Читать книгу Vangla ja vabadus - Ajakirjade Kirjastus - Страница 7

„Kõik algas 1987. aastal, kui ma Hodorkovskiga esimest korda kohtusin. Me rääkisime minu tööle asumisest Hodorkovski juhitud keskusesse. Meenub, et ta ei istunud sel kohtumisel mitte laua taga, vaid laua peal. Ja esimene, mis mulle silma torkas, oli see, et ta oli kohutavalt noor! Samas oli kogu tema olek igati ülemusele kohane. Ta oli siis vaid 24-aastane! Ja ta polnud riides nagu ülemus: jalas olid tal teksased ja seljas mingi jope, mille all oli miski karvane sviiter,“ jutustab Leonid Nevzlin, Menatepi grupi aktsionär, kes ei meenutanud mulle meie kohtumisel Herzliyas oma riietusega (õhuke särk, lühikesed püksid, kerged suvised jalanõud) eriti väga jõukat Iisraeli ärimeest, kelleks ta sai pärast Venemaalt lahkumist 2003. aastal.

„Miša tõusis püsti. Surus mul kätt. Ta vältis silmkontakti tekkimist meie vahel – vaatas mujale… Mõistsin, et ta tegeleb oma peas hinnangu andmisega mulle. Olin temast vanem (Nevzlin oli 1987. aastal 28-aastane. NG) ja mõistsin juba paljutki. Hodorkovski jättis mulle mulje kui inimene, kellega on raske suhelda.

Ta oli väga viisakas. Tööalastes vestlustes kasutas ta alati teie-vormi, kui teda ei sidunud just kellegagi ammused sõbrasuhted. Aga naistega oli ta lausa viisakus ise: kui ta nende poole pöördus, siis alati palve, mitte käsu vormis. Ta esitas palve küll alati väga pehmelt, kuid seda võeti kui selget korraldust. Seda ta oskas. Ta ei tõstnud kunagi häält ega arutanud isiklikke probleeme kollektiivi või kõrvaliste inimeste juuresolekul. Kui ta oli juba kogenum ja kõrge ülemus, siis oskas ta vajadusel häält tõstmata inimese aga nii maatasa teha, et vaeseke oli lausa halvatud. Arvan, et selline kontrollitud käitumine oli talle iseloomulik juhtimisstiil. Näis, et ta ei analüüsi mitte ainult kõike enda ümber toimuvat, vaid sama tähelepanuga ka iseennast.

Temas oli soliidsust ja ta oli tulevikule keskendunud – seda oli lausa õhust tunda. Ta viibis alati nagu natuke eemal. Kui teda vähem tunda, siis jättis ta äärmiselt soliidse inimese mulje, kes seisis väga kindlalt oma jalgadel.

LAPSEPÕLV

Mihhail Hodorkovski on Johnny Deppi eakaaslane. Ma ei saa ise ka aru miks, aga see fakt hämmastab mind. Võimalik, et vanglaelu on Hodorkovskile oma märgi jätnud ja seepärast näib ta vanem kui see tema eakaaslasest näitleja. Hodorkovski on ühtlasi kaks aastat vanem kui Venemaa ekspresident Medvedev ja 11 aastat noorem kui Venemaa president Putin.

Hodorkovski sündis 1963. aastal, samal aastal, kui tapeti president Kennedy, valmisid Fellini „8½“, Jean-Luc Godardi „Põlgus“, Hitchcocki „Linnud” ja Stanley Crameri „Meeletu, meeletu, meeletu maailm“.

Venemaa naeris sel aastal juba Hruštšovi üle, kelle tagandamiseni jäi veel aasta. Aasta parimad filmid olid muretud komöödiad „Kolm pluss kaks“ ja „Ma kõnnin Moskva tänavail“ (Nikita Mihhalkovi esimene roll). Just hakkasid lõppema imelise satiirilise komöödia „Tere tulemast ehk võõrastele sissepääs keelatud“ võtted, mis ei halastanud ei Hruštšovi ega sotsialismileeri peale. Näitlejanna Natalja Fatejeva, kes sai kuulsaks pärast filmi „Kolm pluss kaks“, tuli vaatamata oma 76 eluaastale Hamovniki rajoonikohtusse, et toetada Hodorkovskit ja tema vanemaid.

