Читать книгу Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus - Страница 6

Ma olen seda tüüpi inimene, kellele ei meeldi eriti mälestustes elada. Minu mälu on üles ehitatud nii, et ta jätab ära ja välja kõik, millel puudub loogiline seos olevikuga või mis on lihtsalt emotsionaalne pilt minu meeles. Emotsioonid on üldse mu elus küllalt haruldased.

Sellest hoolimata mäletan, et olen alati tahtnud liidriks saada. Mul oli lausa vajadus olla formaalne liider mingi selge ja kindla struktuuri eesotsas. Mu vanemad olid mu elu korraldanud selliselt, et minust poleks kunagi saanud mingi organiseerimata kamba juhti, kuigi ma elasin Kosmonautide tänaval, mis oli kitsamates ringkondades tuntud kui Mazutka. Igal tänaval olid omad poistekambad ja kui kakluseks läks, siis kakeldi ikka tänav tänava vastu.

Minu ambitsioonid piirdusid spordi ja õppimisega – tahtsin silma paista just neil aladel. Kuidas nad seda minus kasvatasid, ei tea – ma ei saanud sellest ise arugi. Mõtlen vahel selle peale, aga ega ma seda ei mõista.

Kui sain kuueaastaseks, hakkasin ujumistrennis käima. Selleks et Lokomotiivi basseini juurde jõuda, tuli sõita läbi terve Moskva. Ma ei saavutanud ujumises erilist edu, kuigi käisin kuus korda nädalas trennis. Olin 11. eluaastaks saavutanud täiskasvanute kolmanda järgu. Mul olid terved kopsud ja hea vastupidavus (jooksin trennis 15 km ja ujusin 5 km). Kuid see, et ma ei osanud üldse kakelda, oli minuvanuse poisi puhul meie rajoonis täiesti kohatu. Tegin esimese täiskasvanuliku otsuse: jätan ujumise maha ja hakkan tegelema võitluskunstidega.

Mind köitsid vabamaadlus, sambo, karate ja poks. Tegelesin nende kõigiga, kuid mitte selleks, et võistlustel edu saavutada. Tegelikult õppisin ma kaklemist. Jätsin aktiivse sporditegemise sinnapaika, kui sain 18 (läksin siis instituuti), sest mul ei jätkunud selle jaoks enam aega. Viimast korda kaklesin siis, kui olid 23-aastane. Kaklesin oma tulevase naise pärast. Seega läks õpitu asja ette.

Alates 18. eluaastast tegelesin vaid jooksmise, hantlite tõstmise või trenažööril treenimisega, kui need müügile ilmusid. Enne vahistamist jooksin iga päev 5 km. Ujumist ma aga vihkan. Ilmselt sai lapsepõlves sellega üle pingutatud. Vangla tingimustes aitab füüsiline treening end pidevalt vormis hoida ja ei luba ennast käest ära lasta.

Kui mu noorusaja sporditegevus kokku võtta, siis tagusin koolis jalgpalli ja mängisin hokit (kohe meie kodu kõrval oli Spartaki staadion). Traumasid oli mul ridamisi. Need hakkasid tunda andma kusagil pärast 35. eluaastat.

Kui ma oma lapsepõlvele vaatan, siis näen, et mulle ei sobinud see, et olen vaid ühel alal liider, jäädes samas teistel puhul tagaplaanile. Hiljem tuli hakata loomulikult valikuid tegema. Ja mitte ainult ühel korral. Üks valik oli näiteks see, kas jätkata õppimist instituudis või minna ärisse. Siis tuli järgmine valik: kas pangandus või tootmine. Siis tuli teha valik ametkondliku karjääri ja isikliku tegutsemisvabaduse vahel. Ja lõpuks tuli teha valik vabaduse ja väärikuse vahel. Kuid kõik see oli hiljem.

Liidrirolli õppimisel tuli mulle kasuks see, et ma olin pioneer ja kommunistlik noor. See ei nõudnud õpingute ja spordi ohverdamist. Ehkki mul jäi siiski oma valikute tõttu palju huvitavat tegemata, ei tekkinud mul tunnet, et ma oleksin mõnest heast võimalusest elus ilma jäänud. Ma ei kahetse praegu, kui ka jäi mõni võimalus kasutamata. Kooli ajal polnud aega niisama vaba elu elada: olid töö, sport ja keemiainstituut. Üliõpilaselu elamise aeg oli minu jaoks instituudis suvine ehitusmalev. Kogu minu aja täitsid õppimine, töö ja n-ö ühiskondlik koormus. Peod ühiselamus olid väga erandlikud, käisin seal oma õppimise jooksul ehk ainult kolm kuni viis korda. Muuseumid, näitused, teatrid läksid minust täiesti mööda. Püüdsin hiljem seda tasa teha, aga see ei õnnestunudki enam. Kuid ma olen kogu elu alati väga palju lugenud.

Ma ei elanud sel ajal rikkalt ja mul oli alatasa rahaga probleeme. Mida vanemaks ma sain, seda teravamad need olid. Nii et kohe, kui tekkis võimalus veidi raha teenida, kasutasin ma selle ära. Esimesed tööotsad tegin siis, kui olin 14-aastane. Alates 15.–16. eluaastast olen regulaarselt tööd teinud. Alguses koolivaheaegadel, teenides raha leivapoes, seejärel vormistas isa mu kojamehena tööle. Edasi tulid juba üliõpilaste ehitusrühmad, õppepraktika, tehasetöö suvel…

Minu filosoofia oli lihtne: kui on aega ja raha, siis tuleb mõlemat kulutada. Kui aega on, aga raha pole, siis tuleb raha teenida. Aga et sa oled mõlemast ilma – see pole minu jaoks.

Mul ei tulnud kogu selle raha teenimise juures kordagi pähe hakata mingit spekulatiivset äri ajama. Tol ajal müüdi käest kätte importtehnikat ja muusikat, mida tõid need, kes said välismaal käia. Tekkisid ärikad. Mul oli palju selliseid tuttavaid – neid oli nii sportlaste, koolikaaslaste kui üliõpilaste seas. Ma olen küllalt hea suhtleja ja mul on lai silmaring, mis puudutab igasugusest tehnikat. Mõtlengi nüüd tagasi vaadates: naljakas – oleks mul siis kasvõi korrakski tulnud pähe mõte ärikaks hakata, oleks elu hoopis teist rada läinud. Kohe kindlasti. Ma oleksin juba noorena palju teeninud, ilmselt oleksin hariduse ja instituudi kui formaalsuse sinnapaika jätnud, mõeldes, et neid pole ju reaalses elus vaja. Ilmselt oleksid mul varem või hiljem tekkinud suhted n-ö organitega. Ja ilmselt oleksin ma seda hiljem kahetsenud, kuid siis oleks olnud hilja midagi muuta.

ELU VÄLJASPOOL IDEOLOOGIAID

Ma uskusin parteisse, kuid ei tundnud erilist huvi ideoloogiate vastu ja ei süvenenud nendesse. Kui see teid üllatab, siis te olete võrreldes minuga ilmselt teisest maailmast.

Ma ei teagi, kuidas seda teile seletada. Aga olgu selline näide: te arutlete sageli sõpradega, milline arvuti operatsioonisüsteem on parem ja milline halvem. See on tehniline teema, kes millist operatsioonisüsteemi kasutab. Kuid sageli läheb selline vestlus üle isikliku suhtumise tasandile: mida – kas te tõesti ei näe, kuidas Microsoft on Vista ära solkinud; kas te ei kattu külma higiga, kui teie draiverid kokku jooksevad ja programmid hanguvad; kas teile pole pähe tulnud mõni Apple’i omanik maha lüüa või vähemalt ta moraalselt maatasa teha?

Kui teie jaoks pole arvuti nii oluline, siis programmid on ikkagi teie elus mõõtmatult olulisemad, kui oli minu elus terve Kommunistlik Partei. Aastatel 1984–1985 tegelesin ma väga kitsaste probleemidega. Kõik teised teemad olid kusagil eemal ja taustal. Elasin piiratud suhtlusringkonnas, kus olid mu vanemad, sõbrad ja õpetajad. Ma võtsin kõike, mida nad rääkisid, faktilise tõena. Ma ei hakanud kunagi kontrollima, kas nende jutt vastab tegelikkusele.

Hüva, Vista avaneb kolme kuni viie minutiga. Kas seda on vähe või palju? Vista võtab enda alla 20 giga kõvaketast – kas seda on ülemäära?

Või Brežnev, kes paneb endale rinda Nõukogude Liidu kangelase ordeni.

