Читать книгу Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus - Страница 3

Tavaliselt kasutasid kõik tuttavad tema kohta lühendit MBH. Lahti kirjutatult annavad need tähed tema nime – Mihhail Borissovitš Hodorkovski. Ta ise oli sellise nimekujuga sedavõrd harjunud, et kirjutas need kolm tähte alla isegi ametlikele dokumentidele. Lähemad sõbrad kutsusid teda mõnikord ka nimega Heider. Teda teati kui kõige rikkamat venemaalast ja kui Venemaa parima naftafirma Jukose omanikku. Praegu on tema staatus teine – ta on Venemaa kõige tähtsam vang.

Kõige lühemat kokkuvõtet MBH elust kuulsin ma juhuslikult ühelt prantslasest ekskursioonijuhilt, kes jutustas vene turistidele 17. sajandi Prantsusmaa riigitegelasest Fouquet’st ja tema Pariisi lähistel asuvast Vaux le Vicomte lossist. Jutt oli sellestsamast superintendandist Nicolas Fouquet’st, kes arreteeris kuningas Louis XIV käsul tuntud romaanikangelase D’Artagnani.

Lugu ise oli aga umbes selline. Kui kuningas jõudis Fouquet’ luksusliku lossini, märkas ta kõigepealt loosungit lossi värava kohal, mille võiks ladina keelest tõlkida umbes nii: „Pole selliseid kõrgusi, mida ma vallutada ei suudaks.“ Seejärel nägi kuningas lossi ümbritsevat suurepärast parki, kus Fouquet oli lasknud kuninga auks korraldada suurejoonelise lavastuse ja hiilgava tulevärgi. Kuningas vaatas kogu seda ülevoolavat jõukust ja tundis endas üha kasvavat ärritust Fouquet’ ebaaususe ja pettusega kokku kogutud rikkuse ja sellise arutu priiskamise pärast. Pealegi olid kuninga kõrvu jõudnud kuuldused, et Fouquet tahab lisaks oma rikkusele ise ka riigis võimule tõusta. Kuningas jäi lahkesti Fouquet’ külaliseks, kui ta aga tagasi oma paleesse jõudis, andis ta käsu rikkur viivitamatult kinni võtta ja vanglasse heita. Edasi läks kõik täpselt sama rada, nagu te juba teate Putini ja Hodorkovski loost.

Kui 17. sajandi vangil Fouquet’l lubati oma naisega kohtuda alles 15 aastat pärast vangikongi heitmist, siis 21. sajandi vang Hodorkovski sai loa abikaasaga kohtumiseks vaid mõned tühised aastad pärast teise kriminaalasja algatamist.1 Lõpetasime just seda raamatut, kui esimest korda pärast kõiki neid pikki vangla-aastaid lubati Hodorkovskil oma lapsi ja naist kallistada.

Hodorkovski oli selleks ajaks esimese ja teise kohtotsuse alusel mõistetud 13-aastasest liitkaristusest ära kandnud seitse aastat. Ainult ime võis teda päästa veel ees ootavast kuueaastasest vangistusest Karjalas Segeža rajooni koloonias nr 7. Segeža asub Peterburist umbes 700 kilomeetrit põhja pool ja termomeeter näitab seal talvel 25 külmakraadi ning suvel on seal sama palju sooja. Kuid see laager oli siiski Moskvale palju lähemal ja märksa sobivama kliimaga kohas kui Hodorkovski eelmine kinnipidamiskoht Siberis Krasnokamenskis, kus ta viibis kohtuotsuse alusel alates 2005. aastast.

Hodorkovski abikaasa Inna jutustas mulle ükskord nende esimesest pikemast kohtumisest seal kauges Siberi laagris pärast Hodorkovski arreteerimist: „Tütar oli siis kaheteistkümnene, kaksikutest poisid neljased. Siberisse ma kaksikuid kaasa ei võtnud, nad nägid isa alles siin, Segežas. See Krasnokamensk… sinna sai kohale vaid põhjapõtradega. Teekond laagrini ja tagasi kestis kolm ööpäeva. Tookord oli juba oktoober ja seal oli käre külm. Kuidas seda öeldagi… Selleks ajaks oli tema vahi alla võtmisest möödunud juba kaks aastat. Kui me lõpuks kohtusime, siis tundsin esimest korda nende kahe aasta jooksul end turvaliselt. Tegelikult magasin kõik need kolm päeva, mis me koos olime. Vahel avasin silmad, kuulsin, kuidas Mihhail räägib kellegagi, aga uinusin kohe taas. Ma ei suutnud lihtsalt tõusta. Ta mõistis mind. Ta praadis mulle mune, ma sõin natuke ja uinusin uuesti. Tema kõrval sain ma end lõpuks vabana tunda. Temaga oldud aeg oli mulle nagu puhkus kogu sellest pingest, mis ma tema vahistamisest alates olin tundnud. See vabanemise tunne jäi minusse veel kauaks.“

2006. aasta detsembrist kuni 2011. aasta juunikuuni viibis Hodorkovski pidevalt kas vanglas või kohtusaalis. Kohtumisi perega lubati kaks korda kuus. Väikeses ruumis oli kaks tooli, telefon, klaassein ja Hodorkovski seal teisel pool klaasseina. Kord kuus käisid teda vaatamas vanemad, teisele lubatud kohtumisele tuli naine Inna kas koos tütre või kaksikutega. Kogu pere ei mahtunud sellesse pisikesse ruumi korraga lihtsalt ära.

Ajast, mil tekkis plaan see raamat kirjutada, on palju vett merre voolanud. Kogu selle aja kestel on olnud vaid kaks rõõmsat sündmust. Tagasi vabadusse pääses Svetlana Bahmina, kahe väikese lapse ema, kes tõi kolmanda lapse ilmale koloonias. Svetlana sattus repressiivaparaadi hammasrataste vahele 2006. aastal, kui ta oli 37-aastane. Talle mõisteti seitse aastat vabadusekaotust ei tea mille ja ei tea kelle kasuks riisumise eest. Ta pääses vabadusse 2009. aastal pärast armuandmispalvet ja internetis tema kaitseks kogutud tuhandeid allkirju.

2012. aasta talvel vabanes ka Jukose endine tippjuht Vladimir Pereverzin, kes ei tunnistanudki oma süüd. Ta keeldus mõjutamast Hodorkovskit ja Lebedevi ja ta veetis trellide taga üle seitsme aasta.

2011. aasta oktoobris aga suri Vassili Aleksanjan. Ta ei elanud 40-aastasekski. Loodus oli talle kinkinud nii tarkuse kui ka hea välimuse, ta oli lõpetanud Moskva ja Harvardi ülikooli ning ta juhtis Jukose juriidilist osakonda. Vanglas nõuti temalt tunnistusi Hodorkovski ja Lebedevi vastu, aga ei saadud midagi. Aleksanjani tappis vangla, kus ta muutus kahe aastaga invaliidiks. Tal oli vähk ja ta kaotas nägemise, lisaks põdes ta AIDS-i ja tuberkuloosi. Koju surema lubati ta vanglast 50 miljoni rubla suuruse kautsjoni vastu.

Selle raamatu kirjutamise ajal sündis ja suri lootus, et president Medvedev on tõeline president ja et ta on professionaalne jurist. Sai selgeks, et Hodorkovski oli, on ja jääb Putini isiklikuks vangiks ning et tema karistuse pikkus sõltub vaid Putinist. Ja seegi, et kogu sellel lool on õigusega sama vähe pistmist kui sellel, et Putini sai kolmandat korda presidendiks.

Tollal, kui me seda raamatut kavandasime, polnud Hodorkovski teine protsess veel jõudnud tema lõppsõnani. Ta polnud veel lausunud sõnu: „Mul on häbi oma riigi pärast.“ Ja ta polnud veel öelnud: „Ma pole kaugeltki ideaalne inimene. Kuid ma olen ideede inimene. Nagu igal teisel, nii on ka minul vanglas raske ja ma ei tahaks vanglas surra. Kui aga juhtub, et on vaja surra – ma ei kõhkle. Minu usk on seda väärt, et selle eest surra. Ma arvan, et ma olen seda ka tõestanud. Aga teie, lugupeetud oponendid, millesse teie usute? Ülemuste õigsusesse? Rahasse? Süsteemi karistamatusesse? Ma ei tea, millesse te usute. Seda teate vaid teie ise.

Kõrgeauline kohus! Teie kätes on praegu palju enam kui vaid kahe inimese saatus. Siin ja praegu otsustatakse meie riigi iga kodaniku tulevik. Inimesed, kes kõnnivad praegu Moskva ja Tšita, Piiteri ja Tomski tänavatel, ei taha olla miilitsa seadusetuse ohvrid. Inimesed, kes on alustanud oma ettevõttega ja kes on olnud edukad, loodavad selle kõik oma lastele pärandada. Nad ei taha, et nende vara krabaksid endale pagunitega marodöörid. Inimesed tahavad saada oma ausa töö eest ausat tasu. Nad ei taha elada hirmus korrumpeerunud ülemuste ees ning karta, et neid võidakse hetkega vallandada mistahes väljamõeldud ettekäändel.

Siin pole küsimus vaid minus ja Platonis. Siin on küsimus väga paljude meie riigi kodanike lootuses. Lootuses, et kui homme on mure nende kodus, siis suudab kohus kaitsta nende seaduslikke õigusi vaatamata sellele, et mingid bürokraadid hauvad plaane inimeste õigustest ülbelt ja demonstratiivselt üle sõita.

Ma tean, et on inimesi, kes tahavad meid näha vanglas. Ma nimetasin käesoleval protsessil nende nimed. Nad tahavad meid vangistusse jättagi. Nad ei varja seda plaani, kui räägivad Jukose kriminaalasja menetluse igavesest jätkamisest.

Miks nad ei varja oma plaane? Aga sellepärast, et nad tahavad nii näidata kogu maailmale: meie oleme kõrgemal igasugusest seadusest ja me teeme, mida ise tahame.

Paraku on nad saavutanud soovitule vastupidise tulemuse: nad tegid meist, kahest tavalisest inimesest, omavolivastase võitluse sümbolid. See on ainus, mille nad saavutasid. See nende „saavutus“ pole meie teene, see on nende endi „teene“ neile endile. Kuid nad ei loobu, sest nad vajavad meid süüdimõistvat otsust, et mitte ise süüdlasteks jääda.“

Hiljem aga oli Mihhaili ema Marina Hodorkovskaja viimane sõna. See oli lühike, halastamatu ja öeldud kohtunikele otse näkku: „Olge te neetud. Ja teie järeltulijad samuti!“

Me alustasime selle raamatu kirjutamist, kui Moskvas kestis veel teine protsess Hodorkovski üle. See vääriks oma absurdsuses lausa Kafka sulge.