Tulevane Venemaa kõige rikkam inimene sündis Hruštšovi sula ajal, kasvas Brežnevi seisaku aastatel, teenis esimese suure raha Gorbatšovi perestroika päevil, sai miljonäriks Jeltsini ajal ja miljardäriks 2000. aastatel. Siis aga kaotas vabaduse, firma ja äri.

Ta elas nagu miljonid teised nõukogude lapsed tavalises kommunaalkorteris. Minu kommunaalkorteris oli kuus või seitse tuba ja meie naabrid olid suurepärased inimesed. Meil vedas. Olin viiene, kui me eraldi korterisse kolisime. Hodorkovski oli seitsmene, kui tema perele anti 1970. aastatel omaette kahetoaline korter. Miša läks siis teise klassi.

Hodorkovskite ühiskorter oli väike. Nende kõrval elas peast segi läinud vana bolševiku perekond. Bolševiku poeg jõi ja tema tütar oli noor neiu, kes põdes mingit õhu kaudu levivat nakkushaigust, millest ta ise aga sugugi ei hoolinud. Neiu isa kaldus vanas eas ekstravagantsusele. Ta võis näiteks püksata esikusse ilmuda, mis hirmutas omajagu Mihhaili ema, noort Marina Hodorkovskajat. Ema Marina ei rääkinud sellest oma mehele. Isa Boriss oli päevade viisi tehases tööl ja õppis paralleelselt. Marina kartis, et mees lööb naabri lihtsalt maha. Siis aga leppis Marina piirkonna inspektoriga kokku ja kui vanal bolševikul taas lustimise tuju tekkis, astus inspektor justkui juhuslikult sisse. Kui miilitsamees oli muuga hõivatud, siis piisas sellest, kui ta jättis oma sineli esikunagisse. Sinel mõjus vanale bolševikule rahustavalt ja ta loobus oma tempudest.

Aktiivne naabrimees polnud aga perekonna suurim probleem. Palju suurem mure oli naabri tütre haigus. Kui arvestada, et mitme pere peale oli kasutada üks köök, tualettruum ja vannituba, siis võib noore ema hirme mõista.

Marina Hodorkovskaja: Ma kartsin väga poja pärast. Nakkus võis levida juba sellest, kui pisikud lihtsalt nahale sattusid. Kui ma toitu tegin ja keegi aevastas ühisköögis, siis tuli kogu toit ära visata. Me ei lubanud Mišal vannituba ja tualetti kasutada. Saime kuidagi hakkama… käisime sõprade pool ennast pesemas.

Boriss Hodorkovski meenutab, et alati, kui Miša korterisse sisenes, sai ta korralduse „Käed!“ Isa Hodorkovski naljatleb veidi nukralt: „Ta oli harjunud olema käed selja taga,“ pidades silmas Venemaa vanglates kinnipeetavatele kehtestatud korda.

Isa töötas korraga kahel kohal. Ema ei käinud pärast poja sündi tööl – ta tegi kodus õmblustööd. „Õmblesin Mišale isegi palitu valmis.“ Ema meenutab, kuidas väike Miša teda kaitsma tormas, kui naabrite purjus poeg üritas nende tuppa sisse tungida. „Miša haaras plastmassist mõõga ja kilbi, mina aga käärid ja triikraua,“ naerab ta.

Miša oli igati iseseisev juba esimesest klassist alates. Korterivõti oli paelaga kaelas, uksel seisis suur silt: „Kas lülitasid gaasi ja valguse välja?“ Kui ta koolist tuli, ootas toit termoses. Kui ta ei saanud termost lahti, siis läks ta mõne sõbra poole ja palus temalt abi.

