Читать книгу Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri - Alice Schroeder - Страница 13

6

Vanniralli

Omaha, 1930. aastad

1920. aastatel olid vahutava aktsiaturu šampanjamullid viinud tavainimesed seisu, kus nad hakkasid esimest korda investeerima.88 1927. aastaks otsustas Howard Buffett nendega liituda ja läks Union State Banki maakleriks.

Kainenemine saabus kaks aastat hiljem. 29. oktoobri 1929. aasta Mustal teisipäeval kukkus turg ühe päevaga 14 miljardit dollarit.89 Varandus, mis oli neli korda nii suur kui Ameerika Ühendriikide riigieelarve, haihtus mõne tunniga.90

Sellele järgnenud pankrottide ja enesetappude laines hakkasid inimesed raha koguma ja keegi ei tahtnud enam aktsiaid.91

„Läks neli kuud enne, kui mu isa järgmise müügi tegi. Tema esimene komisjonitasu oli viis dollarit. Mu emal oli kombeks temaga õhtuti trammivagunis kaasa sõita ja oodata, kuni ta oma külastused tehtud sai; ikka seepärast, et isa ei oleks koju tulles nii mustas masenduses.“

Kümme kuud pärast krahhi, 30. augustil 1930. aastal, sündis Buffettite perre teine laps, Warren Edward, viis nädalat enne ette nähtud aega.

Murelik Howard läks oma isa jutule, lootes saada tööd perekonna toidukaupluses. Kõik Buffettid, isegi need, kellel oli mõni muu töökoht, andsid kaupluses iga päev oma panuse, kuid vaid Howardi vend Fred töötas seal täisajaga, ja sedagi tagasihoidliku palga eest. Nüüd ütles Ernest Howardile, et tal ei ole võimalik oma teisele pojale palka maksta.92 Mõnes mõttes tundis Howard kergendust. Ta oli ju „põgenenud“ kaupluses töötamise eest ega tahtnud kunagi tagasi minna.93 Kuid ta kartis, et ta pere jääb nälga. „Ära toidu pärast muretse, Howard,“ ütles Ernest talle. „Ma lihtsalt panen selle sulle raamatu peale.“ „Selline oli kord juba mu vanaisa,“ ütles Warren. „Ma lihtsalt panen selle sulle raamatu peale.“ Asi ei olnud selles, et Ernest ei armastanud oma perekonda, „ta oleks lihtsalt võinud seda sagedamini välja näidata.“

„Arvatavasti oleks sul parem tagasi koju West Pointi minna,“ ütles Howard naisele. „Vähemalt on sul seal kolm söögikorda päevas.“ Kuid Leila jäi Howardi juurde. Ta jalutas, mitte ei sõitnud trammiga Roberti piimapoodi, et tal oleks trammipileti rahaga võimalik maksta piima eest. Ta hakkas vahele jätma oma kirikuskäimisi, sest tal ei olnud võimalik lubada endale 29-sendiseid väljaminekuid, kui oli tema kord kohvi osta.94 Selle asemel, et osta perekonnale kuuluvast kauplusest toidukraami raamatu peale, jättis ta vahel ise söömata – ikka selleks, et Howard kõhu täis saaks.95

Ühel laupäeval, kaks nädalat enne Warreni üheaastaseks saamist, seisid inimesed kesklinnas järjekorras, tilkudes ligi 38-kraadises palavuses higist, oodates võimalust saada kätte oma raha kohalike pankade ebakindlatest varahoidlatest. Nad nihkusid tasapisi järjekorras edasi, varahommikust kuni õhtul kella kümneni, ning muudkui loendasid ja loendasid üha uuesti inimesi, kes järjekorras nende ees seisid, roosikrantsi käes hoides oma raha eest endamisi palveid lugedes: „Palun, armas jumal, tee nii, et minu järjekorra saabudes veel raha alles oleks.“96

