Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 13

Ärgates otsustame veeta päeva eraldi, mida on hädasti seltskonna püsimise huvides vaja. Sõidan sadamasse plaaniga oma süllesadanud priivaatpäeva veeta nii üksi kui võimalik. Nii-öelda lasta oma sisemisel eestlasel märatseda. Ning selle käigus juhtub üsna pentsik lugu, kui pehmelt väljenduda. Ilm on väljas lihtsalt suurepärane ning otsustan laenutada väikse paadi ja sõuda mõnele umbes kildike eemal asuvale saarele, et seal kala püüda, ujuda ja niisama vedeleda. Kuna kuurordi rand on talumatult ülerahvastatud, siis tundub see geniaalse ideena. Pakin oma seljakotikesse Miami kirjadega suure tiigri pildiga ilusa rannakäteräti (räme kitš), liitri vett, pool liitrit cachaça’t, kõrvaklapid, vestmiku, päevituskreemi, võtan kaasa neli võileiba pluss kaks banaani, telefoni, raha ja kondoomid. Mine tea, äkki seal saarekesel elab mõni kaunis metsik Mowglina, kellel on halb komme paugupealt rasestuda. Iial ei või teada, mis juhtuda võib, nagu elu näidanud on.

Ellujäämiskomplekt pakitud, jätan auto ja autovõtmed parklasse kongus ninaga ja kulliküünistega vanamuti kätte ja suusatan alla randa. Kus siin on alles higist liha välja pandud! Igat värvi ja igat sorti. On pekisemaid tükke, on karvast rümpa, siidist koiba, on tätoveeritud abatükki, õrna lihaga noorloomakesi. Leidub ka läbikasvanud vanemat fileed ning puhta peekonit. On looma, on siga, isegi erinevaid linde on. Inimsööjale pakuks see pilt kindlasti võimsat seksuaalset erutust. Sellist pühapäevast lihalaata juba iga päev ei näe – kõik kenasti paljaks võetud ja päikese kätte särisema pandud. Täiesti värske, lausa eluskaup! Ole ainult mees ja mine löö hambad sisse.

Tüürin lihakaridest mööda kindlal sammul paadisilla poole. Seal istub habemega näss, tõmbab indentifitseerimatuid, koledalt haisevaid sigarette ning hoiab pilgu lihamerel. Naeratan talle ja vaatan ka sinnapoole.

„Palju liha, eh?“ küsib vanamees.

„Hahaa, jaah-jaah, hahaha!“ naeran mina.

„Palun üks paat, õhtuni,“ putran varem päheõpitud lause. „Palju maksab?“

„50 reaali, õhtuni,“ kissitab vanamees silmi.

„Väga hea, härra,“ ei oska mina muud öelda.

Eks ta nats kallis on, raisk, aga sinna lihalaadale ma küll ei kavatse jääda. Üsna selgusetu on, mida inimesed naudivad sellistes randades. Kasvõi isegi Pärnus tipp-päevadel. No ei ole mõnus, kui sul sada inimest lähemas perimeetris jaurab, ringi kooserdab, liiva pritsib ja oma halba mussi kuulab. Päris täpselt ei saa aru sellest kollektiivsest vaibist. Brasiilias on see muidugi veel intensiivsem: inimesed on veelgi lähemal, lärmakamad ja liiva pritsitakse topelt. Ainuke rõõm, mida olen suutnud mõista, et saab teisi paljaid inimesi karistamatult jõllitada. Nagu mõned sõbrad ütlevad: „Ilusaid naisi vaadata ja noh, tead küll, noh, tutvuda ja värki...“ No ma ei tea, mis neist vahin seal. See rannas jõllitamine on kuidagi väga selline kiimalise teismelise või vanamehe lõbustus. Naiste puhul on see mõistetav, et nad naudivad enese näitamist. Nad kohe toituvad rannas sellest, kui palju neid vahitakse ja järgi karjutakse ja vilistatakse. Okei, vähemalt siin maal. Eesti naine seda iial muidugi ei tunnistaks. Ilmselge enese demomise käigus tehakse võimalikult ükskõikne nägu ja tatsatakse võimalikult modelliliku sammuga tagumikku keerutades ringi, mis liiva sees tihti väga kummaliselt välja kukub. Sellest aga end objektistanud preili reeglina ei hooli. Oma rannalina turvalises embuses siis itsitatakse ja jagatakse sõbrannadega muljeid, millised kutid vahtisid, millised vilistasid. Tavaline tetrede paaritusmäng.