Naljakas. Aga äkki see käibki maailmas niimoodi? Tegelikult on mul sellest kõigest ükskõik. Ma ei näe sellel mingit seost faktiga, et poeriiulid on tühjad. Ma isegi ei tea, et kusagil on olemas kaupu täis poeriiulid.

See kõik ei huvitanud mind kuni 27-eluaastani. Ma ei osanud üksikust üldist tuletada. Ma ei mõtelnud väga palju. Olid omad ja olid teised. Valge ja must. Vahepealseid toone ei olnud. Maailm oli varjunditeta. Ma mõistsin muidugi, et omade seas on palju pätte ja lollpäid, aga nad on ju omad. Küll me ise nendega toime tuleme!

Kas ma oleksin võinud tollal n-ö ära pöörata? Ikka. Kui vaadata tollaseid dissidente ja ka õiguskaitsjaid objektiivse pilguga, siis õnneks ei paistnud nad kuigi veenvad. Kui sa ise sügavalt selle ideestiku sisu peale pole mõelnud ja otsinud infot selle kohta, mida nad õieti räägivad-teevad-tahavad, siis on raske seda mõttemalli omaks võtta. Pigem tekkis tahtmine kaitsta seda harjumuspärast maailma, mis oli meile sügavale pähe istutatud.

Perestroika algusajal, 1985–1986, jõudsid mu instituudiõpingud lõpule. Lõpetasin punase diplomi ja nimelise stipendiumiga, töötades samal ajal mitmes lisaametis: olin koduses Sviblovos kojamees, mõnikord ka puussepp, remontisin postkaste, uksi, aknaraame. Suved veetsin ehitusmalevas. 1986– 1987 tegin sama, kuigi olin sel ajal juba Moskva keemia ja tehnoloogia instituudi komsomolikomitee esimehe asetäitja ja organisatsioonilise töö juht. Sama ajal teenisin raha öötööl Krasnoselski leivakombinaadis. Oli raske aeg. Eriti raskeks läks aga siis, kui astusin Moskva riiklikusse juriidilisse ülikooli.

Tol ajal mul rahaga erilisi probleeme ei olnud, kuigi ma olin juba abielus. Mul oli naine ja poeg. Vanemad aitasid mind ja ehkki ma püüdsin igati nende abist keelduda, tõid nad ikka mulle midagi toidupoolist ja andsid oma pojakesele ka raha. Saime hakkama. Meil oli kolme peale 400–500 rubla kuus. Polnud paha.16

ELUKUTSE – KOMMUNISTLIK NOOR

Pärast instituuti tahtsin saada tööd mõnes vabrikus või teaduslik-tööstuslikus koondises. Ei õnnestunud. Hakkasin siis instituudi komsomolijuhi asetäitjaks.

Instituudis ei olnud erilist ideoloogilist survet, seepärast said meie komsomolikomiteest elluastumiseks lähetuse Miša Marfin17, Miša Kusnirovitš18 ja veel üks Miša, sedakorda Bolotin.19 Me töötasime seal kõik ühel ja samal ajal. Poliitilised anekdoodid? Vabalt. Ja millise seinalehe ma instituudis tegin! Võib öelda, et sõitsin kõigile sisse ja olin kõigiga terav. Kaasa arvatud dekaaniga. Meil valitses n-ö vabaduse vaim. Me saime kõik omavahel sõbralikult läbi. Kui vastu vana-aastaõhtut ilmus instituudi peasissekäigu koridori paberist laeni ulatuv hiiglaslik kuusepuu (6–8 meetrit), mille kaunistuseks olid viisakas, kuid vägagi vabas vormis kirjutatud „õnnitlused“ (ja aasta oli 1981!), siis ei saanud rektor enam teha nägu, et ta midagi ei märka. Kuusepuu kästi ära koristada, aga alles järgmiseks päevaks. Ja ei mingeid klaarimisi ei parteibüroos ega dekanaadis. Jagodin20 oli suurepärane inimene.

Tol ajal ei teadnud me midagi dissidentidest ega Sahharovist. Võib-olla olime neist kuulnud, kuid minu mõtetes polnud neile kohta. Samas olin ma lugenud raamatut „Üks päev Ivan Denissovitši elust“. Stalinit ma eriti ei armastanud. Tema ajastul toime pandud arreteerimised ja mahalaskmised – need olid sõjaeelse aja julmad vead. Ma teadsin seda kõike, kuid ei seostanud seda kuidagi oma aja NLKP-ga. Barjäär oli vahel. Ma ei mäleta, millal ma „Koera südant“ lugesin. Üldiselt olin ja olen siiamaani rohkem ulmeromaanide sõber. Bulgakov ja A. Tolstoi on minu jaoks n-ö antikvaarsed kirjanikud. Olen neid lugenud, aga mingit muljet pole mulle neist jäänud. Vennad Strugatskid olid märksa huvitavamad, kuigi päriselt hakkasin neist aru saama alles veidi enne 40. eluaastat.

„Väikemees“, „Raske on olla jumal“, „Väljasõit rohelisse“ – need raamatud pakuvad mõistmiseks vähemalt kolme tasandit. Kui kolmanda tasandini jõuad, hakkad sügavalt ja põhimõtteliselt põlgama nõukogude võimu, ja mitte ainult, vaid mistahes totalitaarset või autoritaarset režiimi. Ma pole kindel, et Strugatskid midagi sellist taotlesid, kuid selle nad saavutasid. Sama on Simonoviga. Isegi kui inimene oli veel kahtlev, siis luges ta „Elavad ja surnud“ läbi ning „Ivan Denissovitsi” polnud enam vajagi – Staliniga oli asi selge. Sain neist raamatutest osa hiljem, mitte õrnas nooruseas, kuid siis juba väga selgelt mõistes, mida neis öelda tahetakse.

Mulle meeldis lääne muusika: Boney M, ABBA, Paul Mauriat’ orkester, Patricia Kaas. Kuulasin isegi ansamblit Dschinghis Khan, kuigi nad polnud mu lemmikud. Saksa grupp. Mingi tõrge oli. Suhtusin sakslastesse kui vaenlastesse ja see suhtumine muutus alles 20 aastat tagasi. Mul vedas. Kohtasin väga head ja mõistvat inimest (sakslast), kes aitas mul vabaneda sellest aegunud ja peaaegu et geneetilisest vihkamisest. Võite mind uskuda – ma vihkasin otseselt sakslasi, nii Ida- kui Lääne-Saksamaa omi. Vihkasin elajalikult. Praegu vaatan sellele ajale tagasi ja imestan, kui palju võib inimene muutuda. Minu lapsed õpivad praegu saksa keelt ning peavad Saksamaad ja sakslasi oma sõpradeks. Ja nad ei tule selle pealegi, et võiks teisiti olla.

Inimene on ikka naljakalt kokku pandud! Minule piisas näiteks täiesti sellest vabadusest, mis mul nooruses oli. Tegime koos sõbraga koolipäevil diskot. Meid ei takistanud keegi. Direktor aitas meil isegi aparatuuri hankida. Ma ei tea, võib-olla kellelgi kuskil oli kõik teisiti, aga minul vedas. Ma elasin nii, nagu mulle meeldis.

Aga soov olla liider on mul siiani hinges. Olen praegu avameelne ja võib-olla tõmban selle lõigu hiljem maha – hoiatan ette –, aga mulle meeldivad inimesed, sest nad on minu jaoks huvitavad. Mulle meeldib aidata inimesi, et nad leiaksid endale elus õige koha; mulle meeldib aidata neil tegeleda sellega, mis on neile hingelähedane; mulle meeldib neid elus edasi aidata, et nad kasutaksid oma võimeid igati ära. Ma ei suru kellelegi mingit rolli peale, ma püüan neis ära kasutada seda, milleks neil on eeldusi ja mille poole nad ise püüdlevad. Mitte et ma ei oskaks inimest sundida – küll ma ikka oskan. Kuid see ei meeldi mulle. Veel oskan ma inimesi veenda ja see meeldib mulle väga. Mitte kõiki, aga just neid, kellega meil on samad väärtushoiakud või kellega on võimalik neid väärtushoiakuid koos leida. Just väärtushoiakute pinnalt tekkisidki mul Putiniga probleemid.

Mul on tugev loogika, aga vähe emotsioone. Tunnen vastutust inimeste ees, kes on mind usaldanud, kuid mu vastutustunne pole emotsionaalne, vaid ma võtan seda materiaalses tähenduses. Mu naine kritiseerib mind seetõttu. Eks ma püüan end parandada. Vähemalt pereliikmete jaoks. Vahelduva eduga. Viimasel ajal olen naise käest kiita saanud… Võib-olla on tal minust lihtsalt kahju.

