Читать книгу Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri - Alice Schroeder - Страница 12

5

Jutlustamiskihk

Nebraska, 1869–1928

Uue maailma esimene teadaolev Buffett – John Buffett – oli kangur54, kellest arvatakse, et ta oli Prantsuse hugenottide järeltulija. Ta pages 17. sajandil Ameerikasse, põgenedes usulise tagakiusamise eest, ja seadis end põllumehena sisse Huntingtonis Long Islandil.

Esimestest Buffettitest Ameerika Ühendriikides ei ole eriti muud teada, kui et nad olid talunikud.55 On siiski selge, et Warren Buffetti jutlustamiskirg on osa tema perekondlikust pärandist. Üks varajasi näiteid oli üks John Buffetti poegadest,56 kelle kohta mäletatakse, et ta seilas üle Long Islandi väina ühte Connecticuti rannikuäärsesse asulasse, ronis seal mäe otsa ja hakkas paganatele usku kuulutama. Iseasi, kas Greenwichi lindpriid, seadusepõlgurid ja uskmatud tema jutlust kuuldes ikka pattu kahetsesid, sest ajaloolistest ürikutest võib lugeda, et ta sai üsna pea pikselöögist surma.

Mitu põlvkonda hiljem jäädvustati suguvõsaloos Long Islandi Dix Hillsi talunik Zebulon Buffett kui esimene ühe teise Buffettitele põhiomase iseloomujoone kandja – ta nimelt oli oma sugulaste vastu nii erakordselt ihne, et ta lapselaps Sidney Homan Buffett läks tema juurest töölt ära, tundes tülgastust Zebuloni talust saadud alandavalt madala palga vastu.

Too kiitsakas teismeline võttis suuna läände ja läks Omahasse Nebraskas, et asuda tööle oma emapoolse vanaisa George Homani üüritallides.57 Aasta oli siis 1867 ja Omaha-nimeline asula koosnes peaasjalikult puust saradest. Kuid kodusõja lõppedes ootasid seda kanti ees suured muutused. Suur transkontinentaalne raudtee pidi äsja taasühendatud osariikide rannikud esimest korda omavahel tervikuks siduma. Omahast pidi saama raudtee peakorter. Ettevõtte Union Pacific saabudes täitus linn elava äritegevusega, samuti hakati uskuma, et igaüks on oma saatuse sepp.

Sidney lahkus üüritallidest, et avada veel sillutamata tänavatega linnas esimene toidu­pood. Selles väärikas, ehkki tagasihoidlikus poekeses müüs ta puu- ja köögivilju ning looma- ja linnuliha, ning seda igal õhtul kuni üheteistkümneni välja – ­preeriapüüd veeranddollarise eest, metsjänesed kümnesendise eest.58 Sidney vanaisa Zebulon muretses ta väljavaadete pärast ja saatis talle järjepanu kirju soovituste ja kõikvõimalike reeglitega, mida kõik tema järeltulijad, kui üks suur erand välja arvata, on jätkuvalt järginud:

Püüa olla täpne kõigis oma tegemistes! Mõnede inimestega on keeruline läbi saada, tee nendega võimalikult vähe tegemist! / .../ Ära kaota oma usaldusväärsust, sest see on parem kui raha! /…/ Kui äris edasi tegutseda tahad, siis ole rahul mõõduka tuluga! Ära taha liiga ruttu rikkaks saada! /…/ Ma tahan, et elaksid nii, et jaksaksid elada ja jaksaksid surra!59

Olles selles kõrguste poole rühkivas piiranguteta linnakeses rahul teenitud mõõduka tuluga, saatis Sidney kauplust lõpuks edu.60 Ta abiellus Evelyn Ketchumiga ja neil oli kuus last, kellest kolm surid noorelt. Ellujääjate seas oli kaks poega: Ernest ja Frank.61

Kusagil on öeldud, et „ühelgi mehel pole iial olnud paremat nime kui Ernest Buffettil.“6263 Ernest, kes käis läbi kohustuslikud kaheksa klassi, läks pärast kooli lõpetamist 1893. aasta majanduslanguse ajal oma isale poodi leti taha appi.64 Frank Buffettist, kes oli kõvasti ekstsentrilisem kui ta ärimehest vend, sirgus aga suurt kasvu, õllekõhuga mees. Ta oli oma perekonna puritaanide seas ainuke pagan, kellele meeldis aeg-ajalt isegi napsu võtta.

