Читать книгу Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus - Страница 4

Rääkides oma elust vangilaagris pean märkima, et ma ei viibinud seal kuigi kaua. Olin laagris ajavahemikul 2005. aasta oktoobrist kuni 2006. aasta detsembrini, kui mind viidi Tšita linna eeluurimisisolaatorisse. Veebruarist 2009 aga viibisin taas Moskva eeluurimisisolaatoris nr 99/1.

Olmelises mõttes on koloonia märksa parem koht kui vangla. Vanglas peab kinnipeetav viibima päev päeva järel ühes ja samas ruumis ühtede ja samade inimeste keskel. Ainsaks vahelduseks on tunnine jalutuskäik värskes õhus. Laagris on kõik teisiti: nii barakis kui laagri territooriumil elu lausa keeb ja sa võid ringi liikuda nii palju, kui vaid ise tahad. Päike, mida vanglakambris ei näe, taevas, looduse rohelus – see kõik on inimesele väga oluline. Vanglas tekib umbes aastaga terav puudustunne sellistest väga lihtsatest asjadest. Vangla hävitab ka tervist: kunstvalguses kannatavad silmad, paigalolekust atrofeeruvad lihased, väheneb vastupanuvõime haigustele… Inimene pole loodud selliselt, et ta võiks oma elu sissemüürituna ära elada. Kõik tema kehasüsteemid hakkavad ägedalt sellise ebaloomuliku olukorra vastu protesteerima. Eriti kannatavad suletuse tingimustes just noored.

Üleviimine vanglast kolooniasse – see on aga omaette lugu. Kuhu sõit läheb, on suur saladus. Kui kaua sõit kestab – saladus. Sõidad nii oma nn Stolõpini vagunis, ümber vaid hulk valvureid. Üks neist seisab pidevalt otse mu vastas ja vaatab mind, pilku ära pööramata. Esimeses jaamas, kus rong peatuse teeb – umbes tund pärast väljasõitu Moskvast – on vagunisse siiski kuulda raudteejaama valjuhääldist kostvat plekist häält: „Moskva–Tšita rong väljub teiselt teelt.”

Nii möödub kuus päeva raamatute seltsis (neid on mul kaasat terve kohvritäis) ja siis: „Tervitus sulle, Krasnokamensk!“

Vagunist väljumine käib otse vanglaautosse, kuid seekord ilma traditsiooniliste valvekoerte spaleerita. Saatjateks on vaid valveseersantide huvitunud pilgud.

Tsoon. Saabumine rivis seisva valvemeeskonna pilgu all. Haukuvad koerad. Olen huvitatud, mis toimub, samas on kõik veidi naeruväärne.

Mind on vastu võtma tulnud grupp ohvitsere. Nõutakse, et võtaksin mütsi peast ja esitleksin ennast. Võtan mütsi peast, kuigi see nõue on ebaseaduslik – tean seda. Seadused on aastatega juba pähe kulunud. Kuid ma ei taha, et mingitest pisiasjadest kohe vastasseis tekiks.

Mind viiakse trahviisolaatorisse. Hiljem saab minust selle asutuse sage külastaja. Läbiotsimine. Võetakse ära kõik, mis selles laagris „pole ette nähtud“. Ma ei hakka vaidlema ja pealegi ei jää ma millestki olulisest ilma. Peamine, et mulle raamatud ja vihikud alles jäeti.

Mööduvad mõned päevad, siis toimub nn määramine. Komisjon eesotsas laagri ülemaga küsib: „Kes sa tavaelus oled?“ Ma ei tee küsijale märkust, vaid vaatan teda lihtsalt imestunult. Ta taipab üle minna teie-vormile. „Olgu. Küll me selle aja jooksul välja selgitame.“

Küsitlus jätkub: „Mis teie elukutse on – millega te tahate tegeleda?”

„Mul on mitu eriala ja ma võin tegeleda õpetamisega.“

„Pakume teile tööd õmblustsehhis. Me ei soovita teil pakkumisest keelduda.“

Mõni kuu hiljem rääkisid noored operatiivosakonna poisid (kes olid kõik veel lapsed) mulle, et nad tahtsid mind alguses pagaritöökotta saata. Pagaritöökoda on laagrist eraldi ja seal ei teki teiste kinnipeetavatega probleeme. Siis aga tuli telefonikõne Moskvast ja mind kästi suunata õmblustsehhi.

Õmbleja elukutse nõuab väljaõpet. Vaatasin sisseseadet ja mõtlesin: see on lõks. Selliste masinatega pole võimalik mingit normi täita, pealegi on õmbluste kvaliteet lihtsalt räbal.

Kirjutasin oma esimese kaebuse töö kohta õmblustsehhis. Viitasin selles oma halvale nägemisele ja kui tuli oskuste kontrollimise ja eksami aeg, kukkusin eksamil lihtsalt läbi. Hoiatasin eksamineerijaid: kui mu eksamitulemust võltsima hakkate, korraldan skandaali.

Eksamineerijate esimene reaktsioon mu eksamitulemustele oli väga selge: me sülitame su nägemise peale, me sülitame su eksami peale – mine ja tee tööd!

Siinkohal märkus: kui kolm aastat hiljem tookordse koloonia ülema üle kohtu mõisteti, siis teatas ta kohtunikele otse: „Mul kästi pidada Hodorkovskit kõige rangemates tingimustes, aga kuna ta muudkui kaebas ja protsessis, siis ei saanud ma seda teha.“

Nii et siis selline reaktsioon minu kaebuste, nägemisprobleemide ja eksamitulemuste peale? Kirjutan kolm kaebust: koloonia ülemale, prokurörile ja… riiklikule tööinspektsioonile.

Lisaks kaebusele võimaldab mu inseneriharidus, tehases ja noorena ka ehitusel töötamise kogemus mul kahel leheküljel kirja panna, milliseid ohutustehnika nõudeid tsehhis rikutakse, ning nõuda tsehhi sulgemist ja puuduste kõrvaldamist, enne kui seal võib taas tööd teha.

Annan oma kaebused väga viisakalt ülemusele.

Kaks päeva hiljem määratakse mind tööle samasse tsehhi komplekteerijaks (transporttööliseks). See rahuldab mind. See on vaheaegadega töö ja ma ei pea õnneks tegelema nende vanade masinatega – minu töö tulemus sõltub ainuüksi minu kätest.

Koloonia ülem kutsub mind välja. Et „vestelda“. Mõistan: ta sai käsu kätte ja püüab nüüd selgust saada, kuidas seda täita. Olen avameelne ja ütlen otse, et kui ülemusele on antud käsk mind ära murda, siis oleks temast tark minuga enne kokku leppida, kuidas seda oleks võimalik teha, nii et ülemus saaks usinuse eest kiita ja minul poleks põhjust temaga vägikaigast vedama hakata.