OLEN VENELANE. LÄBINISTI

Mul pole kunagi olnud mingeid rahvuslikke probleeme (isiklike suhete tasandil). Aga kokkupõrkeid süsteemiga – neid on küll olnud. Kuna ma aga ei pööranud neile tähelepanu ja oskan neid teadvustada üksnes retrospektiivselt, siis need vastuolud süsteemiga pole mind suurt riivanud (psühholoogilises mõttes). Mõned heidavad mulle ette, et kui ma räägin, siis räägin nagu venelane. Mulle näib, et mõned peavad seda lausa reetmiseks, kui sa juudiks olemisest justkui taganed. Aga ma pole ennast ise kunagi juudina tajunud. Kui mul on olnud üldse mingi iseenda rahvusliku identifitseerimise periood (peale selle, et me olime ju kõik nõukogude rahvas), siis olen teadvustanud ennast venelasena. Ma pole kunagi mõelnud, et mu isa on mingist teisest rahvusest kui teised inimesed minu ümber. Minu meelest ei näinud ta end ka ise juudina. Mu isa on sõjajärgse Moskva kodutu laps. Mis juutlusest saab siin rääkida!

Mul on olnud väiksemaid probleeme, aga ma ei seosta neid oma rahvusega. Mind ju võeti vastu nn eriteaduskonda ja mulle anti kõik vajalikud eriload – ei mingeid probleeme. Olen töötanud koos tavaliste vene töölistega nii tehases kui ka ehitustel ja mul pole kunagi olnud mingeid konflikte rahvuslikul pinnal. Mu rahvusele pole isegi vihjatud.

Hiljem on mul aga olnud põhjust nende teemade üle mõtiskleda. Sõitsin isegi Iisraeli ja rääkisin seal ühe väga lugupeetud rabiga ning teistegi inimestega, kes tundsid ennast tõeliste juutidena. Minult küsiti, kas ma tunnen ennast Iisraelis kodus olevat.

See oli väga lihtne küsimus. Mulle ei meeldi palavus, soe meri ega ka kõrb. Minu lemmiklinn on Tomsk (peale Moskva), parim puhkepaik on minu jaoks Jokanga (Murmanski oblast, polaarjoone taga, 10 kilomeetri kaugusel Põhja Jäämerest. Metsad. Tundra. Kaljud.)

Mulle meeldib jääkülm viin, böfstrooganov, pelmeenid hapukoorega, kotletid, borš. Ma eelistan peenele intriigile ehtsat kaklust, sajanditepikkusele vinduvale konfliktile kiiret sõda ja sama kiiret rahu.

Pärast esimest külaskäiku Iisraeli jõudsin arusaamisele, et seal elavad head, huvitavad, kuid täiesti teistsugused inimesed. Teistsugused kui mina ja mu isa. Neil on teised harjumused ja teine kultuur. Sedavõrd teine, et isegi ameeriklased on mulle lähedasemad.

Mis puutub suhtumisse juutidesse Venemaal, siis siin näib olevat tegemist lausa topeltrumalusega. Esiteks on rumal otsustada inimese üle rahvuse alusel. Teiseks on rumal samas mitte märgata ohtu juudi rahvuslikule kultuurile, mille põhjuseid tuleks otsida eri kultuuride sisemistest ja omavahelistest konfliktidest.

On üks vägagi reaalne probleem, mis loob pingeid: Venemaal pole oma rahvusriigi loomine seniajani veel lõppenud ja selle praeguses etapis on eriliselt esile kerkinud just rahvuslik temaatika. Kuid neist praegu toimuvatest protsessidest tuleb olla lihtsalt teadlik ning pole vaja üritada võimatut.

See kõik ei vähenda kuidagi eliidi vastutust, kelle kohuseks on suunata ühiskond ja selles toimuvad sotsiaalsed protsessid tsiviliseeritud raamistikku ja mitte kasutada neid oma madalate omakasupüüdlike ambitsioonide teostamiseks. Minu suhtumise inimestesse määrab ära nende intellektuaalne potentsiaal. Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse.

Mis on rahvus? Märge passis või kultuur? Kas inimese loomus ja tema kultuur on kuidagi vastastikku seotud? Ma olen veendunud, et need kaks on seotud. Rahvus ongi peamiselt kultuur pluss organismi teatavad väikesed geneetiliselt piiritletud eripärad.

Mina olen venelane. Läbinisti. Tundsin end sellisena täiesti mugavalt, kui suhtlesin tavaliste venelastest miilitsameeste ja prokuröridega vanglas ja Tšita vangilaagris. Seda enam koolis ja instituudis. See on minu sees, see on mu olemus. Jah, mind nähakse kui intelligenti. Kui ma inimesega suhtlen, siis kasutan teie-vormi. Mu keelekasutus on korrektne… Võib-olla pole ma mõnede inimestega samal tasemel, aga nad on mulle omad. Nii, nagu paljud tuttavad ameeriklased on mulle omad. Lihtsalt mõned inimesed on omad ka siis, kui nad on kauged, mõned on aga võõrad isegi siis, kui nad on lähedal. Läksin siin vist selle seletamisega veidi sassi. Jah. Omadest on mul kahju. Nad on õnnetud ja mul on raske ilma Venemaata. Tunnen, et olen siin vajalik. Aga „seal“ on ilma minutagi kõik hästi. Kuigi mul oleks ka seal kerge palju raha teenida ja tuntuks saada. Ma tean seda. Olen saanud ennast nendega seal võrrelda.

Mulle on räägitud kellestki matemaatikust, juudist, kes on nördinud, et ma kulutasin oma jõudu ja võimeid Venemaal ja Venemaa hüvanguks. Ma ei taha temaga vaielda. Ta elab mõtteliselt teises maailmas, numbrite maailmas, globaalsete ideede maailmas. Mina olen aga kriisimänedžer. Minu armastus on inimesed ja raud. Ning ma armastan rauda rohkem kui kulda. Igas mõttes.

Ja kui juba jutuks tuli – ma ei ole miski askeet. Mul on lihtsalt teatud mõttes omapärased vajadused. Ma ei tunne end keset ainelist küllust mugavalt. Mu naine ka mitte. Kuid meile meeldib mööda poode käia. Kantseleitarbed, elektroonilised vidinad, mänguasjad. Ilmselt kuulub see rubriiki „raske lapsepõlv“. Ju me ei saanud siis piisavalt mängida.

Sõna kapitalist rikkuri tähenduses, nagu ma seda enne perestroika aega tundma õppisin, on minu jaoks igati selge tähendusega. Kuid sellisena on see sõna mulle võõras.

Sõna kapitalist aga peremehe, juhi või isiku tähenduses, kes teeb kullast rauda – see on mulle lähedane ja mõistetav. Raha, aktsiad on head mehhanismid, et selekteerida välja parimad – need, kes on võimelised midagi ära tegema.

„ISEMAJANDAMISE MÄNGUD”

Nüüd aga veidi NTTLK-st.21 Pange tähele – ma ei vaidle kunagi müütidega. See on lootusetu. Kui püüti fakte moonutada, siis ma läksin kohtusse ja võitsin vaidluse. Kui aga räägitakse millestki ähmasest, siis ma parem vaikin. Ma räägin asjadest nii, nagu need on. Kas keegi aga üldse vajab tõde, eks mõtelge ise. Ma olen proovinud tõtt rääkida – ei usuta. Kellegi veenmisel mingites asjades aga ei näe ma mõtet.

Kogu see lugu ei alanud NTTLK-st. Olin tööl komsomolikomitee organisatsioonilise töö osakonnas. Minu vastutada oli ka liikmemaksude korjamine. Minu naine tundis sealset arvepidamist. Ka tema vastutas liikmemaksude eest. Iga kuu oli vaja 5000 inimeselt kokku korjata liikmemaks, kokku umbes 500–700 rubla. Oli perestroika algus, distsipliin langes. Meil jäi iga kuu 100–200 rubla puudu. Rajoonikomitee pahandas. Aga minu iseloomu juures käia ja paluda: „Äkki ikka maksate…“ – küllap saate isegi aru.

Ega muud polnudki teha kui leida kuskilt raha ja maksta ise nende eest, kes maksmisega venitasid. Kust seda raha leida? Just sel hetkel ilmus valitsuse määrus „Noorte kohvikutest ja huviklubidest“. See määrus tuli veel enne kooperatiivide loomist lubavat seadust. Noortekohvik saigi mu esimeseks äriettevõtteks.

Rääkisime oma plaanist linna komsomolikomitees ja palusime abi linna noortekeskuse loomisel. Sealt anti lubadus: kui selline keskus luuakse, siis selle direktoriks määratakse mind. Mu sõbrad olid mulle noortekeskuse loomisel abiks. Meid kutsuti asja kinnitamiseks linnavalitsusse. Ooteruumis tuli üks instituudi päevilt tuttav noormees minu juurde. Ta töötas linnakomitee üliõpilasosakonnas. Ja ütles: sind direktoriks ei panda – sinust saab direktori asetäitja. Pöörasin ringi ja läksin minema. Mul on selline iseloom. Ma ei talu, kui lubadusi ei täideta.