Marina Hodorkovskaja: Miša oli lapsena terve. Ta polnud toidu suhtes valiv ja oskas kõike, mida oli vaja, nii pesu kui ka põrandat pesta. Üks tema vangla kambrikaaslane kirjutas hiljem raamatu ja seal oli üks lõik, kus ta ütles, et oli samas kongis koos Hodorkovskiga, kes polevat tahtnud seal koristada ega põrandaid pesta… Ma ei tea, aga see ei saanud lihtsalt nii olla. Ta tegi juba lapsena kõike ise. Võimalik, et ta lihtsalt püüdis algatada kambri ühiskoristamist.

Hodorkovski lapsepõlvest oli vangla-aastate ajaks palju aega mööda läinud ning tema viimase aja elamistingimused olid hoopis teistsugused kui lapsena.

Marina Hodorkovskaja: Mis sellest, et ta oli vahepeal rikkaks saanud – ta polnud ikka nõudlik. Mäletan, kord tuli minu juurde meie majateenija, kui Miša elas Rubljovkal, ja küsis: millist tualettpaberit tuleb osta? Mõtlesin: „Mida, Mihhail on peast põrunud või?“ Küsisin siis Mihhaililt: „Räägi, millist tualettpaberit sulle peab ostma?“ Ta oli üllatunud: „Ilmselt seda, mida lähimas majapidamistarvete poes müüakse…“ See kallite asjade tagaajamine ei saanudki talle omaseks. Hommikusöögiks oli tavaliselt puder. Ei mingeid pretensioone. Ja nii nagu ta lapsena armastas küüslauku, armastab ta seda siiamaani. Talle maitsevad saiakesed kaneeliga. Panin talle õhtul neid ikka kabinetti. Tema aga hakkas riidlema: „Jäta ometi nende kakukeste tegemine, muidu söön veel vastu ööd ja lähen paksuks.“ Ja tead, mis naljakas lugu juhtus? Neil olid suvilas hiired. Mihhail otsustas, et tuleb kass võtta. Aga Innal, Miša naisel, oli kassiallergia. Mulle öeldi, et on olemas kassid, kes allergiat ei põhjusta. Sõitsin näitusele ja mulle näidati üht kassi, kellel pidid varsti pojad tulema. Oli täiesti tavaline vene hall kass ja suurepärane hiirte püüdja. Kui tal pojad tulid, läksime Mišaga neid vaatama. Ja mis Mišal seljas oli? Jope, teksad, kootud müts, nagu tavaliselt. Valisime kassipoja välja, ostsime ära. Ta küsis selle naise, müüja käest: „Rääkige, millega teda toitma peab.“ Kükitas sinnasamasse naise kõrvale ja hakkas märkmeid tegema. Naine aga muudkui seletas. Ja ütles siis: „Tead, noormees, sul oleks vaja kassile väike majake ka osta. Aga see on kallis – 40 dollarit. Sinust pole küll selle ostjat…“ Ma segasin kiiresti vahele: „Pole viga, eks ma panen ise juurde. Me ostame majakese.“ Aga järgmisel päeval oli Miša televiisoris kõnet pidamas. „Kujutan ette, kuidas see tädike naeris, kui teda televiisoris nägi!“

Kui Hodorkovskid kolisid eraldi kahetoalisse korterisse, ärkas Marina vahel öösel üles ja katsus seina – ta kartis, et see kõik on ainult unenägu. Marina ei tahtnud veel ühte last saada – ta oli siis juba 36-aastane, raha oli väga vähe ja korteri võlg tahtis maksmist. Marina ja Boriss töötasid terve elu vabrikus Kalibr. Boriss oli peakonstruktor, Marina insener-tehnoloog.