Ta tahab väga minuga kokkuleppele jõuda, kuid ei julge või peab mind enda jaoks lihtsalt nõrgaks vastaseks. Niisiis üritab ta minuga ühele poole saada omal jõul.

Saan noomituse, veel ühe, seejärel saadetakse mind trahviisolaatorisse. Minu vastuseks on kaebus kohtule. Administratsioon on šokis. Kohtuistungit peetakse koloonias. Kohale ilmub linnakohtu esimees isiklikult. Kinnipeetavate seast kutsutakse välja „tunnistaja“. Olen valmis kõigeks. Mul on varuks kohtu kogemused.

Juhtub aga midagi ootamatut. Väljakutsutud „tunnistaja“ näitab kohtu ees sõrmega otse koloonia ülemale ja teatab: „Tema sundis mind valetama. Andis tasuks sigarette. Näete, siin need on. Ma tahan rääkida tõtt, nii nagu asjad on.“

Taas šokk, aga seekord juba minul. Võtan ennast kiiresti taas kokku.

Kohtunik koloonia ülemale: „Kui karistate tunnistajat, annan asja üle prokurörile. Hodorkovski karistus tühistada!“

Nii asjad edaspidi toimusidki: märkus – trahviisolaator – kohus – karistuse tühistamine… Vahepeal töö õmblustsehhis ja suhtlemine koloonia rahvaga.

Koloonias on koos kirju seltskond. On nii kirjaoskamatuid lambakarjuseid naabruses asuvatest küladest (300–400 km) kui ka uraanikaevanduste kaevureid, kellel on tehniline keskeriharidus; on täiesti seaduskuulekaid tavalisi inimesi ja on nn perspektiivikaid kuritegeliku maailma liidreid. On täiesti normaalseid inimesi ja täielikke inimjätiseid, kes kannavad alaealisena toime pandud sarimõrvade eest nüüd oma 10-aastast maksimumkaristust täiskasvanute laagris. Nad pole veel isegi sellest aru saanud, et oma järgmise tapmise eest täisealisena ootab neid vaid üks karistus – eluaegne vangistus. Mingist südametunnistuse häälest või muust sarnasest pole nende puhul mõtet rääkida.

Laagri rahvas kujutab endast omapärast segu kõigest ja kõigist ja selles inimkaoses hoiavad vahelduvalt edukalt korda laagri administratsioon oma reeglitega ning kuritegeliku maailma liidrid oma seadustega. Koloonia elanikele on isikliku vabaduse ja keelatu üldiseks piiriks mingi ühtse kogukonna ja vastastikuse seotuse tunne.

Tõeliselt asotsiaalsed isikud on laagris haruldased ja administratsioon ning ka laagri rahvas eraldavad nad ülejäänutest „raskete isikuvastaste“ rühmadesse või nn getodesse.

Minu seisund oli selles laagri väljakujunenud süsteemis täiesti eriline.

Alustan sellest, et laagri ühiskond ei suutnud enam kui aasta jooksul mind ühtegi sealsesse sisemisse staatusesse ega seisusesse, nn masti paigutada. Kuigi jagunemine mastideks toimub küllalt lihtsalt. Kui teed koostööd laagri administratsiooniga, oled „punane“; kui püüad kehtestada oma tahet ja piinled vabaduse puudumise käes, siis oled „must“; kui teed tööd ja allud autoriteetidele, siis oled „mužik“; kui sa ei tee tööd ja sunnid teisi endale alluma, siis oled „autoriteet“.

Mina käisin tööl ja suhtlesin administratsiooniga igal selle tasandil, kuid istusin samas trahviisolaatoris rohkem kui ükskõik kes. Samas, kellelegi ei tulnud isegi pähe mind koputamises kahtlustada. Ma suhtlesin platnoide liidritega, kuid ei allunud neile milleski.

Laagris viibimise lõpus oli mul üsna huvitav jutuajamine sealse nn variadministratsiooni kõige lugupeetuma esindajaga. Ta kavatseti üle viia laagrisse, mis asub Blagoveštšenski lähistel ja kuhu koondatakse temasugused, et murda nende tahe ja hävitada staatus. Ta teadis, mis teda ootab, ja läks oma saatusele vastu täiesti avatuna, jäädes aga kindlaks oma ideoloogiale ja maailmanägemisele, mille võiks liigitada ehk mingiks Kropotkini laadi anarhismiks.

Ta oli oma hingelt sügav inimene, kuigi ta polnud veel 30-aastanegi ja tal oli vaid tavaline keskharidus. Kaheldamatult oli tal tugev tahe ja sama tugevad olid ka tema veendumused.

Ta ütles, et tavaelus oleksime meie kaks kindlasti vaenlased, kuna minu eesmärk – tugev riik – on täpselt vastupidine tema eesmärgile. Kuid praeguses olukorras võitleme me mõlemad ebaõiglase riigi vastu. Lihtsalt meie võitlusmeetodid on erinevad.

Selles arvamuses oligi ilmselt peidus minusse suhtumise võti laagris– ma olin küll võõras, aga ma olin austusväärne.

Selline staatus rahuldas mind täielikult nagu ka viis, kuidas laagris minu poole pöörduti ja mida see pöördumine endas väljendas – „Borissõtš“. Kuigi jah, see siin on lihtsalt üldpilt, millest oli ka palju erandeid.

Barakis, kus ma elasin, oli (eri aegadel) ruumi 70–100 inimesele. Inimesed ei jäänud sellesse barakki tavaliselt kauaks, vaid elasid seal kolm kuni kuus kuud, kuni nad taas mujale üle viidi. Minu barakk oligi selline transiitjaam.

Kui mul tekkisid mõne kinnipeetavaga veidi lähemad suhted, siis üks kahest: ta oli kas administratsiooni saadetud spioon või kui ta seda polnud, siis saadeti ta kiiresti mingil ettekäändel trahviisolaatorisse. Oli naljakas vaadata, kuidas administratsioon püüdis kontrollida ja määrata, kellega ma laagris suhtlen.

Administratsioon pingutas oma püüdlikkuses ilmselgelt üle. Tavaliselt tegid laagri administratsiooniga koostööd need isikud, kellel oli kas hingel mingi süütegu või kellel olid halvad suhted teiste kinnipeetavatega.

