Читать книгу Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus - Страница 2

Jõulud olid lähenemas ja ma läksin jõulukaarti ostma. Seda ühte ja ainsat, mille kavatsesin ära saata. Pariisi Rue du Geoffroy tänava poe peremees tundis mind juba. Jumaldasin tema poekest. See poeke oli pärit nagu mingist teisest maailmast: kirjasulekujulised uksekäepidemed, käsitsi tehtud paber, millele on joonistatud naiivsed pildikesed… Peremees juhatas mind jõulukaartide juurde. Istusin otse samasse põrandale ja hakkasin sobivat kaarti valima. Äkki küsis üks kõrval seisnud tütarlaps: „Öelge, milleks saata veel mingeid jõulukaarte, kui kõik kasutavad meili?“ Vastasin pead kaartidelt tõstmata: „Sinna, kuhu ma selle kaardi saadan, ei saa meili saata.“ Tütarlaps tõsines: „Mis koht see selline on, kuhu meili ei saa saata?“ – „See on Siber, vangla,“ vastasin ja otsisin oma kaarti edasi. Jäi ebaharilikult vaikseks. Tõstsin lõpuks pea ja nägin, et kõik kaupluse külastajad, peremees kaasa arvatud, vaatasid mind teatava arusaamatusega. Tütarlaps osutus telekanali France 2 reporteriks, tema kõrval seisis üks noormees kaameraga, teine mikrofoniga. „Siber? GULAG?“ küsis tütarlaps üle. „Justjust,“ noogutasin. Tütarlaps palus mul korrata kaamerasse seda, mis ma olin öelnud. Mul on põhimõte: mitte kunagi keelduda abistamast oma kolleege, ajakirjanikke. Tõusin püsti ja ütlesin kaamerasse: „Tahan saata kaardi oma tuttavale Siberisse. Ta on ärimees. Ta on seal vanglas. Ma loodan väga, et ta saab mu kaardi kätte.“ Kaamera lõpetas töö, inimesed tulid minu juurde ja hakkasid mind lohutama, et kõik läheb hästi; et mu kaart jõuab tingimata kohale ja mu tuttav saab kindlasti vabaks. Huvitav, et keegi ei küsinud, mille eest mu tuttav õieti vanglas istub. Nendele inimestele olid Siber ja GULAG ebaõigluse sümbolid. Lihtne. Kaupluse peremees ei võtnud minult kaardi eest raha, vaid leidis hoopis kaardile sobiva ümbriku ja mõned monogrammidega kaunistatud käsitsi valmistatud lehed paberit, et ma saaksin oma tuttavale kirja kirjutada. Kui poest väljusin, peatas mind toosama ajakirjanik ja küsis: „Kas tohib teada saada, kuidas on teie tuttava nimi?“ – „Hodorkovski,“ vastasin. Tütarlaps kirjutas hoolikalt tema jaoks võõrapärase nime üles. Nägin, et see nimi ei ütelnud talle midagi. Tütarlaps vaatas mulle otsa: „Aga kes ta on?“ Jäin mõttesse. Jah, ühed vastaksid, et geenius. Teised aga, et kurjategija.