Mõni kuu hiljem helistas mulle seesama noormees – ta oli tööle määratud Moskva linna Frunze rajooni komsomolikomiteesse. Kas ma tahan tulla ja sinna NTTLK luua? See võimalus oli puhas juhus!

Selleks ajaks oli tekkinud juba mingi vabaduse õhkkond. Vanal ajal poleks mind pärast mu uhket minema marssimist enam kuhugi tööle kutsutud. Samas oli veel vara rääkida mingitest muutuste tuultest. Uudiseid saime ikka vaid ametlikest kanalitest ja need olid igati ümmargused. Kord tuli Jeltsin meie partei rajoonikomiteesse. See oli mu esimene kohtumine temaga. Mingeid teravusi keegi temalt ei kuulnud ja ta oli oma jutus igati korrektne.

Üldiselt läksid kõik need kõrged poliitmängud minust ja mu sõpradest mööda. Suur poliitika polnud meie teema ei instituudi komsomolikomitees ega ka hiljem Frunze rajooni parteikomitees. Mina olen tehnikainimene ja mul jätkus oma tegemisi. Tegelesime vaid sellega, mis otseselt meisse puutus (näiteks NTTLK). Me ei üldistanud sel ajal riigis toimuvat. Tsoi laul „Me ootame muutusi“ haaras minu tähelepanu ja kõnetas mind hiljem, 1990.–1991. aastatel.

Hakkasin NTTLK-d looma. Minu šeff instituudis, sealne parteikomitee sekretär, pani tähele, et käin pidevalt partei Frunze rajoonikomitee vahet. Meie instituut aga kuulus Sverdlovski rajooni alla. Ta tuli kord minu juurde ja ütles: sa pead valima, kas oled siinse komsomolikomitee sekretär või mängid edasi oma „isemajandamise mänge“.

Mina – tema jaoks eikeegi – pomisesin: „Isemajandamise mänge…“ Ta vaatas mind nagu lollikest. Ei öelnud midagi. Mõni kuu hiljem läksingi ära NTTLK-sse.

Oli 1987. aasta oktoober. Mulle anti üks tuba ja mu paberitele löödi vajalikud templid. Plaanimajandus ju! Kõik oli segane. Kuidas pangas arve avada? Kuidas pitsat saada? Mismoodi ruume üürida? Mööbel? Oli kaks võimalust: kas anda altkäemaksu või hankida partei rajoonikomiteest vastav paber. Altkäemaksu ma anda ei osanud. Aga jah, oleks võinud osata.

Sain toa ühes majas Klement Gottwaldi tänaval. Töötajateks olin mina, minu tulevane naine ja tema sõbranna. Mõned kaasa elajad olid ka poole kohaga tööle vormistatud. Kuna meil polnud üldse raha, siis töötasin kojamehe ja puusepana edasi. Aga meil olid vähemalt oma ruumid ja pitsat, ja see oli juba midagi. Kuid samas oli seda väga vähe. Samasuguseid keskusi oli tol ajal Moskvas 33. Järgmisel aastal ilmus kooperatiivide kohta käiv seadus.

Hiljem hakkasid paljud rääkima NTTLK-le antud õigusest teha sularahata arvelduste asemel sularahaga arveldusi. Jah, selline õigus meil oli, kuid täpselt sama õigust kasutasid kõik kooperatiivid juba alates 1986. aastast. Registreerisime koos hr Tarassoviga22 oma ettevõtte Moskva linnavalitsuses Jelena Baturina juures samal päeval. Tarassov registreeris oma kooperatiivi Tehnika, mina oma keskuse. Pärast riigiettevõtete kohta käiva seaduse23 ilmumist oli kõigil selleks võimalus. Lihtsalt oli vaja tegutseda ja mitte oodata, millal hakkavad puhuma soodsad pärituuled.

HARIDUSE PUUDUMINE MÄNGIS VALITSEJATELE VINGERPUSSI

See on huvitav küsimus: mida riik õieti mõtles, kui lubas NTTLK-del tekkida ja võttis vastu riigiettevõtete seaduse? Vastust teab vist Gorbatšov. Ja Aleksander Jakovlev.24 Arvan, et nendes seadustes oli rohkem poliitikat kui majandust. See oli poliitiline mäng. Keegi seadis kellegi löögi alla, keegi provotseeris kedagi. Võitlus ei käinud mitte raha, vaid poliitilise kapitali pärast.

Tol ajal ei kujutanud veel keegi ette, milline mõju neil seadustel on kogu riigi majanduslik-poliitilisele korraldusele.

Rõžkovil25, Pavlovil26 ja kõikidel teistel ei olnud nii palju haridust, et tunda turumajandust ja oma otsuste tagajärgi ette näha.

Kui rääkida muudatuste majanduslikest põhjustest, mis – ma kordan– olid minu silmis otsuste vastuvõtmisel teisejärgulised motiivid, siis siin võib nimetada rahvatarbekaupade turu kokkukukkumist ja inflatsiooni, mis tähendas fikseeritud hindade tingimustes lihtsalt kaupade kadumist poelettidelt.

Üldisem põhjus on enam kui selge: kogu NSVL-i tööstus oli nihutatud grupi A27 ja mõeldud tegutsema kaitsetööstuse suunal. 84 % kõikidest ettevõtetest täitsid sõjatööstuse tellimusi. Tarbekaupu toodeti vaid sellises mahus, mida oli võimalik toota põhitellimuste kõrvalt. Elanikkonna käes olev raha kulutati peamiselt kas importkauba hankimisele või joodi lihtsalt maha.

Alkoholi tootmise ja joomise piiramine tekitas tohututes kogustes raha ülejääki, mille eest polnud midagi osta. Impordikraanide kinnikeeramine, sest importkauba ostmiseks välismaalt ei jätkunud riigil enam naftadollareid, ei pakkunud kaubadefitsiidile mingit lahendust.

Kõigele sellele lisandus veel laiatarbekaupade tööstuse alafinantseerimisest ja tootmisbaasi amortiseerumisest tulenev üha suurem mahajäämus. Selle taustaks oli üldine väga madal tööefektiivsus ja juhtiva kaadri vähene pädevus. Selline olukord oli aastaid kestnud seisaku tagajärjel paratamatu.

Tekkinud kompleksset probleemi püüti lahendada kossõginlike28 reformidega 1960. aastate stiilis. Isemajandamine. Riigiettevõtete seadus.

Kuid selleks oli liiga hilja. Tohutut disproportsiooni ei saanud enam kõrvaldada palja entusiasmiga, kui samas jäid alles sotsialismile omased riiklik plaanimajandus ja finantseerimine. Laiatarbekaupade tootmine sotsialistliku majandussüsteemi A grupi suurettevõtetes tõi kaasa toodangu kvaliteedi kadumise ja omahinna meeletu tõusu. Tootmiskulud kasvasid 700 %! Nägin seda ja lugesin sellest oma silmaga.

Sellises meeleheitlikus olukorras lubati inimestel hakata looma kooperatiive, lootuses, et need suudavad tekitada vajaliku pöörde majanduses ja täita poeletid laiatarbekaupadega. Paraku seda ei juhtunud. Need väikesed katsetamised jäid liiga jõuetuks, et kutsuda esile põhimõttelisi muudatusi.

Iga majandusteadlane või tootmisjuht oleks osanud tol ajal riigile selle edasise arengu ette öelda. Meie riigijuhtidele sai saatuslikuks nende harimatus. Nad valisid kõikidest arenguvariantidest selle halvima. Pärast aga, kui kõik kokku varises, polnud enam midagi parata.

Ajalugu ei paku kellelegi teist võimalust. Oli vaja murda riikliku plaanikomitee ja varustuskomitee võim ja struktuurid ning viia riigi ressursside jaotussüsteemis läbi põhimõttelised muudatused; oli vaja lammutada harukondlikke tööstusi piiravad raamid ning kogu juhtivkaader välja vahetada. Selle asemel otsustasid meie muudatuste esivõitlejad jäta kõik nii, nagu on. Ning nad otsustasid selle kõige kõrval anda tegutsemisloa millelegi, mis pidi nende meelest tühjenenud turu kaupadega täitma. Ja seda juba homme. Või mis homme – nad unistasid, et see oleks juhtunud juba eile! Iseenesest, ilma vahendite, juhtivstruktuuride, ilma mingi poliitilise toetuseta.