Üks selline tegelane, kelle laagri operatiivosakond paigutas minu kõrvale, kartis hirmsal kombel, et ta viiakse üle naaberbarakki, kus kandis karistust üks tema vaenlastest. Tema nõrkust teati ja teda šantažeeriti võimaliku üleviimisega. Mingil hetkel jõudis ta iseenda jaoks otsusele, et talle avaldatavast survest vabanemiseks on kõige parem, kui ta viiakse üle hoopis teise laagrisse. Seda pole just kerge saavutada, kuid see inimene leidis oma plaani teostamiseks nutika võimaluse (mis tõi talle ka osaliselt edu). Ta nimelt lõi mind noaga. Ta andis selle noahoobi öösel, kui ma magasin.

Noalöök tabas mind näkku. Verd voolas ojadena…

Kasutades ära tekkinud olukorda otsustas eranditult vaid vaimuhiiglastest koosnev administratsioon, et olukorra lahendamiseks on kõige parem vabaneda hoopis minust ja paigutada mind üksikkambrisse. Põhjenduseks toodi see, et ma olevat justkui ise palunud, et mind „ohutusse kohta“ üle viidaks, sest ma kartvat oma elu pärast.

Seda, et kellegi elu oleks ohus, ei saanud administratsioon loomulikult lubada.

Niinimetatud ohutu koht on tegelikult otsetee kalmistule, nii sõna otseses kui ülekantud tähenduses. Pärast sellises kohas olemist on iga tagasitulek tsooni või minek tapile otseselt eluohtlik. Kuid ootamatused võivad inimest tabada ka sealsamas, otse nn ohutus kohas.

Kui juba surra, siis muusikaga! Kuulutan välja nn kuiva näljastreigi. See on mu teine näljastreik kogu kinnipidamise aja jooksul. Minu esimene näljastreik oli Moskva Matrosskaja Tišina vanglas, kui Platon kartserisse saadeti. Streik kestis kuus päeva. Kui Platon kartserist välja lasti, olin ma omadega tegelikult juba päris otsakorral. Kuiva näljastreigi korral muutub veri paksemaks ja tõuseb vererõhk. Minu vererõhk oli 180 (seda mõõtis vangivalvur). Edasi järgnevad trombid ja insult. Selle näljastreigi eeliseks on aga see, et see sunnib administratsiooni kiireid otsuseid vastu võtma. Risk elule algab sel puhul kolmandast päevast. Üle 10 päeva sellist streiki tähendab surma. Niinimetatud märg näljastreik muutub eluohtlikuks alles 30–60 päevaga.

Niisiis, kuiv näljastreik. See on väga raske. Ilmselt pole mu tervis enam see, mis ta oli. Neljandal päeval ei suuda ma enam kõndida. Pea käib ringi. Tuli arst ja teatas, et laagri ülem on minu tingimustega nõus: kõigile teatatakse, et mind pandi üksikkambrisse tema otsusega. Arsti sõnu kinnitavad laagri ülem ise ja platnoide varivalitsus.

Mind viiakse üle meditsiiniosakonda, kus mul tuleb mitu päeva tasuda oma ränkasid võlgu kurnatud organismile (õigemini klaarib organism minuga oma arveid).

Olen tagasi laagris. Seejärel taas trahviisolaatoris. Järgneb kohus ja otsuse tühistamine.

Saan uue süüdistuse ja mind viiakse tapiga Tšitasse. Operatiivosakonna ülem tassib minu asjad isiklikult autosse. Toob mulle isegi madratsi ja teki. „Palun, ja vaata, et sa enam tagasi ei tule!“ Jätame temaga enam kui armastusväärselt hüvasti.

GULAG VÕI MITTEGULAG?

Kas GULAGI süsteem on nende aastatega ka muutunud? Vastus on: jah ja ei. Muidugi, üldised muutused on tohutud. Esiteks, kedagi ei näljutata. On olnud ja on ka praegu üksikuid selliseid juhtumeid ja on isegi terved näljatsoonid, kuid näljutamine tuleneb pigem enamjaolt laagri ülemate suutmatusest asju korraldada ja vargustest, kui on sihiteadlik riiklik poliitika, nagu see Stalini ajal oli.

Teiseks, laagrites pole enam tapvalt rasket füüsilist orjatööd. Õigem oleks öelda, et tsoonis polegi enam mingit tööd. Inimesed juhmistuvad, loomastuvad ja kaotavad oma sotsiaalsed harjumused ning kombed (kui neid üldse oli). Töö puudumise eest laagrites kedagi vastutusele ei võeta. Karistatakse, kui keegi sureb või põgeneb, kusjuures väga rangelt. Nii ongi, et laagrites pole tööd, mida teha. Või siis pole see töö ei arukas ega loov.

Kolmandaks, kinnipeetavat ei tohi enam niisama tappa. Kellegi tapmine eeldab määratud paberlikku asjaajamist. Vange võib peksta ja piinata, aga tapmine on keelatud. Loomulikult juhtub, et seda keeldu rikutakse vahel nagu ka igat teist. Kuid praegune olukord erineb ajast, mil vangi tapmine oli lubatud.

Neljandaks, elamistingimused on küll rasked, kuid mitte tapvalt rasked. Näiteks püütakse laagrites selle poole, et talviti ei oleks barakkides miinuskraade, kinnipeetavatel oleks vaba juurdepääs veele, et saaks regulaarselt pesta ja oma riiete eest hoolt kanda.

Mõistan, et seda on veidi naljakas lugeda, aga just sellised pisikesed vahed endise aja ja korraga teevad olukorra tänases laagris elamisväärseks.

Nüüd aga sellest, mis võrreldes GULAG-i ajaga muutunud ei ole.

Kinnipeetav pole päriselt inimene, vaid rohkem nagu kariloom, kelle väärtus on peremehe jaoks oluliselt kasvanud võrreldes eelmise sajandi esimese poolega. See tähendab reaalelus, et tappa pole enam lubatud, kuid kinnipeetavat peksta on lubatud ja see on isegi vajalik tegevus. Kinnipeetava näljutamine on keelatud, kuid samas pole mingit vajadust hoolida vangidele antava toidu kvaliteedi eest.

Igasugune eetilisus kinnipeetavate suhtes on ebaoluline: neile võib valetada, neid võib üksteise kallale ässitada, nende suhtes võib üles näidata otsest põlgust – see kõik on lubatud, see kõik on lausa vajalik.

Kuid nagu igas asjas, on ka siin erandeid. On vangivalvureid, kes „ei luba seda kunagi iseendale“, ja on kinnipeetavaid, kes „ei luba kunagi seda iseenda suhtes“. Aga nii oli ka GULAG-is. Noil aegadel oli kinnipeetava jaoks selles mängus panuseks tema elu. Praegu on kaalul tema tervis ja võimalus ennetähtaegselt vabaneda.

