Читать книгу Kolmas Vabadussõda - Aivar Kivisiv - Страница 7

Oli 2005. aasta septembri lõpp. Mõned päevad tagasi oli olnud niinimetatud Tallinna vabastamise aastapäev. Pronkssõduri juurde oli jälle tassitud hulgaliselt lilli ja lehvitatud seal Vene lippe. Andres Aavik möödus just Pronkssõdurist, kelle ees lilled hakkasid juba närtsima, ja suundus oma erakonna kontori poole. Tal oli ees kohtumine ühe vana sõbraga, kes oli palunud abi ühe riigile ohtliku probleemi lahendamisel.

Andres Aavik oli neljakümne aastane väikeettevõtja, kes oli poliitikaga hobikorras tegelnud juba aastaid. Oma erakonna liige oli ta juba üheksakümnendate algupoolelt, kuid viimased viis aastat oli ta olnud päris aktiivne. Ta tundis, et peab tegema midagi konkreetset oma maailmavaate kaitseks ja loomulikult oma Eesti Vabariigi heaks. Viimastel aastatel oli tekkinud tunne, et kui tema ei tee, mida vaja, ei tee seda keegi teine tema eest. Või mis veelgi hullem: keegi otsustab tema eest, sest ta ei tee oma passiivsuse tõttu otsuseid ja keegi ei saa teada tema arvamust. Kahjuks oli riigis maad võtnud arusaam, et üksiku inimese arvamus ei maksa midagi. Kõik otsustatakse kuskil hämarates kambrites ja rahvast sõidetakse teerulliga üle. Ka Andres oli mõnes mõttes sellega päri, aga ta arvas, et paljus on inimesed ise süüdi. Demokraatlikus ühiskonnas on ikka olemas mõned võimalused oma häält kuuldavaks teha. Andres uskus demokraatlikesse põhiväärtustesse ja pidas kõige suuremaks ohuks oma riigile demokraatia hääbumist.

Viimasel ajal olid lisaks demokraatias pettumisele ja parlamendi halvustamisele ning naeruvääristamisele toimuma hakanud veel mingid protsessid. Veel kolm-neli aastat tagasi käisid kaks korda aastas Tõnismäel Suure isamaasõja veteranid ja väetimatega kaasa tulnud saatjad. Toodi lilli, poetati pisar, näidati noorest põlvest armsaks saanud Nõukogude sümboolikat, võeti vana võitluskaaslasega Punaarmeest vana kombe järgi pool klaasi viina. Kui hästi läks, tõmmati mõni lugu karmoškast ja vihuti vastavalt tervislikule seisundile tantsu. Septembrikuised kogunemised hakkasid juba peaaegu hääbuma. Nüüd olid toimunud muutused: noori oli rohkem kui veterane. Ontliku välimusega keskealised mehed organiseerisid lillede panemist ja tegid spetsiaalse riistaga maasse auke. Nõukogude sümboolika hakkas asenduma Venemaa sümboolikaga.

Ees ootav kohtumine oli seotud laevanduse ja riikliku turvariskiga. Andrese lapsepõlvesõbrast Tiit Naerisest oli tänaseks päevaks saanud laevakapten ja tunnustatud laevandusekspert turva- ja päästesüsteemide alal. Peterburi Kõrgema Merekooli lõppetanud mehe töökoht oli ühes suures laevafirmas, kus ta vastutas laevade turvalisuse ja päästesüsteemide toimimise eest.

Asi pidi olema pakiline. Nimelt on ta teemaga tegelevatele ametkondadele teinud märgukirju ja suunanud tähelepanu vajadusele olukorda kiiresti muuta. Vastuseid ei tule või leitakse, et probleemi ei ole, ja süüdistatakse teda tontide nägemises. Kuna ametnikud ei reageeri, ei näe ta muud võimalust, kui üritada probleemi lahendada poliitikute abiga.

Selle kohtumise tarvis oli Andres ühendust võtnud riigikogu liikme Ain Trolliga, kellega ta sai hästi läbi ja oli suhelnud ka väljaspool erakondlikke tegevusi. Ain oli Riigikogusse kuulunud taasiseseisvumisest alates ja riigi turvalisuse teematika kuulus tema kompetentside hulka. Kohtumispaigaks oli valitud erakonna kontori saunaeesruum, mis oli rahulik koht ja ei tõmmanud külalisele liigset tähelepanu.