Kui ma praeguseid juhte vaatan, siis ma näen täpselt sama pilti, mida ma nägin noil aastatel: see on puhas suurte asjade käsitsi juhtimise tase.

ÄRI NAGU METSIKUS LÄÄNES

Lihtsalt niisama ja mitte millegi eest ei saanud midagi. Tegemist oli ju äriga, pealegi selle kõige metsikumas arengufaasis – faasis, kui sind võidakse reeta, sind ei usaldata, keegi ei tea midagi ja kõik kardavad kõiki.

Minu esimene idee (see polnud küll minu välja mõeldud, aga esimene, mille ma kasutusele võtsin) oli väga lihtne. Instituudis oli noorte spetsialistide nõukogu, kuhu kuulusid aspirandid ja noored õppejõud. Kõik nad olid mu tuttavad. Nad olid instituudi baasil võimelised täitma teiste teaduslik-tehniliste instituutide tellimusi. Nad võisid näiteks valmistada värvilise glasuuriga kaetud silikaattahvleid või vähendada põletusahjude elektrikulusid. Tehnilisi lahendusi (paberil) oli palju, aga nende rakendamine konkreetsetes tootmistingimustes oli juba omaette ülesanne.

Selliste lahenduste tootmisse juurutamiseks oli tavaks sõlmida majanduslepingud instituudi ja huvitatud ettevõte vahel. Instituut esindas vastava tööga tegelema hakkavat allüksust. Kuid instituut töötas kindla plaani alusel ja keegi ei hakanud millegi plaanivälise pärast end liigutama.

Minu pakkumine oli: las ma teen selle ametniku töö ise ära. Sõlmin tellijaga lepingu, maksan kinni vajalikud vahendid, aparatuuri ja materjalid. Ja saan selle kõige eest oma osa lepingulisest tasust, kusjuures väiksema, kui oleks võtnud instituut. Raamatupidamine, aruandlus, pank – need on kõik minu probleemid. Ja ma hakkan ise asju ajama ning ametkondade vahet jooksma. Poisid rõõmustasid mu ettepaneku peale ja tõid esimese lepinguprojekti. See oli leping kõrgete temperatuuride instituudiga (KTI). KTI direktor akadeemik Šeindlin võttis riski ja lubas oma alluvatel selle lepingu sõlmida. Meenutan teda senimaani suurima tänutundega. Meie poisid tegid oma töö korralikult ära. Mäletan, et see oli kuidagi seotud kunstlike teemantidega. KTI maksis lepingus ettenähtud summa. Mina omakorda maksin, nagu ma olin lubanud, töötasu spetsialistidele ja kulud, mis tööga kaasnesid. Pärast kõike seda jäi mul tolle aja kohta suur summa raha üle. Kuid mis tähtsam – me olime täitnud oma esimese tõsise lepingu, mida võis näidata juba võimalikele järgmistele tellijatele.

Räägin veidi lähemalt, kuidas tollane nõukogude majandus töötas. See töötas väga oskamatult. Rahal oli nõukogude majanduses teisejärguline roll, sest kõiki materiaalseid ressursse jagati riikliku plaanikomitee allorganite kaudu. Enamgi veel – ka kõik tootmisvahendid jaotati ettevõtete vahel riikliku plaani alusel. Isegi kui sul oli raha, et osta uus tööpink, oli vaja saada jaotusluba riiklikust varustuskomiteest.

Tööpingi saamisel ei saanud maksta hankijale ei rohkem ega vähem, kui oli ette nähtud. Sa maksid hinna, mille määras sulle ette riiklik varustuskomitee. Vähe sellest – ilma varustuskomitee loata ei tohtinud hankija sulle seda uut tööpinki isegi kätte anda. Kui tööpinkide tootja tahtis toota mõne tööpingi rohkem, kui plaan ette nägi, siis oli ka selleks vaja varustuskomitee luba.

Selline süsteem oli aeglane ja ebaefektiivne. Sageli juhtus, et sama kaupa saadeti teise riigi otsa, selle asemel et kasutada seda kohapeal, kus seda vajati, või siis jäid hädavajalikud saadetised mingisse lattu lihtsalt tolmu korjama. Igal ametkonnal oli oma plaan ja need rohked plaanid polnud omavahel üldse kooskõlas. Kannatasid aga need, kellel vajalik kaup saamata jäi.

Loomulikud olid selles kaubaringluse süsteemis ka omad kaupade n-ö vabamad alaliigid, nimelt laiatarbekaubad. Ka neid jagati poodide vahel vastavalt plaanile, kuid keegi ei käskinud enam konkreetsel poe juhatajal mingit kindlat kaupa oma poodi tellida (nagu see oli tööstustoodangu puhul).

Aja jooksul tekkisid disproportsioon, mittevõrdelisus. Sageli juhtus, et ettevõttel oli raha olemas, kuid ta ei saanud osta seda, mida vajas, kuna polnud vastavat jaotuskava. Lahendus oli silmanähtav – seega tuli selle raha eest osta midagi muud või leida võimalus maksta see raha töötajatele töötasuks.

Sellist raha ärakulutamise praktikat soodustas kord, et kui ettevõtte polnud mingit raha aasta lõpuks ära kulutanud, siis vähenes järgmisel aastal selle finantseerimine, sest riik rahaliste jääkidega ettevõtte fondidesse enam uut raha ei eraldanud.

Sedamööda, kuidas varises selline nn liigsete ettevõtete majandus, millele ei jätkunud materiaal-tehnilisi vahendeid, kasvas nendel ettevõtetel tagavaraks oleva raha hulk.

Seda raha polnudki kokkuvõttes nii palju (ehk umbes 20 % finantseerimise üldmahust), kuid seda oli ikkagi väga palju võrreldes sellega, mida väga kesisel tarbekaupade turult selle eest reaalselt osta sai.

Riik ei püüdnud liigset raha kelleltki ära võtta, kuid ta üritas vältida igati sellise üleliigse raha sattumist tarbekaupade turule ja käibesse. Tekkis olukord, kus üleliigse raha eest oli lihtsam osta endale ebavajalik kraana kui näiteks vajalik televiisor.

Loomulikult leidsid inimesed võimalusi seadusest mööda minna. Riigiettevõtete seadus püüdis küll reguleerida nii kooperatiive kui ka NTTLK-sid ning luua ühtset turgu, kuid kogu majandus oli käest lastud.

Inflatsiooni tempo kiirenes, töö tootlikkuse kasv ja tootmismahtude suurenemine ei jõudnud kuidagi järele vaba raha hulga suurenemisele. Suured tööstusgigandid raiskasid oma vahendeid mittetootlikel eesmärkidel.

Näiteks ei vähenenud tankide tootmine ja ka kulutused mõttetult suure, 5-miljonilise armee ülalpidamisele. Suures ja globaliseeruvas maailmas üritati lootusetult üles ehitada oma autonoomset majandust.

Kooperatiivide ja teiste uute majandusüksuste tähtsust hinnati nende suurte, lausa tektooniliste protsesside taustal kõvasti üle. Uute ettevõtete osakaal majanduses moodustas riigi SKT-st vaid tühised paar protsenti. Võimalik, et isegi vähem kui ühe protsendi.

Tulen tagasi selle juurde, mida ma juba eespool ütlesin: kogu majanduse laev oli vaja pöörata uuele kursile ja seda uut kurssi igati soodustada, mitte loota, et mõned tuhanded hakkajad suudavad midagi terves suures riigis muuta. Neile hakkajatele ei antud ju isegi aere, et seda suurt laeva liikuma panna. Selle asemel levitati hiljem aastaid legendi, nagu oleks majandus seepärast kokku varisenud, et kooperatiividel lubati ülekannetega arvelduste kõrval ka sularahaga arveldamist, mistõttu raha liikus majandusest välja.

See on puhas mõttetus. Nii suurt raha äravoolu majandusest ei saanud tol ajal lihtsalt olla ja kui midagi sellist olekski toimunud, siis oleks neid protsesse saanud väga lihtsalt peatada. Piisanuks ühest riigipanga instruktsioonist ja see äravool oleks lõppenud. Sellised põhjendused mõeldi välja hiljem ja need ei rajanenud millelgi. Selliste legendide levitamine pidi vaid varjama kogu tollase juhtimissüsteemi saamatust ja oskamatust.

Tollastel majandusprotsessidel olid hoopis teised, poliitilised juured, mis on samalaadsed nendega, mida me praegu Venemaal näeme.