Muuseas, see korter on neil tänase päevani alles. Nad ise elavad ja töötavad aga Moskva lähistel Mihhaili loodud Korallovo lütseumis. Neid on huvitav jälgida, sest nad on kaks täiesti erinevat inimest. Isa on sentimentaalne, avatud, ei peida oma emotsioone ja võib olla väga terav, kuid ka ootamatult lüüriline. Talle meeldib laulda ja luulet lugeda. Suitsetab, kuigi arst keelas selle ära. Vahel võtab hea meelega klaasikese kangemat. Marina on aga vaoshoitud ja teda pole võimalik ette kujutada nutmas või millegi üle kaeblemas. Räägib alati vaiksel häälel, kuid on sellele vaatamata väga kindlameelne. Võib anda teravaid hinnanguid. Kui armastab kedagi, siis armastab. Kui ei armasta, siis ega selle üle polegi mõtet temaga vaielda.

Boriss Hodorkovski aasib vahel naise kallal ja nimetab teda buržuiks (kodanlaseks). Müksab mind ja ärgitab: „Sa küsi mu buržui käest, mida ta selle pööbliga sehkendab?“ Nagu ma aru saan, oli Marina isa mingis ministeeriumis tähtsas ametis, jäädes ise parteituks, mis oli äärmiselt harv nähtus. Boriss Hodorkovski kaotas oma isa sõjas. Ta tuli pärast sõda koos ema ja õega evakuatsioonist tagasi Moskvasse. Nad elasid keldris ja nende elu oli väga raske. Borissi ema oli päevad otsa tööl. Boriss oli aga praktiliselt kodutu laps, kes sõitis elektrirongis ja laulis reisijatele kurbi laulukesi. Selle eest sai vahel süüa, vahel anti mõni kopikas raha. Olevat ka veidi vargil käinud, juhtus sedagi. Hiljem aga tuli mõistus pähe, läks sõjaväkke ja seejärel tehnikumi, kus ta tutvuski Marinaga.

See kodanlase ja tänavahulguse liit kujunes igati õnnelikuks ja pikaajaliseks abieluks. Nende kodus on hea olla. Ei mingit nukruse või lootusetuse tunnet. Pärast teist kohtuotsust, mis nende poeg sai – 13 aastat vabadusekaotust –, sõitsime neile külla, et küsida, kuidas vanapaaril läheb ja kas nad tulevad selle olukorraga ikka toime. Sain oma ettevaatlikele pärimistele Marina Hodorkovskajalt selge ja ammendava vastuse: „No mida sa muretsed? Mul pole aega sind lohutada – mul on külalised!“ Miljardäri, praeguse vangi ema elab ilma teenijateta. Ta käib ise turul, teeb ise süüa, hoolitseb ise riiete eest. Lisaks ostis ta endale arvuti ja talle meeldib Skype’is tšättida.

Boriss Hodorkovski: Miša hakkas tööle alates 14eluaastast. Ise veel poisike, aga tuleb ja seletab: „Tahan plaadimängijat.“ Mina vastu: „Mine ja teeni siis endale raha.“ Muidugi ma oleksin võinud talle selle muusikariista osta, kuid otsustasin, et ta peab endale ise selleks raha teenima. Ta töötas kojamehena. Mul oli teinekord lausa huvitav: vaatan, tüdrukud tulevad koolist, aga tema pühib õue. Polnud häda midagi, sai toime küll, ei häbenenud, pühkis aga edasi. Laadis leiba, käis ehitusmalevas, siis tuli juba instituut. Ta tegi kogu aeg lisatööd. Inimene peab kõik ise saavutama. Tema huviks on alati olnud keemia, juba varasest lapsepõlvest.

Marina Hodorkovskaja mäletab, kuidas Mihhail läks kord õpetaja juurde ja küsis: „Kui ma kord suureks kasvan ja kui siis on ka keemiatunnid, kas siis kõik need purgid ja topsikud on veel alles?“ Ta palus isa, et too ehitaks talle keldrisse laboratooriumi. Isa oli nõus, aga ühel tingimusel: poiss peab enne katse tegemist oskama teoreetiliselt seletada, mis katse ta teeb, ja alles siis võib ta seda proovida. Miša sai päris kiiresti aru, et isa teeb vaid nägu, et ta taipab keemiast midagi. Eks ta ajas siis isale igasugust pada. Pärast said mõlemad naerda.