Andres jõudis erakonna kontori juurde ja sama aegselt sõitis maja ette ka Tiit. Mehed tervitasid ja sisenesid majja. Mõne minuti pärast sisenes ka Ain Troll. Ta oli Andres Aaviku eakaaslane, natuke üle keskmise pikk, tugeva kehaehitusega mees.

Pärast saunaeesruumis istet võtmist, tutvustamist ja lühikest viisakuste vahetamist asuti kiiresti asja kallale.

Tiit Naeris võttis mapist paberid ja ulatas kummalegi vestluskaaslasele paberi ning ütles: „See on lühimemo teemast. Ei tahtnud sellest väga täpselt telefonis rääkima hakata. Ma ei taha välja näidata, et selle teemaga aktiivselt tegelen, eriti veel poliitikute kaudu. Lugege läbi, pärast selgitan täpsemalt.“

Paberil olev memo oli selline:

Memo mereohutusalaste turvaauditite kohta.

Eesti Veeteede Amet on vastavalt Rahvusvahelisele IMO (International Maritime Organization) konventsioonile osa oma kohustusi, mis on sätestatud Meresõiduohutuse seadusega, delegeerinud vastavat kvalifikatsiooni omavatele ettevõttetele.

Eesti Veeteede Amet on andnud kohustuse kontrollida, vastavalt seadusele, regulaarselt ja kohustuslike perioodide vahel pisteliselt kõiki Eesti Sadamate Registrisse kantud sadamaid ja Eesti Laevaregistrisse kantud laevu.

Eesti Sadamate Registrisse kantud sadamaid kontrollib üks nimekiri ettevõtteid ja Eesti Laevaregistrisse kantud laevu teine nimekiri ettevõtteid. Need ettevõtted on registriühingud, vajaliku kvalifikatsiooniga turvaettevõtted ja kindlustusühingud.

Laevade ja sadamate turvaülevaatuse ehk turvaauditi alla kuulub muu hulgas tuleohutus, evakuatsiooni plaanid, käitumine terrorismiohu korral.

Murettekitav faktor on Vene Laevaregistri kuulumine laevade turvaauditit sooritavate ettevõtete hulka.

Vene Laevaregister on juuriidiliselt eraettevõtte, mille 100% omanik on Venemaa Föderatsioon, s.t. analoogne ettevõte Eestis töötavate Eesti Lootsi ja Eesti Energiaga.

Eesti jaoks on eriline turvarisk see, et Vene Laevaregister võib kontrollida Eesti reisilaevade turvasüsteeme ja valmidust eriolukordadeks.

Veel suurem turvarisk on kontrolli teostamine sadamates. Sadamas seisev laev on ühtne süsteem sadamaga. Teisisõnu, sadamas seisva laeva turvaplaanide sobivuse ja piisava valmiduse hindamiseks on õigus auditeerijal nõuda välja sadama turvaplaane.

Hinnates praeguseid suhteid Venemaaga ja Venemaa soovi külvata Eesti riigis võimalikult palju segadust, on selline turvaauk Eestile ohtlik.

Eelmainitud turvaauditite sooritajate nimekiri hakkas kehtima 01.07.2005

Hetkel ei ole Veeteede Ameti kodulehelt leitav auditeerijate nimekiri ega määrus selle kinnitamise kohta.

„Päris karm,“ tunnistab Ain Troll. „Oled sa päris kindel, et selline dokument ja määrus ikka eksisteerib? Mulle tundub see foobiku üleerutunud fantaasiana.“

Tiit Naeris vastab kindlalt: „Kui ma põeks mingeid foobiaid, siis ma sellises firmas ja veel vähem sellel ametikohal ei töötaks. Olen näinud nii nimekirja kui määrust. Need dokumendid on meil firmas olemas, aga ainult sisemiseks kasutamiseks ja neid ma ettevõttest välja tuua ei tohi. Kogu nimekiri on siin, kirjutasin lihtsalt välja.“ Ta ulatas meestele järgmised paberid.