Kui te seisate Moskvas Smolenski väljakul seljaga Venemaa välisministeeriumi poole ja lähete mööda väljakut veidi allapoole, Moskva jõe kaldapealsele ning pöörate seal vasemale, siis te jõuate Rostovi põiktänavale nr 7. Jalutage mööda seda tänavat kuni räämas väljanägemisega majani nr 21. Kui teil on taskus pass (pole tähtis, millise riigi oma), astuge sellesse majja sisse, läbige sealne turvakontroll ja registreerimine, kinnitage, et teil pole ei foto- ega videokaamerat, ja tõuske mööda treppi kolmandale korrusele. Te olete jõudnud Moskva Hamovniki rajooni kohtusse. Teil tuleb minna saali nr 7. Just selles saalis peeti 2009. aasta märtsist kuni 2010. aasta detsembrini kohut Mihhail Hodorkovski ja tema sõbra ning äripartneri Platon Lebedevi üle.

Hommikuti umbes kella kümne paiku või ka päeval kella kahe ajal võis jälgida, kuidas maja neljandalt korruselt laskub kiirel sammul kolmandale korrusele kaks meest, kes on käeraudadega kahe vormis valvuri külge aheldatud. Mõnikord, ilmselt väikeseks vahelduseks, aheldati need kaks meest teineteise külge ja vormikandjad kõndisid üks nende ees ja teine taga. Vormikandjad vaheldusid, aga mehed käeraudades olid alati samad.

Pikem ja vanem, täiesti hallinenud peaga mees, kes kandis tavaliselt spordijakki, oli Platon Lebedev. 2010. aastal oli ta 54-aastane. Noorem ja prillidega, väga lühikeste juustega mees, kes kandis tavaliselt teksapükse ja särki ning selle peal kerget jopet, oli Mihhail Hodorkovski. Tema oli siis 47-aastane.

Need lühikesed hetked olid ainsad, mil Venemaa võis kahte kõige kuulsamat vangi näha mitte trellide ja kuulikindla klaasi taga, vaid n-ö otse ja elusuuruses. Need põgusad hetked, kui neid toodi kohtusse või viidi sealt tagasi kambrisse, olid nende meeste ainsad hetked ilma trellideta. Need kaks meest olid endise naftafirma Jukos endised kaasomanikud.

2003. aastal arvutas ajakiri Forbes välja, et Mihhail Hodorkovski nn hinnaks oli siis 8 miljardit dollarit. 40-aastane Hodorkovski oli neil andmetel kõige rikkam venemaalane. Samal 2003. aastal möödus Hodorkovski naftafirma nafta kogutoodangu poolest Venemaa naftagigandist Lukoilist. Kapitaliseerituse poolest oli Jukos isegi Gazpromist eespool. Ajakiri Fortune nimetas Jukost efektiivsuse poolest maailma majanduse liidriks. Investeeringute tasuvuselt oli Jukos teisel kohal maailmas, mis tähendab, et eespool kui Microsoft, Citygroup ja farmaatsiagigant Pfizer. Hodorkovski oli firma eesotsas, mis tootis 2 % maailma ja 20 % Venemaa naftast. Seisuga 2. september 2003 – poolteist kuud enne Hodorkovski vahistamist – hinnati Jukose koguväärtuseks 32,8 miljardit dollarit.

Hodorkovski on pärit igati keskmisest inseneride perest. Gorbatšovi võimuletuleku ajal oli ta vaid 22-aastane. Ta oli tavaline eeskujulik 1980. aastate kommunistlik noor, kellest sai aga 1990. aastate lõpuks Venemaa üks suuremaid naftamagnaate. Ta oli üks neist, kelle edu sai alguse Jeltsini 1990. aastate reformide lainel ja kes oskas selle tormilise kümnendi kõiki võimalusi ja puudusi maksimaalselt ära kasutada. Ühtedele tõid need aastad pisaraid ja kaotusi. Teistele aga miljardeid dollareid, kinnitades alatiseks nende külge sildi oligarh.

2003. aastal, kui nafta hind tõusis ja Uralsi marki nafta hind oli turul 29,76 dollarit barreli kohta, moodustas Jukose puhaskasum aasta esimese 9 kuuga 3,546 miljardit dollarit (aasta varem oli sama perioodi puhaskasum 2,07 miljardit dollarit). Naftat müüdi nendel kuudel vastavalt 7,95 ja 12,2 miljardi dollari väärtuses. Hodorkovski pidas läbirääkimisi suurte välismaiste naftagigantidega, et kaasata nad tootmisse. Ühinemisleping teise naftat tootva Venemaa suurfirma Sibneftiga oli valmis allakirjutamiseks.

2003. aasta oli Jukosele ja Hodorkovskile kõige edukam aasta. Kuid ühtlasi oli see mõlema jaoks ka tegutsemise viimane aasta. Sellist firmat pole enam olemas. Ja nii imelikult, kui see ei kõla – ka seda riiki, kus see edukas firma tegutses, pole enam olemas.

Hodorkovski vahistamine 2003. aastal sai Jeltsini ja Putini ajastu eraldusjooneks Venemaal. Saanud 2000. aastal Venemaa presidendiks, asus Putin kohe suurendama riigivõimu osa ühiskonnas ja allutas vaba ettevõtluse riigile. Nagu ta ise ja tema kaaskond seda nimetas: Venemaal loodi võimu vertikaal, et tagada selle püsimine ja stabiilsus. Putini ajal ei lõppenud mitte ainult Hodorkovski äritegevus, vaid ka heategevusliku haridusorganisatsiooni „Avatud Venemaa” tegevus. Selle saatus oli samasugune nagu paljudel teistel samalaadsetel valitsusvälistel organisatsioonidel, mis olid kõik Putini kui KGB taustaga riigijuhi silmis väga kahtlase väärtusega ettevõtmised. Putini aeg lõpetas Venemaal kodanikuühiskonna arengu. Riik kehtestas kontrolli suuremate meediakanalite, esmaselt televisiooni üle. Sisuliselt kaotati Venemaal parlamentarism ning lõpetati kohalikud kuberneride valimised.

Hodorkovski polnud revolutsionäär. Ta mõistis suurepäraselt Putini mängureegleid ja oskas nende raames ka mängida. Vähemalt kuni teatud hetkeni. Ta kooskõlastas kõik suuremad projektid enne kas Kremliga või Putiniga isiklikult. See puudutas kõiki Hodorkovski tegevusvaldkondi, alates tema äritegevusest kuni poliitiliste parteide rahalise toetamiseni. Jeltsini lõpuaastatel sellist äri varjamatut sõltuvust võimust ei olnud. Putini ajal muutus see aga otseselt vajalikuks tingimuseks, et erakapital, sealhulgas Jukos, üldse tegutseda saaks.

Kõrvalt vaadates jäi mulje, et Jukosega on kõik korras: 2003. aasta aprillis õnnitles Putin soojalt firmat 10. tegutsemisaasta puhul. Tema õnnitluse luges ette Kremli administratsiooni ülem Aleksander Vološin: „Töö efektiivne organiseerimine, kõrge professionaalsus ja töötajate vastutustunne võimaldavad firmal mitte ainult säilitada, vaid ka tugevdada oma positsiooni nii riigi sees kui ka rahvusvahelisel turul,“ tsiteeris Vološin presidenti. Kuid juba kahe kuu pärast võeti vahi alla Jukose sisemajanduse julgeoleku osakonna juht Aleksei Pitšugin. Juulis vahistati üks Jukose peamisi aktsionäre Platon Lebedev. Kellelgi polnud kahtlust – see oli puhas firmast ülesõitmine, nagu seda Venemaal nimetatakse. Hodorkovski võeti vahi alla sama aasta oktoobris.

Enne seda ei pakkunud Hodorkovski rohkem huvi kui ükskõik kes nendest seitsmest oligarhist, kes 1996. aastal avalikkuse ette ilmusid. Need toona veel noored mehed otsustasid omavahel siis, et nüüd on üks kahest: kas käsi kullas või käsi mullas, ja panustasid valimistel Jeltsinile, kuigi kõikvõimalike reitingute kohaselt oli eesseisvate valimiste ilmne võitja kommunistide liider Zjuganov. Nende ärimeeste edasine saatus kujunes enam kui õnnelikuks. Jeltsin püsis võimul ja ärimeestele anti tänutäheks võimalus erastada riiklikust omandist kõige magusamad müüki pandud palad, sealhulgas loodusvarasid töötlevad ettevõtted. Jäi mulje, et oligarhid võtavad riigis võimu enda kätte. Kuid juba 1997. aastal, kui valimised olid läbi, olid kõik ärihaid omavahel tülli pööranud. Ometi jääb see oligarhide 1996. aasta ajutine liit, kes pani sel Venemaa jaoks kriitilisel hetkel kaalule nii oma varanduse kui ka elu ja muutis sellega kogu riigi saatust, Venemaa ajaloo lahutamatuks osaks. Paraku polnud Hodorkovski vahistamise ajaks kunagisest oligarhide solidaarsusest ja aktiivsusest enam midagi järele jäänud.

Püüdes pärast Hodorkovski arreteerimist mõista, miks Jeltsini ajastu lõppemisel valiti riikliku vägivalla näidisohvriks just tema, hakkavad ilmsiks tulema suure pildi üksikud ja olulised detailid, mis näitavad, et vaatamata lojaalsusele oli Hodorkovski selles seltskonnas tegelikult hoopis teise meelestatusega mees. Ta tegi midagi, mis polnud Venemaal kombeks – ta muutis kogu oma suurettevõtte igati läbipaistvaks. Ta pani rõhku oma firma imagole nii kodu- kui välismaal. Ta lõi heategevuslikke organisatsioone. Teda puudutas millegipärast väga otseselt Venemaa moderniseerimine ja varustamine moodsa arvutitehnikaga. Millegipärast tuli talle mõte rajada naftajuhe Hiinasse. Astudes otseläbirääkimistesse lääne suurimate korporatsioonidega, alustas ta tegelikult Venemaa majandusvõimu laiendamist läände.

MBH: Pärast seda kui meist oli üle kihutanud 1990. aasta kriis, olid kõik mu mõtted seotud vaid sellega, kuidas päästa Jukos; kuidas päästa kuristikust ettevõte, mis oli seotud Menatepi grupiga.

Saabus 1998. aasta 31. detsember ja oli selge, et me ei ole suutnud oma võlakohustustega toime tulla. Kuid samas oli silmapiir juba nähtav ja selgem. Ilmselt ei usuks seda praegu keegi, aga tol päeval oli kogu meie Menatepi kassaseis puhas null. See tähendab, et kui meil oleks tulnud sel hetkel võlgu tasuda, siis oli meie ainus varandus meie võlad.