Boriss Hodorkovski: Ta tegi jah igasugu katseid. Ah, ma ei hakka parem rääkima, mida nad sinna õpetaja toolile panid. Ikka juhtus, et sain pahaseks, kuidas siis muidu. Kuid kere peale ei andnud ma talle kunagi. Arvasin ja arvan tänaseni, et see pole kasvatamise meetod. Vaja on selgitada, et inimene mõistaks. Kere peale anda pole mõtet…

Huvitav, et kui Mihhaili vanemaid kuulata, siis polnud neil mingeid illusioone nõukogude võimu suhtes. Polnud armastust võimu vastu. Nad võtsid seda kui fakti. Mida selle vastu ikka teha? Kumbki, ei Boriss, ei Marina, polnud kommunistliku parteid liikmed. Nad püüdsid teha oma tööd ausalt ja saada selle eest ausalt välja teenitud väikest tasu. Näib, et nad lihtsalt elasid ja ei mõelnud eriti, et kunagi võib kõik muutuda. Nende poeg aga osutus teistsuguseks.

Marina Hodorkovskaja: Me püüdsime Mihhaili ellu ja otsustesse mitte sekkuda, teda mitte suunata, et las ta ise… See oli meie põhimõte. Elades sellises riigis ja sellises olukorras oleneb vaid su enda valikutest, milline on su saatus. Alguses oli ju meil kõigil püha usk kommunismi. Miša kirjutuslaua juures kodus rippusid Lenini portree ja punalipp. Sellel pildil oli oma lugu ka – selle joonistas mu isa onupoeg, kes hukkus rindel. Hiljem, kui Miša õppis juba instituudis, hakkas ta kõike paremini mõistma. Kui algas Afganistani sõda, oli ta 16aastane. Paar aastat hiljem kippus ta sinna sõtta minema. Loomulikult olime isaga sellest tema jutust hirmu täis. Mõni aeg hiljem aga ütles ta mulle äkki: „Ma sain sellest kõigest aru.“ Sellest ajast hakkas ta ümbritsevat teisiti nägema ja mõtestama.

Kes teab, ehk polnud meil isaga õigus, kuid me otsustasime: kui elad koos huntidega, tuleb ka ulguda koos huntidega. Las poeg ise valib, kelleks ta saada tahab, kas olla dissident või liikuda üldise vooluga kaasa. Ma võin öelda, mida ma ühest või teisest küsimusest arvan, kuid ma ei saa tema eest mõtelda. Tema komsomolikarjäär oli tema mingite isiklike plaanide teostamine ja kes teab, võibolla ta lootis, et ta suudab midagi muuta.

Kui Mihhail sai 1979. aastal 16 aastat vanaks, tuli aeg minna ja pass saada. Tal oli vaba valik, mis rahvuse ta sinna kirjutab. Ta võis kirjutada venelane või juut. Marina Hodorkovskaja räägib, et nad pidasid isaga selle üle nõu ja ütlesid lõpuks: kirjuta passi see rahvus, mis sa ise tahad. Ta vastas emale: „Saad aru, ma ei tunne ennast juudina.“

Marina Hodorkovskaja arvab, et kuna Mihhaili isa on juut, siis avaldas see poja elule mingit mõju. Kuid Mihhail jäi rahvuse teemal rääkides alati väga vaoshoituks. Ainus vahejuhtum, mida Mihhail on ema sõnutsi meenutanud seoses oma rahvusega, oli siis, kui ta lõpetas instituuti ja kirjutas diplomitööd. Diplomitöö ise oli mõne õppejõu hinnangul kirjutatud samal tasemel nagu teaduste kandidaadi väitekiri. Kuid selle töö jaoks oli vaja ligipääsu arvutile, sest seal tuli opereerida väga suurte arvumahtudega. Mihhailil ei õnnestunud kuidagi luba saada, et arvutiga töötada. Hiljem ütles keegi tema õppejõududest talle möödaminnes: „Miša, teile ei anta seda luba kunagi…“ See oli ema mäletamist mööda ka ainus kord, kui Mihhail rääkis oma rahvusega seotud probleemidest.