Veel kord: teoreetiliselt oli Gaidaril õigus, kui ta ütles, et kaubadefitsiidi tingimustes on rahamassi suurendamisel hukatuslikud tagajärjed ja see üksnes kiirendab majanduse kokkuvarisemist. Meie NTTLK teenis 1988. aastal umbes 80 miljonit rubla. Loomingulistele kollektiividele maksime sellest rahast umbes 10 %. See 10 % raha liikus reaalsele kaubaturule, läks käibesse. Umbes 30 % maksime tehnilise sisseseade eest, mille me ostsime rahvatarbekaupade turult (arvutid). 10–15 % kulus tehnikute, programmeerijate ja juhtivtöötajate palkadeks. 20 % kulutasime sularahata maksetele ja meie puhaskasum oli umbes 30 %. See kogunes meie arvetele ja me saime selle rahaga arveldada vaid ülekannete teel. Seega läks kogu meile laekunud rahast sularahana tagasi raharinglusse umbes 50–55 %. Kui arvestada, et normatiivide kohaselt moodustas palgafond meie rahast 25–40 %, siis 1988. aastal me n-ö emiteerisime juurde 20 miljonit rubla.

Olime terves NSV Liidus kõige suurem NTTLK (ja ma olen selle üle uhke). Oli veel üks analoogne kooperatiiv (Tehnik). Kui võtta kokku kõikide kooperatiivide ja NTTLK-de kasum, siis me emiteerisime kõik kokku riigile juurde ehk 1–2 miljardit katteta rubla! Seejuures olgu võrdluseks öeldud: ainuüksi kogu riikliku sektori palgafond oli samal ajal 300 miljardit rubla!

Ma ei saa selle näite puhul garanteerida arvude täpsust, kuid proportsioonid on õiged. On ilmselge, et riigi majanduse varisemise põhjus polnud ei kooperatiivid ega NTTLK-d. Ning veel üks võrdlus: meie 80 miljonit rubla oli tollase musta turu kursi järgi 20 miljonit dollarit.

ASI HAKKAS LIIKUMA

Frunze rajoon on õppeasutusi tihedal täis. Kohe meie kõrval asusid Moskva lennundusinstituut, Moskva lennunduse tehnoloogia instituut, Hrunitševinimeline kosmoseinstituut ja Iljušini MIG-i konstrutoribüroo. Oli, kuhu n-ö areneda. Meie personal kasvas. Kolisime Gottwaldi tänavale poolkeldriruumidesse, hiljem üürisime veel samasuguse poolkeldrikorruse juurde.

Aja jooksul kristalliseerus välja meie tegevuse põhiisuund – arvutid. Hakkasime riiete asemel tehnikat sisse tooma. Meil oli neli peamist probleemi: leida inimesed, kes tooks meile arvuteid; leida inimesi, kes ostaksid meilt arvuteid, komplekteerida ise arvutite nn raud vastavalt tellija soovile ja installeerida sinna programmid, mida ostja seal näha tahtis.

Mida aga tellija tahab? Ta tahab oma arvutil kirjutada vene keeles. Leidsin noormehe, kes töötas välja ühe esimese venekeelse tekstiprogrammi „Leksikon“. Maksin talle selle eest ära ja me panime selle kõikidele arvutitele. Leidsin ka hea riistvaraspetsialisti. Hakkasime ka arvuteid remontima (see oli tohutu probleem tollal). Ja meil olid oma loomingulised grupid, kes tootsid tarkvara konkreetsete tellijale, kellel olid spetsiifilised vajadused. Kogu meie töö ja tegevus oli maksimaalselt automatiseeritud.

1988. aasta keskpaigast alates hakkas meie keskus täisvõimsusel töötama. Meiega liitusid Nevzlin, Brudno ja Dubov. Lõime kooperatiivid Nigma ja Totem. Keskuses töötas täiskohaga üle 150 inimese, kokku oli meil aga 5000 töötajat! Tekkisid uued võimalused. Ostsime sisse suuri arvutipartiisid ja loobusime ettemaksetest, mis oli selle ajani klientide jaoks üks meiega arveldamise tingimus. Leidsime mõned tuleviku mõttes perspektiivsed tarkvaralahendused. Näiteks tellisime ja saime endale tehnoloogia, mis lubas meil üle minna valguskaablitel rajanevale arvutivõrgule. See üleminek võttis aega ja ma mäletan neid tublisid inimesi, kes sellega tegelesid, kuid jätan nende nimed siinkohal nimetamata, et neil minu tundmise pärast probleeme ei tekiks.

1988. aasta lõpuks tekkis probleem käibevahenditega. Tuleb aga öelda, et meil õnnestus luua kollektiiv, kes oli nõus paigutama kogu teenistuse meie arendustegevusse. Tol ajal kehtis seadus, et töökollektiiv võib oma ettevõtte riigilt või, nagu see meie puhul oli, ühiskondlikult organisatsioonilt (komsomolilt) välja osta. Meie tegime seda oma palgafondi rahadega.

Loomulikult polnud sel moel võimalik mõnd suurettevõtet välja osta, seda enam, et inflatsiooni suudeti siis veel ohjata. Kuid meil oli seda kerge teha, sest meil polnud mingit põhikirjalist algkapitali.

Palgafondi suuruse kehtestasin ma ise ja kui ma õigesti mäletan, siis saime me iseseisvaks 1989. aastal.

Kuid ma lähen korraks varasemasse aega tagasi. Kuna ma olin kokku saanud kollektiivi, mida ühendas üks idee, siis keegi meist ei nõudnud ka endale mingit meeletut palka. Ma ise teenisin 500 rubla kuus. Kontoris polnud mingit luksust, meil polnud mingeid kalleid autosid. 1988. aastal ostsin endale Moskvitš 412 ja see oli kogu meie keskuse peale ainus isiklik auto. Lisaks maksime kinni töötajate vajalikud taksosõidud.

Meie hulgas oli ilmselt ka neid, kellele selline kord ei meeldinud. Need olid peamiselt vanemad inimesed, kes vajasid stabiilset sissetulekut. Paljud teenisid lisatööga raha juurde. Me ei virelenud, aga raha tuulde ka ei loopinud.

1988. aastal oli meie käive 80 miljonit rubla. See oli tohutu summa. Arvuti maksis siis 40 000, auto 10 000 – 20 000 rubla.

Kui ärist rääkida, siis teenisingi oma esimese miljoni just sel perioodil. See oli veel enne „partei kulla omastamist“, mille kohta alles hiljem jutud tekkisid. Kompartei oli sel ajal ikka veel tohutu, kõikvõimas ja hiiglaslik masin – vähemasti minu teadvuses.

Kui aga rääkida esimesest miljonist, mille ma „oma taskusse pistsin“, siis selleni oli veel pikk maa minna. Ilmselt võin praegu, tagantjärele, oma rikkuse üle otsustada autode põhjal, millega sõitsin. Et millal ma endale esimese välismaise auto ostsin. See oli vist 1992. aastal ja auto oli Volvo 740. Täpselt ei mäletagi enam. 1988. aastal ei osanud ma sellise summa kulutamisest veel unistadagi.

Uued ideed vajavad uusi vahendeid. Vaatamata sellele, et meie äri oli pidevalt kasumis, oli meil käibevahendeid vähem kui häid ideid, millesse investeerida. Niisiis läksin ma panka. Loomulikult läksin oma panka, kus meil oli arve. See oli riigipanga Frunze rajooni osakond (või nimetati seda siis juba elamu- ja sotsiaalpangaks – ei mäleta). Juhataja juhtus olema minu suhtes eriti heatahtlik.

Ettevõtetele anti tol ajal krediiti ainult vastavalt nende jaoks kinnitatud krediteerimisplaanile. Meie firmat selles plaanis mõistagi polnud. Kuid raha asemel andis juhataja mulle väga hinnalise nõuande: „Kuulsin, et nüüd on lubatud asutada kommertspankasid. Kui te endale sellise panga loote, siis sellele ma saan krediiti anda küll.“ Jäi vaid küsimus, kelle poole pöörduda. Ta andis mulle ühe oma tuttava telefoninumbri. Läksin tema juurde. Ta selgitas: kõik on reaalselt võimalik, võite endale panga asutada. Ta andis mulle vajalikud asutamispaberid ja lubas aidata. Me täitsime kõik paberid ära (sellega tegeles 7–10 inimest) ja 1988 toodi mulle teaduslik-tehnilise progressi innovatsiooni kommertspanga (TTP IP) registreeritud põhikiri! Põhikirjajärgne algkapital oli 100 000 rubla. See oli reaalne raha ja see raha asus riigipangas. Asutajateks oli märgitud meie keskus, kooperatiiv Nigma ja elamu- ja sotsiaalpanga Frunze rajooni osakond.