Kõigele vaatamata suutsime säilitada optimismi ja õige varsti selgus, et me suudame sügavikust siiski taas pinnale tõusta. Hoidsime kokku kõige pealt mis vähegi võimalik ja lükkasime tagasi kõik investeeringud, mis polnud veel lepingutega kinnitatud.

Just sel ajal saabusid minu juurde sekretariaadi ja kõikvõimalike abide kadalipu kaudu mõned noored mehed, kes olid nii välimuselt kui sisemiselt hoiakult hoopis teistsugused kui need inimesed, kellega koos me Jukost varemetest üles ehitasime ja Venemaa uuele majandusele alust püüdsime luua. Pole sugugi kerge läbida seda valvemeeskondade ja aparaaditöötajate kindlat kaitsemüüri, et jõuda firma tippudeni. Kuid need noored mehed said sellega hakkama. Tänaseks on neist saanud kas tuntud ajakirjanikud, tipptaseme blogijad, poliitikud või isegi Vene riigiduuma saadikud.

Neil oli mitmeid ettepanekuid, mis olid kõik üksteisest sõltumatud, kuid osundasid kõik ühele ja samale: Venemaal tuleb algatada uus internetiväljaannete võrgustik ja selle baasil tuleb luua reaalne mittetulunduslik interneti arendamise organisatsioon, et avada kogu maad hõlmav arvutiklasside võrk.

1990. aastate lõpul oli ärimeestel veel täiesti võimatu endale ette kujutleda puhtalt internetipõhise ettevõtte kasumlikkust. See, et kõikvõimsa televisiooni kõrvale võiks luua veel mingi alternatiivse infokanali, näis kõigile tervemõistuslikele ärimeestele äärmise jultumuse või tühipalja fantaasiana.

Kuid mina uskusin nendesse noorukitesse. Ma uskusin neisse kui inimestesse ja nende ideesse. Oli ette teada, et ma ise ei teeni kogu selle ettevõtmise pealt vähimatki tulu, aga kui hakata üle kogu maa looma internetiklasse ja tutvustama internetti, siis saavad sellest projektist kasu tavalised noored venemaalased. Aastal 2000 tekkiski mittetulunduslik programm „Internetihariduse Föderatsioon“, mis on oma hariduslike projektidega tuntud praegugi. Just siis, 21. sajandi koidikul, loodi Gazeta.ru, ilma milleta ei saa enam hakkama keegi, kes internetist infot otsib.

Need oma ajastu revolutsioonilised eesmärgid, mis me tol perioodil püstitasime, toodavad minulegi üllatuseks praegu väga reaalset tulu. Tollal algatatud internetivõrgustiku areng Venemaal on toonud kasu kogu ühiskonnale ning nüüdseks on internet ametlike meediakanalite kõrval täieõiguslik alternatiivne infoallikas. Mis mind aga eriti rõõmustab: mingil hetkel muutusid need toonased projektid iseseisvaks ja toimivad praegu ilma mingi välise abita. Internet on aga saanud osaks meie tavalisest elust, meie poliitikast ning sellest on saanud Venemaa kui kodanikuühiskonna üks nurgakivi.

Kui kõik Hodorkovski plaanid oleksid teostunud, oleks temast saanud Venemaal liiga mõjukas isik. Ja mitte ainult seal. Ta oleks olnud liiga tugev, et teda ohjata ja kuuletuma panna, nagu võim seda suurärimeestelt ootas. Hodorkovski tugevus poleks meeldinud ka teistele oligarhidele ja tema konkurentidele. Ja siis veel see Hodorkovski hooletult pillatud lausejupp ühes intervjuus, et lahkub ta ärist, kui saab 45-aastaseks. Kuhu? Poliitikasse? Ning tema loodud „Avatud Venemaa“ oma hariduslike ja valgustuslike projektidega, mis oli levinud juba üle terve riigi. See tegevus oli otseselt suunatud kogu ühiskonna moderniseerimisele ja Hodorkovski oli saanud liiga populaarseks esmaselt just vene intelligentsi seas.

Hodorkovski ei sulandunud enam üldisesse massi. Ta paistis silma, oli tähelepanu keskpunktis ja oma ajast ees. Tema liidriomadused ilmnesid üha enam ka väljaspool ta otsest tegevust oma firmas. Ainus võimalus vähendada Hodorkovski kasvavat mõjusfääri oli kõrvaldada ta suurest mängust täielikult. Ja seda võim tegigi, peites ta trellide taha.

Miks valiti just see variant? See pole minu mõte, et Putini režiimi aluste tekkimine on otseselt seotud vägivallaga, ja lausa verise vägivalla, Tšetšeenia sõjaga. See sõda kinnistas Venemaa rahva teadvusse vägivalla kui aluse, millele toetuvad lõppkokkuvõttes kõik ühiskonna sotsiaalsed suhted. Seaduslikkuse sildi all teostatud vägivald sai Putini valitsemise esimese kümnendi ajal instrumendiks, millega astuti vastu igasugustele uuenemiskatsetele ja mille abil taastati Venemaa endine võimustruktuur. Repressiivsete struktuuride vägivallale rajatud autoritaarne valitsemine jätab raske ja pikaajalise jälje rahva psüühikasse, kes peab oma suhetes riigiga leppima alluva staatusega.2

Putini ajal said Venemaal vahetuks vägivalla teostajateks jõustruktuurid, mis allusid otseselt Putinile kui presidendile. Vahepeal unustatud praktika kasutada arreteerimist ja formaalseid kohtuprotsesse, et klaarida arveid võimudele ebasobivate isikutega, oli taas jõus. Reiderlus ehk jõustruktuuride abiga võõra vara omastamine ja vara seaduslike omanike kõrvaldamine, sisuliselt ühiskonna vara vägivaldne ümberjagamine, muutus pärast Jukose protsessi tavaliseks praktikaks. Spetsialistide arvates kannab iga kolmas vang Venemaal karistust majanduskuritegude pärast. Tegelikult on need inimesed, kelle isiklik äri on kas hävitatud või neilt lihtsalt ära võetud. See, et Venemaal on siiamaani kasutusel väljend telefoniõigus, mis tähendab täitevvõimu otsest kohtu kui viimase instantsi mõjutamist, et seadustada jõumeetoditega saavutatud eeluurimise tulemused, näitab, et see praktika pole Venemaal kuhugi kadunud.

Võimude sellise tegutsemise esimesse nn riskirühma kuuluvad loomulikult suurärimehed, kes teenisid oma varanduse ja saavutasid mõjuvõimu 1990. aastatel. Nende käes on Venemaa maavarad ja nende tootmisbaas. Jeltsini ajastu privatiseerimine jäi suure osa rahva silmis seadustamata. Nii on oligarhid kogu oma mõjukuse ja varandusega paratamatult siiani riigi ja võimu pantvangid. Küsimus on vaid selles, kas riik ja võim tahavad seda status quo’d rikkuda ja olukorda oma huvides ära kasutada. Jeltsin hoidus omal ajal sellisest sammust, ilmselt mingitel isiklikel põhjustel. Putin aga ei kõhelnud ja tuletas sellega suurärimeestele meelde, et riik on kõikvõimas. Ja nad kõik mõistsid Putinit kohe.

Prokuratuuri ilmus uus ja huvitav isik, kes sai uue sajandi esimesel kümnendil kuulsaks kui oligarhide killer – keegi Salavat Karimov, Venemaa peaprokuratuuri eriti tähtsate asjade uurija, kes toodi selleks tööks Baškiiriast spetsiaalselt kohale. Praegu on ta märksa tagasihoidlikumas ametis või vähemalt on tema ametinimetuseks Venemaa peaprokuröri Juri Tšaika nõunik. Kuid ta istub oma endises kabinetis ja tema käsutuses on auto koos juhiga. Venemaal on need isiku võimu ja mõju tähistavad sümbolid.

See oli Karimov, kes menetles telemagnaat Vladimir Gussinski, Venemaa suurima eratelekanali NTV omaniku kriminaalasja. Praegu on NTV kanal Gazpromi omanduses, Gussinski aga kirjutas erinevalt Hodorkovskist pärast mõnda päeva vanglakambris alla kõikidele nõutud paberitele ja lahkus kiiresti Venemaalt. Muuseas, Hodorkovski oli üks neist ärimeestest, kes kirjutas alla Gussinski vabastamist nõudvale kirjale. Teinegi huvitav asjaolu – just Gussinski oli see, kes vanglast vabanedes teatas, et kuuldavasti on ettevalmistamisel võimude suurem rünnak oligarhide, sealhulgas mõne Jukose juhtfiguuri vastu. Tal oli kahjuks õigus.

Karimov oli ka see, kes menetles endise Venemaa teedeministri ja 2000. aastal Putiniga presidenditooli pärast konkureerinud Nikolai Aksenenko kriminaalasja. Endine minister suri vähki. Enne surma hoiti teda koduarestis ja ei lubatud isegi ravile. Kui tal lubati siiski lõpuks Šveitsi sõita (räägitakse, et selleks pidi Jeltsin asjasse sekkuma), siis oli juba hilja.

Ikka seesama Karimov viis ka läbi Jakov Goldovski, naftafirma Sibur omaniku kriminaalasja uurimist. Goldovski arreteeriti 2002. aastal otse Gazpromi peahoones. Ta loobus oma firma juhi ametikohast ja andis firma Gazpromile üle. Pärast seda vabastati ta vanglast ja ta sõitis ära Austriasse.

Karimovi menetluses oli ka kriminaalasi Putini „isakese ja looja“ suhtes, kellest sai hiljem Putini äge vastane. Selleks oli Boriss Berezovski, keda süüdistati Venemaa autoettevõtte VAZ-i rahade varguses. Selle kriminaalasja uurimine andis Venemaa võimudele seadusliku aluse nõuda Suurbritannialt, et seal eksiilis elav Berezovski välja antaks. Peab aga ütlema, et kuni tänase päevani ei ole Venemaale välja antud ühtegi sealt poliitilistel põhjustel lahkunud suurärimeest.

Ning lõpetuseks – pole imestada, et just Karimov oli see, kes kirjutas alla Hodorkovski ja Lebedevi esimese ja ka teise kriminaalasja süüdistuskokkuvõttele. Kuni 2007. aastani figureerivad Karimovi allkirjad pea kõikidel ametlikel dokumentidel, mis puudutavad nende kahe kriminaalasju. Tema oli see mees, kes juhtis Hodorkovski ja Lebedi esimesel ja teisel protsessil peaaegu kõikide riiklike süüdistajate tegevust. Mulle on kinnitatud, et Karimov sai otseseid juhiseid Venemaa tähtsuselt (mõjuvõimult, mitte ametikohalt) kolmandalt mehelt Igor Setšinilt.

