Читать книгу Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv - Страница 8
EVE ÖINE KOHTUMINE TUNDMATUGA Märts 2007
ОглавлениеKätte oli jõudnud 2007. aasta märtsi lõpp. Eve Laur oli otsustanud sõpradega välja minna, et üle mitme kuu lõõgastuda. Lihtsalt liiga palju tööd oli vahepeal ja ta ei olnud mõnda sõpradest kaua näinud. Liiati oli laupäeva õhtu. Otsustati minna piljardiklubisse Bamba Tallinnas Pärnu maanteel vanas Vineeri- ja Mööblikombinaadi hoones.
Eve Laur oli kena blond kolmekümnendate keskpaigas naine. Ta töötas alkoholi hulgimüügi firmas, erialaks baaride-restoranide pehmeks rääkimine ning tarnelepingute sõlmimine. Valdkonnas oli konkurents tugev ning optimaalse lahenduse leidmine ei olnud kergete killast. Kuid tänu heale suhtlemisoskusele ja tugevale närvisüsteemile sai ta oma tööga suurepäraselt hakkama.
Seltskonda, kellega Eve välja pidi minema, kuulusid sõbrannad Anu ja Piret. Hiljem pidi võib-olla lisanduma Anu elukaaslane Einar. Tavaliselt kohtas Bambas laupäeva õhtuti ikka mõnda vana tuttavat. Nii ei tehtudki erilisi plaane.
Piljardiklubi Bamba oli selline koht, kus käib igasugust rahvast, alates natuke vägivaldsetest vene autovarastest kuni kergelt napsitanud direktorite ja riigiametnikeni, kes käisid piljardi pärast. See ei olnud ei eesti ega vene koht. Siin käisid kõik ja rahvuskonflikte reeglina ei tekkinud, kuigi korralikult napsiseid inimesi kohtas seal igal õhtul. See on üsna tavaline kohtades, mis töötavad kella nelja-viieni hommikul.
Sõbrannad jõudsid Bambasse poole kümne paiku ja tellisid kokteilid ning istusid vabasse lauda. Rääkisid juttu maast ja ilmast ning tegid piljardilaua vabanedes paar mängu. Kui mänguisu otsas, võeti uued kokteilid ja istuti lauda tagasi. Kell pool kaksteist saabus Einar koos sõbra Mardiga. Nad võtsid õlled ja istusid lauda.
Umbes kella kaheteistkümne paiku sisenes klubisse ligikaudu kahekümnepealine seltskond vene keelt kõnelevaid mehi. Seltskond oli üsna vindine ja käitus väljakutsuvalt. Nende välimuse ühine nimetaja oli suhteliselt pikk kasv ja väga hea kehaehitus ning nahkjoped. Kohe oli selge, et need ei olnud kohalikud autovargad või pätid. Kohaliku kahtlase kaadri, keda oli juba enne kohal viis-kuus nägu, kohta olid nad liiga sportlikud. Teiseks oli näha, et nad ei tunne üksteist, ja kohalikud tõmbusid pingesse.
Osa seltskonda liikus kohe baarileti äärde tellima, teine osa läks kohti otsima. Kohti oli vähe. Vaba oli üks kuuene laud ja üksikud vabad kohad teistes laudades. Nad hõivasid vaba laua ja vaatasid küsivalt ringi. Siis tõusis üks kogukas sell ja karjus tungival, võiks öelda sõjaväelisel toonil, vene keeles, üle saali.
„Tähelepanu! Ma teen tungiva ettepaneku eestlastest fašistidel ja nende sabarakkudel viivitamatult lahkuda ning vabastada kohad suure Venemaa kodanikele! Kes ise ettepanekust aru ei saanud, sellele teeme ruttu asja selgeks.“
Üks eestlaste seltskond tõmbas kiiresti joped selga ja lahkus ilma jooke lõpetamata pubist. Teine väiksema laua taga istunud seltskond hiilis WC poole, ilmselt sooviga viita aega, et jälgida, kuhu sündmused arenevad, et siis kui vaja väärikamalt lahkuda.
Anu elukaaslane Einar võttis suure lonksu õlut ja ütles: „Siin kisub kismaks. Varsti tulevad meiega ülbitsema ja siis ma ei tea, mida teha. Kakluses jääksime alla, neid on palju.“
„Vastu ei saa jah, aga ma tahaks näha, kas nad hakkavad naisi peksma,“ oli Eve uudishimulik.
„Kurat neid teab. Need on sellised ahvid, et neist võib kõike uskuda,“ arutles Piret.