Ühel päeval astus poodi sisse jalustrabavalt kaunis noor naine, kes otsis tööd. Tema nimi oli Henrietta Duvall ja ta oli tulnud Omahasse, et põgeneda oma ebasõbraliku kasuema juurest.65 Frank ja Ernest olid mõlemad jalamaid temast sisse võetud, kuid neist kahest kenam, Ernest, võitis Henrietta endale ja abiellus temaga 1898. aastal. Ernesti ja Henrietta esimene laps Clarence sündis aasta pärast, ning esimesele järgnes veel kolme poja ja ühe tütre sünd. Kohe pärast vendadevahelist tüli sai Ernestist isa Sidney partner; lõpuks läks ta siiski oma teed ja rajas veel ühe toidukaupluse. Frank jäi pea elu lõpuni poissmeheks ning järgmised 25 aastat, senikaua kuni Henrietta elas, ei vahetanud nad Ernestiga sõnakestki.

Ernesti uues kaupluses olid „tööpäevad pikad, palk väike, põhimõtted kivisse raiutud ja lõbutsemine keelatud.“66 Omanik ise kandis alati elegantset ülikonda, saates oma vahekorrusel asuva laua tagant töötajate suunas hukkamõistvaid pilke, et nood ­laisklemise lõpetaksid, ning kirjutas tarnijatele nõudlikus toonis kirju, et „nood oleksid nii lahked ja saadaksid kiiremini sellerit.“67 Ta võlus ära naiskliendid, kuid ei kõhelnud hetkekski inimestele hinnangut andmast ja kandis kaasas väikest musta märkmikku, millesse pani kirja kõigi nende nimed, kes teda närvi ajasid: demokraadid ja need, kes jätsid tasumata oma toidukaupade arveid.68 Ernest oli kindel, et maailmal oli vaja tema arvamust teada ja ta käis terves riigis konverentse mööda, et halada koos teiste samamoodi mõtlevate ärimeestega riigi parasjagu niru seisu üle.69 „Endas kahtlemine ei olnud tema tugev külg. Ta rääkis alati hüüdlausetega ja eeldas teistelt leppimist sellega, et tema teab kõike kõige paremini,“ märgib Buffett.

Kirjas oma pojale ja miniale, milles soovitas neil alati hoida sularahavaru, kirjeldas Ernest Buffetteid kui kodanluse võrdkuju:

Mul tasuks mainida, et sellist Buffettit ei ole veel sündinud, kes oleks endast väga suure varanduse maha jätnud, kuid kunagi ei ole olnud ka ühtegi seesugust, kes mitte mingit vara endast maha ei oleks jätnud. Nad ei kulutanud kunagi ära kõike seda, mis nad teenisid, vaid säästsid alati osa teenitust, ning see süsteem on üsna hästi toiminud.70

„Kuluta vähem kui teenid!“ võiks õigupoolest olla Buffettite perekonna moto, eeldusel, et sellega käib kaasas selle loogiline järeldus: „Ära võta võlgu!“

Henrietta, kes oli samuti Prantsuse hugenottide järeltulija, oli samavõrd ihne, raudse tahtega ja karske kui tema abikaasa. Kui Ernest oli kaupluses, kogus naine lapsed kokku ja sõitis perekonna narmastega kaunistatud kalessis maapiirkondadesse, kus ta siis ustele koputas ja usuteemalisi lendlehti jagas.