Mitte kõigi palveid ei võetud kuulda. Neli riiklikku panka sulgesid tol kuul uksed, jättes oma hoiustajad tühjade pihkudega. Üks neist oli Howard Buffetti tööandja, Union State Bank.97 Warren kirjeldab seda, mis perekonna annaalides kirjas, niimoodi: „15. augustil 1931 läks ta kesklinnas asuvasse panka. Tema sünnipäevast oli möödas kaks päeva ja pank oli suletud. Tal ei olnud töökohta ja kogu ta raha oli pangas. Tal oli kaks väikest last toita.98 Ta ei teadnud, mida teha. Ühtki vaba töökohta ei olnud.“

Kuid kaks nädalat hiljem esitasid Howard ja tema kaks partnerit, Carl Falk ja George Sklenicka, dokumendid maakleriteenust pakkuva ettevõtte Buffett, Sklenicka & Co. asutamiseks.99 See oli hullumeelne idee – avada maaklerifirma ajal, mil keegi ei soovinud aktsiaid osta.

Kolm nädalat hiljem loobus Inglismaa kullastandardist.100 See tähendas seda, et pankroti vältimiseks kavatses sügavates võlgades olev riik laenude tagasimaksmiseks lihtsalt raha juurde trükkida. See oli sama hea, kui saada kõigi aegade usaldusväärseimat vääringut kasutavalt riigilt teade: „Me kavatseme kirjutada kehtetuid tšekke ja te võite need vastu võtta või siis mitte.“ See teadaanne põrmustas otsekohe usalduse varem täiesti kindlate institutsioonide vastu. Terves maailmas sööstsid finantsturud otsejoones kuristikku.

Ameerika Ühendriikide juba niigi peata olev majandus läks vabalangusse. Selle languse tekitatud vaakum tõmbas kaasa rea panku, mis nüüd kokku varisesid.101 Kuid keset seda keerist saatis Howardi enda ettevõtmist edu. Tema esimesed kliendid olid peamiselt perekonnasõbrad. Ta müüs neile turvalisi väärtpabereid, nagu ­taristuettevõtete aktsiad ja munitsipaalvõlakirjad. Ettevõtte esimesel tegevuskuul – sellal kui finantspaanika tuiskas vuhinal läbi terve maailma – teenis ta ise komisjonitasudena 400 dollarit ja nende firma oli kasumis.102 Ehkki inimeste säästud haihtusid õhku ja usk pankadesse kadus, jätkas Howard järgnevatel kuudel samasuguste konservatiivsete investeeringute tegemist, mis olid aidanud tal alguses hoo sisse saada; ta võitis tasapisi kliente juurde ja kasvatas oma äritegevust.103

Perekonna õnn oli pöördunud. Ja siis, kohe pärast Warreni teist sünnipäeva, 1932. aasta märtsis rööviti pea kaheaastane Charles Lindbergh juunior ja mõrvati. „Üksildase kotka“104 lapse röövimine oli arvamusliidri H. L. Menckeni105 sõnul „tähtsaim uudis pärast Kristuse ülestõusmist.“ Tervet riiki valdas inimrööviparanoia, milles lapsevanemad suunasid oma paanilise hirmu röövimiste pärast oma lastele ja Buffettid ei olnud seejuures mingi erand.106 Umbes sel ajal tabas Howardit mingisugune atakk, mis oli piisavalt tõsine, et Leila kutsus kiirabi. Mayo kliinikus diagnoositi tal lõppkokkuvõttes südamepuudulikkus.107 Sestpeale pidi ta järgima piiranguid: ta ei tohtinud asju tõsta, joosta, ujuda. Leila, kelle elu tiirles nüüd üksnes Howardi ümber – tema unistuste printsi ümber, kes oli päästnud ta kurvast saatusest jääda tööle linotüüptrükipressi taha – oli kindlasti väga ärevil mõttest, et mehega võiks midagi juhtuda.