Mõni sõna ka tervisest. Inimeste tervis on üldiselt meie riigis teise järgu väärtus ja tervise eest hoolitsemise kvaliteet jätab vabaduseski paljut soovida. Võite siis ette kujutada, kuidas need asjad on tsoonis korraldatud. Te ei eksi, kui te midagi head endale ette ei kujuta.

Minul isiklikult vedas. Tegelikult vedas mul isegi kaks korda. Esimene kord siis, kui mind lõigati11 – parasjagu sattus hea käega sõjaväekirurg kohal olema. Teisel korral oli vastupidi – mind mitte ei lõigatud, vaid õmmeldi kokku tagasi. Arst, kes kirjade järgi oli stomatoloog, osutus suurepäraseks kirurgiks ja tänu temale on arm mu näol vaevumärgatav.

Siinkohal minu sügav kummardus selle arsti ees. Kuid see, et selline doktor mulle sattus, on siiski erand. Palju sagedasemad on teist laadi juhtumid, millest ühe tunnistajaks tuli mul olla.

Üks mu tuttav kinnipeetav peksti julmalt läbi. Ta sattus laagri haiglaosakonda, mis asus teisel pool meie barakki eraldavat tara. Tara oli oksatraadist ja läbi selle sai vabalt vestelda. Läksin õhtul tara juurde ja tundsin huvi, kuidas mu tuttaval läheb. Mulle hüüti vastuseks, et temaga on halvasti ja ilmselt ta sureb, sest pärast seda, kui tal hakkas veidi parem, lamab ta taas voodis ja on vaid kohati teadvusel. Velsker aga, kes talle esmaabi osutas, pole rohkem teda vaatamas käinud.

Palusin administratsioonile edasi öelda, et kui mu tuttav peaks surema, siis mina vaikima ei hakka. Tunni aja pärast oli linnast arst kohale kutsutud. Kuna laagri haiglaosakonna telefon ei töötanud, siis sai kogu laager jälgida, kuidas alguses jooksis arst valveosakonda, et sealt linna helistada, hiljem aga sõitis laagri väravast sisse kiirabiauto (see oli ainus kord kogu mu laagris oldud aja kestel).

Tolle noormehe elu päästeti. Tal oli kõhukelmerebend ja selleks ajaks, kui ta kirurgilauale jõudis, oli ta sisemise verejooksu tõttu juba kaks liitrit verd kaotanud.

Nagu kunagi GULAG-is, nii on ka praeguses vanglasüsteemis haigeks jäämine äärmiselt ebasoovitav. Kui aga keegi jääb haigeks, siis on ebareaalne pärast haiglast tervena välja tulla.

Kas riiklikku vanglateenistust on võimalik muuta, kui enne ei muudeta olukorda kogu riigis?

Ma ei tea õiget vastust. Kuid üritada võib, sest muutusi on vaja.

Esiteks, ja see on kõige valusam küsimus kogu riigi vanglasüsteemis: süütult kinnipidamiskohtades viibivad isikud. Selliste inimeste osakaalu on võimalik ligikaudselt kindlaks teha, lähtudes õigeksmõistvate kohtuotsuste arvust. Meie tavakohtutes on kõikidest kohtuotsustest õigeksmõistvaid otsuseid 0,8 %. Seda näitajat võib võrrelda meie vandemeeste kohtutes õigeksmõistvate kohtuotsuste arvuga (20 %) ja Euroopa kohtute õigeksmõistvate kohtuotsuste arvuga (15–30 %). Võrdlus Euroopaga on kohane – vaevalt et sealne eeluurimine on viletsam kui meil.

Kui mitte arvestada isikuid, kes on küll kuriteo toime pannud ja kelle süü on jäänud nõuetekohaselt tõendamata, aga kes vaatamata sellele karistust kannavad, siis ikkagi saame tulemuseks, et iga 5.–7. kinnipeetav on süüdi mõistetud ja kannab karistust täiesti alusetult. Kogu Venemaa kohta teeb see umbes 150 000 inimest. See on 150 000 saatust, perekonda, kaotatud tervist, lugematu hulk kaotatud eluaastaid…

Teiseks, see grupp karistatuid, kellele ühiskond on valmis andestama ja kelle sotsiaalsest adaptsioonist on ühiskond ise huvitatud.

Selle kinnipeetavate grupi suurus sõltub otseselt meie maal kehtivatest moraalistandarditest, meie endi humaansusest. On selge, et see grupp moodustab suure osa meie kinnipeetavatest. Väiksemaid varganägusid, sulisid, huligaane, isegi olmetülis kellegi juhuslikult tapnud isikuid ei vaatle meie ühiskond enam kui igaveseks ja pöördumatult kadunud inimesi.

Kui esimese kinnipeetavate grupi puhul on jutt kohtusüsteemi vigadest, siis teise grupi tagasitoomine ühiskonda sõltub otseselt riiklikust vanglateenistusest.

Probleemi süvendab seegi, et enamikul kinnipeetavatest on väga madal sotsiaalne teadvus ja kui see kellelgi isegi on, siis tavaliselt hävitab tsoon selle neil kiiresti.

Esiteks, inimesed vajavad kinnipidamiskohas tööd. Nad vajavad sellist tööd, mis säilitaks igapäevase töötamise harjumuse ja lubaks neil ka kinnipidamiskohas viibides olla abiks oma toitja kaotanud perekonnale (lisaprobleem on siin perekondade purunemine, laste vanemateta jäämine ja sellelt pinnalt uue kuritegevuse tekkimine). Töö aitaks süüdimõistetutel tasuda ka neilt kohtutes väljamõistetud summad ja ühtlasi oleks see eeldus, et tagasi vabaduses olles suudetakse leida endale töökoht ja seda pidada, selle asemel et hakata taas elatuma endisest nn elukutsest.

Selge, et sellist ülesannet pole kerge täita, eriti meie nn uue turumajanduse tingimustes. Kuid see ülesanne on täidetav. Kõige olulisem on pöörata sellele otsest tähelepanu. Selle probleemi lahendamata jätmine sünnitab 50 % meie retsidiivsest kuritegevusest ja nii pannakse toime sadu tuhandeid, isegi miljoneid uusi kuritegusid, mis toob ühiskonnale tohutut kahju.

Kitsipung peab maksma kaks korda, ja hästi on, kui vaid kaks korda.

Samas võtmes peab lähenema ka teistele probleemidele: kinnipeetavad vajavad korralikku riietust, kohtumisi perekonnaga, kindlat päevakorda ja hariduse andmist.