Buffettid olid kaubitsejad, mitte kaupmeeskonna või mingi tsunfti liikmed; ent olles ühed esimesed, kes end Omahas sisse seadsid, olid nad oma positsioonist ülemäära teadlikud. Henrietta lootis, et tema lapsed – neli poega ja tütar –, on perekonnas esimesed, kes ülikooli lõpetavad. Kõik pojad rassisid nooruses perekonna äris. Siis läks Clarence pärast geoloogias kõrghariduse omandamist tööle ühte naftafirmasse.71 Pere teine poeg George sai doktorikraadi keemias ja asus tööle idarannikul. Pere kolm noorimat, Howard, Fred ja Alice, lõpetasid kõik Nebraska ülikooli. Fred võttis üle perekonna kaupluse pidamise ja Alice’ist sai kodundusõpetaja.

Howard, pere kolmas poeg ja Warreni isa, sündis 1903. aastal. 1920. aastatel Central High Schooli nimelises koolis käies tundis ta end kõrvalseisjana ja noid aegu meenutas ta nukrusega. Omahat juhtis toona käputäis perekondi: need olid karjafarmide, pankade ja kaubamajade omanikud või teeninud oma varanduse pruulikodadega, mis nüüd keeluseaduse ajal kinni pandi. „Minu riietus koosnes põhimõtteliselt üksnes mu kahe vanema venna rõivastest,“ selgitas Howard, „ma olin ajalehepoiss ja poodniku poeg. Seega ei vaadanud meeskorporatsioonid minu poolegi ja ma olin lihtsalt üks poistest, kes jäi nii-öelda silmapiirist väljapoole.“ Ta tundis teravalt koolikaaslaste põlgust ning nood täitsid ta sügava vastikus- ja jälestustundega sünnijärgsete positsioonide ning privileegide vastu.72

Nebraska ülikoolis õppis Howard peaainena ajakirjandust ja töötas ülikooli ajalehe Daily Nebraskan juures. Seal oli tal võimalik ühendada väljastpoolt tulija kihk kajastada võimulolijate tegemisi oma perekonnale omase poliitikalummusega. Ei läinud kaua aega, kui ta kohtus Leila Stahliga – tüdrukuga, kes oma tausta tõttu haakus tema huvidega ajakirjanduse vastu ning ühiskondliku klassiteadlikkusega.

Leila isa John Stahl, armas väikest kasvu pontsakas Saksa-Ameerika päritolu mees oli tulnud Nebraska osariiki Cumingi maakonda hobuse ja kaarikuga, kooliinspektorina, pühvlinahast keep põlvedel.73 Perepärimuse järgi jumaldas ta oma naist Stellat, kellega neil sündis kolm tütart – Edith, Leila ja Bernice – ning üks poeg – Marion. Inglise päritolu Stella oli Nebraskas West Pointis, st Saksa-Ameerika päritolu hausfrau’de linnakeses, õnnetu ega tundnud end seal kunagi vabalt. 1909. aastal varises ta vaimselt kokku. See näis olevat pahaendeliselt korduv ilming perekonna ajaloos, sest Stella ema Susan Barberit, kelle kirjeldamiseks kasutati sageli sõna „maniakaalne“, hoiti Nebraska osariigi vaimuhaiglas, kus ta 1899. aastal suri. Pärast intsidenti, milles Stella olevat Ediet perepärimuse järgi ahjuroobiga jahtinud, loobus John Stahl oma proovi­reisija tööst, et hoolitseda laste eest. Stella tõmbus üha sagedamini oma toapimedusse, kus ta istus ja keerutas juuksesalke ümber sõrme, ilmselgelt depressioonis olles. Seda isolatsiooni katkestasid aeg-ajalt abikaasa ja tütarde vastu suunatud vaenulikud rünnakud.74 Stahl, kes mõistis, et ei saa lapsi oma emaga jätta, ostis ära ajalehe Cuming County Democrat, et ta saaks kodus töötades elatist teenida. Sellest ajast peale hoolitsesid majapidamise eest viiene Leila ja tema õed, kes aitasid isal ka ajalehte välja anda. Leila õppis lugema trükilao ridade pealt. Üheteistkümneaastaselt oskas ta juba kasutada Linotype’i trükimasina pneumopuuri ja igal reedel puudus ta koolist peavalude tõttu, mis piinasid teda alates ajast, kui ta hakkas hoolitsema selle eest, et ajaleht neljapäeva öösel valmis saaks. Elades trükikojaks kohandatud ja hiirtest kubiseva maja teisel korrusel, pani perekond kõik oma lootused Marionile, nende geniaalse, advokaadiks õppiva venna tulevikule.

