Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 18

Autoga ekseldes ja vales kohas ära keerates olen sattunud üpris õõvastavatesse kohtadesse, täielikku getosse, mida isegi filmis ei näe. Ühel õhtupoolikul keerangi enne linna jõudmist sillalt maha, sest bensiinituli ammu põleb ja üldse mitte ei tahaks kiirteele seisma jääda. Siin on see ohtlik, kuna teepervesid tihti pole.

Tänavad on täis kaltsudes inimvaremeid, ühel mehel on püstol vöö vahel, isegi lapsed on tigeda ja kahtlustava näoga. Kruiisin aeglaselt tohutute aukude vahel, üritades mitte teelt tolmu üles keerutada, et mitte kedagi väga pahandada. Pagana bensiinijaama ei paista kuskil, väljas on juba hämar. Tänavad on täis prügi, ratasteta autovrakke, mööda kerivad mustendavate akna- ja ukseaukudega mahajäetud majad, silman kõnniteel suurt tünni, mille sees on lõke, iga nurga peal kambad. Hullemat klišeedele vastavat getot annab otsida. Paar pööret veel ning auto sureb välja. Bensiin on otsas. Tunnen, et kõhus keerab ja kaka hakkab vaikselt hirmust püksi pressima. Ragistan peas läbi kõik variandid, mida teha: lihtsalt auto maha jätta ja katsuda põgeneda, istuda autos ja kutsuda politsei, kutsuda takso, helistada emale ja pruudile ning jätta hüvasti. Kõike vist ei jõua teha. Torkan autos laokil olevad esemed istme alla, võtan rahulike liigutustega telefoni, võtme süütest, ronin autost välja, lukustan ukse, tehes rõõmsat nägu, nagu oleks jõudnud oma vana sõbra maja ette ja kogu see kant on mulle kui kodu. Vaatan kerges paanikas ring, hoides kramplikult näol naeratust. Lapsed liduvad auto juurde ja hakkavad läbi akna sisse vahtima. Nurgapealne poistegäng jälgib mind huviga. Vanainimesed aknal tunnevad huvi. Olukorra päästavad 50 meetrit eemal seisvad kaks paksu musta naist. „Oi,“^[14.] karjuvad nad mulle, „que procura?”^[15.] On ilmselge, et olen eksinud gringo, mõtlen. Jalutan ruttu lähemale, kuna ei taha, et terve tänav kuuleb: „Eee... onde fica de gasolina?“^[16.] küsin vaikselt. „De gasolina e aqui, direito,“^[17.] kisab naine, nagu oleksin endiselt auto juures ja naerab. Teine naine paneb näpud suhu ja vilistab ning viipab kohale nurgapealse gängi poisid. Fakkide fakk, mis nüüd juhtub, mõtlen mina õudusega. Kas võetakse lihtsalt auto käest või antakse algatuseks kõvasti peksa ka? Naine seletab midagi poistele ja plaksutab käsi. Poisid naeravad ja vahivad mind ning hakkavad siis auto poole minema. Selge, peksust ilmselt pääsen, aga auto läheb, jõuan mõelda. Siis aga suurem naine lükkab mind leebelt nagu last auto suunas ning saan aru, et pean minema. Nojah, võtmeid on vaja, et pättidele uksed lahti teha...

Siis äkki taipan, et nad saadeti mulle appi. Nägu lahvatab piinlikkusest punaseks ja lidun auto juurde. Pulss on vähemalt 180 selleks hetkeks. Kamp on juba auto taga, valmis lükkama. Võtan käigu välja, keeran rooli otseks ja hüppan ise samuti lükkama. Ümber nurga on bensiinijaam. Olen suurest tänutundest niivõrd liigutatud, et teen kõigile õlled välja. Pingelangus on, nagu oleks rongi eest pääsenud. Joome pimeneva taeva all bensukas jääkülma õlut ning mina vastan poiste küsimustele sõnastiku abil: kust pärit olen, kas mulle meeldivad Brasiilia tüdrukud, kes on mu lemmikjalgpallur ning mis on parim õlu: Skol, Antarctica või Brahma^[18.]