Warren oli juba loomupäraselt ettevaatlik laps, kes hoidis kõndima õppimise ajal põlved lõnksus ja püsis maapinna ligidal. Kui ema teda nüüd kirikukohtumistele kaasa võttis, istus ta täiesti rahumeeli ema jalgade juures. Ema köitis ta tähelepanu improviseeritud mänguasja – hambaharjaga. Warren vaatas vaikselt kaks tundi järjest hambaharja. Mida ta küll võis mõelda neid harjaste tulpasid ja rivisid silmitsedes?108

Sel novembrikuul, kui riik oli kriisis, valiti Franklin Delano Roosevelt presidendiks.109 Howard oli kindel, et see privilegeeritud staatusega inimene, kes ei teadnud tavainimestest mitte midagi, kahjustab dollarit ja saadab selle hukatusse.110 Ta tassis pööningule suure suhkrukoti, et halvimaks valmis olla. Selleks ajaks nägi Howard välja nagu poisilik Clark Kent ülikonnas, lühinägelikud silmad traatraamidega prillide taha peidetud, tumedate juuste piir taandumas, näol tõsine naeratus ja käitumislaad sõbralik. Kuid kui päevakorda tõusis poliitika, tulid välja tormipilved; ta kuulas päeva­uudiseid õhtusöögi ajal maksimaalse helitugevusega. Pärast õhtusööki vaatasid Doris ja Warren oma aukartustäratavat isa taandumas punasest nahast tugitooli elutoas raadio kõrval ja kadumas tundideks oma igaõhtuste ajalehtede ja ajakirjade keskele.

Poliitika, raha ja filosoofia olid Buffettite õhtusöögilauas aktsepteeritud vestlus­teemad, kuid tunded mitte.111 Isegi ajastul, mil lapsevanemad oma tundeid välja ei näidanud, paistsid Howard ja Leila silma oma jaheda loomuse poolest. Mitte keegi Buffettite kodus ei öelnud „ma armastan sind“ ja mitte keegi ei andnud õhtul lapsi magama pannes neile head-ööd-musi.

Kuid kõigile teistele väljaspool perekonda näis Leila täiusliku ema ja abikaasana. Inimesed kirjeldasid teda kui tarmukat, optimistlikku, emalikku, armsat ja isegi ülevoolavalt tundelist.112 Oma elukäigust rääkides – ja seda meeldis talle teha – ilustas ta kehvemaid kohti, kirjeldades ennast inimesena, kellel on olnud õnne kasvada imeliste usklike vanemate peres. Tema lemmiklood kirjeldasid seda, mida tema ja Howard olid pidanud ohvriks tooma: et ta jäi ilma kolmest ülikooliaastast, et õpinguteks raha teenida, ning et Howardil ei õnnestunud pärast oma ettevõtte asutamist teha mitte ühtegi müügitehingut. Leila viitas sageli nõndanimetatud närvivaluhoogudele (mida ta vahel ekslikult pidas migreeniks), mida ta seostas linotüüptrükimasina kõrval veedetud lapse­põlveaastatega.113 Sellegipoolest käitus ta nii, nagu peaks kõike üksi tegema ja piitsutas end kõvasti. Ta tegi rohkem külaskäike, küpsetas rohkem küpsiseid ja tegi rohkem märkmeid kui keegi teine. Lapseootel olles valmistas ta kord perele õhtusööki, püüdes samal ajal leevendada rasedusaegset iiveldust seebitüki nuusutamisega.114 Ennekõike oli tema suhtumine järgmine: „Kõik Howardi heaks!“ „Ta tõi end ohvriks,“ ütles Howardi vennanaine Katie Buffett Leila kohta.115 Kuid Leila kohusetundel oli ka tumedam külg: süüdistamine ja häbistamine. Pärast seda, kui Howard oli hommikul trammiga tööle läinud, oli Dorisel ja Warrenil kombeks mängida või riidesse panna, kuid siis ühtäkki sai neile osaks Leila vihahoog. Miski tema hääletoonis võis viidata sellele, et süütenöör oli põlema pandud, kuid enamasti saabusid need ilma igasuguse eelhoiatuseta.