I maailmasõja ajal Stahlide probleemid üha süvenesid. Kui ajaleht Cuming County Democrat selles Saksa-Ameerika linnakeses Saksamaa-vastase hoiaku võttis, lõpetasid pooled lugejatest lehe tellimise ja hakkasid eelistama hoopis konkurenti, ajalehte West Point Republican, ning see oli finantskatastroof. John Stahl ise oli tulihingeline demokraatliku poliitkangelase William Jennings Bryani75 toetaja. Sajandivahetusel oli Bryan olnud oma aja kõige tähtsam poliitik, saades peaaegu Ameerika Ühendriikide presidendiks. Oma hiilgeaegadel seisis ta sedalaadi „populismi“ eest, mida ta esitas oma kõige kuulsamas kõnes nii:

Valitsemisele võib läheneda kahel viisil. On neid, kes usuvad, et andes välja seadusi, mis tagavad jõukuse heal järjel olevatele inimestele, kandub nende jõukus edasi ka neile, kes neist kehvemas olukorras on. Demokraatia idee seisneb aga selles, et andes välja seadusi massidele jõukuse tagamiseks, leiab nende jõukus omakorda tee ülespoole ja kõikide klassideni, mis sellele tuginevad.76

Stahlid pidasid ennast osaks massidest, st ühiskonnakihist, millele tuginesid ülejäänud. Nende võime seda koormat kanda ei kasvanud. 1918. aastaks oli Leila 16-aastane õde Bernice, keda peeti perekonna tobukeseks ja kelle IQ oli 139, hakanud ilmselgelt alla andma. Ta oli veendunud, et lõpetab samuti vaimuhaigena nagu ta vanaema ja ema ning et ta sureb vanaema kombel Nebraska riiklikus vaimuhaiglas.77 Tuginedes Leila ülikooliõpingute andmetele, oli kodune elu tol perioodil kaootiline. Leila lükkas ülikooli minemise isa aitamiseks kahe aasta võrra edasi. Pärast üht semestrit Lincolnis asuvas Nebraska ülikoolis tuli ta taas aastaks koju, et jälle abiks olla.78 Tütardest kõige energilisemaks ja neist kõige targemaks peetud Leila kujutas hiljem seda perioodi teises valguses, kirjeldades oma perekonda täiuslikuna, öeldes, et lükkas ülikooliõpingud kolm aastat edasi selleks, et koguda raha õppemaksu tasumiseks.

Kui ta 1923. aastal Lincolni jõudis, oli tal üksainus selge ja teadvustatud soov: leida endale abikaasa. Ta võttis suuna otse ülikooli ajalehetoimetusse ja palus tööd.79 Sellel kleenukesel lühikese hobusesabaga tumedapäisel tüdrukul, kes sagis ringi nagu kevadine punarind, oli võluv naeratus, mis pehmendas tema mandlisilmade teravat pilku. Howard Buffett, kes oli enne Daily Nebraskani toimetajaks saamist alustanud seal­samas spordireporterina, võttis ta silmapilk tööle.