„Mul on tunne, et meil Einariga on kavalam siit minema minna ja Mardile soovitaks sama. Mul on ettepanek ümber kolida Tommi Grilli. See on siinsamas, nurga taga paarsada meetrit,“ pakkus Anu.
Vahepeal oli sõjakas venekeelne seltskond lükanud põgenenud eestlaste laua kokku oma lauaga, aga endiselt oli neil kohti puudu. Järgnevalt võeti käsile peldikusse hiilinud eestlaste laud. Kõigepealt küsiti naaberlaua venelastelt: „Kes seal istusid? Kas meie omad või tšuhnaad?“
„Mitte meie omad,“ vastas seltskond lakooniliselt.
Klaasid ja joped tõsteti põrandale, laud ja toolid võeti endale. Vallutatud inventar ühendati eelnevalt hõivatud laudadega. See tegevus ei meeldinud aga teenindavale personalile. Saabus näitsik leti tagant ja palus käituda viisakalt.
„Kõige pealt loome korda ja siis käitume viisakalt. Klaase me ei lõhkunud ja nende eesti natsionalistide joped võime ukse taha visata, et need põrandat ei reostaks. Sina oled üks kena vene tüdruk ja ära pahanda meie peale.“ Üks sell võttis taskust sada krooni, surus selle tüdrukule pihku ja ütles: „Tee selle eest pärast tööd üks jook ja ära pea viha.“
Tüdruk võttis joped ja tõstis need WC ukse taha. Seejärel korjas põrandalt kokku klaasid ja viis need pesuruumi.
Selle arengu järel jõi Mart kiirelt oma õlle lõpuni ja ütles.
„Lähme Tommi Grilli, enne kui keegi meil siin kulmu rulli lööb.“
Ta tõmbas jope selga. Anu tõmbas samuti jope selga ja ütles Einarile: „Mis sa passid? Tõmba jope selga ja laseme jalga.“
Einar tõmbaski rahulikult jope selga, püüdes väärikust säilitada. Ta tegi sellise näo, nagu oleks tal olnud ammu plaan lahkuda.
Ülbitsejate seltskond korjas samas kokku vabu toole ja selgitas välja saali teise poole rahvuslikku kuuluvust. Väike arutelu toimus kohalike pättide seltskonnaga, kus oli ilmselt ka paar eestlast. Väga pikaks jutt ei kujunenud. Varsti suruti lepituse märgiks käsi ja tüübid liikusid saalis edasi.
Anu tegi ettepaneku Evele ja Piretile ka nendega ühineda, aga Eve arvas teisiti.
„Ma tahan näha, mis siin edasi saab. Mul on lihtsalt sportlik huvi teada saada, mis sellid need sihukesed on. Ma tunnen, et väike adrenaliinilaks kuluks ära. Ma loodan, Piret, et sa jääd mulle seltsiks?“
Piret mõtles hetke ja vastas: „Ok. Vaatame siin pool tundi ja tuleme teile Tommi Grilli järele.“
Samal ajal hakkasid kaks tursket selli Eve seltskonna poole liikuma, kuid peatusid, sest teises saalinurgas läks tõuklemiseks ning nad läksid tagasi.
Einar, Mart ja Anu tõusid ning suundusid ukse poole. Nad ei tahtnud füüsilisse konflikti sattuda. WC-st väljunud seltskond haaras ukse kõrvalt joped ja lahkus samuti kiiresti. Tundus, et neil ka ei olnud kaklemise tuju. See oli ka täiesti mõistetav, sest kahekümne väga hea kehaehitusega ja ilmselt ka hästi kakelda oskava selli vastu polnud šansse.
Tõuklemine kippus minema kakluseks, sest venekeelsed jõmmid leidsid neli umbes kolmekümneaastast meest, kes ei olnud ka just kehva kehaehitusega. Suurema lööma hoidsid ära baaridaamid, kes pressisid ennast kähmlejate vahele. Eelmises intsidendis osalenud tüdruk palus venelastel rahuneda, teine eestlasest baaridaam palus neljasel seltskonnal rahuneda: „Palun, poisid, rahu. Me ei taha politseid majja. Meil on siin olnud kaklusi ja meil on viimane hoiatus kaelas. Kui politsei täna tuleb, peame võib-olla poe kinni panema. Te olete meil tihedad kliendid, pakun teile kokkulepet. Iga mees saab täna baarist kaks jooki tee peale kaasa ja kui järgmine kord tulete, on tund piljardit ja esimesed õlled maja poolt.“
Üks noormeestest vastas vihaselt: „Nad on ilgelt ennast täis tiblamölakad. Kuidas ma saan niimoodi, saba jalge vahel, putket panna?“
„Ma palun, poisid, tehke seda minu heaks. Please,“ palus baaridaam.
