Читать книгу On nagu pole - Alan Adojaan - Страница 16

Järgmine hommik pakitakse meid autosse ja viiakse Espirito Santo (Püha Vaimu osariik) kauneimasse randa, kuhu on kokku tulnud kõige lihaselisemad mehed ning kõige kurvikamad naised ning käib selline eputamine, et karp kukub lahti ning jääbki kogu päevaks. Kasutan juhust ning pildistan kõik muidugi üles. See nii-öelda kaunim rand osutub väikeseks tõesti kenaks rannaribakeseks, kuhu on toppinud end ligikaudu kümme tuhat inimest. Ülespumbatud alfaisased jauravad täiest kõrist ja löövad valimatult külge kõigile preilidele, kes aga perimeetris viibivad, lapsed hullavad, naised hööritavad stringides tagumikke ja sinna sekka röögivad rannakaupmehed: „KUA-KUA! KUA-KUA!“, mis kõlab nagu hanede keel, tegelt on hoopis: „ Agua-Agua!”^[11.]

Thiago orgunnib meid kohe parimasse kohta pikutama, õlled kätte ja teeb tuttavaks sõbraga, kes väidetavalt on „very crazy and dangerous man”. Tattoode ja kahe kaasas oleva libuliku daami järgi otsustades tundub hoopis kohalik kupeldaja. Igal juhul ma võtan üks hetk kaamera ja lähen obtsöönsusi jahtima. Olen ma elus asju näinud, aga sellist pepude paraadi pole küll sattunud nägema. Brasiillastel on väga ühene maitse: mida suurem, laiem ja kurvikam, seda emasem. Seega meie daamid, kes tunnevad end teinekord kiloke-paar raskemana – Brasiilias olete te pigem ebaseksikad kõrsikud. Anorektikute nooremad õed. Samas meie seltskonna blond kaunitar, peenike kui pilbas, tõmbab tähelepanu kõvasti. Rodrigo tunnistab mulle usalduslikus eravestluses, et tegelikult on iga Brasiilia mehe unistuseks leida heledate silmadega blond naine. See on nende arust tõeline jackpot suurel eluloteriil. Mulle tekib hoobilt mõte luua „kultuurivahetuse“ organisatsioon, mis erinevate rahvuste unelmad kokku viiks ja inimesi õnnelikuks teeks. Kurja klõbiseva eest muidugi. Esimene sild on plaanis rajada Estonia-Brasil. Õnnestumine on kaljukindel. Head nime oleks sellele veel vaja ainult…

Rannas suuri sündmusi ei juhtu – tavaline melu ja mõnulemine. Väike vahejuhtum on pildistamisega. Thiago seletab, et kui sul on suur kaamera, siis kõik arvavad, et oled ajakirjanik või mingi tähtis fotograaf, nii et käi ja pildista nii palju kui süda kutsub, kõik pigem tahaks pildile pääseda. Seda ma siis teengi, üsna ebaviisakalt, lähen hoogu. Pildistan põlvili vees parasjagu kahte stringitatud peput õllekäru juures sisseoste sooritamas, kui selja taga kostab mingite meeste röökimine. Pöördun, olles kindel, et olen kellegi naisele tagumikku oma objektiiviga roninud ning korralik nahatäis on soolas. Otsin pilguga juba sõpru või kohta, kuhu joosta, ent selgub, et härrad hoopis osutavad mulle näpuga parimaid tagumikke, mida pildistada, et ma maha ei magaks. Selline tore rahvas. Oskab heast pepust lugu pidada ning ei ole kitsi ka teistega jagama.

Vesi on üllatavalt jahe, Atlandi ookean toob ilmselt värsket vett kohale kuskilt Antarktikast külma hoovusega. Minule väga meeldiv ja värskendav, umbes 15 kraadi. Kohalikud lõdisevad ja kaeblevad ning üle põlve sisse väga ei roni.

Õhtuks on planeeritud välja minek Denisega, kes on blond ja siniste silmadega ning üllatavalt kena, vormikas-kurvikas nagu nad kõik. Brasiillase unelmate naise musternäidis ühesõnaga. Denise tahtvat väga minuga tutvuda ning olla käinud Thiagole peale nagu uni, et too mind ära räägiks forrotantsuõhtule. Forro on kohalik muss, mida tehakse lõõtspilli, suure trummi ja selle koolipõlve laulmistundidest tuntud tingel-tangel metallkolmnurgaga. Selline rahvamuusika, mis on ülipopp. Venitan endale viisakad teksad jalga, kuna lühikestega siin väljas ei käi endast lugupidav noorhärra. Siis aga selgub, et tal on armukade mees, kes tahab ka väga tulla peole. Armukadedate meestega on Eestiski piisavalt probleeme, nii et ei, aitäh. Saadan viisaka diplomaatilise noodi Thiago kaudu, et olen kole väsinud ja pea valutab. Naistelt tasub selliseid väikseid äraütlemisnippe õppida.

Lükanud tagasi lahke pakkumise armukadedate meestega tutvumiseks ja õhtusöögiks ning kukkunud voodisse, hakkan juba uinuma. Äkitselt kargab tuppa sisse meie hüperenergiline peremees Thiago, kes muuseas on ärganud kell kuus sama päeva hommikul, et tööle minna, ning teatab, et me nüüd lähme ikkagi linna peale ja peole. Esmaspäeva õhtul? Jah, esmaspäeva õhtu on parim jazzipäev, öeldakse mulle, ja meid viiakse kohta, mida keegi eriti ei tea, isegi kohalikud ei teadvat. See asub kuskil ohtlikus linnaosas ning näeb välja nagu paadikuur. Ent rand on ilus. Paadikuuri aknast müüakse napsu ja varju all on platsi sisse võtnud naljakas bänd. Jazzbändid koosnevad reeglina veidratest friikidest ning seegi pole mingi erand. On viltuse kaabuga ärajoonud pässist saksimees, kes iga pikema soolo järele lõnksab põuepudelist või imeb lapikut sigaretti, mis mängimise ajal tolkneb näpu vahel; väikese ahvikese sarnane karglev trummarpoiss, puudu vaid saba; orgastiliselt tõmblev vanast neegrist kidramees ja iga akordi kehaga kaasa mängiv eurooplasest klafkamees. Värvikas bande ühesõnaga. Hea jazz ning külm õlu viivad enamjaolt vanameestest koosneva publiku kiirelt ekstaasi. Enamus on ka kõvasti erinevaid ravimeid suitsetanud, tossutavad aga muudkui peale ning see annab vaid lõbusale vanadekodureivile hoogu juurde. Ülitore jämm, ent kuskil kolme ajal tuleb metsik tukk peale ja kimame koju. Tee peal näitab Thiago mulle teeäärseid prostituute ja klassifitseerib: „Look two lesbians, here one more, this is transvestite, this one is here every night for ten years and this one is UGLY, man!“