Hea välimusega, tumedapäine, professorit meenutav Howard kuulus nende kolme­teistkümne hulka terve üliõpilaskonna seast, kes olid „jäänud silma“ kui potentsiaalsed kandidaadid silmapaistvatest meestest koosnevasse ühingusse Innocent, mille loomiseks saadi innustust Harvardi ja Yale’i auväärsetest ühingutest. Kolmeteistkümne Innocentiuse nime kandnud Rooma paavsti järgi nimetatud ühingu liikmed kuulutasid end kurjuse vastu võitlejaiks. Nad olid ka ülikooli balli ja vilistlaste kokkutuleku sponsorid.80 Kohtudes terves ülikoolilinnakus niivõrd tähtsa mehega, napsas Leila ta kohe endale.

Howard, kellel terendas ees ülikooli lõpetamine, läks isa juurde oma karjäärivaliku üle aru pidama. Tal ei olnud mingit tõsist huvi raha vastu, kuid Ernesti pealekäimisel loobus ta õilsast, ent vähetasuvast ajakirjanikutööst ja mõttest astuda õigusteaduskonda; ta valis kindlustusagendi elukutse.81

Äsjaabiellunud kolisid tibatillukesse valgesse neljatoalisse majakesse Omahas, mille Ernest täitis pulmakingina toidukaupadega. Leila sisustas maja otsast lõpuni 366 dollari eest – asjadega, mis ta ostis enda sõnul „omamoodi hulgihinnaga“.82 Ta suunas oma energia, ambitsioonid ja matemaatikaoskuse, mis ületasid igas mõttes tema abikaasa omi, Howardi karjääri toetamisse.83

1928. aasta alguses sündis Buffettite perre esimene laps: Doris Eleanor.84 Aasta lõpus varises Leila õde Bernice vaimselt kokku ja loobus õpetajakutsest. Kuid Leila ei näinud kannatavat tujuka apaatia all, mis vaevas nii ta ema kui ka õde. Ta oli energiapomm ja suutis lakkamatult tundide kaupa rääkida (ehkki ta kordas muudkui ühtesid ja samu lugusid). Howard kutsus teda Tsükloniks.

Kui Buffettite elu võttis noore abielupaari elurütmi, veenis Leila Howardit liituma sellesama kirikuga (First Christian Church), kuhu ta isegi kuulus, ja tegi Howardi diakoniks nimetamisel uhkustundega sellekohase kande oma päevaraamatusse.85 Ikka aktiivselt poliitika vastu huvi tundes, hakkas ka Howard ilmutama suguvõsale omaseid jutlustamiskire märke. Leila oli võtnud omaks oma abikaasa poliitilised vaated ja oli nüüd entusiastlik vabariiklane. Buffettid toetasid Calvin Coolidge’i – meest, kes kuulutas: „Ameerika inimeste peamine äritegevus on äri,“86 ja jagasid tema usku väikesesse valitsusse ja minimaalsesse reguleerimisse. Coolidge alandas makse ja andis kodakondsuse Ameerika indiaanlastele, kuid enamasti pidas ta oma suu kinni ja hoidis teiste tee pealt kõrvale. 1928. aastal valiti tema järglaseks majandusminister Herbert Hoover, kes andis vande jätkata ettevõtlust toetavat poliitikat. Aktsiaturud olid Coolidge’i ajastul jõudsalt kasvanud ja Buffettid tundsid, et Hoover on see, kes seda teed jätkata suudaks.87

„Kui ma olin laps,“ kirjeldas Warren hiljem, „oli mul igasugu häid asju. Minu trump oli mu kodu, kus räägiti huvitavatest asjadest, mul olid intelligentsed vanemad ja ma käisin korralikes koolides. Ma ei kujuta ette, et mind oleksid võinud kasvatada paremad vanemad. See oli tohutult tähtis. Ma ei saanud vanematelt raha ja ega ma seda tegelikult tahtnud ka. Kuid ma sündisin õigel ajal ja õiges kohas. Ma võitsin „munasarjaloteriiga!““