Ma ei tea, kas Hodorkovski on ristitud. Seda pole viisakast küsida. Tean vaid seda, et vanemad ei ristinud teda lapsepõlves.

Mulle näis ilmvõimatu, et eelmise sajandi 70.–80. aastate antisemitismi laine Nõukogude Liidus võis kuidagi Hodorkovskist mööda minna. Ta oli 70. aastatel koolipoiss. Sel ajal hakkas üha enam juute NSV Liidust ära sõitma. Alguses lahkusid mõned tuhanded, kuid kõrgajal, 1979. aastal, sõitis ära üle 50 000 inimese. See oli aeg, mil Hodorkovski lõpetas keskkooli. See oli ka aeg, mil juute vallandati töölt, kui tekkis pisimgi kahtlus, et ta võib NSV Liidust lahkuda. Vallandati isegi kooliõpetajaid. Sel juutide lahkumise ajal puhkes ühiskonnas antisemitismi laine. Juutidele kehtestati tööle asumise piirangud, eriti kui see töö oli seotud mingite salajaste andmetega. 1978. aastal mõisteti Natan Šaranski 13 aastaks vangi. See oli üks kuulsamaid protsesse, mida peeti nende üle, kes olid avaldanud soovi NSVL-ist lahkuda. Pole justkui võimalik, et Hodorkovski ei teadnud sellest kõigest midagi! Selgus aga, et on võimalik.

Väga palju olenes keskkonnast, kus sa kasvasid ja elasid. Sellest, mille üle vanemad kodus arutasid. Näiteks ütlesid kõik mu sõbrad, kes on pärit Hodorkovskiga samast põlvkonnast, et nemad kuulsid Šaranski protsessist vanemate juttudest. Nende vanemad kuulusid humanitaaride sekka, olid loomingulise intelligentsi esindajad. Paljud neist lahkusid Venemaalt.

Kadusid sõbrad, kadusid sõprade sõbrad. Vanemad võtsid lapsed muidugi kaasa ja mängukaaslasi jäi aina vähemaks. Mäletan, kuidas me sõitsime lapsepõlves Tbilisisse vanaemale ja vanaisale küll. Selgus, et rajoon, kus nad elasid, oli äkki tühjaks jäänud – kõik juudi perekonnad olid lahkunud. Koos vanematega lahkusid ka kõik mu sõbrad. Need olid esimesed valusad kaotused ja tõstatasid esimese tõsise küsimuse: „Miks nad ära sõidavad?”

Nagu aga selgus, oli juutide peres ka lapsi, kes seda lahkumiste lainet ei tunnetanud, ei märganud ja omal nahal ei kogenud. Võimalik, et kunagi oli keegi neilegi üritanud nuga selga lüüa, püüdes neid alandada sõnaga itske. Võimalik, et nad ei märganud selliseid asju… Selles tehnilises ja tootmisele keskendunud tehasekeskkonnas, kus Mihhail kasvas, oli arusaamine ja suhtumine teine kui humanitaaride hulgas. Üks mu tuttav, umbes sama vana kui Hodorkovski, tunnistas, et kuulis esimest korda sõna antisemiit kooliaja viimases klassis ühes Vladimir Võssotski laulus, mis pilkas antisemitismi:

Paljud hakkasid juba instituudi päevil mõistma, et kõik see, mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud tavalisele nõukogude juudile. Juutidel oli palju raskem instituudi sisseastumiseksamitest läbi saada. Selleks ajaks, kui vanus ja haridus lubasid kõrgkooli sisseastumiseksamitele minna, oli juba selgeks saanud, et juudil on targem oma saatust mitte proovile panna ja oma nina Moskva riikliku ülikooli mehhaanika- ja matemaatikateaduskonda mitte toppida. Kuid mujale võis minna, seda enam, et paljudel juudi rahvusest noortel nagu ka Hodorkovskil oli passis rahvuseks märgitud venelane. Venemaal levis kurvavõitu nali, et kui pekstakse, siis ikka näo, mitte märke pärast passis.

