Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 10

Olin eelnevalt hotelle otsides toetunud vanale heale Booking.com-ile, mis pole seni kordagi mind alt vedanud mistahes maailmajaos. Reserveerisin tüdrukute soovil odavaima saadaoleva urka, mis asus kaardi järgi suhteliselt kesklinnas ja maksis 36 €. Järgmine hotell oli hinnaga 65 €. Saatsin ka Einarile oma koordinaadid ning vastu tuli järgnev kiri:

„Hull oled või?! Segane peast või? Mis kuradi urka sa endale sebisid? Sinna sa küll ei lähe! See on rõve auk, öösiti on seal transud, pedeprostid ja mingid nigeeria narkosmugeldajad. Isegi mina ei taha sihukeses kohas olla. Kohe, kohe kui saabute, minge Fromula 1 hotelli Paulistal või Ibisesse. SEE EI OLE NALI!!!”

Noh, mind poleks mainitud kolm inimgruppi tegelikult isegi väga häirinud. Kuna aga meie ülejäänud meeskond koosneb kolmest naisest ning mina automaatselt vastutan ka nende turvalisuse eest puhtalt sellel põhjusel, et õnneliku juhuse läbi olen poisina sündinud, siis olen sunnitud reserveeringu tühistama. Einari dramaatiline kiri läheb mulle maksma 143 reaali tühistamistasu, nii et ilmselt need urkapidajad hõõruvad käsi ja muid kehaosi rõõmust.

Takso Guarulhose lennujaamast kesklinna maksab umbes sada reaali^[2.]. Hilisemad kogemused on õpetanud, et tasub välisuksest paremale marssida sadakond meetrit ja võtta sealt poole odavam shuttle bus. Kolmas, odavaim variant: otsida üles linnaliini peldikbuss number 257, maksta neli reaali ja sõita Tutuape lõppjaama. Seal kablutada üle tee metroosse ning kütta Linha 3 punase liiniga linna, näiteks jaama Liberdade või Sé ja oledki selle metropoli südames. Metroo maksab 2.90 reaali ehk siis vahe on märgatav. Olgu ka mainitud, et Sao Paulos liiklemine on logistiline õudusunenägu. Eriti ühistranspordiga. Hiljutised suured rahvarahutused^[3.] said alguse just SP ühistranspordi ja logistikaprobleemidest. Õnneks soovitatud odavamas ööbimispaigas kohti on, nii et käime poes, ostame näksimist ja kohalikku veini, ning kukume hotelli. Mina likvideerin Remeroni riismeid organismist mehise unega ja pliksid vist tukuvad ka natuke.

Nüüd ootame seda salapärast Einarit, kellega ma pole elus kohtunud, ent kes lubas tulla ja anda meile kursuse „Brasiilia algajatele“ (2 ainepunkti). Aga enne teda ennast tuleb vastus mu eelmisele kirjale (kus saatsin talle meie uue aadressi), milles ta veelkord rõhutab, kui õigesti ma tegin ikka Hotel Natalist loobudes:

„Kuule, ma näitan seda kohta sulle hiljem. Sõidutan autoga sealt eest läbi öisel ajal. Asi on väga räige ning ma pole just inimene, kes on harjunud mingi Kuressaare spaaga... See on hotell, kus peatuvad odavad palgamõrvarid, kes on SP-sse tulnud tellimust täitma, ja sutenöörid peavad kontoreid vms, ühesõnaga koht, kuhu pimeda saabudes 100% ei tasu minna.

Balsami joome kohe ära ja hakkame Bellat deklameerima. Laupäevaks on juba sambabaar live showga plaanis. Neiud kaasa ja edasi. Kohalikud vennad on hoos, kui kuulevad, et tulevad tüdrukud Euroopast, lood on nagu Jerevanis või Tbilisis, valge naine tekitab furoori.”

Salapärase Einariga kohtumine läheb edukalt. Selgub, et tegemist on siilisoenguga, turjaka, igati edumeelse ja äkilise Hiiumaalt pärit härraga, kes omal ajal on töötanud „struktuurides“ ning peale persona non grata’ks muutumist kolis Eestist ära. Selgus ka, et asume planeedi suuruselt kolmandas linnas ja kalliduselt samuti kolmandas. „Brasiilia – see on Ladina-Ameerika Venemaa!“ teatab Einar sõjakalt rusikaga vehkides. Edasi kasutabki ta igas asjas võrdlust Venemaaga. Enamik rahvast elavat ka siin kiviajas ning turist olla on ikka suhteliselt ohtlik. Saame põhjalikud instruktsioonid, mida teha ja mida mitte. Hommikuks on muidugi pool infot meelest kadunud. Õhtusöögi finaaliks jõuab Einar sügavale tõdemusele, et ameeriklased on massina lahe rahvas, aga üksikinimestena pask, ning venelased on massina pask, aga üksikinimeste tasandil toredad.