Buffett arvas alati, et tema edu juures mängis suurt osa õnn. Kuid oma perekonda meenutades lõi ta sellest siiski ka omaenda reaalsuse. Üksikud oleksid nõustunud väitega, nagu ta poleks võinud kasvada paremate vanemate käe all. Kui ta rääkis sellest, kui tähtis on, et vanematel oleks laste kasvatamisel mõtteline punktitabel, tõi ta alati näiteks oma isa. Ta ei maininud mitte kunagi oma ema.

54 Täpsemalt saržkanga, st toimse sidususega villase, puuvillase või siidriide kuduja. (Tõlkija märkus)

55 Warreni õde Doris Buffett, perekonna genealoog, on Buffettite sugupuud põhjalikult uurinud. Lühiülevaade perekonna esimestest teadaolevatest kõukudest tugineb tema uurimistööle.

56 Kas Nathaniel või Joseph.

57 Tegemist oli linna suurima ja parima hobusetalliga, kus parimatel aegadel oli 70 hobust, uhked saanid, kaarikud, maneež ja isegi surnuvanker. Talli hiilgeajad kestsid mitu aastat, kuid millalgi autoajastu algusaegadel see hääbus. „Six Generations Prove That Buffett Family is Really Here to Remain“, Omaha World-Herald, 16. juuni 1950.

58 „Omaha’s Most Historic Grocery Store Still at 50th and Underwood“, Dundee and West Omaha Sun, 25. aprill 1963.

59 Zebulon Buffett, kiri Sidney Buffettile 21. detsembril 1869.

60 Sidney kaupluse nimi oli algselt Sidney H. Buffett and Sons ja seal töötasid mõlemad vennad – Ernest ja Frank. Poe algne asukoht oli kesklinnas, aadressil South 14th Street 315, kuhu jäädi kuni sulgemiseni 1935. aastal. Frank võttis poe pärast Sidney surma 1927. aastal üle ja tegutses seal üksikettevõtjana. 1915. aastal avas Ernest filiaali, mille asukohaks sai 1918. aastal maja Dundee linnas aadressil Underwood Avenue 5015. (Toona oli Dundee eraldi linn, mis lõpuks liideti Omahaga.)

61 Kolmas laps, Grace, suri 1926. aastal. Veel kolm last – George, Nellie ja Nettie surid väiksena, juba 19. sajandil.

62 Earnest tähendab inglise keeles „tõsimeelne“. (Tõlkija märkus)

63 Warren Buffett tsiteerides Charlie Mungerit.

64 Majanduslangus nimetusega Panic algas 1893. aastal ja kestis neli aastat.

65 Doris Buffetti sõnul oli ta sünnijärgne nimi Daisy Henrietta Duvall ja selleks ajaks, kui ta Omahasse jõudis, oli ta hakanud end ema järgi Henriettaks ja mitte Daisyks nimetama.

66 Charles T. Mungeri kiri Katharine Grahamile, 13. november 1974.

67 Ernest Buffetti kiri ettevõttele Barnhart & Sons 12. veebruaril 1924.

68 Intervjuu Charlie Mungeriga. Ema rääkis talle selle loo, ehkki ta märgib, et „ta võib-olla ilustas seda pisut“. Kuid teised mäletavad märkmikku.

69 Kirjades nagu see, mille ta saatis pojale Clarence’ile 1931. aasta jaanuaris, analüüsis ta raudteede automatiseerimise mõju tööpuudusele ja pakkus välja, et parim lahendus suure depressiooni ajaks oleks suur riiklik tööprojekt. Näib paradoksaalne, et temast ja ta pojast Howardist said sellised Roosevelti vaenlased, kui too käivitas tööhõive edendamise ameti järgmiste valimiste järel.