„Alati oli põhjus midagi, mida me tegime või ütlesime, ning siis saabus plahvatus, mis enam ei vaibunudki. Kõik meie varasemad patud tõusid taas pinnale. See oli lihtsalt lõputu. Mu ema seostas seda vahel närvipõletiku all kannatamisega, kuid välja ei näidanud ta seda kunagi.“

Raevus olles piitsutas Leila lapsi verbaalselt üha uuesti ja uuesti ning sõnum oli alati üks: et nende elu on tema ohverdustega võrreldes lihtne, et nad on väärtusetud, tänamatud ja isekad, ning neil peaks häbi olema. Ta noris iga reaalse ja kujuteldava vea kallal; ta suunas oma pahameelepuhangu alati Dorise peale, ja kordas talle ühte ja sedasama vähemalt tunni vältel, vahel suisa mitu tundi. Ta lõpetas alles siis, kui mõlemad lapsed olid abitult nuttes „lihtsalt kössi vajunud“. „Ta ei jäänud rahule enne, kui oli su nutma ajanud,“ ütles Doris. Warren oli sunnitud ema plahvatamist pealt vaatama; tal ei olnud võimalik oma õde kaitsta ja ta püüdis meeleheitlikult ise mitte sihtmärgiks sattuda. Ehkki oli ilmne, et ema rünnakud olid tahtlikud ja tal oli mõningane kontroll nende üle, ei ole üldse mitte selge, millisena ta ise oma käitumist lapsevanemana nägi. Kuid ükskõik mida ta ka ei arvanud end neil hetkil tegevat, ei olnud selleks ajaks, kui Warren oli kolm aastat vana ja sündinud oli nende õde Roberta, keda kutsuti Bertie’ks, „seda olukorda enam võimalik heastada,“ ütleb Warren, ei talle ega Dorisele. Nende hinged olid juba haiget saanud.

Lapsed ei palunud kunagi isalt abi, ehkki nad teadsid, et isa on ema plahvatustest teadlik. Howard ütles neile vahel: „Ema on sõjakäigul,“ andes väikese vihje sellest, et raevuhoog on nende poole teel, kuid ta ei sekkunud. Tavaliselt toimusid Leila plahvatused Howardi kuuldeulatusest väljaspool ja need ei olnud kunagi tema vastu suunatud. Ehkki isa ei päästnud neid sellest, tähendas Howard neile turvalisust, sest tema läheduses olid nad kaitstud.

Väljaspool seda puhast valget majakest Barkeri avenüül oli Nebraska kaldumas olukorda, kus seadust ei järgitud. Omahas lokkas salaviinaäri kuni Warreni kolmeseks saamiseni.116 Maapiirkondades olid talunikud valmis mässu alustama, kuna seisid silmitsi hüpoteeklaenu tagasikutsumisega, sest laenud olid tagatud peaaegu et väärtusetu põllumajandusmaaga.117 Viis tuhat talunikku marssis osariigi pealinna Lincolni poole, mille peale paanikasse sattunud seaduseloojad võtsid vastu hüpoteeklaenude moratooriumi puudutava seaduse.118

Sedamööda, kuidas külmad tuuled 1933. aasta novembris läänes üle kuivaks kõrbenud liivakivimägede tuiskasid, keerutasid need üles tohutuid tolmupööriseid mustadesse pilvetornidesse, mis kihutasid ida suunas kuni New Yorgini välja, nagu klipperid, ligi 100 kilomeetrit tunnis. Ajaleht New York Times võrdles seda Krakatau vulkaanipurskega119. Tolmutormide ajastu oli alanud.120

Keset 20. sajandi kõige hullemat põuda pühkis Leila igal hommikul verandalt punast tolmu. Warreni neljandal sünnipäeval kattus Buffettite majaesine veranda rooste­karva tolmuga ning tuul lennutas peolaualt minema pabertaldrikud ja salv­rätid.121

