Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 12

Jõuame Lonely Planeti kiidetud Araruama surfirannale. Kümme kilti sirget randa ja mõnus murdlainetus, milles hullates saab merehaiguse kümne minutiga kätte. Lisaks jääkülm õlunaad. Brasiillastel on väga meeldiv komme panna õlu miinus nelja kraadistesse kappidesse. Neljakümnekraadises kuumuses on see filantroopia kauneim vorm. Õhtuks jõuame kohta nimega Arraial do Cabo. Väga kaunis sukeldumise ja muude veesportide harrastamise arhipelaag paljude saarekeste ning hästi integreeritud turistilõksudega. Valge liiv kohe kutsub püherdama nagu kärnas koera ning läbipaistev helesinine vesi tekitab lausa isu riietega sisse karata ja sulistada-mulistada nõrkemiseni. Google pildiotsing räägib enda eest^[7.].

Esimesel rannapäeval saab selgeks, et kahekümnese faktoriga kreemiga praeb siin ära nagu krevett. Plikad panevad hullu ja päevitavad mitu tundi kümnese õliga. Tõelised eestlased. Mis oleks üks puhkus või reis, ilma et end lillaks päevitad? Kohalikud vaatavad mind imelikult kõikjal, kuhu sisse astume: gringost mees, kes reisib kolme kaasa võetud naisega – ilmselt kas moslem või lihtsalt loll. Tuleb Brasiiliasse kolme naisega, hahahaha – uskumatu joblakas. „Eriline sultan,“ ütles Einar esimese asjana, kui meid nägi.

Arraialis hakkame otsima Lonely Planeti soovitatud odavaid hosteleid. Lonely Planeti Brazil’i-väljaanne on kolme aastaga oluliselt vananenud: ühtegi kohta, mida soovitatud, pole selles linnakeses enam olemas. Sõidame neli tundi läbi igasuguseid urkaid, kuni lõpuks jõuame mingisse sõjaväe telkimislaagrisse. Mina istun selle aja peale juba blaseerunud näoga autos ja viskan aga tuimalt cachaça’t^[8.] hinge alla. Daamid peavad peaaegu kaks tundi läbirääkimisi, kui lõpuks pakutakse meile suurt telki, elektriga ja puha, isegi leitakse sinna madratsid sisse ja kõik juba tundub sujuvat, kuni saabub laagriülem, kes karjub meie peale, nagu oleksime ajateenijad, ja käsib meil ülehelikiirusel kaduda. Me polevat sõjaväelased ja pealegi kuradi gringod. Selle argumendi vastu on raske vaielda. Kaome ülehelikiirusel.

Minu ettepanek endale ilusasti netist igasse eesootavasse destinatsiooni hotell alati ette reserveerida ei lähe seltskonnas läbi, kuna meil vist valitseb demokraatia ning enamuse hääl otsustab. Enamuse hääl hakkab aga seda vaiksemaks jääma, mida pimedamaks läheb, ning lõpuks maandume ühes koledas urkas, mis end lahkelt hotelliks nimetab. Õnneks on seal kaks nari ehk neli eraldi voodit ning isegi konditsioneer, mis küll lõgistab kui rehepeksumasin. Isegi mingi dušisarnane asi on koridori peal. Väike kahhelplaatidega kuubik, kus lae alla jookseb mööda seina veetoru, mille otsa on keeratud jalgrattadünamot meenutav jubin, millesse omakorda jooksevad seinal asuvast juhtmest kaks haljast traati. Selle inseneriteaduse tippsaavutuse nimi on Ladina-Ameerika Boiler. Kui vett keerad, hakkab dünamo sumisema, traadid pilluvad väikesi siniseid sädemeid ning dušiotsikust tuleb soojapoolset vett. Väga õõvastav on sinna vee alla astuda teadmisega, et lühise korral või liigselt vett pildudes saad 220 volti keresse nagu siga tapal. Sealt enam pääsu poleks, kuna kõik on märg ja juhib voolu liigagi hästi. Taoline duši all käik on sõna otseses mõttes särtsakas ja meeldejääv kogemus. Ei juhtu just iga päev, et saad surmaduši all eluga mängida hügieeni nimel. Lisaks tapvale väsimusele olen mõnusalt ära põlenud. Õnneks tüdrukute olukord on hullem. See natuke lohutab. Blondil kaunitaril on lausa villid õlgadel. Mis ei takista teda muidugi järgmisel päeval rannas kõvasti peale võtmast. Pruuniks peab ju saama, tulgu või nahavähk!

Preilid kablutavad vastastoa poistega linna mingile karnevalile, mina jään närve tupsutama ja internetti kaifima. Mu päevastele kannatustele sohvrina lisandub börsi otsus minna langusse, nii et tuju on magamamineku ajaks üsna närune. Unistuste puhkus Brasiilias ähvardab kujuneda fiaskoks kolme naise paažina.