Teine baaridaam palus venelasi.
„Minge palun meeter tagasi. Me klaarime mõne minutiga asja ära. Meile ei ole tõesti siia politseid vaja, aga kui te praegu natukeseks maha ei rahune, siis peame kutsuma.“
„Olgu peale, kena neiu. Poisid, tõmmake kõik natuke tagasi. Igor, ära ürita seal midagi! Meil on kokkulepe! Niisiis, neiu, viis minutit annan nendest SS-i sõpradest lahti saamiseks. Kui nad selleks ajaks läinud ei ole, võtame neil natist kinni, viime nad tänavale ja peksame neilt Hitleri armastuse seest välja. Nii, poisid, kes jooki veel ei ole võtnud, võtke jook ja võtame laua juures aja maha.“
Neli eesti noormest võtsid joped ja ütlesid baaridaamile, mis nad külmkapist kaasa tahavad. Enne klubist väljumist kinnitasid nad baaridaamile, et lahkuvad siit niimoodi ainult puhtast austusest tema vastu ja tundsid kaasa baaridaamile ees ootava õhtu pärast. Siis nad lahkusid rahulikul ja väärikal sammul.
Nüüd võis öelda, et piljardiklubi Bamba oli eestlastest puhastatud. Ainukesed eestlased olid Eve ja Piret ning kaks baari töötajat. Sellegipoolest olid kaks aktiivset selli, kes enne nende laua juurde olid siirdumas, aga kakluse pärast selle katkestanud, nõuks võtnud kontrolli jätkata.
Varsti seisidki nad Eve ja Pireti laua juures. Meeste näol oli ülbe, enesekindel naeratus, aga sõjakust oli vähem kui mõned hetked tagasi. Tundus, et neid huvitas juba rohkem mõne naisterahva leidmine kui eestlastele koha kätte näitamine.
Pikem mees küsis algatuseks: „Neiud, kuidas õhtukene läheb?“
„Kuidas lükkad, nõnda ka läheb,“ vastas Eve.
Eve rääkis head vene keelt, sest suhtles töökohustuste täitmisel igapäevaselt nii eestlaste kui venelastega.
„Vot kus ütles! Julge natsionalistike ja ilus nagu Eva Braun. Miks te teistega koos jalga ei lasknud? Ma nägin enne siin lauas veel kahte meest ja ühte naist,“ küsis sama mees.
„Meid ei huvita see poliitika jama,“ vastas Eve ja võttis kokteiliklaasist viimase lonksu. „Meid huvitab rohkem väike pidu ja kenad mehed.“
„Nii et teie ei kardagi meid, või mängite lihtsalt kangelasi?“ küsis teine mees.
„Mulle tundub, et te päris naistepeksjad ka ei ole, või eksin ma?“ vastas Eve küsimusega.
„Ilma erilise põhjuseta ei peksa jah, eriti veel ilusaid tüdrukuid nagu sina,
Eva Braun,“ alustas esimene mees kergelt flirtivat juttu. „Kuulge tüdrukud, teil on joogid täitsa otsas. Kas me võiks teile uued joogid tuua ja vähe juttu ajada?“
„Võib, kui te ennast viisakalt üleval peate,“ vastas Eve.
„Kuidas sinuga on, vaikseke,“ küsis teine mees Piretilt.
„Võib ikka. Ma olengi selline tagasihoidlik. Ärge pange tähele,“ vastas Piret.
„Enne kui kokteili tooma lähete, on mul veel üks küsimus,“ küsis Eve, liikuma hakanud mehi hetkeks peatades. „Peale meie on seal teisel pool saali veel paar eestlast ja minu meelest ei ole nad kuidagi ilusad tüdrukud. Miks te neid välja ei ajanud?“
Esimene mees naeratas ja vastas.
„Nende eest kostsid nende vene sõbrad. Nad veensid meid, et tegemist ei ole natsionalistidega, vaid internatsionalistidega.“
„Nad ei olnud ka nagu päris eestlased, pigem pooleestlased. Neil on venelasest tööandja, kes austab väga Venemaad. Nad näitasid moblast pilti, kus nende ülemuse 600 Mersu tagaaknal on tsaari kroon koos ristatud Venemaa lippudega,“ täiendas teine mees.
„Selge,“ vastas Eve. „Rohkem küsimusi ei ole. Jääme kokteile ootama. Mulle džinn toonikuga palun.“
„Viin apelsinimahlaga,“ teatas Piret.