Mis on meie jaoks tähtsam: kas luua üha uusi võimalusi karistada inimesi kõige karmima karistusega – neilt vabaduse võtmisega – või aidata inimestel normaalsesse ellu tagasi pöörduda? Ja mitte maksta pärast topelt või isegi kolmekordselt selle eest, et me ei taibanud seda kohe teha?

Vanglate ametkondlik mõtteviis oskab mõelda vaid esimese võimaluse raamistuses. Kui tõepoolest soovitakse vanglasüsteemi muutumist, siis peavad neid muutusi läbi viima isikud, kes on ise väljaspool seda vanglaid valitsevat ametkondlikku süsteemi.

Vanglateenistus peab lihtsalt täitma talle seatud ülesande, ka siis, kui see on sealsetele ametnikele ebamugav. Ning selles pole midagi imelikku: igaüks meist teeb ju töökohal just seda, mida vajab töö tellija, mitte seda, mida on lihtsam ja kergem teha. Seda isegi siis, kui tahetakse lihtsamalt ja kergemini läbi saada.

Kui me tõesti tahame muutusi, siis see on veel üks põhjus, miks riiklik vanglateenistus ise ei saa nendes esimest viiulit mängida.

On ka selline inimeste kategooria, kellele ühiskond kunagi ei andesta.

Ka nende inimeste puhul tuleb arvestada mitmeid tegureid. Esimene ja kõige olulisem probleem on siin kohtuvead. Neid on meil koletult palju. On ilmne, et süüta inimese alusetult ja piisavate tõenditeta süüdimõistmisest on sellistel puhkudel kõige enam huvitatud need isikud, kes on surma põhjustamises ise süüdi, kuid kes salgavad oma osa selles igati, peidavad omakasulisi motiive ning varjavad toimepandut.

Teine oluline teema on terve ühiskonna humaansemaks muutumine. See tähendab valmidust andestada neile, kes on oma tegu tõeliselt kahetsenud ja kellele me varem polnud valmis andestama.

Kolmas moment on küsimus, kuidas toimida nende suhtes, kellele me pole valmis andestama?

Nendele küsimusele saab vastata vaid üldisel tasemel, kuna n-ö viimast ja lõplikku tõde pole inimesel kunagi võimalik teada. Suhtumise andestamatuid kuritegusid toime pannud isikutesse määrab lõppkokkuvõttes ära kaks faktorit: kas tõepoolest on kõrvaldatud vähimgi põhjendatud kahtlus sellise isiku süüs ja kuivõrd me ise oleme võimelised andestama inimesele, kes siiralt oma kuritegu kahetseb. Need kaks kriteeriumit – õiguslik ja eetiline – iseloomustavad ühiskonna õigusliku arengu taset ja määravad ära meie kauguse eetilisest ideaalist, mida me taotleme.

Need kriteeriumid ja valmidus neid kohaldada annab meile vastuse, kuidas toimida isikutega, kelle teod on andestamatud.

Siinkohal tuleb aga ära märkida veel üks äärmiselt oluline fakt. Pärast viit aastat vangistust on ühiskonnas adapteerumine äärmiselt raske. Pärast 10 aastat tsoonis on see peaaegu võimatu. Psüühika kahjustub selle aja jooksul pöördumatult. See küsimus käsitleb juba seda, mida me tegelikult kinnipidamiskohtadelt ootame.

KOHANEMINE VABADUSEKAOTUSES

Tean ära sõites vaid ühte: tsoon pole hirmus. Seal elavad tavalised inimesed ja inimese staatus tsoonis sõltub eeskätt temast enesest. Ning see staatus sõltub rohkem inimese tahtejõust kui tema füüsilisest tugevusest. Karta ei tohi. Hirmu tagajärjeks on alandav räpane elu, mis on hullem kui surm. Aga surm… Mis on surm? Võimalus surra pole just eriti suur: aastas sureb umbes kaks-kolm kinnipeetavat 1000-st. Pealegi on surm vangistuses tavaliselt kiire, seega pole see hirmus.

Tsooni eelis vanglakongi ees on päike ja kokkusaamised lähedastega. Kokkusaamine tsoonis tähendab seda, et saab üks kord kvartalis kolm päeva lähedastega koos olla ja seda ruumis, mis meenutab oma sisustusega provintsilinna hotellituba. Kokkusaamisele võivad tulla ema, naine, tütar. Neid võib puudutada, võib isegi kallistada. Need kolm päeva mööduvad tavaliselt nagu üksainus hetk.

Vangla purustab perekondi. Regulaarselt käiakse seal vaatamas ehk vaid üht kinnipeetavat 20-st. Naised unustavad oma vanglas istuvad mehed, lapsed unustavad oma vanglas istuvad isad. Inimene kaotab sotsiaalsed sidemed välismaailmaga umbes viie vangla-aastaga. Vangla värava taga ootab teda sisuliselt inimkõrb. Seepärast jõutakse sageli väga kiiresti tagasi vanglasse. Ma ei saa aru, kes ja miks sellist süsteemi toetab. Võib-olla polegi selle süsteemi taga mingit kurja mõtet ja see on lihtsalt säilinud traditsioon. Kuid selle traditsiooni tagajärjed on hirmsad. See tähendab reaalses elus tervet suurt kihti elanikkonda, kes on sotsiaalsest elust välja heidetud. See tähendab miljoneid purustatud perekondi ja saatusi.

Kõige hullem on asja juures see, et alternatiivsed variandid ja võimalused asju muuta on kõigile väga hästi teada, kuid midagi reaalset ei tehta. Kinnipeetavatele kehtivad piirangud lähedastega koos olemiseks on ilmselgelt liiga karmid. Kuid seni püsib selles osas kõik endise ja muutumatuna.

Vanglates on kogu aeg päevakorral sugulise läbikäimise teema vastassooga. See on valus probleem inimestele vanuses 20–35 aastat. Nooremad kui 20-aastased saabuvad vanglasse tavaliselt noortekolooniast, kus neil puudub regulaarsete seksuaalsuhete kogemus. Vanemad kui 35-aastased ei tunne seksuaalelust nii teravat puudust – võimalik, et nende seksuaalset aktiivsust vähendab ka stressirohke olukord, milles nad vanglas viibivad. Vähemasti suudavad nad jääda rahulikuks, kui sel teemal juttu tuleb.

Perekond on täiesti omaette ooper. Suhted perekonnaga on nagu elu keset miinivälja. Pisimgi ebakõla suhetes abikaasaga võib tõugata vangistuses viibiva inimese rasketesse konfliktidesse, depressiooni, viia isegi enesetapuni.