Andres vaatas pabereid ja tunnistas: „Need ülejäänud tunduvad enamvähem soliidsed olevat.“

„Nende teiste hulgas on ka väikese küsimärgiga firmasid. Just kompetentsi poolest, aga üldiselt veavad nad välja,“ vastas Tiit.

„Vene Laevaregister ei ole nüüd küll mingi sõltumatu ekspertfirma. Venemaal ei ole kunagi olnud sõltumatuid riigiettevõtteid. Eriti veel tänasel Putini Venemaal, kus varsti ei ole enam mitte ühtegi suurt sõltumatut eraettevõtet. Jukose protsess peaks meil eheda näitena kõigil meeles olema.“ ütles Andres ja naeratas mõrult.

„Jumala tõsi, siin on tegemist puhtalt Venemaa riiklike huvide kaitsja ja elluviijaga. Ma julgen väita, et tegemist on FSB käepikendusega.“ kinnitas Ain Troll.

„Täienduseks võin lisada, et Vene Laevaregister asub Peterburis FSB-ga ühel tänaval. Majade vahe on alla 100 meetri,“ lisas Tiit ja jätkas: „Ma saan aru , et probleemi tõsidusest on siin laua taga aru saadud, kuid siiski teen veel mõned täpsustused.

Esiteks, reisilaevade kontroll ja sellega seotud ohud. Reisilaevadel on tehtud pärast 11. septembrit 2001 tugevat terrorismi ennetavat tööd. Selle töö vajalikkust kinnitasid hiljuti toimunud Madridi terrorirünnakud, mis süvendasid teadmist, et inimeste veoga seotud sektorid on terroristide üks põhisihtmärke. Töö on käinud erinevate ennetavate meetmete väljatöötamiseks ja rakendamiseks. Hetkel töötavad mitmed metoodikad ja seadmed kahtlaste isikute ning pagasi avastamiseks.

Mõelge, mis juhtub, kui kogu see informatsioon saadakse turvaauditi käigus kätte ja antakse terroristide käsutusse. Üsna selge on see, et kui pahalased teavad metoodikaid ja eriseadmete asukohta, on laevakompaniil väga keeruline, kui mitte võimatu, terroriakti reisilaeva vastu ennetada. Eesti riigi ja laevafirmade maine allaviimiseks on üks terroriakt küllaltki hea vahend. Venemaa on viimasel ajal teinud suuri kampaaniaid Eesti maine rikkumiseks. Teades, et Venemaal inimelu ei maksa midagi, pean sellist stsenaariumit võimalikuks. Ma siiski loodan, et selleni Venemaa eriteenistused ei lähe.“

„Olen nõus, et terroriaktini ilmselt ei minda, aga täiesti välistada sellist võimalust ei saa. Näiteks oleks mugav hävitada Venemaale ebameeldivat poliitilist eliiti, kui laeval on piisav kontsentratsioon selliseid inimesi. Lisaks saaks süü ajada islamistide või kehvast tehnikast tingitud õnnetuse kaela.“ Kinnitas Ain Troll Tiit Naerise arvamust.

Tiit jätkas: „Teine probleem on laevade kontroll sadamates. Laeva turvalisuse ja evakuatsiooni plaanid peavad sobituma sadama turvasüsteemidega ehk laeva ja sadama turvasüsteemid peavad moodustama terviku. Siit järeldus: laeva turvaauditi läbiviimiseks on vajalik ka sadama turvasüsteemide dokumentatsioon. Järgmine järeldus eelmisest väitest lähtuvalt: mingi aja jooksul on Vene Laevaregistril peale kõigi Eesti laevade turvadokumentatsiooni ka kõigi Eesti sadamate turvadokumentatsioon. Võtame Muuga sadama, kus paikneb erinevates terminalides kõrvuti suurtes kogustes ohtlikke kaupu nagu näiteks naftasaadused ja mineraalväetised. Saadakse teada, kus miski kaup täpselt asub, samuti on teada täpsed ligipääsuteed. Lisaks on olemas tuletõrjehüdrantide ja -komandode asukohad. Muuga sadamas on võimalik korraldada selline pauk, et pool Tallinnast on varemetes. Ka väiksem pauk võib viia sadama pikemaks ajaks rivist välja. Mõelge ise: kui sa kõiki algandmeid tead, mis siis viga kindla peale terroriakt korraldada. Süütad naftaterminali, enne sulged ligipääsuteed ja viid rivist välja hüdrandid. Õige tuulesuuna puhul ei võta palju aega, kui mineraalväetiste terminal paneb ära sellise käraka, et Muuga sadamast on järgi ainult must auk.“