Kuna mu minapilt on endiselt rohkem röövlinnu (aga mitte mingi kodukaku või kanakulli) kui tedre oma, siis viskan koti paati ja hüppan ise järgi. Paat on mu lemmikvärvi, kollane, aga pisike. Aerud on, tuult pole. Seega sobib päev kenasti väikeseks väljasõiduks. Väike paat liigub kergelt edasi ka. Hakkan siis rahulikult pikkade tõmmetega sõudma. Päev on tõesti kaunis, taevas veatult õrnsinine, päike küpsetab kuis miljonivatine pirn ja isegi väikesed kalad hüppavad veest välja, et veidi osa saada pealmaailma rõõmudest. Täielik idüll. Saarele jõuan üsna kiirelt: hoovuseid pole ning vahejuhtumeid ka mitte. Veel mitte. Mandri poolel ei ole ühtegi randa, pigem kaljune järsk sein ja rippuvad taimed, seega aerutan ümber saare. Jõudnud ümber kaljunuki, avaneb mulle kaunis väike abajas, kus on täpselt paarikümnemeetrine riba puhast valget liiva. Äärmiselt eraldatud ja ilus koht. Nagu muinasjutus. Kirun end, et fotokas maha jäi ja sõuan kalda poole.

Vesi on üsna madal, nii et paadi jätan kaugemale kivide juurde ankrusse ning sumpan jala kaldale. Ujukad on autosse kuivama ununenud, aga no milleks ujukad, kui sul on privaatrand, eks. Riided lendavad seljast ja mõnus jahe vesi hellitab mind põhjalikult. Ujun lahest välja merele ja tagasi ning vingerdan madalas vees kaldani. Vedelen veepiiril ja lasen lainetel end edasi-tagasi loksutada nagu palgijuppi. Seejärel 30se faktoriga kreem peale, suur lonks külma cachaça’t kotist ja liivale pikali kuivama. Keha suriseb üleni, lihased on ujumisest veel veidi krampis. Cachaça kuum plahvatus kõhus hakkab vaikselt mööda veresooni laiali valguma, lõdvestades käed-jalad ning seejärel tõustes mööda selgroogu pähe, kattes kõik mõnusa uduga.

Silmad kinni otsin vasaku käega kotist telefoni ja suured klapid ning klikin Thievery Corporationi playlist’i mängima. Mmm, puhas luksus. Maksab vaid 50 reaali, mõtlen enne uinumist. Unes näen veidrat jama nagu ikka. Äkki kuulen läbi une mingit laste kisa või juttu ja paadimootori häält. Teen silmad praokile ja piilun ringi. Oh shit! Ongi mingid kuradi lapsed rannal ringi jooksmas ning nende vanemad astumas parasjagu paadist välja. Ja mina päevitan seal nii nagu Issand mind lõi. Tegelikult muidugi ema ja isa lõid. Mitte ei löönud, vaid lõid. Lõid muidugi ka, kui ma sigadusi tegin, aga sellest ühes teises raamatus.

Vaatan paanikas ringi. Ei ole pükse enam seal, kuhu ma nad virutasin, särk on, aga pükse pole. Ei tea, kas need tatikad teevad minuga head nalja või mis? Tõusen ja marsin särgi suunas, püüdes nii väärikaks jääda kui võimalik, samal ajal vahtides meeleheitlikult ringi, et leida oma taevasiniseid Billabongi šortse. No ei ole. Kuskil sel pisikesel rannaribal pole midagi helesinist paistmas. Vanemad on vahepeal kaldale jõudnud ja ma taban kaks kurja imestunud piku. Mees ja naine vahetavad omavahel paar lauset ning naine avab juba suu, et midagi mölisema hakata. Pööran tagumiku nende poole ning marsin oma särgini.