Suur osa kinnipeetavatest vaevleb kinnismõtete, raskete mälestuste ja depressiooni käes. Minul õnnestus seda kõike siiski vältida. Olid vaid mõned ööd, mil ma ei maganud.

Minu jaoks oli eriti raske just vangistuse esimene aasta, kui kõik telekanalid kirjeldasid õhtust õhtusse, kuidas minu firmat hävitatakse. See kestev propaganda hakkas psüühikale mõjuma. Õnneks kontrollin ma oma teadvust päris hästi. Depressiivsete mõtete peletamiseks hakkasin mõtteis näiteks koostama kirja mõnele tuttavale või ehitasin endale oma kujutlustes maja või siis sisustasin mõnda tuba oma kodus.

Hiljem mõistsin, et mul on kergem oma mõtetega toime saada, kui lasen need endast välja ja panen kirja. Hakkasin kirjutama ees ootavate kohtukõnede tekste, kirju tuttavatele, kaebusi… Kuid ma ei kirjutanud artikleid. Kui kirjutamise mõte on enese tühjendamine mõtetest, siis pole õige jagada kirjapandut avalikkusega. Hiljem, kui ma oma tekste lugesin, märkasin ka ise neis oludest tingitud ebaadekvaatsust. Kaheksa vangistuses veedetud aastaga tekkis mul harjumus oma mõtted üles kirjutada. Ma pole ehk nii sõnaosav kui professionaalid, kuid minu jaoks oli see suur saavutus. Kooliaegadel polnud ma suurem asi kirjandite kirjutaja – palusin alati klassi tüdrukuid, et nad kirjatööd minu eest ära teeksid. Sest ma ise ei tahtnud ega osanud seda teha.

Jätkates siin mõtete teemat, tahan rääkida ühest imelisest juhtumist, mis leidis aset laagris. Üldiselt olin oma perekonna pärast alati rahulik. Esiteks on nad mul tublid. Teiseks, ma teadsin, et kui neil on mingi mure, siis ma kuulen sellest kohe ja ma saan neile abi osutada.

Kuid ühel hetkel tuli mulle äkki n-ö teadmine: ma ei suuda terve päeva millestki muust mõelda kui vaid oma naisest. Mul on tunne, et tal on halb. Mõtlen ise: see on ju jamps! Ometi, mu sisetunne oli nii terav, et tegin päevikusse selle kohta sissekande (see oli ka ainus seda laadi märkus). Järgmisel päeval võtsin advokaadiga ühendust. Näis, et kõik on korras. Mul hakkas kergem. Kui mu naine hiljem kohtumisele tuli, küsisin üle, kas midagi oli halvasti. Ja selgus, et ta oli raskelt haige, palavik oli terve päev üle 40 kraadi. Rohkem mul sellist selgeltnägemist ette ei tulnud, kuid pärast seda usun ma paljutki, mida ma varem ei uskunud.

VANGLA JA VABADUS

Vangla on nagu ühiskondlike protsesside jälgimise suurendusklaas.

Kui Venemaal elatustase järsult langes, hakati kinnipeetavatele mõne aja pärast rohtu söögiks andma, ja seda sõna otseses mõttes. Räägitakse, et see juhtus viimati aastatel 1999–2000. Düstroofia käes kannatajate arv vanglas tõusid kümnete, isegi sadadeni. Õnneks minu ajal midagi sellist ei olnud.

Kuid see-eest oli muud. Ma olin sügavalt hämmastunud noorte meeste täielikust harimatusest. Seal oli inimesi, kes polnud 20 elatud aasta jooksul õppinud ei lugema, ei kirjutama.

Minu ajal toimus Matrosskaja Tišina vanglas n-ö kontingendi vahetus. Tavaliselt sinna toodavate maniakkide ja tänavakurjategijate asemel hakati sellesse vanglasse koondama neid, kellelt pagunitega võim oli ära võtnud omandi.

Jälgisin, kuidas need inimesed oma varanduse käest ära andsid. Mõned neist said ka karistuse, mõned lasti niisama vabaks.

Nägin, kuidas vanglasse toodi ka õigusorganite töötajaid koos neile alluvate „ärimeestega“, kes olid mingis ametkondadevahelises klannisõjas kaotajaks pooleks jäänud. Nägin, kuidas Medvedevi algatustesse suhtuti alguses umbusuga ja kuidas veidi hiljem saadi tänu neile tagasi vabadus ja varad. Tavaliselt küll vaid osaliselt, aga asi seegi.

Jah, vaatamata kõikidele piirangutele on vabaduses toimuvad protsessid vanglast väga hästi jälgitavad.

Inimene muutub vanglas. Vangla sarnaneb veidi invaliidsusega, kui organism kompenseerib ühe tajumeele puuduse teiste teravdamisega. Väliste ärritajate märgataval vähenemisel kasvab tundlikkus kõige muu suhtes.

Need, kes on kaua vanglas istunud, elavad väga emotsionaalselt multifilmidele kaasa, reageerivad palju teravamalt välismaailma sündmustele ja tunnetavad teisi inimesi enda kõrval palju adekvaatsemalt. Need, kes on olnud pika aega isolatsioonis, teavad rääkida, et esimestel vabaduse kuudel suudavad nad lugeda teist inimest nagu avatud raamatut. Hiljem selline ülitundlikkus taandub ja kõik muutub tavaliseks.

Vangla muudab ka inimese eetilisi norme. Eriti kiiresti juhtub see noorte, veel väljakujunemata inimestega. Kui vabaduses peab 95 % inimestest valetamist väga ebameeldivaks teoks ja välistab oma elust igasuguse julmuse, siis vangla tingimustes on kõik teisiti.

Valetada ei tohi ainult n-ö omadele, varastada ei tohi ainult omadelt. Julmus on norm. Kusjuures sellised käitumisreeglid pole omased mitte ainult kurjategijate maailmale. Selliste normide järgi elavad ka need, kes on hakanud tegema koostööd vangla administratsiooniga. Nende reeglite järgi elab vangla administratsioon ise. Tsoon on suur küla. Siin teatakse kõiki ja kõike. Ja ega tegelikult tsoonis midagi eriti ei varjatagi: operatiivvolinikud tekitavad ja provotseerivad konflikte, kõik varastavad, kust vaid saavad, trahviisolaatoris pekstakse (ja mitte ainult seal), kõik on ostetav ja müüdav. Ainus varjatud kaup on narkootikumid. Kuigi ka nende osas on tegelikult kõik avalik. Mina nägin just tsoonis esimest korda elus hašišit – seda oli lademes otse kangidena. Marihuaanat tarvitasid laagris peaaegu kõik. Mäletan siiani selle iseloomulikku magusat ja hirmutavat lõhna.