„Mul on, Tiit, sulle küsimus. Kas sõjasadamate plaanid ka võivad sattuda Vene Laevaregistri kätte?“ küsis Andres.

„Otseselt mitte, aga kaudselt jah,“ vastas Tiit. „Miinisadamas ei käi minu teada ükski tsiviillaev ja järelikult ei ole ka võimalik sadama plaane kätte saada. Sõjalaevade turvaauditi õigust selles nimekirjas olevatel juriidilistel isikutel ei ole. Kui aga mõni Eesti laevaregistris olev laev peaks silduma Miinisadamas, siis selline juriidiline võimalus tekkib. Asi on selles, et Eesti sõjalaevad käivad ka teistes Eestis paiknevates sadamates, kuhu neil on oma ülesannete täitmiseks vaja siseneda.

„Sadamaid loetakse riigi strateegilisteks objektideks nii või teisiti,“ täiendas Ain Troll ja jätkas: „Sellise tundliku informatsiooni nagu sadamate plaanide ja turvaskeemide sattumine mittesoovitavate isikute kätte on lubamatu. Hetkel on asi eriti piinlik, kuna on tegemist meisse hetkel vaenulikult suhtuva riigi asutusega, mis ei ole kuidagimoodi sõltumatu ekspertettevõte. Mis puudutab sinu näiteid Muuga sadama suhtes, Tiit, pean ka neid stsenaariume võimalikeks. Ma ei usu küll, et just poolt Tallinna tahetakse pilbasteks lasta, küll võidakse tekitada õnnetus, mis viib sadama pikaks ajaks rivist välja. Kindlasti ei juhtu see lähima paari aasta jooksul, sest Venemaale on seda transiidikanalit naftaekspordiks väga vaja. Asi muutub siis kui Ust-Luuga sadam on täielikult valmis ehitatud ja võimeline üle võtma läbi Eesti liikuvad transiidi vood. Oluline on ka see, kes sadamas ja üldse transiidi sektoris töötavad. Raudteel, Tallinna ja Muuga sadamas, samuti toetava ettevõtluse sektoris töötab valdavalt niinimetatud venekeelne elanikkond. Kui Muuga sadamas käib pauk ja sadam on vähemalt pool aastat rivist väljas, jäävad tuhanded sadama ja raudtee töölised tööta. Esimese rahulolematuse laine tekitab plahvatus sadamas, kus kindlasti on hukkunuid. Eestit süüdistatakse saamatuses, oma elanike, eriti venekeelse elanikkonna töökeskkonda ja tööohutusse leiges suhtumises. Tööpuuduse tõus tekitab rahulolematust ja inimesi kutsutakse tänavatele protestima. Protestiaktsioonide käigus lisanduvad sotsiaalvaldkonna nõudmistele otsesed poliitilised nõudmised. Ühesõnaga, on võimalik kogu riik viia ebastabiilsesse olukorda, kust valede otsuste tulemusel võime jõuda kuhu iganes. Halvimal juhul on võimalik isegi riigikorra muutmine.

Ärge liialt ehmuge, parem käsitleda kohe kõigepealt võimalikke mustemaid stsenaariume, kui olla liigselt sinisilmne. Meie idanaaber on küllalt ettearvamatu ja läänemaailmas kehtiv loogika ei pea seal paika.“

„Ma ei olegi väga ehmunud, aga nii otsest avaldust sinu poolt ka ei oodanud. Mul tuli lihtsalt üks asi meelde.“ Andres pidas pausi ja jätkas. „Mulle rääkis üks tuttav IT-mees, et Eesti Lootsi infosüsteemi haldab üks vene sõjaväe raadioluure eksohvitseri staatusega mehe firma. Kui julgelt spekuleerida, võib järeldada järgmist. Kuivõrd vene eriteenistused teavad, mis kaubad sisenevad ja väljuvad ja mis kaubad mis koguses paiknevad sadamas, siis saavad nad doseerida pommi suurust ehk tekitada vajaliku suurusega plahvatuse. Ma läksin oma spekulatsiooniga vist vähe liiale.“

