Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 8

Lennupiletite hinnad on üks müsteerium, millest ma päris täpselt aru ei saa. Ühe ja sama vahemaa läbimise eest võib maksta kümneid kordi erinevaid summasid mitte ainult firmade ja liinide lõikes, vaid ka samal liinil, sama firmaga. Ma kahtlustan, et need kõige kallimad reisid on oluliselt mõnusama seltskonnaga: tittesid sinna kaasa röökima ei lubata, pakutakse kõigile austreid ja šampanjat, DJ mängib magusat hausiplaksu, kõik tantsivad nagu pöörased ja amelemiseks on paigaldatud spetsiaalsed privaatsed sirmidega sohvad. No see peab olema nii, kuna miks peaks keegi maksma lihtsalt tuhat eurot vahemaa eest, mida saab lennata sajaga? Muidugi ilma DJ ja austriteta. Okei, alati võib öelda, et „sest neil on raha maksta rohkem, aga sul pole“, kuid see pole eriti tugev argument. Ma kahtlustan, et siin peab mingi vigur veel mängus olema. Kui rikkaks saan, siis kindlasti uurin selle fenomeni järele.

Kuna mul mingit sügavat luksuseihalust pole kunagi olnud, siis valin reisisihtpunkte ning lende alati hinna järgi. Võiks öelda isegi, et vahetevahel naudin ebamugavusi, kuna need on väljakutse ja sport omaette. Ega muidu suudaks ma teha ühel aastal üksteist reisi üle maakera, kui need poleks mõistlikku hinnaskalaasse mahtunud. Aasias näiteks on tore firma nimega Air Asia, millega viis aastat tagasi sai kohapeal tehtud kolmteist lendu Tai-Vietnam-Kambodža–Indoneesia-Macau-Hiina vahel ning kogu pakett läks maksma 3200 Eesti krooni. Sellest, kui odavalt on võimalik reisida, võiks palju rääkida, aga see pole siinkohal eesmärk omaette. Selgitan lihtsalt, kuidas õnnestus saada kolm korda odavamad piletid Brasiiliasse, kui tavaliselt sel perioodil neid müüakse. Nimelt on nende superodavatega reeglina probleem, et välja tuleb osta kohe ja suhteliselt piiratud ajavahemikku sättida reis. Mida ma ka tegin, sättides lennud nii, et olla poolteist kuud kohapeal. Piletid maksid 350 € edasi-tagasi ning ma ei mõelnud hetkegi. Ostsin ära ja seejärel hakkasin mõtlema, mis edasi saab.

Ega eriti midagi ei saanudki. Veedan viimase nädala oma armsamaga ja võtame sellest nädalast maksimumi. Lepime kokku, et kui ma teda petan, siis olgu vähemalt tegemist väga kauni tüdrukuga. Mina omalt poolt sean samasuguse nõudmise. Kotti muidugi ei viitsi pakkida enne kui hommikul enne lendu. Reisin alati kergelt: üks seljakott fotovarustuse, läppari, kahe paari lühkarite, kolme T-särgi ning plätudega kokku panna ei võta üle poole tunni. Eelnevalt otsin välja ka paar kohalikku tuttavat eestlast, sest reisile minemise point on ju ikka see, et saaks teisi eestlasi näha ja nendega koos jaurata, eksole. Sao Paulos elab juba kümmekond aastat omal ajal Eestist hämaratel põhjustel lahkunud Einar, kes nüüd töötab lugupeetud firmas kõrgel positsioonil ning on muutunud igati ontlikuks pereinimeseks. Muidugi teatud hetkedel lööb aga temagi hoolikalt ehitatud fassaad virvendama ning on võimalik piiluda sisse 90ndate Eesti ööelu hämaratesse akendesse. Mis on puhas lõbu ja nauding puht nostalgilistel põhjustel, kuna meenutab ka mu enda teismeliseea sigadusi ning esimesi kokkupuuteid erinevate mitteakadeemiliste inimeste ja paikadega.