Esimesel korral oli pilt päris naljakas: jõudsin tsooni ja vaatasin, et inimesed oleksid justkui kõik joobnud, aga alkoholi lõhna pole. Mõne aja pärast mõistsin, milles asi on.

INIMENE VÕI INIMARVUTI

Vangla muutis mind ja vaatamata sellele, et sattusin siia juba täiskasvanuna, väljakujunenud isiksusena. Kõige suurem muudatus toimus minu suhtumises kõige lähedasematesse inimestesse, oma perekonda. Hakkasin mõistma nende suhete tähtsust enda jaoks. Muutus ka mu arusaamine maailmast. Ilmselt avaldub see ka artiklites, mis ma olen kirjutanud. Kõige täpsemini aga oskab seda ilmselt kirjeldada minu naine, kui me taas koos oleme.

Kas vangla tingimustes tabavad inimest vihkamissööstud, meeleheitehood ning kas inimene on võimeline ennast üldse kontrollima? Vastus on: jah, jah, jah. Oli meeleheidet, oli tigedust. Minul aitas sellega toime tulla see, et ma valasin selle endast välja paberile. Mis puudutab aga enesekontrolli, siis sellega tuli mul ka vabas elus hakkama saada.

Ümbritsevatele inimestele paistan ma tavaliselt emotsioonivaba. Olen justkui mingi inimarvuti. Võimalik, et mingil määral ongi see nii. Mul on tõepoolest erakordselt kõrge emotsionaalse reaktsiooni lävi. Selleks et mind vihaseks ajada, oli vaja midagi erakordset.

Kuigi ma olen asju mõistusega võttev inimene, puudutab mind ehk kõige enam mistahes ebaõiglus, ilmnegu see siis kasvõi pisiasjas.

Esimene kohtuistung oli minu jaoks šokk. Sind lihtsalt ei kuulata. Sa tahad, et väiteid sinu kohta põhjendataks, sest muidu on see kõik ju mingi väljamõeldis. Miks minu sõnad ei maksa mitte midagi ja loevad ainult vastaste väited? Miks ma pean kellegi põhjendamatu paranoia pärast vanglas istuma?

Sinu küsimusi aga ei kuula keegi. Samuti ei huvita kedagi seadused.

Arvate, et selline olukord ei pane vihastama? Paneb. Kuid mingist hetkest hakkad mõistma: ma olen vangis mingite tulnukate käes. Nad pole vaenlased, nad pole fašistid. Nad on lihtsalt tulnukad, kes sarnanevad vaid väliselt inimestega. Nendega pole võimalik rääkida. Ja kui sa seda mõistad, siis rahuned taas.

Aja möödudes hakkasin vaatama vanglat, kohtuid ja uurijaid nagu loodusnähtusi, mida võib küll tundma õppida, kuid millele pole mõtet emotsionaalselt reageerida.

Emotsionaalselt on vanglas kõige raskem taluda teadmatust. Mitte selle kohta, mis sinust endast edasi saab, vaid selle kohta, milline olukord kodus ja perekonnas on, kuidas sõpradel läheb. Teinekord möödub päevi, isegi nädalaid, enne kui tekib võimalus midagi teada saada, üle küsida ja selgust saada. Telefone on vanglas loomulikult rohkelt ja taoliste probleemide lahendus ongi telefon, kuid paljudele pole see lihtsalt kättesaadav. Minul näiteks polnud võimalust vanglas telefoni kasutada.

Kummaline on see, et sinu eest hoitakse ranges saladuses isegi su enda saatust. See on üks psühholoogilise survestamise meetodeid. Keegi ei seleta sulle, kuhu sind viiakse ja miks viiakse. „Asjadega“, „ilma asjadeta“, „dokumentidega“, „dokumentideta“, „vastavalt aastaajale“ (ses mõttes, et milline riietus valida).

Veel üks võte seisneb selles, et uurija toob sulle mõne dokumendi või saadetakse see sulle vanglasse, kuid sul on samal päeval kohtumine oma advokaadiga. Sel juhul antakse see dokument sulle kätte kindlasti alles pärast seda, kui see kokkusaamine on läbi. Sellise tegevuse mõte on selge: et sa ei saaks advokaadiga dokumendi üle nõu pidada; et saaks seda veel mõni päev edasi lükata.

Alandavad läbiotsimised, mida toimetati Tšita vanglas teinekord isegi kuus korda päevas, jätavad pikapeale ükskõikseks. Need on muidugi ebameeldivad ja inimese eneseväärikuse latt langeb nii üha madalamale. Kahjuks.

Kui sa aga vaatamata kõigele ei taha ise alla käia, siis tuleb võidelda iga pisikese, pealtnäha olmelise pisiasja eest. Tuleb regulaarselt hommikuvõimlemist teha, pidada puhtust, töötada iga päev, säilitada viisakus eranditult kõikide inimestega – see kõik näib lihtne ja enesestmõistetav, kuid mitte siis, kui sind püütakse panna aasta aasta järel murduma lootusetuse, ükskõiksuse ja alandavate vanglatraditsioonidega.

VANGLA ÜHISKOND

Vangla on koht, kus jutuajamised mistahes teemal lähevad väga pikaks. Vanglas on hädavajalik, et su kambrikaaslased oleksid sinuga enam-vähem samal intellektuaalsel tasemel.

Konsultatsioon advokaadiga oma kriminaalasja menetlusküsimustes on üks võimalus suhelda. Üldiselt on küllalt harv, et kinnipeetavatel on oma isiklik advokaat. Tavaliselt on advokaadid riigi määratud ja see on harv juhus, et nad teevad oma tööd südamega. See on suur vedamine, kui saad endale hea advokaadi.

Selline professionaalne konsultatsioon advokaatidega pole väga keeruline, kui imelikult see ka ei kõlaks. Enamik kohtunikke teab kriminaalkoodeksit, kriminaalprotsessi koodeksit ja ülemkohtu pleenumite lahendeid, mis käsitlevad kohtuotsuste tegemist ja karistuste mõistmist, väga hästi. Seepärast pole raske ette näha, milliseid vigu nad oma töös võivad teha ning ka teevad. Samuti pole teab mis keeruline üles leida kohtuotsuse nõrgad kohad, et neist lähtuvalt kassatsioonikaebus koostada.