„Võib-olla tõesti, sest nendest allikatest ei saa andmeid raudtee transiidivoogude kohta. Teisalt teevad kodanikud ettevõttest Spacecom kõvasti tööd, et oma turuosa suurendada. Ilmselt te mõlemad teate, kui sõbralikke avaldusi jutumärkides nad Eesti riigi suhtes esitavad.“ Tiit pidas lühikese pausi ja jätkas: „Veel üks tähelepanek, mis võib viidata Vene Laevaregistri poolt läbi viidavale luuramisele. Kui teised auditeerijad tavaliselt dokumente laevalt minema ei vii ja allkirjastavad dokumendid kohapeal, siis Vene Laevaregister viib alati kogu paketi dokumente endaga kaasa ja toob järgmisel päeval allkirjastatult tagasi. Minu arvates ei ole mingit mõistlikku vajadust neid kaasa võtta.“

„Täitsa võimalik, aga mul on ettepanek otsad kokku tõmmata,“ võttis Ain Troll jutu kokku. „Ma palun, Tiit, pane minu jaoks kokku üks põhjalikum memo, kus on detailselt kirjas, mis seaduste vastu on eksitud ja mis seadustele tugineb see määrus. Lisaks soovin linke seaduste täistekstidele, et saaksin koos Riigikogu fraktsiooni juristiga koostada järelpärimise Veeteede Ametile ja Majandusministeeriumile. Oleks hea, kui saaksid kuidagi sellest määrusest koopia teha. Saada materjal Andresele ja tema toimetab materjali minule. Ma sain aru, et sa ei taha oma tegevust väga kõvasti avalikustada oma töökoha pärast.“

Mehed leppisid kokku, et kahe nädala jooksul paneb Tiit vajaliku materjali kokku ja hiljemalt kuu aja pärast on järelepärimine esitatud.

Käes on detsember ja käimas erakonna jõulupidu. Andres Aavik ja Ain Troll on šampuseklaasid kokku löönud ja istuvad mõnusalt juttu ajama. Pärast viieminutilist vaba vestlust küsib Ain Troll: „Kuule, Andres, kuhu on kadunud sinu sõber Tiit Naeris? Kas ta on sulle mingit materjali saatnud või ei viitsi sa ise enam sellega tegeleda?“

„Sellest ajast kui sa taganttorkimise mulle üle andsid, olen nädalapooleteise tagant helistanud või meili saatnud, aga tulemust siiani ei ole“

„Mis ta sulle vastab?“ küsis Ain.

„Aega vähe, kuidagi ei jõua. Soovitas mul ise neid ingliskeelseid dokumente uurida. Ma siis ütlesin, et saada lingid, aga neid ta ka ei saatnud.“

„Selge. Ma proovisin ka korra teemat uurida, aga tööd on meeletult, pealegi ei jaga ma merendusest suurt midagi. Terminoloogia on ikka väga spetsiifiline,“ tunnistas Ain.

„Ma proovin uuel aastal veel Tiitu tagant torkida, äkki saab mõne sammukese asjaga edasi,“ lõpetas Andres teema.