Koos tolmuga tulid ka erakordselt kuumad aastad. 1934. aasta suvel küündis termo­meetrinäit Omahas ligi 48 kraadini. Pärast päevadepikkust otsimist leidis üks Nebraska talunik oma lehma eemalasetsevalt heinamaalt maapinda tekkinud lõhest; lehm oli sinna maa pragunemise tõttu lõksu jäänud.122 Inimesed magasid oma tagaaias, telkisid Central High Schooli territooriumil ja Omaha Joslyni kunstimuuseumi rohelisel murul, et mitte küpseda oma praeahjuks muutunud kodudes. Warren püüdis edutult magada oma voodis niisutatud linade vahel, kuid mitte miski ei suutnud jahutada tema teisel korrusel asunud toa kuuma õhku.

1934. aasta rekordilise põua ja kuumusega123 koos saabusid ka miljonid rändtirtsud, et kugistada nahka kuivanud mais ja nisu ning jätta maha üksnes tüükad.124 Leila isa John Stahl elas tol aastal üle insuldi ja kui Warren külastas West Pointis oma vanaisa, kuulis ta taustal aplate tirtsude põrinat. Äärmuslikel juhtudel panid nad nahka aiapostid, nööril rippuva pesu ja lõpuks ka üksteist, kogunedes traktorimootoritesse ja moodustades õhus nii tihedaid tirtsupilvi, et ei lasknud autodel sõita.125

Tegelikult tõi 1930. aastate algus kaasa palju teisigi asju, mille pärast hirmu tunda – lisaks hirmule endale.126 Majandus halvenes. Ajastu kurikuulsaimate gängsterite – Al Capone’i, John Dillingeri ja Baby Face Nelsoni – jäljendajad rüüstasid Kesk-Läänt, juba niigi hingevaakuvaid panku röövides.127 Lapsevanemad muretsesid tolmutormidest liikvele läinud kotipoiste128 ja mustlaste pärast, kes läbi linna liikusid. Aeg-ajalt ette tulev „hullu koera“ marutaudihirm pani lapsed kodudesse karantiini. Avalikud ujulad panid lastehalvatuse – poliomüeliidi – kartuses suveks uksed kinni.129 Ent Nebraska osariigi elanikud õppisid maast madalast reageerima õnnetustele hambad-­ristis optimismiga. Kolm väikest Buffettit käisid koolis, mängisid sõpradega ja jooksid koos kümnete teiste lastega ringi seltskondlikel piknikel, kuhu nende isad olid ligi 40-kraadisest kuumusest hoolimata saabunud ülikondades ja emad kleitides-sukkades.

Paljude nende naabrite elu võis nüüd olla raskem, sest nende elustandard oli langenud, kuid Howard, toidukaupmehe poeg, oli tõstnud oma perekonna mugavale kõrgema keskklassi tasemele. „Tegime stabiilseid edusamme isegi nendel rasketel aegadel,“ on ta meenutanud, „äärmiselt tagasihoidlikul moel.“ Ta oli perekonna tagasi­hoidlikkuse osas tagasihoidlik. Sellal kui viiskümmend meest seisid järjekorras, et saada endale 17-dollarise nädalapalgaga töö oranži Buffett & Son kaubaveoki juhina, oli Howardi otsusekindlus jätkata ustele koputamist taganud edu tema maakleri­ettevõttele Buffett & Co.130 1935. aastal toimunud mässude ja trammidele tehtud vägivaldsete rünnakute tõttu kehtis Omahas lühiajaliselt sõjaseisukord, kuid Howard ostis endale uhiuue Buicki. Ta asus vabariiklaste ridades aktiivselt osalema kohalikus poliitikaelus. Seitsme aasta vanuselt hakkas Doris, kes oli alati oma isa jumaldanud, pidama plaani koostada isa elulugu ja kirjutas ühe oma märkmiku peale „Howard Buffett, riigimees“.131 Aasta hiljem, elades ikka veel suure majanduslanguse varjus, ehitas Howard perele Omaha äärelinna Dundeesse palju suurema kahekorruselise punastest tellistest Tudori stiilis maja.132