Keeran särgist midagi pärismaalaste niudevöö sarnast, istun maha ning jälgin silmanurgast olukorda. Mees ja naine on kahevahel, et äkki ikkagi ei peaks siia jääma, tunduvad arutavat. Mõtlen, kas minna ja veidi vabandada ja olukorda siluda. Samas mingu kuradile, mina olin siin esimesena ja keegi ei keela mul nudisti panna, kui isu tuleb. Ei meeldi, käige minema. Ja võtke oma lapsed ka kaasa. Õigemini lastel on täiesti ükskõik reeglina. See on mingi vanemate hüsteeria, et issand jumal, kui laps näeb paljast onu või tädi, siis on tema psüühikaga perses ka. Seda, et laps arvutis inimesi tapab, telekast kõiksugu vägivaldset saasta või reality show’sid vahib päevad läbi, peetakse aga hariduseks ja meelelahutuseks. Mitte et ma nüüd just Riigikogu ette läheks plakatiga „Laske lastel paljaid onusid vaadata!“, ent natuke naljakas on see hüsteeria küll. Mees ja naine jõuavad vahepeal otsusele, et selle kuradi perverdiga nad küll ühel rannal olla ei saa. Lapsed pakitakse paati ning mees tõmbab mootori käima. Lehvitan. Vastu ei lehvitata. Nojah, mis sa ikka perverdile lehvitad, ujub veel järgi ja hammustab paadist tüki ka välja äkki.

Kui paat on nurga taha kadunud, lasen oma idiootsel niudevööl maha kukkuda ja hakkan pükste jälgi ajama. Lapsed neid pihta ei saanud panna, neil polnud midagi käes, kui lahkusid. Kus need püksid olid üldse? Ahaa, seal vist. Mis väiksed jäljed need siin on, lähevad metsa? Väga naljakad väiksed käpajäljed... Kurat, mul oli ju veel 50 reaali taskus seal. Hiilin metsa alla jälgi ajades ja tundes end tõelise Mowglina. Nüüd võiks see metsik saarepiiga ka vastu tulla, oleks täiskomplekt seiklusi. Saarepiigat ei paista kuskil, küll aga kuulen rabistamist ülevalpool. Tõstan pilgu ja mida ma näen – minu püksid! – puuladvas. Kuidas saavad püksid puulatva? Vastus sellele küsimusele selgub üsna kohe, sest püksid liiguvad, lausa tõmblevad seal, nagu oleks elus ja ise sinna üles roninud. Väikese vaatlemise järel näen ka tegelasi, kes mulle selle triki on tõmmanud. Nimelt kaks väikest ahvi, üks hoidmas säärest ja teine tasku küljes olevast nöörist, sikutavad pükse kumbki enda poole, rabistavad seal puu otsas ja kisavad üksteise peale. „No oodake, te väikesed sitavikatid, kohe ma teile näitan!“ karjun alt üles. Võtan maast kive ja hakkan neid loopima. Pihta muidugi ei saa, aga naerma ajab koledasti. Neid ilmselt ka. Vaatan ringi ja leian pikali kukkunud bambusetüve, tubli viis-kuus meetrit pikk. Sikutan selle võsast välja. Ahvid juba muutuvad veidi ärevaks. Lähen puu alla ja hüppan, üritades neile pihta saada, ritv ulatub nendeni küll ja ragistab okstes korralikult. Üks ahv paneb jooksu. Teine üritab samuti põgeneda ja sikutab pükse kaasa, ent need on jäänud terava oksa taha vist kinni. Võtan bambuse tugevamini kätte ja peksan vastu puutüve. Ahv loobub pükstest ja paneb samuti mööda võrasid minema. Ronin puu otsa, udjan bambusega pükse alla ja naeran endamisi kujutluspildi peale, et nüüd võiks pere tagasi tulla ja tabada perverdi puu otsast. Liputamisel oleks rohkem mastaapi.

Jalutan randa tagasi, võtan kaks suurt lonksu cachaça’t ning itsitan omaette. Hämmastav, kuidas isegi üksikul saarel õnnestub sattuda absurdsetesse seiklustesse. Normaalne inimene oleks ilmselt endale käteräti ümber keeranud ja lihtsalt tagasi sõudnud, mitte ekstsesse korraldama hakanud Taist imeodavalt ostetud šortside pärast. Samas jällegi kaunis kogemus, mida lapselastele rääkida.