Oli 2006. aasta mai lõpu laupäeva ennelõuna. Andres sõitis oma autoga Tiit Naerise poole koju. Eelmine päev olid koos istunud Ain Troll ja Andres Aavik ning võtnud vastu otsuse tegeleda agressiivsemalt Eesti laevaderegistrisse kuuluvate laevade turvaauditi teemaga. Probleem oli terav, et mitte öelda põletav, ja aega oli möödunud peaaegu aasta. Selge oli see, et ainult fraktsiooni jõududega oleks pädeva järelepärimise koostamine olnud ülejõu käiv. Veeteede Ametile ebapädeva järelepärimise esitamine oleks aja raiskamine või isegi mainet kahjustav tegevus. Ametnikel on komme ennast kaitsta tihti tähte närides või viidates küsimuse ebatäpsusele. Ebatäpsus võimaldab, piltlikult öeldes, aia asemel rääkida aiaaugust. Kokkuvõttes tähendaks see lõputut dokumentide pingpongitamist ja halvemal juhul suuremat kära Riigikogus või meedias, kus tehakse küsijast loll, kes võiks asjad endale selgeks teha. Kollane meedia oli juba korduvalt näidanud, et neid ei huvita probleem, vaid mõne Riigikogu liikme lolliks tegemine. Jäi järele vaid üks võimalus: tuleb saada teemat reguleerivate seaduste lingid ja viited asjakohaste seadusepunktide kohta. Lõpetuseks, kui järelpärimine on koostatud, lasta Tiit Naerisel see üle vaadata, et kõik oleks täpne ja vajadusel järelepärimisse sisse viia muudatusi. Kuna Tiit Naeris ei olnud viimased neli kuud Andrese kõnedele ega meilidele vastanud, tuli selleks talle koju külla minna.

Andres jõudis Tiit Naerise maja juurde Tallinna eeslinnas ja peatas auto värava ees. Samal ajal avanesid väravad ja Tiit hakkas oma maasturiga välja sõitma. Andres väljus autost, näitas ennast Tiidule ja liikus tema auto poole.

„Tere Andres, pole sind kaua näinud. Mul on praegu üsna kiire, saame homme kokku,” vastas ukse avanud Tiit.

„Räägime kohe asjad ära. Ei pea sind üle kümne minuti kinni, ” vastas Andres.

„Olgu peale, istu minu autosse. Mis mureks?”

„Sa ilmselt tead küll, miks ma tulin,“ vastas Andres.

„Ma täpselt ei tea, aga ma olen sinu mobiili numbri kuidagi telefonist ära kustutanud. Tahtsin sulle nädal tagasi helistada, aga ei leidnud numbrit. Ma ei võta vastu kõnesid tundmatutelt numbritelt ning seetõttu ei võtnud ma võib-olla viimasel ajal sinu kõnesid vastu,“ seletas Tiit kujunenud olukorda.

Andres manas ette hästi lihtsameelse näo ja naeratas osavõtlikult ning ütles: „Sul on vist meilikastiga väike õnnetus juhtunud, näiteks kõik minu meilid loetakse automaatselt spämmiks ja kustutatakse. Lisaks on kellegi kuri ja karvane käsi ka minu kontaktid aadressraamatust kustutanud. Sa tahad kangesti minuga suhelda, aga see tänapäeva tehnika, sunnik, ei lase ja rikub kõik su soovid ära. Ma ei tea kohe, miks ma sind selle koha pealt ei usu.“

Tiit Naeris keeras pilgu auto esiklaasi ja vastas.

„Ma saan aru, sa tulid selle Veeteede Ameti asja pärast.“ Ta pidas väikse pausi ja hakkas vuristama: „See teema ei ole üldse enam tähtis. Praegu on hulga põletavamaid probleeme. Tahtsin eelmine nädal helistada ja paluda abi Tallinna Sadamas toimuvate maatehingute asjus. See on nii must ja läbipaistmatu lugu. Eriti veel...“.

Andres katkestas Tiidu jutu poolelt lauselt: „Kuule ära aja mingit muud pada. See põletav probleem paistab olema tüüpiline ettevõtete vaheline ärikonflikt. Noh, ja kui seal ongi selliseid aspekte, millesse peaks poliitiliselt sekkuma, ei ole see kuidagi võrreldav Vene Laevaregistri tegevusega Eesti laevade auditeerimisel. Sa ära räägi mulle sellest Tallinna Sadamast rohkem. Üks asi korraga. Kõigepealt tegeleme Veeteede Ametile järelepärimise koostamisega ja kui see valmis, olen kohe nõus kuulama Tallinna Sadama teemat.“

Tiit vastas endiselt esiklaasist välja vaadates: „See Tallina Sadama probleem on tõesti oluline.“