51-aastane Setšin3 töötas varem Mosambiigis sõjaväetõlgina. Hariduselt on ta filoloog-romanist, kes spetsialiseerus portugali ja prantsuse keelele. Alates kohtumisest Putiniga 1990. aastal on nad lahutamatud. Nad töötasid koos Peterburi linnavalitsuses ja hiljem siirdusid koos edasi Moskvasse. Putini ajal töötas Setšin presidendi administratsiooni juhi asetäitja ja presidendi abi ametikohal. Aastatel, mil Putin oli peaminister, jäi Setšin tema paremaks käeks, olles peaministri asetäitja, kelle kureerida oli muuseas ka riigi energeetikatööstus. Kuni 2003. aastani oli Setšin Putini lähikonnas küll tugev, aga alati varjus olev figuur. Tema nimi sai tuntuks seoses Jukose kriminaalasjaga. Just Setšinit peetakse kogu selle afääri organisaatoriks ja vahetuks kuraatoriks. Ise püüab ta seda teemat igati vältida ja ei anna selle kohta mingeid avalikke kommentaare. Vaid ühel korral, andes intervjuud Financial Timesile ja vastates küsimusele Hodorkovski kriminaalasja poliitiliste tausta kohta, viitas Setšin oma vastuses prokuratuurile kui viimase tõe allikale, mitte kohtule, kust oleks loogiline oodata vastuseid kõikidele asjasse puutuvatele küsimustele. Ei lugenud seegi, et samal ajal arutas Hodorkovski süüasja juba kohus. Ta ütles järgmist: „Kui oleksin teie asemel, läheksin prokuröride juurde ja paluksin neil näidata kriminaalasja materjale. Te saaksite oma küsimustele absoluutselt täpse ja selge vastuse.“ 4

Minu jaoks on selge, et de facto läks kogu Hodorkovski äri just Setšini kontrolli alla.

Hodorkovski lugu meenutab oma saladuslikkuses üha enam meest raudses maskis. Mõlemas loos on võtmeteemaks kõrgemalt tulnud korraldus, et asi peab olema täielikult salastatud. Iga kord, kui Hodorkovski nimi kusagil esile kerkib, ei suuda Putin oma ärritust varjata ja isegi ei ürita erapooletu näida. Võimalik, et ta usub siiralt tol saatuslikul 2003. aastal oma aja tuntuima PR-tegelase Stanislav Belkovski lendu lastud kuulujuttu, et oligarhid plaanisid Putini-vastast vandenõud ja peamine vandenõulane oma kolleegide-oligarhide toel oli Hodorkovski. Ning et suur plaan oli ära osta Vene parlament ning kohalikud võimuorganid ja panna sel teel toime riigipööre. Kummaline, et keegi ei pidanud absurdseks mõtet, et kogu Venemaa võimustruktuur on täies koosseisus müüdav. Selline kuulujutu aluseks olev idee on algusest peale absurd, kuid see absurd kestab.

Kuigi Putinil on juriidiline haridus, lubab järjekordselt tagasi valitud president endale ikka ja jälle voli vihjata, nagu oleks Hodorkovskil mingi osalus tapmistes, milles teda pole kunagi isegi süüdistatud. Seejuures teatas Putin Hodorkovski teise kohtuprotsessi ajal ajalehele Kommersant antud intervjuus malbelt, et ta ei tea üldse midagi käimasolevast teisest kohtuasjast.5 Vaid kümme päeva hiljem, kui ta kohtus Vene välismaiste politoloogidega, oli tema intonatsioon täiesti teine. Adam Mihnik, kes küsis Putinilt Hodorkovski saatuse kohta, jutustas pärast seda kohtumist: „Mind hämmastas, kuidas tema nägu muutus pärast mu küsimust – see lõi lausa punetama. Ta hakkas kirglikul toonil seletama: „Hodorkovski valvešeff tappis inimesi! Ei ole võimalik, et Hodorkovski ei teadnud sellest midagi! Ega me lapsed ei ole!“ Enne minu küsimust oli Putin suurepärases vormis, täiesti rahulik ja vaimukas. Kuid minu küsimuse peale muutus ta väga kalgiks ja samas emotsionaalseks – oli selge, et see teema puudutab teda isiklikult.“6 Venemaal, kus ükski Putini välja öeldud sõna ei jää kellelgi kuulmata, saab selliseid väljaütlemisi (eriti kui need pole esmakordsed) tõlgendada vaid kui tema sekkumist käimasolevasse kohtuprotsessi. Aleksei Pitšugini, sellesama „valvešefi” kohtuasjast, kes mõisteti väga kaheldavatel asjaoludel süüdi osaluse eest inimeste kadumises ja tapmistes ja kes kannab eluaegset vanglakaristust, teab veel vähem inimesi kui on neid, kes teavad Hodorkovski kohtuasja. Seda imelikum on, et rääkides kogu maailma ees Hodorkovskist, kasutab Putin oma sõnade katteks vägagi oskusklikult selle kriminaalasja materjale ja teavet.

Kogu selles loos on midagi sügavalt isiklikku, seepärast pole ei minul ega paljudel teistel vaatlejatel kahtlust, et Hodorkovski on Putini isiklik vang. Või teisiti öeldes: ta on Putini juhitud jõustruktuuride isiklik vang.

Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev viibivad trellide taga alates 2003. aastast. Selle aja jooksul on nende lapsed suureks kasvanud, Hodorkovskil on juba ka lapselaps. Platon Lebedevi noorem tütar veetis kaks nädalat arreteerituna arestikambris. Lebedevi tütrel on kahest abielust neli last, nagu ka Hodorkovskil. Hodorkovski nooremad lapsed, poegadest kaksikud, olid siis nelja-aastased, kui isa arreteeriti. Kaksikute Glebi ja Ilja jaoks pole nende isa mingi oligarh, vaid lihtsalt vang.

Hodorkovski ja Lebedev viibisid enam kui kaheksa-aastasest karistusest, mis neile esimese kohtuotsusega mõisteti, üle aasta laagris. See tähendab, et nad ei olnud vangla kambris, vaid spetsiaalses süüdimõistetud kurjategijatele mõeldud tsoonis. Karistuse said nad kelmuse ja maksudest kõrvalehoidmise eest. 2011. aasta juunikuus tehtud teise kohtuotsuse alusel viibivad nad taas laagris. Võimud nõuavad, et Hodorkovski ja Lebedev tasuksid ära neilt kohtuotsusega välja mõistetud summa – 17 miljardit rubla. Seda olukorras, kus samaaegselt nende süüdimõistmisega lõpetati ja hävitati nende firma Jukos.

Jukose vastu esitatud nõuete kogusumma aastate 2000–2003 eest koos trahvide ja viivistega moodustab kokku 582 miljardit rubla. Kui siia lisada veel tütarfirmade vastu esitatud pretensioonid, siis on nõuete kogusumma 703 miljardit rubla. Selle aja valuutakursse arvestades on seda üle 25 miljardi dollari. Seejuures moodustasid Jukose 2002. aasta maksekohustused – maksud, trahvid ja viivised – kokku 111 % kogu firma üldkasumist. Jukose andmetel ületasid ka 2004. aastal firma vastu esitatud nõuded oma kogusummas firma kasumi. Sellised tohutud summad on seletatavad vaid ülikõrgete trahvimääradega, mida kohaldati Hodorkovski ettevõtete suhtes. Kui tavaliselt moodustas trahv 20 % võlgu jäänud summast, siis Hodorkovski ettevõtetele oli trahvimäär 40 % võla põhisummast. Need hingematvalt summad on suurimad trahvid ja viivised kogu Venemaa ajaloos.

Hodorkovski ja Lebedevi kohtuotsus esimeses kriminaalasjas tehti 31. mail 2005. aastal. Ilmselt selleks, et kohtualustele veelgi valusamalt kätte maksta, teatas president Putin 2004. aasta juunis, et Jukost ei hävitata. Kuid juba samal aasta 24. juulil teatati ettevõtte Juganskneftgaz (JNG), kogu Jukose keskse pärli sundmüügist. Teade ilmus veel enne, kui JNG vastu algatati pankrotimenetlus. Jukose keskne ettevõte läks üle firmale Rosneft, mille direktorite nõukogu eesotsas oli mõistagi seesama Igor Setšin.7

Pankrotimenetlus algas hiljem, 2006. aastal, kui Jukose varad ületasid veel firmalt nõutavate maksete koguväärtust. See fakt on tõendatud Venemaa kohtute otsustega ning muudab kogu Jukose suhtes algatatud pankrotimenetluse ebaseaduslikuks. Kuid Kreml tahtis võimalikult kiiremini kaotata Jukose nime ajaloost, inimeste mälust ja ajakirjandusest. Kiiruga püüti lahti saada ka Jukose nimest firma toodangul. Näiteks kustutati Juganskis Jukose nimi kõikidelt stendidelt, võeti maha selle nimega reklaamid, vahetati välja isegi töötajate tööriietus ja reklaamtahvlitel kirjutati Jukos üle nimega Rosneft. Tegutsemise seaduslikkust ei määranud enam mitte kohtuotsused, vaid Kreml Putini isikus.

Isegi kõrvalistel ja Hodorkovskisse mitte just heatahtlikult suhtuvatel vaatlejatel tekkisid kahtlused: kas tõesti on kogu probleem vaid maksudest hoidumises. Või on antud juhul tegemist poliitilise küsimusega, mis väljendub majanduse kaudu? Lõppude lõpuks oli ju teada, et riik kontrollib Jukost mitu korda aastas ja kõik on alati korras olnud. Kust siis äkki need miljardid maksmata makse? Ning miks pole karistatud maksuametnikke, kes tegid väga halba tööd või võltsisid otseselt riigile Jukose kohta esitatud andmeid? Kui riik tahab tõepoolest firmalt oma saamata jäänud maksud kätte saada, siis on ju puhas rumalus see tulus ja töötav firma põhja lasta olukorras, kus nafta hind maailmas üha tõuseb? Täiesti mõttetu on sisse nõuda saamata jäänud makse, võttes firmalt ära selle kõige väärtuslikumad ettevõtted, samas kui need saaks kätte firma teiste aktivate arvel ja kui firma pangaarvetel on piisavalt raha, et tasuda võlgnevused. Küsimus ongi selles, kas antud juhul on tegemist üldse maksuvõlgadega? Kui selgub, et asi pole maksmata maksudes, vaid ainsaks sooviks on vabaneda omanikest ja saada enda kätte nende vara, siis jah – omanikud tuleb peita vanglasse, neilt on vaja sisse nõuda määratuid summasid, neilt on vaja võõrandada nende ettevõtete parim osa, lammutades terve ettevõte osadeks ja jagades tükid omade vahel ära. Kui plaan on kellestki lahti saada, et tema vara omastada, siis ei ole vaja firmat natsionaliseerida (riik oleks siis kohustatud omanikele nende kahju hüvitama). Parem on jagada firma laiali „füüsilistele isikutele, kes on töötanud juba palju aastaid energeetikavaldkonnas“, nagu kommenteeris JNG omanike vahetust Putin ise oma 2004. aasta Saksamaa visiidi ajal. Putin valetas avalikult, sest varifirmade kaudu liikus Jukosest järele jäänud vara tegelikult riigiettevõtte Rosneft omandusse. Kuid tema sõnades oli ka oma tõde: osutus, et Jukose varad läksid tõepoolest ühe Putinile lähedase „füüsilise isiku“ kätte. Ja see isik oli Igor Setšin.