Sellal kui pere valmistus kolima, sai Leila teate, et tema vend Marion, kellest oli vahepeal saanud edukas jurist New Yorgis, oli 37 aasta vanuses haigestunud vähki ja ­tervenemislootust ei olnud. „Mu onu Marion oli mu ema perekonna au ja uhkus,“ ütles Buffett. Ühtlasi oli ta perekonna peamine lootus perekonna nime edasikandjana ja ainsa hullumeelsusest puutumatuna.133 Tema surm sama aasta novembris lastetuna muserdas perekonda. Järgmine halb uudis saabus siis, kui Leila isal John Stahlil oli tol aastal veel üks insult, ning sel korral olid tagajärjed laastavad. Leila õde Bernice, kes isa eest kodus hoolt kandis, näis üha rohkem masendusse langevat. Leila kooliõpetajast õde Edie, kes oli neist kõige kenam ja seiklushimulisem, oli andnud vande mitte abielluda enne, kui saab 30 aastaseks või kuni Bernice abiellub. Kuid Leila, kes oli nutikas ja kõigest sellest teadlik, keeldus jäämast oma perekonna hädade kammitsaisse. Tal oli kindel kava sellest iga hinnaga pääseda; ta oli võtnud nõuks luua endale normaalne elu normaalses perekonnas.134 Ta jätkas kolimisplaanide tegemist ja ostis uut mööblit. Suure hüppena elukvaliteedis sai Leila nüüd endale lubada majapidajanna Ethel Crumpi palkamist poole kohaga.

Olles nüüd jõukamat sorti perekonna kogenud pereema, lõi Leila palju elutervema suhte oma noorima lapse Bertiega, sest raevuhoogude intervallid venisid pikemaks. Bertie teadis, et ta emal oli äkiline iseloom, kuid ütles, et tundis end alati armastatuna. Kuid Warren ja Doris ei tundnud seda kunagi. Ja Leila ilmselge armastus Bertie vastu ei vähendanud neid valdavat väärtusetuse tunnet.135

Ehkki Buffettite uus maja oli märk nende jõukuse kasvust, ostis Leila lastele alati odavaid, praktilisi ja kiiresti ununevaid kingitusi, allahinnatud riideid, mida ei olnud võimalik ümber vahetada, ja tarbekaupu – mitte midagi sellist, mis sobiks lapse fantaasia vajadustega. Warrenil oli üksainus 1 : 87 suuruses rongikomplekt ja ta ihkas suuremat versiooni, sellist, mida ta oli näinud kesklinnas asuvas Brandeisi kaubamajas ning millel oli mitu mootorit ning mis pööras ja keeras, sõites mööda vilkuvatest tuledest ja signaalmärkidest, tõustes lumiste mäetippude kohale ja laskudes tunnelitesse, kihutades mööda väikestest küladest ja haihtudes männimetsadesse. Kuid lähim, mida ta säärase rongikomplekti omamisele teha sai, oli osta kataloog, milles oli sellise rongi pilt.

„Kui oled väike laps ja sul on üks väike ovaalne rongirööbaste rada, siis oli sellise rongi vaatamine täiesti uskumatu elamus. Nii sa siis maksidki rõõmuga ühe kümnesendise sellise rongikataloogi eest ning istusid selle ees ja muudkui unistasid.“

Introvertse lapsena võis Warren istuda oma rongimudelikataloogi taga tundide kaupa. Vahel oli tal koolieelikuna aga kombeks „peita end“, nagu ta ise ütles, oma sõbra Jack Frosti koju; ta nimelt oli lapselikult armunud Jacki lahkesse emasse Hazelisse. Aja möödudes kujunes tal välja harjumus veeta palju aega naabrite või sugulaste kodudes.136 Tema lemmiksugulane oli ta isa õde Alice, pikka kasvu naine, kes oli jäänud vallaliseks ja elas kodus oma isaga ning õpetas kodundust. Hellitades Warrenit oma soojusega, näitas ta üles huvi kõigi tema tegevuste vastu ja proovis teda igati motiveerida.