„Ma usun jah, eriti veel sinu tööandjale,“ katkestas Andres Tiidu jutu uuesti ja jätkas: „Mulle tundub, et su kursavennad Peterburi Mereakadeemiast on sõbralikult, kuid ühemõtteliselt nõu andnud, soovitades sul oma tööasjadega tegelda, milles sa oled proff, ja mitte toppida oma nina poliitikasse. Et tee tööd, teeni raha ja kasvata lapsi ning võid kindel olla, et sind ja su kaaskondlasi ei aja õnnetused taga.“

„Sellist asja ei ole juhtunud. Sain vahepeal küll oma kahe kursavennaga Peterburist kokku, aga ajasime niisama juttu ja võtsime mõned napsid,“ vastas Tiit, endiselt esiklaasist kaugusse vaadates.

„Midagi on ikka juhtunud küll. Sa põrnitsed juba pikemat aega seda auto esiklaasi, nagu oleks jalgpalli MM finaaliga tegemist. Ma saan aru, et sul kui ausal eesti mehel on häbi oma hirmude pärast ja selle pärast sa ei julgegi mulle otsa vaadata. See ei ole ju normaalne, kui sa pool aastat tagasi otsid mind üles, et selline turvarisk Eesti julgeolekule kiiresti lõpetada ja nüüd ütled, et see ei ole enam oluline.“

Tiit keeras aeglaselt pea Andrese poole ja vastas.

„Natuke piinlik on jah, et see asi venima on jäänud, aga mul on tööl ka väga kiire olnud.“

„Kuule Tiit, mõtle asjade üle natuke järele.“ Andres jätkas oma juttu rahulikumal toonil: „Ma ei tulnud sinu juurde selleks, et sinu konnasilma peal tallata või sinu eneseuhkust alandada. Sügisel sa tunnistasid ise, et tegu on julgeolekuriskiga ja see tuleb kõrvaldada. See ongi meie eesmärk ja ilma sinuta ei saa me seda piisava pädevusega teha. Mõtle, kui meid kõiki sunnitakse niimoodi ühekaupa vaikima. Me istume ühekaupa kodus, kardame ja samas põeme oma hirmu pärast. Mis sa arvad kuhu me jõuame, kui me niimoodi püksid täis teeme?“ Andres pidas pausi ja jätkas. „Me jõuame lõpuks samasse seisu mis 1939. ja 1940. aastal. Anname vaikselt ilma ühegi pauguta oma iseseisvuse ära. Ajaloost on teada, mis edasi sai. Ma arvan, et kui nüüd iseseisvus kaob, siis kaob midagi kindlasti ka sinu isiklikust heaolust. Hingelisest ma ei hakka rääkimagi.“

„Ma saan sinu loogikast aru ja ilmselt võib sul õigus olla.“ Tiit pidas hetkelise pausi, et koguda mõtteid, ning jätkas. „Olgu, ajame selle asja lõppuni korda. Mul on ainult üks palve: teeme seda hästi konspireeritult. Mitte keegi, eriti veel mu tööandja ei tohi meie suhtlemisest teada saada. Tööandja andis mõista, et ma ei tohi opositsiooni ja eriti veel teie erakonna inimestega suhelda. Selline suhtlemine pidi kahjustama meie firma huve ja tekitama kahtlusi minu lojaalsuses firma suhtes. Mis puudutab kursusekaaslasi, siis nad tõesti mainisid, et eriti nende rahvuslike poliitikutega sekeldamine võib rikkuda karjääri ja lõhkuda senise heal majanduslikul järjel oleku. Küsisid lihtsalt, kas sellisel jahmerdamisel on lihtsalt mõtet.“

„Mina nimetan sellist asja vaikseks ähvardamiseks. Kust nad teadsid, et sa oled meiega suhelnud?“ küsis Andres.

„Ma ei tea. Ise ma sellest ei rääkinud. Nad lihtsalt mainisid jutu sees sobival kohal, et neil on selline soovitus. Ma küsisin, kuidas nad teavad, ja nad vastasid, et ringkondades ikka info liigub. Veel lisasid, et Venemaa ärihuvide vastu ei ole mõistlik võidelda, sest nad käituvad nende kaitsel resoluutselt. Soovitasid parem koostööd teha.“

„Huvitav, kus kohast selline info lekib. Meie ei ole seda infot palju levitanud. Ain Troll arutas teemat fraktsioonis ja konsulteeris paari julgeolekuspetsialistiga. Võib olla tegi ka Kapole järelepärimise, aga seda ma täpselt ei tea,“ mõtiskles Andres.