Lääs ei teinud kogu sellest loost suuremat numbrit. Putin vaigistas kiiresti vene ettevõtjate küllalt hädised hääled, kes püüdsid oma kolleegi kaitseks midagi öelda. Pärast kutsus ta aga välisinvestorid enda juurde ja rahustas neid: kõik, mis toimus Hodorkovskiga, on üksik ja erandlik vahejuhtum. Stockholmi üleminekumajanduse instituudi direktor Erik Berglöf väljendas lääne üldist reaktsiooni Hodorkovski ja Lebedevi kohtuasjale küllalt täpselt: „Rahvusvahelised äriringkonnad võtsid üllatavalt kiiresti omaks Hodorkovski kohtuasja Venemaa pakutud versiooni. Jah, nad pole ehk vaimustuses sellest, kuidas kogu protsess toimus, kuid nad olid nõus väitega, et Hodorkovski isikus on tegemist kurjategijaga. Oleme harjunud, et inimesed muudavad oma arvamusi, kuid see, millise kiirusega see antud juhul toimus, oli tõeliselt üllatav. See on pragmatism selle kõige kontsentreeritumal kujul… Arvan, et edaspidi ei püüa lääne ärimehed Venemaal asju ajada mitte era-, vaid riiklike struktuuridega, seda esmaselt just maavaradega tegelevas tööstuses. Pealegi me näeme, kuidas Venemaa valitsus tahab saada selles sfääris ise kõige suuremaks mänguriks. Neis tingimustes on täiesti mõistetav, miks lääne firmad on oma äriplaanides üha enam orienteeritud suhetele just Vene riigiga.”8

Kuna Jukos avalikustas 2002. aastal firma omanikeringi, siis on isikud, kes oma varadest ilma jäid, avalikkusele nimeliselt teada. Suurem osa aktsiaid kuulus Menatepi aktsionäridele, kelleks olid seitse füüsilist isikut: Mihhail Hodorkovski (59,5 % aktsiatest), Leonid Nevzlin (8 %), Platon Lebedev (7 %), Vladimir Dubov (7 %), Mihhail Brudno (7 %) ja Vassili Šahnovski (7 %). Ma mäletan seda nimekirja ja selles märgitud osalusi väga hästi, sest see sensatsiooniline nimekiri trükiti ära ajalehes Kommersant, kus ma tol ajal töötasin. Mitte ükski sellisel tasemel suurfirma polnud tol ajal end sedavõrd avanud. Tõsi, keegi jäi oma 4,5 %-ga ka tundmatuks osanikuks, sest nende protsentide taha polnud märgitud aktsiate omaniku nime. Hiljem sain teada, et selleks tundmatuks oli Aleksei Golubovitš, kes lahkus firmast 2001. aastal, kuid jäi firma aktsionäriks edasi.

Aktsionäride saatus kujunes omapärasteks. Kaks neist on vangistuses: Hodorkovski ja Lebedev. Neli on lahkunud välismaale. Nad kooskõlastasid oma lahkumise Hodorkovskiga, mõned veel enne mehe arreteerimist, teised hiljem. Ilmselt lootis Hodorkovski, et kuigi omanikud olid välismaal, suudab ta oma firmat ja omanike kontrolli firma üle säilitada. Golubovitš oli aktsionäridest ainus, kes nõustus Hodorkovski vastu tunnistusi andma.

Seoses Jukose kriminaalasjaga jälitas ja jälitab praegugi Venemaa peaprokuratuur umbes 60 inimest (kellest mõned töötasid Jukoses, mõned aga mitte). Sealhulgas on tagaotsitavateks kuulutatud kõik aktsionärid peale Golubovitši, kes elab Venemaal rahulikult edasi ja tegeleb oma äriga.

Pärast süüdimõistmist saadeti Platon Lebedev Jamal-Neenetsi rahvusringkonna Harpi aleviku kolooniasse. See asub Lääne-Siberis, 60 kilomeetrit polaarjoonest põhjas. Talv kestab seal kaheksa kuud ja külma on siis kuni 59 kraadi. Suvel on sooja kuni 30 kraadi.

Hodorkovski saadeti Krasnokamenskisse. See asub Baikali järve taga Ida-Siberis, kust Hiina piirini jääb 90 kilomeetrit. Piirkonna administratiivse keskuse Tšita linnani on sealt 600 kilomeetrit. Lend Moskvast Tšitasse kestab kuus tundi. Praeguse Krasnokamenski koloonia lähedal avastati 1960. aastatel rikkalikud uraanikohad. Uraani tootmine ja töötlemine, mis on tervisele väga kahjulik, vajas tööjõudu. Nii loodigi sinna koloonia, kus kandsid oma karistust vangid, kelle elu polnud punast krossigi väärt. Nüüdisajal enam kaevanduses vange ei kasutata – uraani kaevandamine on konserveeritud. Samas on välja kaevatud maak endiselt lahtine ja samas kõrval seisavad uraani transportimise vagunid, millelt võib lugeda „Ettevaatust, radioaktiivne!“ Uraani kaevandamine maa all jätkub. Ja koloonia on oma endises asukohas. Seal kannavad oma karistust enamasti vargad ja karistusaeg on kolm kuni viis aastat.

Välja arvatud aasta ja üheksa kuud, mil Hodorkovski ja Lebedev viibisid koloonias, on nad ülejäänud karistust kandnud vanglas (seisuga jaanuar 2012). Kokku on nad vanglakambris olnud üle kuue aasta. Alguses hoiti neid Moskvas, siis Tšitas, siis aga taas Moskvas Matrosskaja Tišinas. Nad olid vangla eri korpustes ja palju raskemates tingimustes kui koloonias. Hodorkovski pole tahtnud oma vanglaelust ja sealsetest tingimustest pikemalt rääkida.

MBH: Siin, eeluurimisisolaatoris nr 99/1, on meie olme lausa šokolaad võrreldes Tšita kolooniaga, kuhu meile Platoniga ehitati spetsiaalne vanglablokk.

Meid on kambris praegu kolm inimest. Tavaliselt oleme neljakesi. Kambri suurus on 16–18 ruutmeetrit. Sanitaarsõlm on eraldatud seinaga, mis ei ulatu kambri laeni ja millel pole ust. Ukse asemel on lihtsalt riidest kardin. Sanitaarsõlmes on tualettpott ning kraanikauss sooja ja külma veega. Kogu sisustus on küllaltki uus ja puhas. Meil on väike televiisor, vana, aga hea külmkapp ja isegi ventilaator. Kambris on kokku neli metallist kahekorruselist voodikohta. Kambri aken on läbipaistmatu kilega üle kleebitud ja trellid on nii seeskui väljaspool akent. Õhuaken on avatav. Dušši alla saame kord nädalas. Kõik on ümberringi puhas, ka voodipesu, mida vahetatakse regulaarselt, kuid mis on tegelikult juba päris vana.

Kord kuus saame poes käia. Üldjoontes on seal kõik vajalik olemas: piim, keefir, hapukoor, õunad, porgandid, apelsinid jms. Teiste vanglate poed on parema varustusega, kuna seal on rohkem kliente ja rohkem ostuhuvilisi. Saame kodustelt pakke, kuid midagi väärtuslikku pole lubatud pakkides saata – kui seal ka on midagi väärtuslikku vangile, siis on pakk enne kätteandmist korralikult juba läbi tuhnitud ja kõik väärtuslik ära võetud. Kuid me elame siin koduste pakkide ootuses, sest need on meile väga vajalikud.

Kui mind kohtusse viiakse, siis ma tavaliselt ei söö enne midagi, sest muidu tuleb kohtusaalis uni peale. Söön õhtul. Jalutuskäigule lubatakse kaks korda nädalas üks tund korraga (siis peame tagasi kohtusaalis olema). Jalutamiskoht on meie vanglakorpuse katusel. Kuid see on katusealune ja taevast ei näe ma ka jalutamise ajal. Kahjuks. Kogu aeg mängib raadio, kust tuleb vaheldumisi idiootset poppi ja loetakse ette „kuulajate kirju“.

Tööd lubatakse teha, kuid informatsiooni hankimine on suur probleem.

Telefonid kambrites häirivad vangla ametnikke märksa enam kui see, et me kasutame tualetis Putini piltidega ajalehti. Tean seda (mitte omaenese) kogemusest.

Läbiotsimised toimuvad iga päev. Nii kinnipeetavad kui kambrid otsitakse läbi. Kõik toimub viisakalt, kuid väga põhjalikult. Võin öelda, et see on igati eeskujulik vangla.

Minule survet ei avaldata ja see pole siin üldiselt kombeks. Kui kedagi on vaja kuidagi mõjutada, siis viiakse kinnipeetav mujale. Tagasi tuuakse siis, kui kinnipeetaval on sinikad juba kadunud. Tean näiteid selle kohta.

Öösiti põleb kambris valgus.

Vangla antav toit on puhas rämps. Ma ei kahtle, et selles on piisavalt rasva ja süsivesikuid, kuid valmistamise tase… Sööme vanglatoitu harva, oleme pirtsakad vanglalobi suhtes. Kuid laagris tuli elada vaid sellestsamast vanglalobist, ja polnud häda midagi. Laagris olime palju värskes õhus ja seal käis see lobi küll. Siin kambris istudes oleks üksnes sellest toidust raske ära elada.