Võin täie vastutustundega öelda, et olin oma majandusasja sisus vägagi pädev. Oleksin võinud sel teemal vabalt monograafia kirjutada või osaleda teaduslikes diskussioonides. Kui aga vaadelda seda praktilisest küljest, siis oli selline asjade sisuline tundmine tegelikult kasutu, sest sisu tundmise sügavus pole see tasand, kus kohtunikud ja prokurörid oma tööd teevad. Vajalikul määral asja olemusest aru saavad inimesed on harv nähtus isegi nende ametnike üle sisulist järelevalvet teostavate kõrgema tasandi ametnike seas. Ja kui neid ongi, siis ei süüvi nad kunagi asja sisusse, kui just ülalt selleks otsest käsku ei tule. Kõik kulgeb kohtus mööda maha pandud rööpaid, isegi kui teadus kinnitab otsesõnu, et need rööpad viivad vääramatult kuristikku.

Pean selle kuristiku all silmas otseseid vastuolusid kriminaal- ja tsiviilseadusandluse ja vastava kohtupraktika vahel.

Kui detailid kõrvale jätta, siis kahes kohtuotsuses kolmest leiab alati, millest kinni võtta, et taotleda asja uut läbivaatamist.

Kassatsiooniastmes vaadatakse läbi iga kümnes kohtulahend, järelevalvemenetluse korras on uuesti läbivaadatavate kohtuasjade osakaal märksa väiksem.

Inimene saab kohtus päris kiiresti aru, kus on tõde ja kus vale. Ma olen kindel, et enamik kohtunikest oskab ka suurepäraselt seda vahet näha ja teha. Kuid neil pole alati kasulik seda märgata.

Ütlen avameelselt: paljusid kriminaalasju on lihtsalt vastik lugeda, teised jätavad endast aga täiesti sürrealistliku mulje, justkui elaksid need inimesed mingis teises reaalsuses.

Mis tundeid see teis tekitab, et üks tšetšeeni perekond hoiab juba kaks aastat ühes vene külas vene inimest orjuses? Ometi on see fakt. Inimene, kes selle eest oma karistuse sai, kinnitas seda mulle ise.

Vanglas võib kokku sattuda ka väga huvitavate inimestega, kellega saab sisukalt rääkida väga paljudel teemadel, isegi naftast ja poliitikast. Ja isegi siis, kui ilmnevad sügavad erimeelsused. Olgu siin selliste inimeste näitena nimetatud Vladimir Kvatškov. Kuid vanglas on ka teisi väga tõsiseid ja haritud inimesi.

VANGLA MUUDAB INIMEST… VÕI ON SEE VANADUS

Kui rääkida üksnes oma isiklikest tunnetest, siis vangla soodustab inimese enesesse süvenemist. Samavõrd soodustab vangla süvenemist sellesse, mis toimub välismaailmas. Vanglas aeglustub isiklik elutempo. Tekib huvitav paradoks: iga päev venib üliaeglaselt, samas mööduvad nädalad, kuud ja aastad väga kiiresti.

Täheldasin, et üks tund oli vabaduses minu jaoks pikk aeg. Siin möödub tund nagu silmapilk, tasub vaid minna sügavamale omaenese siseilma. Vangla võimaldab väga sügavat mõttekontsentratsiooni. Kambrikaaslased ei sega seejuures üldse: paned vaid tropid kõrvadesse, ja oledki oma sisekosmoses.

Muud vanglas inimesega toimuvad muutused… ma ei teagi, mida siin nimetada. Kuna sattusin vanglasse pärast 40. eluaastat, siis küllap olin selleks ajaks juba inimesena välja kujunenud.

Olmeprobleemid polnud minu jaoks midagi uut: mul tuli oma esimese 30 eluaasta kestel ise oma pesu pesta ja koristada, kusjuures mul polnud sooja vett kaugeltki alati käepärast. Toidust rääkides, jah – vangla pole kodu. Kuid pereliikmed valmistavad midagi maitsvat ja kui see on lubatud, siis saame sellest osa pakkide vahendusel. Toidu poolest on olukord üldiselt normaalne.

Ainus suur ja segav olmeline probleem on arvutite puudumine, suutmatus infole ligi pääseda. Ma võiks läbi saada ilma jooksvate uudisteta, kuid on vaja juurdepääsu olulisele teabele. Kambrisse pole võimalik teaberaamatuid tuua. Vajaliku informatsiooni hankimisel on advokaatide abi hindamatu.

Mul on alati olnud üks hea harjumus, mis aitab mind väga ka vanglas: ma suudan keskenduda olulisele ja kõrvale jätta kõik teisejärgulised mõtted. Seda võiks nimetada teatavaks kontrollitud depressiooniks. Ma võin siin vanglas terve tööpäeva, 8 tundi, mõelda ühest või paarist olulisest „tootmisprobleemist“, mis vajavad lahendamist. Vahel teen väikese vaheaja ja mõtlen hoopis millestki meeldivast, näiteks korraldan mõtteis oma toas mööblit ümber ja paigutan kodutehnikat teise kohta. Siis tööpäev jätkub.

Kui mu selline mõtteline tööpäev läbi saab, puhkan pead kas raamatu või televisiooni pakutud närimiskummi abil või kujutan lihtsalt ette, millega mu pereliikmed ja sõbrad võiks hetkel tegeleda. Vahel meenutan midagi, vahel unistan niisama. Kordan: see on mul vana harjumus, sisseõpitud oskus, mis on siin vanglas väga kasuks.

Mis puutub aga suhetesse inimestega, siis naine arvab, et ma olen pehmeloomulisemaks, inimlikumaks muutunud. Ise ei oska öelda. Olen veidi terav, aga loodan, et olen tõesti muutunud leebemaks.

Minu jaoks oli ja on kõige raskem lasta oma emotsioonidel välja voolata. Ma olen kasvanud teadmisega, et mehel ei sobi olla liiga emotsionaalne. Pilgata ja kohati isegi mürgiselt – jah, seda ma võin. Esmaselt just iseennast. Kuid ka võimureid. Aga oma tegelikke tundeid ja emotsioone olen ma alati peitnud. Seda polegi nii raske teha, kuna tegelikult mul polegi väljaspool oma perekonda ja lähemaid sõpru erilisi emotsioone. Tunnetele annan ma voli oma lastega olles. Lähedaste ja sõprade suhtes olen ma ehk veidi sentimentaalne. Kuidas siis vahet teha, mis mu tundeelu muutustest on pärit vanglast ja mis tuleneb mu vananemisest?

Prokurörid, Putin ega Setšin ei tekita minus mingeid tugevaid emotsioone. Nad on kõik nagu sügisene vihm: lihtsalt halb ilm ja ei enamat.