Alustame oma pidulikku dineed lärmakas kõrtsis suhkrurooviina ja punase veini saatel (hävitav kombinatsioon), ning siirdume edasi caipirinhade ning õlle kombinatsiooni juurde. Järgmine hommik voodis lamades ja üliaeglaselt silmi paotades hakkan mõtlema, et kuidas on võimalik, et 15 aasta jooksul omandatud kogemused alkoholiga ei suuda inimest absoluutselt õpetada. Kas on vaja juua segamini erinevaid napse nagu teismeline koolilõpupeol?

Teeme esialgse plaani rebida rendiauto ja hakata siis mööda rannikut umbropsu kütma. Näis, kaua mul närv vastu peab daamidele turvameest mängida. Üks tüdrukutest on väga blond, albiinovalge nahaga ja ilus nagu Eesti tüdrukud ikka. Teised meist näevad peaaegu üsna kohalikud välja ning samuti kenad. See, mis toimus klubide tänaval, oli juba päris tüütu, nüüd lähevad neli kutti pürgiautos päris ekstaasi. Röögivad, karglevad, signaalitavad, sõidavad võikalt lehkava solgiautoga meie kõrval ja hõõruvad sitaste prügikinnastega oma hargivahet. Ülimalt ahvatlev. Midagi, millest võiks suvalise portaali naistekasse kirjutada loo „Prügitööline – erutav suhe, millele sa pole kunagi mõelnud“. Tänavalt toetab neid prügiahve veel sajapealine latiino-isaste jõuk. Üsna pelutav. Üritan teha nägu, nagu ma poleks üldse preilidega koos, vaid lihtsalt patseerin siin.

Kõnnime mööda ööklubide tänavat ja Einar tutvustab kõiksuguseid vahvaid urkaid. The Week pidi olema kõige rajum ja suurem geiklubi, kus hauss mürtsub iga päev ning peput pakutakse kandikul. Seejärel kindlal sammul mööda ööelu bulvarit promeneerides näitab ta, kus asuvad parimad ööklubideks maskeerunud litsimajad: „Muuseas, siinsamas on tore klubi, kus uksel kohe suhu võetakse; näe, seal teisel pool tänavat klubi, kus laval persse kepitakse. Varsti tuleb klubi, kus on sadomaso-show’d koos kümnete hästivarustatud tubadega; see siin on klubi, kus savutoss on nii paks, et üle poole tunni ei suuda sees olla ilma pildikaotuseta.Vot see on tore klubi, kus tehakse sulle fistingut üsna väikese raha eest ja siin lööb väike neegerkääbus sul lahti laua all.“

Tänav on pikk ja nimekiri saadaolevatest teenustest veelgi pikem. Tunne on nagu mingis veidras filmis. Igal juhul valikut siin SP-s veidi on, mitte nagu Tallinna ööelus, kus fistingut võid endale ise teha, iga järgmine klubi on eelmisega sarnane ning persse kepitakse ainult ukse peal turvade poolt.

Lõpuks maandume pisikeses tihedalt täis topitud urkas, mis näeb välja umbes nagu Kuku klubi, ainult muusika on palju parem. Seal ma püstitan kohe uue latentse skoorimise rekordi. Kümne minuti jooksul tulevad järjest kolm meest ja kaks naist külge lööma. Mitte üheskoos, vaid eraldi. Naised ujuvad keeldumise peale kohe minema, kaks meest aga jäävad seisma ja punnis silmadega mind vahtima. Üpris ebameeldiv, aga vähemalt nüüd ma tean, mis tunne on olla suurte tissidega blond mimm Club Hollywoodis. Niipalju siis lootusest jääda märkamatuks ja näha välja nagu kohalikud. Kirsiks tordil tuleb üks klounimeigiga megapaks naine küsima: „Are You gay? My brother here wants to fuck you.” Peale esimest päeva Sao Paulos oli juba selge, et tõotab tulla põnev reis…

Seejärel läheme suurde ööklubisse Sarajevo, kus on viis erineva mussiga saali. Mina muidugi pole taibanud dokumenti kaasa võtta ja sisse ei saa, aga see-eest leian seniks, kuni plikad kanda keerutavad, toreda kõrtsi, kus õnnestub baarmenile külma teha, pettes kogemata välja suure burgeri ja külma õlle. Asi seegi.

Õhtu lõpeb kõigil hotellis tududes, ärge lootkegi esimesel õhtul kohe mingeid ilgusi.