Teine Hodorkovski ja Lebedevi kohtuprotsess algas 3. märtsil 2009. aastal. Sel korral püüti avalikul, kõigile avatud kohtuprotsessil neile selgeks teha, et moodustanud „kuritegeliku grupi“, varastasid nad ajavahemikul 1998–2003 iseendalt 350 miljonit tonni naftat. Nad ise aga püüdsid pärast seda, kui olid 188 köidet toimiku materjale läbi uurinud, aru saada ja mõista, kuidas eeluurimise läbiviijad seda iseendalt varastamist ette kujutavad.

Selliseid süüdistusi on küllalt raske arukaks pidada. Võrdluseks: Venemaa kogu 2001. aasta naftatoodang oli 341 miljonit tonni. Kui liita kokku süüdistuses toodud ajavahemikul Jukose ja selle tütarfirmade toodetud naftakogused, siis on tulemuseks 345,44 miljonit tonni. Kui lähtuda uurijate loogikast, siis varastasid kohtualused ära kogu omaenese firma viie aasta nafta ja veel natuke peale selle. Rahalises väljenduses tähendab see, et nad varastasid ära kogu neile endile kuulunud firma kasumi. 2003. aastal sai Jukosest Venemaa suurim naftaettevõte, kes tootis tol aastal 80,75 miljonit tonni naftat. See on umbes 20 % kogu Venemaal samal ajal toodetud naftast. Eeluurimismaterjalidest selgub aga, et Hodorkovski ja Lebedev varastasid sel aastal ära 20 % kogu Venemaa naftatoodangust, jäädes kõikidele ümbritsevatele inimestele ja isegi Venemaa valitsusele märkamatuks. Seejuures varastasid nad ära omaenese nafta! Üks kahest: kas valitsuses istuvad ehtsad idioodid või istuvad ehtsad idioodid prokuratuuris. Isegi kõige julgemates fantaasiates ei ole kuidagi võimalik füüsiliselt ära varastada 350 miljonit tonni naftat ja pole võimalik, et firma saaks samal ajal teenida sellesama nafta müügist veel kasumit ning maksta välja dividende. Ja seda kõike audiitorite ning maksuametnike valvsa pilgu all.

Ja kui saakski kuidagi uusi süüdistusi arukaks ja kuidagigi põhjendatuks pidada, siis muudaks nende alusel tehtud kohtuotsus automaatselt tühiseks esimese kohtuotsuse, mille järgi kohtualustel on karistus juba täies mahus ära kantud. Sest juhul, kui süüdistatavad tõesti iseendalt kogu nafta nii meisterlikult ära varastasid, siis mille pealt üldse need miljardid dollarid maksmata maksud kokku arvestati? Mille eest nad üldse vanglas istusid? Teise kriminaalasja süüdistus on otseses vasturääkivuses esimesega ning lisaks on see vastuolus Venemaa ametliku positsiooniga Strasbourgis (Jukos versus Vene föderatsioon).

„Süüdistuse aluseks olev konstruktsioon on järgmine: kui esimese kohtuotsusega mõisteti kohtualustele maksmata maksude eest küllalt karmid karistused, siis on loomulik, et äritegevus, millelt maksud maksmata jäeti, oli riigi silmis igati seaduslik ja sellist äritegevust ei saa vaadelda kui riisumist, vargust vms.“9 Sellise täiesti loogilise järelduse asjade seisust tegi Venemaa töösturite ja ettevõtjate liidu esimees Aleksander Šohin.

Hodorkovski ja Lebedevi vahistamise ajal peaministriks olnud Mihhail Kasjanov, kes oli 2010. aasta protsessil tunnistajaks, märkis pärast kohtusaalist väljumist, et süüdistus 350 miljoni tonni nafta varastamises on absurdne: „Nad tegelevad mõnitamisega, kui sunnivad inimesi sellist absurdi tõsiselt võtma.“ Jukose direktorite nõukogu esimees, kahel korral Venemaa keskpanga juhiametis olnud Viktor Geraštšenko nimetas asju otsesõnu „puhtaks jamaks“. Ei endine majandusliku arengu minister, praegune riikliku hoiupanga president ja esindaja German Gref ega ka endine valitsuse esimehe asetäitja ning hilisem tööstus- ja kaubandusminister (kuni 31. jaanuarini 2011) Viktor Hristenko, kes olid Hodorkovski kaitsjate nõudel tunnistajatena kohtusse kutsutud, polnud kunagi midagi kuulnud sellest, nagu oleks Venemaal 350 miljonit tonni naftat kaduma läinud. Kohtunik Viktor Danilkin keeldus samas kohtusse kutsumast ja tunnistajatena üle kuulamast peaminister Vladimir Putinit, tema asetäitjat Igor Setšinit ja rahandusministrit Aleksei Kudrinit, kuigi kohtu all olev Hodorkovski suhtles vaidlusalustes küsimustes nende isikutega otse ja isiklikult palju kordi.

See, kuidas Hodorkovski ja Lebedevi vastu algatatakse üha uusi kriminaalasju, ei sõltu mingite uute asjaolude ilmnemisest uurimise käigus ega eeluurimise loogikast, mis uurijatel ilmselgelt üldse puudub. Kui ka juhtuks ime ja kõik süüdistused 350 miljoni tonni nafta varastamises langeksid ära, siis ilmuks välja mingi järgmine, ilmselt mitte vähem eksootiline lugu ja alustataks uut uurimist.

Minu arvates sõltub nende kahe ärimehe saatus sisuliselt ühest ja väga lihtsast asjaolust: kas Putin hakkab uskuma, et kui Hodorkovski ja Lebedev on vabaduses, siis ei ohusta nad kuidagi neid isikuid, kes andsid nende vahistamiskäsu, ega ka neid, kes omandasid Jukose varad. Tegelikult on need ühed ja samad isikud. Panused on selles mängus kõrged. Riiklik ettevõte Rosneft, kelle bilanssi läksid üle Jukose kõige tulusamad aktivad, tõusis hetkega keskpärasest firmast Venemaa turuliidriks. Võrrelge ise: aastatel 1998–2003 kasvas ettevõtte naftatoodang 12,5–19,6 miljoni tonnini aastas. 2005. aastal aga suutis sama firma äkki toota tervelt 74,6 miljonit tonni naftat. Mis siis õieti juhtus 2004. aastal? Juhtus see, et Rosneft sai enda valdusesse endise Jukose ettevõtte Juganskneftgaz. 2008. aasta maikuus ajalehele Sunday Times antud intervjuus nimetas Hodorkovski Rosnefti direktorite nõukogu esimeest Igor Setšinit otsesõnu Jukose ja selle omanike hävitamise organiseerijaks: „Tema oli see, kes ahnusest ajendatuna organiseeris esimese kriminaalasja minu vastu. Teise kriminaalasja organiseeris ta aga juba oma suurest hirmust.“

2011. aasta lõpul esitas Venemaa presidendi juures tegutsev inimõiguste nõukogu Hodorkovski ja Lebedevi teise kriminaalasja kohta sõltumatu ekspertiisi tulemused. Ekspertiis soovitas president Medvedevil algatada kriminaalasja uus läbivaatamine. Ekspertiis põhjendas oma järeldust kriminaalasja algatamiseks õiguslike aluste puudumise, süütuse presumptsiooni põhimõtte rikkumise ja kohtu süüdistava hoiakuga kohtualuste suhtes.

Huvitaval kombel langeb Hodorkovski tagakiusamine otseselt kokku muudatustega Venemaa poliitilises elus. 2003. aastal, kui toimusid valimised, sattus Hodorkovski vahistamine just valimiseelsele ajale ja tõstis Putini reitinguid, kuna vene rahvas ei armasta rikkureid. Putin lõikas kasu ka sellest, et tagas Hodorkovski vahistamisega endale äriringkondade lojaalsuse ja andis ühtlasi löögi opositsioonilistele demokraatlikele liikumistele, sest pärast Hodorkovski vahistamist põgenesid opositsiooni juurest kõik seni opositsiooni spondeerinud ärimehed. Piisas vaid Hodorkovski nime nimetamisest, kui nad juba põgenesid nagu katku eest.

Uued süüdistused esitati Hodorkovskile ja Lebedevile 2007. aastal – taas valimiste eel, mis toimusid 2008. aastal. Lisaks teadsid võimud suurepäraselt, et mõlema kohtualuse karistus, mis neile esimese kohtuotsusega mõisteti, lõppeb 2011. aastal. Kuid 2011 oli 2012. aasta presidendi valimistele eelnev aasta. Seejuures valiti uus president juba pikemaks ajaks – kuueks aastaks. Teine kohtuprotsess Hodorkovski ja Lebedevi üle algas 2009. aastal.

Mulle on päris selge, et Putin nägi Hodorkovskis just poliitilist vastast. Hodorkovski oleks vanglast vabanenud just enne presidendivalimisi ja seepärast oli võimul vaja tema suhtes algatada uus kriminaalasi. Süüdistuse absurdsus oli seejuures teisejärguline. Esmatähtis oli Hodorkovskit vanglas hoida. Kas igavesti? Võimalik. Minu arvates vähemalt senikaua, kui Putin võimul on. Pakun, et enne Hodorkovski vabastamist saab teoks ka Rosnefti erastamine.

Selleks et hoida Hodorkovskit isolatsioonis ka pärast tema karistusaja lõppemist 2011. aasta oktoobris, oli vaja uut kohtuotsust. Seega oli vaja algatada uus kriminaalasi. The show must go on!

Uue süüdistuse absurdsus määras ära ka kogu uue protsessi absurdsuse ja tingis kohati isegi mõnede süüdistajate ebaadekvaatse käitumise. Süüdistajate kõige suurem probleem protsessi käigus ei olnud see, et nad ei saanud eriti ise ka aru kriminaalasja materjalidest, mille nad olid algatanud. Nad ei saanud tegelikult aru palju olulisemast küsimusest: milles nad õieti neid nn naftaparuneid süüdistavad. Kui kohtualused olid oma seitsme vangla-aasta jooksul jõudnud saada suurepäraseks juristiks, siis uurijad ei suutnud ikka kuidagi mõista, mille poolest erineb puuraugust välja voolav toornafta sellest naftast, mida hiljem müüma hakatakse; kellele kuulub nafta siis, kui see voolab mööda riigi omanduses oleva Transnefti torujuhet; kuidas üldse kujuneb nafta hind ja kui palju maksis nafta uuritaval ajavahemikul Venemaa siseturul ja kui palju välismaa turgudel. Ning lõppude lõpuks: miks Venemaal on teine nafta hind kui Rotterdamis? Kuid just hinnaerinevused naftaturgudel olid kõikide süüdistuste sisuks. Samas, kui küsida süüdistajatelt väga lihtne küsimus: kas nad tahavad maksta 1 liitri bensiini eest 1 euro, nagu Venemaal praegu makstakse, või tahavad nad maksta ligi 2 eurot, nagu makstakse Euroopas, siis on nad siiralt üllatunud: „Aga mis see üldse asjasse puutub?“ Täiesti absurdne kurioosum: prokurörid süüdistavad tegudes, millest nad ise aru ei saa, inimesi, kes on sellel alal professionaalid. Pole siis imestada, et selline süüdistamine ei õnnestu neil kuigi hästi.