Kusagilt läks liikvele legend, et Aleksei Golubovitši vanemad olevat töötanud keskpangas ja et see aitas meid tol perioodil. See pole õige. Ma ei mäleta, millal ma Golubovitšiga tutvusin, kuid panga loomisega polnud tal mingit pistmist. Panka aitas mul luua Krušinskaja riigipanga Frunze rajooni osakonnast, kes viis mind kokku elamu- ja sotsiaalpanga noormeestega.

Algas uus eluetapp, kuid ma ei saanud sellest ise korrapealt aru. See jõudis minuni ehk alles poole aasta või aasta pärast. Esialgu võtsin ma lihtsalt pakutud laenu ja kulutasin selle raha uue arvutipartii ostmiseks.

Uus krediteerimise võimalus avas tee paljudele uutele projektidele, mis otseselt enam meie keskust ei puudutanud. Sealhulgas oli ka projekt hakata importima kuulsat konjakit Napoleon hinnaga 1,5 dollarit pudel. Olin juba tol ajal seaduskuulekas, kuid majandamises ka veidi kaval. Selle kuulsa konjaki pudel oli mattklaasist pinnaga, sildil oli vaid nimetus Napoleon. Sõna konjak polnud ja isegi mitte brandy’t. Ma saatsin ühe inimese Prantsusmaa tehasesse, kus seda piiritusejooki pudelitesse villiti, et ta uuriks, mida nad meile õieti saadavad. Kõik oli aga korrektne ja mingit pettust polnud. Piiritus oli igati kvaliteetne ja pärit Prantsusmaalt.

Pean aga ausalt tunnistama, et konjakiäri polnud meie jaoks eriti edukas. Arvutitega läks palju paremini. Alkohoolsete jookidega saab head raha teenida, aga selleks on vaja, et riik kehtestaks piirangud… kõigile peale sinu äri (või et sa ei hooli riigi piirangutest). Kui meie konjakiga tegelesime, siis polnud kellelegi mingeid piiranguid kehtestatud. Ja toodang on lihtne – sellega pole vaja vaeva näha nagu arvutitega. Kuid teisalt oli konkurents tohutu ja kokkuvõttes polnud see kasumlik tegevus.

Me vajasime uusi ideid. Ja uued ideed tulid, kuid täiesti ootamatust allikast – ühelt naiselt.

See naine oli mu ammune tuttav ja töötas välismajanduspangas. Ta tõi mulle instruktsiooni, kuidas nende panga klient saab valuutaarve avada. Mõni päev hiljem olimegi välismajanduspanga kliendid ja meil oli seal oma valuutaarve. Olime esimesed, kes tulid mõttele hakata tegutsema kui pank, olles samas teise panga klient mitte korrespondentarve, vaid tavalise arvega. Korrespondentarvet poleks keegi meile avanud. Sel ajal ei väljastatud selleks veel litsentsi, kuid polnud ka keeldu töötada pangana, omades selleks tavalist kliendiarvet teises pangas. Keegi ei tulnud lihtsalt sellise võimaluse peale.

Ametlik valuutakurss oli 65 kopikat 1 dollari eest. Dollareid oli naftatööstuse, metsamajanduse ja mõnedel teistel ettevõtetel. Nad ostsid dollarite eest töötajatele importriietust, samas ei saanud nad kuidagi nende palka tõsta. Töölised läksid ja müüsid oma riided lihtsalt maha. Ja selles äris ei maksnud 1 dollar mitte enam 65 kopikat, vaid tervelt 2,8 rubla. Me olime aga juba olemas ja valmis tegutsema. Lõpp sellele riietega äritsemisele! Kandke meile oma valuuta üle ja võtke vastu 5 rubla 1 dollari eest. Võite isegi avanssi saada. Edaspidi dollari kurss aina tõusis ja see maksis peagi 8, 10, 12 rubla. Aasta hiljem oli aga turg tervikuna juba ise stabiliseerunud.

Kui palju me selle ühe aasta jooksul teenisime! Arvutid tõid sisse 40 rubla 1 dollari eest. Kui kulutused impordile, arvutite täiendamine-seadistamine ja kliendile toimetamine maha arvata, siis sai 1 dollari eest 30 rubla! Dollareid ostsime ise kursiga 1 dollar = 5–10 rubla. Fantastika! Puhast kullaauk! Ainult et kulda on Venemaal alati toodetud kaugel Siberis ja mitte kontorilaua taga. Tollal oli vaja lihtsalt olla väga aktiivne ja osata inimestega rääkida. Ja mitte kunagi mitte kedagi petta. Hea maine oli kõige tähtsam. Kui sul seda polnud, siis keegi sinuga asju ei ajanud.

Poole aasta pärast oli meie käive sedavõrd kasvanud, et seda märkas keskpanga esimees Viktor Geraštšenko. Ta kutsus mu enda juurde.

„Kes teile selleks õiguse andis!?” Vastuse asemel andsin talle instruktsiooni. Ta luges, otsis sealt keeldu. Ja sai kiiresti aru, kus seaduses lünk oli. „Mine.“ Kolme kuu pärast muudeti instruktsiooni. Meid aga kontrolliti ja avastati, et terve välismajanduspanga üks osakond töötas ainult meid teenindades. Saime seepeale valuutaoperatsioonide litsentsi. Ametlikult. See oli ilus žest Geraštšenkolt.

Ma pole kunagi Geraštšenko õpilane olnud, kuid ma jälgisin, mida ja kuidas ta teeb, kuidas ta käitub, alluvaid juhib ja inimestega suhtleb. Mulle räägiti, et kui ta Jukosesse tuli, siis märkasid paljud, et meil oli sarnane juhtimisstiil. Võtsin ta juba alates meie esimestest kohtumistest endale eeskujuks. Tänu temale suhtun ma nn vanasse kaardiväkke suure lugupidamisega. Volski ja Masljukov olid juba lahkunud. Samuti Baklanov, Razumovski ja Silajev.29 Neid, kes praegu veel alles on, ei hakka ma eespool nimetatud põhjusel nimetama. Mul õnnestus nendega pärast 1991. aastat koos töötada. Boriss Jeltsin tundis neid kõiki ja ta küll ei armastanud mõnda neist, kuid ei väljendanud mulle ka kunagi oma tegelikku suhtumist. Sain juhtimisalase kõrghariduse aga just tänu neile inimestele. Nad olid väga erinevad, mitmetahulised, igaüks omamoodi keerukas isiksus, kuid kõik olid väga kogenud– selles polnud kahtlustki.

Niinimetatud partei kulla lugu, mis olevat võimaldanud meil tegevust alustada, lähtus just minu suhetest nende inimestega. Paljud ju teadsid, kellega ma suhtlen ja koos töötan. Aga nad ei teadnud, mida ma tegelikult nendelt inimestelt sain. Oh neid jumalata inimesi – peale kulla ei oska nad muust mõelda!

BANDIIDID

Meie keskus oli ühisettevõte. See kuulus nii komsomoli keskkomiteele (ÜLKNÜ) kui riiklikule teaduse ja tehnika komiteele (RTTK), mis oli omakorda tihedalt seotud välisluurega, riikliku julgeolekukomitee esimese peavalitsusega (KGB EPV). Kuid kogu see suhete maailm oli meie jaoks kosmilises kõrguses.

1989. aastal tehti korruptsiooniga võitlemine KGB ülesandeks. Varustasime sel ajal arvutitega ka kaitsetööstuse ettevõtteid (olin kaitsetööstuse süsteemis kuni 1991. aastani). Neil asjaoludel olime oma keskusega Moskva linna Frunze rajooni KGB osakonna kontrolli all. Seal olid tegelikult toredad poisid, kes läksid pärast 1991. aastat kõik ärisse.

Allilm kutsus mind hotelli Izmailovskaja esimest ja ka viimast korda vestlusele. See oli kas 1988. või 1989. aastal. Kutsuja oli keegi Silvester, aga ma ei mäleta enam täpselt ta nime. Läksin kohtumisele koos sõbraga. Meid võtsid vastu nende kümmekond musklimeest. Vestlesime viisakalt, leppisime kokku, et helistame. Mulle jäi mulje, et nad ise ka ei teadnud, mida meiega peale hakata. Meil oli aga raudne sisekord: kohe pärast sellist kohtumist (spioonide, kurjategijate või muu arusaamatu seltskonnaga) läks ametlik teade selle kohta meid kureerivale organile (meie puhul siis rajooni KGB osakonnale).

Sellega oli kogu lugu lõppenud. Mingeid järgmisi kohtumisi allilmaga ei tulnud. Ma ei hakanud kellegi käest seda asja üle küsima. Hiljem, aastate pärast, sõlmisime me Rušailo30 valitsusega juba ametliku koostöölepingu.

Tol ajal oli see ametkond veel loomisel.