Selleks ajaks, kui Warren lasteaeda läks,137 olid tema hobid ja huvid seotud arvudega. Umbes kuueaastaselt tekkis tal suur huvi aja ülitäpse, sekundilise täpsusega mõõtmise vastu ja ta tahtis meeleheitlikult endale stopperit saada. Alice oli ettenägelik ega jätnud niivõrd tähtsat kingitust lisatingimustega sidumata. „Ta oli minu järele hull,“ ütleb Buffett, „kuid sellegipoolest lisas ta paar lisatingimust. Pidin sööma sparglit või midagi muud sellesarnast. See oli asi, mis mind motiveeris. Ja lõpuks sain preemiaks stopperi.“

Warrenil oli tavaks võtta stopper ja kutsuda õed endaga nende ühisesse vannituppa vaatama tema leiutatud uut mängu.138 Ta täitis vanni veega ja võttis oma klaaskuulid. Igal klaaskuulil oli oma nimi. Ta pani need ritta vanni lamedale servale. See­järel vajutas ta stopperi kuulide vette lükkamise hetkel tööle. Kuulid kiirustasid võidu mööda portselanvanni kallakut alla, kokku põrgates kõlksatades ning veepiirile jõudes üles hüpates. Klaaskuulid jahtisid üksteist, kihutades stopperi suunas. Kui esimene sihtkohta jõudis, lõi Warren stopperi kinni ja kuulutas välja võitja. Warreni õed jälgisid, kuidas vend üha uuesti ja uuesti klaaskuule võistlema sättis, püüdes üha kiiremaid aegu välja mõõta. Kuulid ei väsinud iial, stopper ei eksinud kunagi ja – erinevalt oma publikust – ei näinud Warren kunagi tüdivat sellest üha korduvast tegevusest.

Warren mõtles lakkamatult arvudest ja seda kõikjal, isegi kirikus. Talle meeldisid jutlused, ülejäänud osa teenistusest oli talle igav; aja veetmiseks arvutas ta välja kiriku­laulude heliloojate eluead lauluraamatusse märgitud sünni- ja surmakuupäevade alusel. Tema arvates pidid usklikud oma usust ka mingit kasu saama. Ta eeldas, et kirikulaulude loojad elavad keskmisest kauem. Keskmisest kauem elamine näis talle tähtis eesmärk olevat. Kuid ta avastas, et vagadus ei parandanud eluiga mitte karvavõrdki. Kuna tal puudus igasugune isiklik kogemus jumala armust, hakkas ta religiooni skeptiliselt suhtuma.

Vanniralli ja teave, mis ta oli suutnud koguda kirikulaulude autorite kohta, olid talle veel midagi õpetanud, midagi väärtuslikku. Ta õppis šansse välja arvutama. Warren vaatas enda ümber. Šansside väljaarvutamise võimalused olid kõikjal. Tähtis oli koguda teavet, nii palju teavet kui vähegi võimalik.

88 Sellegipoolest oli aktsiaid vaid kolmel inimesel igast sajast ameeriklasest. Paljud võtsid suuri laene, et turul spekuleerida, olles vaimustatud John J. Raskobi artiklist „Everybody Ought to Be Rich“ 1929. aasta augustikuises väljaandes Ladies’ Home Journal ja Edgar Lawrence Smithi tõenditest selle kohta, et aktsiad saavutavad võlakirjadest paremaid tulemusi. Vt „Common Stocks as Long-Term Investments“, New York, The MacMillan Company, 1925.

89 „Stock Prices Slump $14,000,000,000 in Nation-Wide Stampede to Unload; Bankers to Support Market Today“, ajaleht New York Times, 29. oktoober 1929; David M. Kennedy „Freedom from Fear, The American People in Depression and War, 1929–1945“, New York, Oxford University Press, 1999; John Brooks „Once in Golconda, A True Drama of Wall Street; 1920–1938“, New York, Harper & Row, 1969. Roger Babsoni kuulus hoiatus „I repeat what I said at this time last year and the year before, that sooner or later a crash is coming“ („Kordan seda, mida ütlesin samal ajal eelmisel aastal ja aasta enne seda, et varem või hiljem saabub krahh“) oli kasutu.