Kohati muutus kogu protsess lausa naeruväärseks: prokurör nimelt arvas siiralt, et ingliskeelse sõna oil asemel on dokumendil kirjutatud number 011 ja et selline tekstis oleva sõna asendamine numbritega tähendab, et numbri 011 taga on mingi ebatsensuurne väljend. Seesama prokurör hakkas ka vaidlema professionaaliga, kes oli sunnitud talle otse protsessil pidama terve loengu naftast, nafta hinna kujunemisest, naftat tootva firma seesmisest integratsioonist ning nafta tootmise ja transportimise tehnoloogiast. Prokurörile mõeldud loeng oli nii selge, et isegi saalis istuvad ja protsessi pealt kuulavad tavalised inimesed hakkasid aru saama nafta tootmise tehnoloogilistest ja raamatupidamislikest nüanssidest. Mida tegi selles olukorras prokurör Lahtin, süüdistuse peamine esindaja? Ta käitus nagu koolipoiss, kes pole viitsinud tunniks õppida: ta kaitses end agressiivselt. Teisisõnu, ta tõstis häält, väljendus matslikult, solvas ja taandas advokaatide välja kutsutud spetsialiste, süüdistades neid ebapädevuses, omakasupüüdlikkuses või valdkonna ja kriminaalasja materjalide mittetundmises. Muuseas, eksperdid ei peagi kriminaalasja materjale tervikuna tundma.

Kohtunik Viktor Danilkin aga ei teinud midagi, et prokuröre kohtusaalis korrale kutsuda ja lõpetada ekspertide ning tunnistajate solvamine. Selle asemel pidas ta sageli ja pikalt prokuröridega hoopis nõu. Mida aga tegid ministrid, keda kohus oli siiski nõus tunnistajatena välja kutsuma ja üle kuulama? Vaatamata oma ametnikuhinge kogu pugejalikkusele võimu ees olid nad sunnitud tõtt rääkima ja seega tulid nende tunnistused kasuks kaitsele – Hodorkovskile ja Lebedevile, kes on Putini surmavaenlased. Ja samas tulid nende tunnistused kahjuks süüdistavale poolele, kes esindas protsessis nende samade ametnike leivaisa, Putinit.

„Puhas Kafka,“ lausus mu vene keelt valdav välismaalasest sõbranna, kui ta oli kolm päeva protsessil veetnud. Ta pani suitsu ette ja lisas: „Ikka puhas vene Kafka. Ilmselt Kafka ise rõõmustaks, et tema omal ajal väljamõeldud absurdi saab sel kombel isegi üliabsurdiks arendada.“

See Kafka „Protsess“ vene versioonis kestis kokku kaks aastat. Igal hommikul, välja arvatud kolmapäevad, laupäevad ja pühapäevad, äratati Mihhail Hodorkovski ja Platon Lebedev hommikul kell 6.45 üles, otsiti läbi, pandi spetsiaalsesse masinasse, milles oli kaks pisikest metallkongi – kummagi jaoks üks – ja veeti konvoi saatel Matrosskaja Tišina vanglast Moskva Hamovniki rajooni kohtusse. Hodorkovski ja Lebedevi masinat saatis teine masin, milles istusid vangide konvoeerimiseks loodud eriüksuse Saturn mehed. Rahva seas kutsuti seda üksust pilkenimega „poisid teiselt planeedilt“. Hommikuti jõudsid kohtualused vaevu habet ajada, hommikusöögiks aga ei jäetud üldse aega. Kui Moskvas oli liiklusummik – ja seda juhtus alatihti–, siis võis teekond vanglast kohtumajani kesta mitu tundi. Kui aga vangla autoga oleks teel avarii toimunud, siis oli vangide šanss see oma kitsas metallpuuris üle elada nullilähedane.

Iga päev konvoeeriti vangid vangla autost kohtusaali ja pandi istuma nn akvaariumisse (see on klaasist ja metallist konstruktsioon mõõtmetega 3 x 1,5 x 2 meetrit, mis oli varustatud riivi, luku ja ketiga). Selles veetsid kohtualused suurema osa oma päevast. Vaheaeg tehti lõunasöögiks ja siis, kui protsessi pooled kohtult seda taotlesid. Suurepärane vene näitleja ja režissöör Sergei Jurski, kes tuli mitmel korral kohtusse, vaatas kogu seda lavastatud stseeni oma režissööri pilguga ja lausus: „Ma ei saa rohkem seda kappi vaadata; ma ei talu seda mõnitavat olukorda, mis välistab tegelikult igasuguse kohtupidamise. Kui inimene ei saa vabalt isegi ringi vaadata ja peab rääkima läbi kitsa prao, seejuures ise sügavalt kummargil olles, siis on see lihtsalt koletu ja alandab inimest sügavalt.“

Teise protsessi käigus kohus enam kohtupidamises lõunavaheaega ei teinud. Kogu selle aja kestel ei viibinud kohtualused peaaegu kordagi värskes õhus ega saanud sooja lõunat. Kumbki kohtualune sai akvaariumisse kaasa võtta vaid veepudeli. Hodorkovski näris sageli närimiskummi, et vaigistada kuidagi näljatunnet. Mõnikord hoidis ta pead käte vahel – teda piinasid tugevad peavalud. Arvestades sellist kinnipidamisrežiimi nägid kohtualused minu arvates veel küllalt head välja. Kuigi jah, Platon Lebedev oli märgatavalt kõhnunud (ta põdes omal ajal hepatiiti ja tal oli pidevalt probleeme maksaga). Mõlemad olid näost kahvatud ja vanglakambris veedetud aastate jooksul vanemaks jäänud. Mõlemad tundsid puudust värskest õhust ja päikesest. Kuid kummaski polnud jälgegi allaandmisest. Nad olid alati puhtalt ja korralikult riides, habe aetud. Mõlema mõte oli selge, nad andsid arukaid vastuseid, küsisid teravaid küsimusi, tegid asjakohaseid märkusi ja täpsustusi. Ning mis mõjus kõige enam igaühele, kes neid vaatas – nad olid säilitanud oma huumorimeele.

Kohtualuste pingil istusid kõrgelt haritud suurepärase mäluga intellektuaalid, kes mäletasid peast kriminaaltoimiku materjalide lehekülgi ja valdasid professionaalselt tasemel teemat, millest kohtus jutt käis, alates nafta tootmisest kuni firma rahandustegevuseni. Nende vastas oli neli prokuröri, kes ei küündinud mitte mingis mõttes süüaluste kompetentsuseni. Nad esindasid riiki ja mis parata, et selliste esindajatega nägi riik väga vilets välja. Riiki esindas protsessil ka kohtunik, kelle kohta kõik eranditult teadsid, et just tema on see isik, kelle ülesanne on formaalselt kinnitada kohtualustele mõistetav karistus. Ning et tegelikult mõistavad kohtualustele karistuse teised isikud – need, kes kogu selle asja algatasid ja kellest sõltus otseselt nii prokuröride kui kohtuniku karjäär, palk ja kogu edasine tulevik.

Huvipakkuv on see, et kohtusaali lakke oli kinnitatud kolm videokaamerat. Üheski teises Hamovniki rajooni kohtumaja saalis ma mingeid kaameraid ei näinud. Üks kaamera oli suunatud kohtunikule, teine prokuröridele ja kolmas kohtualustele. Oli ilmne, et kogu protsess salvestati. Aegajalt edastati pilti ka alla saali ajakirjanikele. Pole teada, kes neid salvestisi veel vaatas, kuid see kõik oli nagu Orwelli romaanis „1984“: nii kohtunik, prokurörid kui ka kõik saalis viibijad teadsid kogu aeg, et Suur Vend ei maga ja näeb ning teab kõike. Kaamerad kohtusaalis tuletasid seda vähemalt igaühele kogu aeg meelde.

Hodorkovski ja Lebedevi juhtumit ei peetud piisavalt raskeks kuriteoks, et anda asi üle vandemeeste kohtu menetlusse. Arvestades seda suurt klassiviha, mida vene inimesed tunnevad rikaste vastu ja mis alatasa lipsas ka üle prokuröride huulte, pole põhjust arvata, et vandekohus oleks suutnud oma otsuses objektiivseks jääda. Kuid selge on ka asja teine pool – paljusid vandekohtunikke on märksa raskem mõjutada kui ühtainsat kohtunikku. Kusjuures „mitte piisavalt raskeks” hinnati kuritegu, mille eest Hodorkovskit ja Lebedevi võis maksimumkaristusena ees oodata 22 aastat vanglat. Protsessi ajal muutus seadus „humaansemaks“ ja neid ähvardas maksimumkaristusena 15 aasta pikkune vabaduskaotuslik karistus.

Kogu protsessi tegelik ohtlikkus seisnes selles, et see lõi illusiooni täiesti korrektsest ja sisulisest kohtupidamisest, kuigi reaalselt oli asi sellest väga kaugel. Tõsi on, et kohtusaali võis igaüks otse tänavalt sisse astuda ja kohtuistungit jälgida. Kuid sama tõsi on ka see, et hämmastavalt sageli jäi kohtunik nõusse süüdistajate täiesti mõttelagedate väidetega ja ei vaevunud isegi protsessi käigus tehtud enda otsuseid motiveerima (kohtuniku tavaline vastus mistahes taotlusele oli: „Kohus ei näe selleks seaduslikku alust.“) Sama sageli ignoreeris kohus kaitse advokaatide täiesti loogilisi argumente ja jättis arvestamata kohtualuste saatust kergendavad asjaolud. Näiteks jättis kohtunik tähelepanuta Venemaa presidendi enda parandused seaduses, mis keelas vahi all pidada isikuid, keda süüdistatakse majanduskuritegudes. Muudatus puudutas neid samu paragrahve, mille alusel hoiti eeluurimisisolaatoris Hodorkovskit ja Lebedevi ning mille alusel hoitakse Venemaa vanglates vahi all veel tuhandeid samasuguseid majanduskuritegudes süüdistatavaid ärimehi. Hodorkovski kuulutas iseenda ja kõikide teiste alusetult kinni peetavate ärimeeste õiguste kaitseks välja näljastreigi. Seejuures ei keeldunud ta protsessi jätkamast. President Medvedev ja Venemaa ülemkohtu esimees Vjatšeslav Lebedev kiirustasid sedamaid pressile teada andma, et nad on sündmuste arenguga kohtusaalis igati kursis. Midagi aga ei muutunud ja Hodorkovski lõpetas oma näljastreigi. Kuid selle episoodi kaudu sai kogu maa teada, et presidendi seadusandlusse viidud parandused ei toimi, sest neid lihtsalt ei järgita. Kõik see ei seganud kohtunik Danilkinil hoopis pikendamast Hodorkovski ja Lebedevi vahi all pidamise tähtaega ja kordamast seda korraldust veel ka kolm kuud hiljem. Need kaks kohtualust olid ju „erilised kohtualused“, kelle suhtes kohaldati „eriliselt“ ka seadusi.

