrut kohvitassis, maitses, kas sai parasjagu ja suundus laua juurde tagasi. Võttis istet ja jätkas arutelu.

„Vaata, Andrei, oma turvaekipaažide töögraafikud üle. Kuna sa oled oma firmaga politsei korrakaitse partner, siis peab olema tänasest kuni 9. maini tööl pädev ja ustav personal, kes oskab politseist saabuvat infot adekvaatselt hinnata ja meile edastada. Lisaks hoia reserv kuumana, et oleks võimalik olulisi inimesi patrullist operatiivselt tänavale tuua.“

„Ma olen sellele juba mingil määral mõelnud, aga vaatan vastavalt antud lähteülesandele kõik üle,“ vastas Andrei.

„Igor, kas sul on raudkangid valmis?“ alustas Vitali uut teemat.

„Jah, umbes 50 tükki,“ vastas Igor

„Vähe. Tee veel mingi 200 juurde. Ära lambist tegema hakka, kasuta mingi aia projekti aluseks. Viimasel ajal on Kapo väga aktiivne ja rahva hulgas liigub ringi ka igasuguseid foobikuid, kes igale poole helistavad. Veel vaata, et su ahvidest töölised hoogu ei lähe ja kohe aeda kokku ei keevita. Alusta sellega juba täna, sest homme on sul juba järgmised tegevused.“

„Kas tänaseks on kõik? Tööd on kõvasti ja aeg hakkab peale suruma,“ küsis Igor.

„Põhimõtteliselt on kõik, minu meelest.“ Vitali vaatas märkmeid ja lisas kiiresti: „Üks asi veel. Andrei, osta oma firmade kaudu veel viis motorollerit mobiilsete transpordi- ja juhtimisgruppide jaoks. Arve esita siia firmasse õigusabi eest. Võta järgmisele kohtumisele arve kaasa.“

Mehed surusid kätt ja lahkusid kiiresti, sest töö vajas tegemist ning ebamääraseks muutunud tähtaeg võis iga hetk saabuda.

Vitali istus arvuti taha, et üle vaadata viimased arengud ja analüütikute arvamused.