70 Ernest Buffetti kiri Fred ja Katherine Buffettile, kuupäev teadmata, „kümme aastat pärast seda, kui te abiellusite“, umbes 1939. aasta juunis.

71 Ta suri noorena 1937. aastal Texases autoõnnetuses.

72 Raadiointervjuu saates „Coffee with Congress“, koos Howardi, Leila, Dorise ja Roberta Buffettiga, WRC Radio, 18. oktoober 1947, saatejuht Bill Herson (Märkus: see kirjeldus põhineb saate salvestisel.)

73 Intervjuu Doris Buffettiga.

74 Peamiselt perekonna dokumentidele tuginevalt.

75 William Jennings Bryan (1860–1925), Nebraskast pärit poliitik, demokraatide liider, kandideeris USA presidendiks 1896, 1900 ja 1908. (Toimetaja märkus)

76 Bryani kõnet „Te ei tohi inimkonda kullast risti lüüa“, mille ta kandis ette 9. juulil 1896, on nimetatud kõige kuulsamaks kõneks Ameerika ajaloos. Bryanit mäletatakse enim selle poolest, et ta seisis vastu kulla­standardile ja et ta osales Scopes’i juhtumis, kus kuulus advokaat Clarence Darrow jättis temast rumala mulje, lastes tal tunnistada evolutsiooni õpetamise vastu koolides. Tema huvid olid õigupoolest laiemad ja mitte nii äärmuslikud ning tema mõju oma kaasajale suurem, kui seda tänapäeval mäletatakse.

77 Perekondlikud andmed. Bernice süüdistas isa, et too abiellus naisega, kes pärines geneetiliste vaimuhädadega perekonnast, ja eostas järeltulijaid, kes selle tagajärjel kannatasid.

78 Cornhuskeri aastaraamatu järgi oli Leila õppeaastal 1923–1924 Nebraska ülikooli esmakursuslane, samas kui Howard oli teisel kursusel. Raadiosaates „Coffee with Congress“ märkis Howard, et nad kohtusid 1923. aasta sügisel, kui Leila oli 19-aastane. Kuna üliõpilased alustasid tavaliselt õpinguid 17-aastaselt, viitab see sellele, et Leila tegi enne õpingute alustamist kaks aastat tööd. Ta astus esmakursuslasena korporatsiooni Alpha Chi Omega, kuid oli 1925. aastal veel jätkuvalt esmakursuslaste nimekirjas ja see viitas sellele, et ta läks koju ajalehe väljaandmisele appi ja tuli tagasi 1925. aasta kevadel.

79 Arvatavasti 1923. aasta sügisel.

80 Howard oli ühingu sekretär (ajaleht Daily Nebraskan, 27. september 1923). Ühing tegutses veel mitmeid aastaid, kuni – nagu Buffett ise märkis – ei „suutnud nad leida enam ühtegi teismelist, kes oleks ilma süüta.“ [inglise keeles innocent – süütu. (Tõlkija märkus)].

81 Ta läks tööle kindlustusfirmasse nimega Harry A. Koch Co, mille moto oli „Esimene, kes nõuded välja maksab“. Howardi kuupalk oli 125 dollarit.

82 Tšekk ettevõttest Beebe & Runyan, 21. detsember 1926, koos Leila märkmetega sellel.

83 Nad abiellusid 26. detsembril 1925.

84 12. veebruaril 1928.

85 Howardist sai diakon 1928. aastal 25 aasta vanuselt.

86 Pöördumine Ameerika ajalehetoimetajate ühingu poole, Washington, 25. jaanuar 1925.

87 Calvin Coolidge (1872–1933), vabariiklasest poliitik ja jurist, USA 30. president aastail 1923–1929. Herbert Clark Hoover (1874–1964), vabariiklasest poliitik, ärimees ja insener, USA 31. president aastail 1929–1933. (Toimetaja märkus)