„Mina olen arutanud probleemi mõne kolleegiga, aga teiega kohtumisest pole peale pereringi kellelegi rääkinud,“ ütles Tiit.

„Saan sinu murest tööandjaga täiesti aru. Sul on piisavalt liisinguid ja laenukohustusi ja töö kaotamine on sulle suureks probleemiks. Teeme asja vaikselt. Sa kohtud ainult minuga ja mina annan materjalid Ain Trollile edasi. Kas nii sobib?“ küsis Andres.

„Põhimõtteliselt sobib. Mul on üht-teist arvutis juba varasemast valmis. Pean üle vaatama ja nipet-näpet lisama. Ülehomme võiks kuskil kaubanduskeskuses kokku saada ja ma annan dokumendid üle,“ vastas Tiit.

Mehed arutasid veel mõni minut tehnilisi detaile järelepärimise koostamise asjus Veeteede Ametile ja sõitsid autodega laiali. Lepiti kokku eelnevas helistamises esmaspäeva lõuna paiku, et siis täpsustada õhtune kohtumine mõnes kaubanduskeskuses.

Kätte oli jõudnud 2006. aasta septembri keskpaik. Andres Aavik ja Ain Troll olid kutsutud ühele linnalähedasele piknikule, et nautida meeldivas seltskonnas viimaseid sooje sügisõhtuid. Grilliti liha ja joodi veini ning aeti omavahel juttu.

Andrese ja Aini vaheline vestlus läks jälle Tiit Naerise ja Vene Laevaregistri peale. Vahepeal ei olnud juhtunud midagi positiivset. Tiit Naeris ei tulnud kokkulepitud kohtumisele kaubanduskeskuses. Samuti ei võtnud ta vastu Andrese kõnesid ega vastanud ka e-kirjadele.

Ain Troll vangutas pead ja ütles.

„Asi on hapu ja siit ilmselt midagi asjaliku ei tule. Mul tundub, et läbi Riigikogu seda edasi ajada ei ole mõtet. Kahju muidugi, et inimesi nii vaikima sunnitakse, aga eks igaüks teeb oma valikud ise.“ Ain võttis lonksu veini ja jätkas. „Tiit paistis tõsine ja aus mees olevat, kes valutab südant oma riigis ja erialal toimuva üle. Ma kujutan ette, et tal on vahel päris raske peeglisse vaadata. Ma mõtlen, eriti siis, kui sa oled talle just helistanud, aga tema ei saa toru võtta.“

„Mis me edasi teeme?“ küsis Andres Ainilt.

„Ma arvan, et räägin Kapo ametnikega veel korra ja lasen neil oma meetoditega edasi toimetada. Las nad uurivad, miks Veeteede Ametis selliseid kummalisi otsuseid vastu võetakse ja miks Veeteede Ameti peadirektor Andrus Maide sellistele dokumentidele alla kirjutab. Ma ei usu, et ta dokumente läbi lugemata allkirjastab.“

„Ma olen kuulnud Andrus Maidest kui asjalikust mehest oma erialal,“ vastas Andres mõtlikult ja võttis kahvli otsa järgmise grill-liha tüki. „Talle pandi Veeteede Ameti peadirektoriks asumisega suuri lootusi ja oodati positiivseid muutusi ameti töös.“

Ain võttis samuti tüki liha ja lisas: „Seda enam, las Kapo uurib, miks inimene talle pandud lootusi ei täida ja tegeleb kummaliste dokumentide allkirjastamisega. Mina ei usu, et inimene muutub üleöö ootamatult ebapädevaks. Lõpetame tänaseks selle teema ja naudime mõnusat õhtut. Muuseas, kas sa oled kuulnud anekdooti, kuidas Belka, Strelka ja tšuktš kosmoses käisid?“

Siis astusid juurde veel paar piknikukülalist ja Ain Troll hakkas anekdooti rääkima. Nii läks õhtu omasoodu edasi.