Paaril korral, kui meil oli bandiitidega tegemist, sõitsid Rušailo valitsuse mehed välja ja võtsid allilma tegelased vahi alla. Üks selline juhus oli hotellis Belgrad, kus võeti kinni kümmekond tšetšeenide grupeeringu liiget. Ilmselt oli veel sarnaseid episoode, kuid mina neis osaline ei olnud.

Kui loodi Venemaa riiklik julgeolekuteenistus, hiljem aga FSB, siis tuli mul oma firmas inimestele nende esindajat tutvustada. Ja seda tuli teha regulaarselt. Naljakas, aga Jukoses oli Muravlenko asetäitjaks Venemaa KGB esimene direktor Ivanenko. Ta oli meil see, kes Jukost kohtus esindas. Neil oli seal mingi vaidlus FSB esimese osakonnaga. Kontrollisid mingeid meie ärikontakte, vist kaitseministeeriumiga. Kuid mina sinna nina ei toppinud. Ma ei tahtnud lihtsalt liiga palju teada.

Riskid? Atentaadid? Ma polegi kunagi bandiitide peale tõsisemalt mõelnud. Nad tungisid nendesse struktuuridesse, mis olid juba ise kriminaalsed ja kus inimesed kartsid kontakte eriteenistustega. Mida minul karta oli? Parem oli maksta lepingu alusel Rušailo struktuuridele või abistada hiljem omasid, kes pidid Tšetšeeniasse sõitma (või sealt haavatutena tagasi saabusid), nagu me Tomskis tegime, kui et otsida bandiitidelt katust.

Olid mõned korrad, kui mind hoiatati, et „olukord on ebamäärane“. Kuid ma ei tundnud nende olukordade vastu huvi, et mitte oma närve kulutada. Sõitsin mõned kuud koos ihukaitsjatega, siis loobusin sellest.

Suurem oht varitses siis, kui toimusid 1991. ja 1993. aasta relvastatud konfliktid. Võtsin tollastest rahvaliikumistest osa. Risk oli ka siis, kui toimusid Inguššia ja Abhaasia sündmused. Kuid õnneks jäid need lokaalseks. Neil aegadel varitses oht just töölähetuses viibides. Kuid ma ei lasknud end häirida. Mida vähem tead, seda rahulikumalt magad.

On üks väga huvitav psühholoogiline omapära. Ma pole tegelikult kunagi eriti vapper olnud. Ma ei tikkunud kaklustesse ei koolis ega instituudis– hoidusin neist, kui see oli vähegi võimalik. Kuid samal ajal meeldib mulle ilma igasuguse julgestuseta mööda kaljusid ronida. Tsoonis löödi mind öösel noaga. Esialgu arvasin, et ma ei saa enam öösiti magada. Kuid järgmisel õhtul viskasin end samale veel verega määrdunud madratsile ja uinusin nagu lapsuke.

Imelik olend see inimene.

Küll aga kartsin ma oma lähedaste pärast, kui Forbes avaldas materjali, et ma olen rikas.

Kokkuvõttes: isegi kui keegi teab mingitest tollastest kallaletungidest, siis pole see mina. Keelasin oma töötajatel minuga neil teemadel rääkida.

SÜNDSUSETU

Kõige selle taustal, mis 1980. aastatel toimus, ei muutunud mu eraelus suurt midagi. Kui olin esimesest naisest lahku läinud, elasin üürikorterites. Alguses Entusiastide maanteel, hiljem Paveletski raudteejaama lähedal. Need olid vananenud mööbliga kahetoalised korterid. Ostsin mõne mööblitüki juurde, et saaksin tööd teha. Minu Inka on tubli. Ma olen talle rohkem kui tänulik kõikide nende üleelamiste eest raskel ajal. Me elasime nagu mustlaslaagris ja meid oleks võidud isegi maha lüüa. Mitte mind – teda. Paljud asjad, mis ma tol perioodil ette võtsin, tulenesid mu naisest. Meie suhte juurde on alati kuulunud hea annus huumorit ja me püüdlesime selle poole, et see suhe oleks hea meile mõlemale. Viimase 10 aasta jooksul pole me tülitsenud, sest oleme paljus samastunud. Me hoolime teineteisest.

Materiaalses mõttes on mu naine ja meie lapsed oma osa meie rikkusest ausalt välja teeninud. Lihtsalt tavalise töö ja riskide kandmisega. Kusjuures rahalisi riske oli alati, aga lisaks ka teisi. Nad on oma osa välja teeninud sellega, et tegelesid kümne aasta kestel – ja seda vaatamata ühiskonnas toimuvale kontrollimatule priiskamisele – asjalike asjadega, said hakkama ja panustasid sellesse nii vaeva, raha kui ka isikliku edu. Mul on nendega väga vedanud.

Minu meeskond on suur. Üks siin, teine seal… mõni on eluga edasi liikunud, mõni elab sellest, mis ta on kõrvale pannud, mõnda peab abistama. Me ei ela heategevusest – see, mis meil on, on ka ausalt ära teenitud.

Kui ma praegu tagasi vaatan, siis mõtlen: me teenisime ju aastatel 1988–1989 (selle ajastu mõistes) väga suuri summasid (miljoneid dollareid), kuid ei läinud ometi priiskamise teed, vaid paigutasime kõik oma vahendid tootmisesse. Olime siis vaid 25–30 aastat vanad.

Mäletan, kuidas mulle pakuti 1989. aastal võimalust osta endale Alfa Romeo. Ma tahtsin tegelikult väga seda autot, kuid see ost näis mulle kuidagi sündsusetu.

Põhjus, miks ma keeldusin niimoodi rikkust kasutamast, polnud selles, et me oleksime mõtelnud täiega ja ainult oma äritegevusele. Jah, me mõtlesime ärile, kuid siin on ka teine aspekt.

1990. aastal pakuti mulle ja Leonid Nevzlinile võimalust osta Nikolina Goras maja. Elasime sel ajal üürisuvilas, kaks peret ühe katuse all. Leidsime, et me ei saa endale sellist ostu lubada.

Ilmselt oli meie keeldumise peamine põhjus taas see nn sündsusetus ja teadmine, et kui me kord hakkame luksust taga ajama, siis ei kao mitte ainult raha, vaid me kaotame ka aega. Kui su tööpäev kestab 12 tundi, siis pole aega mõelda mõnudele. Kui hakkad mõnudele mõtlema, siis ei jää enam aega töö tegemiseks.

Aga meil oli partnereid, kes mõtlesid teisiti. Just meist vanemad inimesed nagu Peredugov, Lagutin ja teised. Nad lahkusid meie juurest.

Kui aga tulla tagasi mineviku juurde, kus jutt pooleli jäi, siis jäin pärast panga loomist oma keskusesse veel aastaks või pooleteiseks, kui ma õigesti mäletan. Siis selgineski arusaam, et kauplemine on aeglane äri ja et tegelikult on võimalik kiiremini edasi liikuda. Sellest alates pöörasin kogu oma tähelepanu pangale.

Valuutavahetus, ühisettevõte Šveitsi firmaga, panga iseseisvate allüksuste loomine, mis tegelesid ettevõtetega esindusõiguse alusel (juhtisid firmasid klientide volitusel) – just see sai meie 1990. aastate tegevuse sisuks.

1989. aastal ühines meiega Platon Lebedev, kes tõi kaasa oma rahandusspetsialistide meeskonna. Tema panust on raske üle hinnata. Ta oli meile sama oluline kui Brudno kaubanduses, Nevzlin avalike suhete alal, Dubov turunduses ja Golubovitš investeerimisstrateegiate analüüsis.

Me olime oma aja kõige kõrgema tehnoloogilise tasemega pank. Olime seotud IT arenguga ja samas olime otseselt kaasatud väliskaubandusse ning tööstusesse.

Meid teadsid nii ettevõtjad, endiste aegade punadirektorid kui ka poliitikud. Olime spetsialiseerunud puhtalt oma tegevusvaldkonnale ja tegevuses väga edumeelsed. Selles on suur teene Surkovil, kes liitus minuga 1988. aastal ja kes leidis oma tõelise kutsumuse tehnoloogilises arendustöös.

Poliitikasse sattusin ma juhuslikult. Olin 1989. aasta lõpuks juba tuntud kui „lootustandev inimene“ ja mulle pakuti Ivan Silajevi nõuniku kohta– ta juhtis 1990–1991 Vene föderatsiooni valitsust. See mõte pärines Nevzlinilt. Asi hakkas mind huvitama, eriti pärast seda, kui sattusin valitsuse sõjalis-tööstusliku komisjoni istungile. See oli küll minu tegevust puudutav valdkond, kuid tase oli täiesti teine. Kuid see on juba teine teema.