Mehed tõid baarist kokteilid ja istusid lauda. Esimene meestest oli Aleksandr ja teine Sergei. Mehed pidasid ennast tõesti viisakalt üleval ega olnud liiga pealetükkivad. Lauast käis aeg-ajalt läbi teisigi sellest seltskonnast ja kui mõni prooviski vähe pealetükkivamalt käituda, tegi Aleksandr märkuse, et on kokkulepe viisakad olla. Teised kuuletusid vastuvaidlematult. Jutt käis natukene kohalikust elust ja oludest, aga peamiselt koosnes tavalisest kõrtsiflirdist. Mehed tõid pidevalt baarist jooke juurde, millest nad enamiku ise ära jõid. Paari tunni pärast oli seltskond juba tugevalt purjus. Siis otsustaski Eve meeste kohta natuke täpsemalt küsida.
„Aleksandr, ma ei ole küsinudki, kust kandist sa pärit oled,“ küsis Eve.
„Mis siis, on see oluline?“ küsis Aleksandr.
„Ma mõtlesin, et oleme mõnusalt juba tükk aega juttu ajanud, sinasõprust joonud, aga ma ei teagi kust kohast sa pärit oled,“ vastas Eve Aleksandrile sügavalt silma vaadates.
„Olgu peale. Ukrainast olen, Sevastoopoli kandist. Rahvuselt olen venelane, mitte ukrainlane.“
„Kas te kõik olete Ukrainast pärit?“ päris Eve edasi.
„Ei, igalt poolt, aga peamiselt Venemaalt. Tulime siia objektiga tutvuma ja mais tuleme tööd tegema. Kuule, siis võiks jälle kokku saada. Kas sa mulle telefoninumbri jätad?“
„Jätan, ma otsin pärast jope taskust visiitkaardi,“ vastas Eve ja küsis edasi. „Nii et tulite töökaaslastega lihtsalt pärast objektiga tutvumist, kõik nagu üks mees pidu pidama.“
„Ei mitte päris kõik. Siia tulid umbes pooled, osa läksid kaugemale linna peale hulkuma, mõned ei võta eriti napsi, need läksid juba magama. Me ööbime siin nurga taga hotellis Hotell 53. Küsisime, mis siin lähedal veel lahti on ja kus saaks piljardit mängida. Siin me nüüd olemegi.“
„Ma vist arvasin ära, kes te olete,“ naeratas Eve kergelt vindise inimese kombel ja jätkas pärast pausi: „Te olete need Ukraina keevitajad, kellest ajakirjanduses pidevalt räägitakse.“
„Kas ma näen keevitaja moodi välja?“ küsis Aleksandr edasi.
„Ma ei tea. Ma ei tunne ühtegi keevitajat. Ma arvasin, et keevitajad on suured ilusad musklis mehed, kes hoiavad raskeid rauatükke ühes käes ja teisega proovivad neid mingi keerulise aparaadiga suure metallikolaka külge sulatada,“ itsitas Eve koketeerivalt.
„Me ei ole keevitajad,“ naeris Aleksandr Eve jutu peale.
„Millega te siis tegelete?“ küsis Eve edasi.
Aleksandri silmadesse tekkis äkki valvsus. Ta muutus äkki täiesti kaineks, aga see kestis ainult hetke. Siis ta naeratas laialt ja patsutas Evet usaldavalt.
„Me oleme spetsialistid. Mis spetsialistid, ei saa ma sulle öelda. Meil on töölepingus niimoodi kirjas. Saad aru, ärisaladus. Ära rohkem päri, jääd noorelt vanaks. Mul oleks nii kahju, kui sinusugune kena tüdruk jääb noorelt vanaks.“ Aleksandr kummardus Eve poole ja sosistas talle kõrva. „Mul on tunne, et ma ei kannata maini välja, et sinuga klubisse tantsima minna. Teeme siin kohe ühe tantsu, kuigi ma saan aru, et see ei ole just tantsuklubi.“
Eve nõustus ja nad läksid tantsima. Nad tantsisid ja rääkisid veel poolteist tundi. Lõpuks tundis Piret, et tal on sellest seltskonnast villand ja kokteilid hakkasid ka südant läikima ajama. Ta tegi Evele ettepaneku vaikselt minema minna. Eve nõustus. Nad tellisid igaks juhuks takso, et vältida tüütuid kojusaatjaid, kuigi tegelikult polnud kummagi kodutee pikk.
Selles suhtes oli neil õigus. Saatjaid ja lehvitajaid jätkus neil trepilegi.