Huvitav on märkida, et need, kes 1990. aastatel äris ja poliitikas tippu tõusid, on enamasti tehnilise kõrgharidusega inimesed: matemaatikud, füüsikud, keemikud, juhtimisspetsialistid… Võimalik, et nendes valdkondades tegeleti vähem ideoloogiaga ja inimesi hinnati adekvaatselt – võimete alusel.

KOMSOMOL KUI STARTUP

Hodorkovski astus 1980. aastal Moskva Mendelejevi-nimelisse keemia-tehnoloogia instituuti ja lõpetas selle 1986. aastal kuldmedaliga. Ta abiellus üliõpilasena oma kursusekaaslasega. See juhtus küllalt vara – juba kolmandal kursusel. Marina Hodorkovskaja ei märganud, et tema pojal on romaan Leena-nimelise neiuga. Noorte suhe algas siis, kui Marina Hodorkovskaja lebas terve aasta haiglas. Tõsi, Mihhail ja Leena käisid koos teda haiglas vaatamas. Ema meenutab, et tema palatikaaslane, lihtne vene naine, vaatas noori ja kui nad lahkusid, raputas pead: „Ei need kaks kokku jää.“ Abielu jäigi lühikeseks, kestes kõigest kolm aastat. Pärast lahkuminekut elas Mihhail üürikorterites.

„Kuid selle eest tuli ilmale Paška,“ naeratab Marina Hodorkovskaja. Poeg Pavel sündis 1985. aasta suvel, kui Mihhail Hodorkovski ise oli vaid 22 aastat vana. Kui Pavel tahtis hiljem ise umbes sama vanana abielluda, ütles vanaema Marina talle: „Näe, isa abiellus sama noorelt ja vaata, mis sellest välja tuli.“ Kuid Pavelil oli vastuargument: „Aga vanaema, tänu sellele on sul pojapoeg olemas.“ Paveli pulmad peeti Prantsusmaal Angers’is. Prantsusmaa oli mugav koht Venemaa ja USA vahel, kuhu sugulastel oli lihtne kohale tulla ja kust oli sama lihtne edasi lennata Ameerikasse, kus Pavel ja tema abikaasa siiani elavad ja kus neil sündis tütar Diana, Mihhail Hodorkovski lapselaps.

Pavel Hodorkovski: Kui ma suuremaks sain ja hakkasin aru saama, mis meie perega juhtus, siis püüdsin meenutada, et mis ajast ma isa üldse mäletan. Kõige eredam mälestus lapsepõlvest on ajast, mil ma olin umbes neljane, aastast 1989. Mäletan: magasin juba peaaegu, kell oli 10 õhtul. Isa tuli külla. Ta käis üsna sageli meil, kui nad olid emaga lahku läinud. Kuulsin läbi une, et isa tuli. Ta võttis mu sülle ja ma mäletan siiani seda pooleldi unes lendamise tunnet, kui sind kätel hoitakse. Ta keerutas mind korra ja pani siis tagasi voodisse. See ongi vist mu esimene mälestus temast.

Me ei rääkinud lahutusest peres peaaegu üldse. Praegu mõistan, et see oli ema teadlik otsus, et ma ei märkaks ega mäletaks nende lahusolekut. Ta soovis, et mulle jääks mulje, et kõik on korras. Et isal on lihtsalt palju tööd ja et kui ma ei kohtu temaga eriti tihti, siis on selle põhjuseks isa töö, mitte midagi muud. Mu suhted isaga on väga heaks jäänud.