Erinevalt esimesest kohtuistungist, kus Hodorkovski püüdis ilmselgelt vältida kahju tekitamist Jukose töötajatele ja kogu firmale tervikuna, mida loodeti veel päästa, ja kus ta jäi ta oma sõnavõttudes õiguslikule pinnale, väljus ta teises protsessis õiguse raamistikust ja viitas protsessi käigus kahel korral otseselt selle poliitilisele taustale. Ta tegi seda kohe kohtuprotsessi algul ja ka viimases sõnas. Ta alustas oma esinemist teisel protsessil poliitilise avaldusega vaatamata sellele, et prokurör üritas teda igati takistada. Teatades, et ta ei tunnista oma süüd, ütles Hodorkovski nii: „Minu arvamus on, et käesolev protsess on poliitiline ja tingitud korporatiivsetest huvidest. Protsessi põhjuseks on minu vastaste kartus, et ma vabanen pärast karistuse ärakandmist. Protsessi poliitiline motiiv on võimude sallimatus minu opositsioonilise hoiaku suhetes, samuti soov omastada mulle kuuluv Venemaa suurim ja kõige edukam naftat tootev firma Jukos.“

Võim kardab Hodorkovskit ja ei usu, et ta ei hakka pärast vabanemist võimu esindajatele kätte maksma ja ei ürita oma vara tagasi saada – et temast ei saa omalaadset krahv Monte Cristot. Võimud ei suuda teda lihtsalt uskuda, et ta on selle lehekülje oma elus lõpetanud ja tal on tulevikuks täiesti teised plaanid, kuigi Hodorkovski on seda ise mitmeid kordi avalikult kinnitanud. Ma usun Hodorkovskit, kui ta räägib oma uutest plaanidest ning teistsugusest tulevikust, ja ma ei arva, et ta plaanib mingit kättemaksu.

Kuid ma usun ka, et Hodorkovski ei unusta ja ei andesta neid aastaid, mis võõraste tahtel tema elust lihtsalt maha tõmmati.

On ilmne, et selle show režissöörid ülehindasid oma kokkuklopsitud süüdistust ja alahindasid kohtualuseid. Avalik kohtuistung Moskvas muutus avalikuks farsiks. Neis tingimustes oli uut süüdimõistvat kohtuotsust märksa raskem teha kui mõned aastad varem. Protsessi autorid ei osanud ette näha ega arvestada muutunud asjaolusid: kriisi, nafta hinna langemist, Vene majanduse taandarengut, eelneva foonil tekkinud usalduse vähenemist valitsuse ja õiguskaitseorganite vastu, looduskatastroofe, mille lahendamisega valitsus toime ei tule; protestimeeleolude kasvu, kohtualuste taktika muutust, välismaiste kohtute kaasamist, kes võtsid oma menetlusse Hodorkovski ja Lebedevi hagid nende süüdimõistmise asjas; samuti otseste rahaliste nõuetega hagisid Vene riigi vastu, mille Jukose endised aktsionärid esitasid välismaa kohtutele; sümpaatia kasvamist süüdistatavate suhtes nii Venemaal kui piiri taga. Kohtusaali hakkasid üha sagedamini ilmuma tuntud näitlejad, muusikud, kunstnikud, kirjanikud, rahvusvahelised vaatlejad, välismaised ja Venemaal opositsiooni kuuluvad poliitikud, teletähed ja õiguskaitsjad.

Teise kohtuprotsessi teisel aastal sai ilmseks, et projektil „Hodorkovski trellide taha“ pole tegelikult enam mänedžeri. Enam ei osatud otsuseid vastu võtta, kogu protsess hakkas venima. Näis, et riik ei tea, mida teha ja kuidas olukorrast, millesse ta on ennast ise asetanud, välja tulla. Illusioone, et kohtualused võidakse õigeks mõista, polnud kellelgi. Vähemalt minul mitte. Telekanalites lõpetati igasugune protsessi kajastamine ja asjade käiguga olid kursis vaid need, kes leidsid endale koha Hamovniki rajoonikohtu saalis nr 7. Oli ka selge, et Venemaal ei muutu sellest, kuidas protsess lõppeb, mitte midagi – rahvas ei jälgi seda enam ja ei tea sellest midagi.

Kohtunik Danilkin pidi hakkama kohtuotsust ette lugema 15. detsembril 2010. aastal. Kuid nii advokaate kui kohale tulnud ajakirjanikke ootas sel päeval Hamovniki rajoonikohtu saali uksel väike sedel: otsuse väljakuulutamine on edasi lükatud 27. detsembrile. See polnud võimudel paha mõte. Panus tehti sellele, et enne aastavahetuse pidupäevi töötab ajakirjandus tavaliselt n-ö puhkuserežiimil. 16. detsembril toimus Vladimir Putini pressikonverents, kus ta ütles veel enne ametlikku kohtuotsust välja oma kohtuotsuse Hodorkovskile ja Lebedevile. Putin teatas tele- ja raadiojaamade otse-eetris: „Ma olen nagu üks tuntud tegelane ühest Vladimir Võssotski laulust ja arvan nagu temagi, et varga koht on vanglas. Hodorkovskit aga süüdistatakse teatavasti küllaltki mastaapsetes kuritegudes. Tegemist on nii maksude maksmisest kõrvalehoidumise kui kelmusega ja summad ulatuvad miljarditesse rubladesse.“ Putin eksis veidi, kui väitis, et „toimub kohtupidamine“, et „Hodorkovski on ise süüdi“ ja et ta lähtub oma väidetes üksnes sellest, mis on kohtus tõendamist leidnud.

Pärast seda Putini esinemist ei jäänud enam isegi kõige suurematel optimistidel, kes tegid oma panuse siis veel presidendi ametit pidanud Medvedevile, vähimatki kahtlust, milline kohtuotsus Hodorkovskit ja Lebedevi ees ootab.

Hodorkovski oli ja jääb ühe isiku isiklikuks pantvangiks senikauaks, kuni see isik jääb tegutsema Venemaa poliitilisel laval. Putin ei varjagi seda ise eriti.

Poolteist kuud pärast seda, kui Hodorkovskile ja Lebedevile oli ette loetud süüdimõistev kohtuotsus, andis ajakirjandusele intervjuu kohtunik Danilkini abi Natalja Vasiljeva. Ta kinnitas: „Kohtuotsus toodi kohale Moskva linnakohtust.“ See tähendab, et kohtunik, kes selle tegi, polnud oma otsuses iseseisev ja sõltumatu.

Saatus oli määranud Hodorkovskile erakordselt raske rolli, millest ta ise – ma olen selles täiesti kindel – pole muidugi kunagi unistanud. Tema saatus on olla meie ajastu ainus täpne Venemaa poliitilise vabaduse indikaator, samamoodi nagu see oli omal ajal ka dissidendist akadeemik Sahharovil. Gorbatšov tõi Sahharovi pagendusest tagasi, kui kogu maa laulis koos rokkstaari Viktor Tsoiga „Me ootame muutusi.“ See kõik oli 1980. aastate teisel poolel. Ühiskond ise nõudis muudatusi, kuid selleks, et rahvas usuks võimu tahet need muudatused ka reaalselt ära teha, oli võimul vaja anda rahvale selge märk. Selleks märgiks oli Sahharov, kelle Gorbatšov pagendusest tagasi Moskvasse kutsus.

Hodorkovski üheksandal vangla-aastal hakkab rahva igatsus muudatuste järele alles vaevu-vaevu ilmnema. Praegu on see tahe veel väga nõrgalt tajutav. Kuid üha enam ilmuvad tänavatele inimesed, kes nõuavad põhiseaduse järgimist, ausaid valimisi ning oma regiooni, linna või rajooni konkreetsete kitsaskohtade kõrvaldamist. Putini ajastu (mida on viimastel aastatel hakatud nimetama stabiilsuse ajastuks) tegelikest vigadest ja puudustest alles hakatakse vaikselt rääkima. Kuid need tärkavad kodanikuühiskonna alged põrkuvad võimude otsesele ja tugevale vastureaktsioonile, mis ei tunnista endale oma kasvavat hirmu kõikvõimalike värviliste revolutsioonide ees. Hirm ongi märksõna, mis iseloomustab Putini Venemaa võime kõige paremini. Putin kardab omaenda rahvast, ta kardab, et ilmub välja tugev liider. Putin kardab Hodorkovskit, sest Hodorkovskil on karismaatiline ja tugevate liidriomadustega isiksus, kellest Vene opositsioon tunneb hetkel suurt puudust.

Hodorkovski kriminaalasja lõpetamine oleks enamat kui lihtsalt ühe inimese saatuse muutumine. See oleks märk ja indikaator selle kohta, millise suuna on Venemaal praegu valitsev võim enda ja kogu riigi jaoks lähimateks aastateks valinud: kas jõule toetuva ja paratamatult allakäigule viiva tee või moderniseerimise ja integratsiooni tee, nagu seda varianti on hakatud nimetama. Venemaa tuleviku kohta pole täpsemat ja selgemat indikaatorit kui Hodorkovski – ei meil, ei Venemaa ega ka teiste riikide vaatlejatel.

Putini tugevaks küljeks pole kunagi olnud oskus mõelda strateegiliselt. Seevastu on Hodorkovski, kelle Putin oleks nagu hetkel neutraliseerinud, peites ta vanglamüüride taha, vaatamata oma pikkadele aastatele trellide taga ajakirjandusele enim kõneainet pakkunud isik Venemaal. Kusjuures hoolimata sellest, et tema suhtes on kõikides peamistes Venemaa infokanalites kehtestatud täielik infoblokaad. Enamgi veel: ärimees, keda vaevu keegi üldse nägupidi tundis, on oma vangistuse jooksul muutunud üheks kõige olulisemaks inimeseks Venemaa poliitilisel areenil. Ei usu, et Putin tol 2003. aasta külmal oktoobrikuu hommikul Hodorkovski tulevikku endale sellisena ette kujutas.