90 Kennedy, „Freedom from Fear“. Kennedy märgib, et intressimaksed riigivõlalt tõusid 1914. aastal I maailmasõja tõttu iga-aastaselt 25 miljonilt dollarilt ühele miljardile dollarile aastas 1920. aastatel, moodustades kolmandiku föderaalsest eelarvest. Tegelik eelarve oli 1929. aastal 3,127 miljardit aastas (Budget of the U. S. Government, Fiscal Year 1999 – Historical Tables, tabel 1.1 – „Summary of Receipts, Outlays, and Surpluses or Deficits: 1789–2003“, Washington, Columbia föderaalringkond, Government Printing Office).

91 Oma madalaimal tasemel 13. novembril oli turg kaotanud 26–30 miljardit dollarit oma ligikaudu 80 miljardi dollari suurusest krahhieelsest väärtusest (Kennedy, op. cit., Brooks, op. cit.). I maailmasõda läks maksma ligikaudu 32 miljardit dollarit (Robert McElvaine „The Great Depression: America, 1929–1941“, New York: Three Rivers Press, 1993; Samuti Hugh Rockoff „It’s Over, Over There: The U.S. Economy in World War I“, National Bureau of Economic Research Working Paper No 10580).

92 Charlie Munger märkis, et kõik Buffettid, isegi need, kes mujal töötasid, tegid kaupluses tööd, oma kirjas Katharine Grahamile kuupäevaga 13. november 1974.

93 Raadiosaade „Coffee with Congress“.

94 Roger Lowenstein, „Buffett: The Making of an American Capitalist“, New York, Doubleday, 1996.

95 Roger Lowenstein, „Buffett“, tsiteerib Leila Buffetti mälestusi selle kohta.

96 Ernest Buffetti kiri härra ja proua Clarence Buffettile ja Majorie Baileyle 17. augustil 1931.

97 „Union State Bank Closes Doors Today: Reports Assets in Good Condition; Reopening Planned“, Omaha World-Herald, 15. august 1931. Otse loomulikult ilustati artiklis panga kehva olukorda. Panga töö korraldati reguleeriva asutuse järelevalve all ümber ja pank esitas pankrotiavalduse.

98 Howard oli laenanud 9000 dollarit, et osta 10 000 dollari eest panga aktsiaid. Need aktsiad olid nüüd väärtusetud. Maja ja laen olid Leila nimel. Standard Accident Insurance Company, Howard Homan Buffetti sundkindlustuse taotlus.

99 „Buffett, Sklenicka and Falk Form New Firm“, Omaha Bee News, 8. september 1931. Buffett, Sklenicka & Co avaldus kuu kohta, mis lõpeb 30. septembriga 1931.

100 Tol ajal pani valitsuse kullavaru paika selle, kui palju raha ringluses oli. Nõndanimetatud kullastandard ei lasknud valitsusel raha juurdetrükkimisega inflatsiooni vallandada.

101 Lainehari saavutati detsembris 1931, kui ametlikult kõlava nimega pank, millel ei olnud mingit pistmist riigi valitsusega – Bank of the United States – pankrotti läks. 286 miljoni dollarini küündinud pankrot lõi rekordi, oma rahast jäi ilma 400 000 hoiustajat ja kõik mõistsid – moel või teisel –, et usaldus riigi vastu oli kadunud (Kennedy, „Freedom from Fear“). See lõi tervelt pangandussüsteemilt tudisevad jalad alt ja pani juba niigi läbi klobitud majanduse kokku varisema.

102 Ehkki rentaablus oli väike, peeti ettevõtet selleks ajaks juba stabiilselt kasumlikuks ja nii see ka jäi, kui mõni kuu välja arvata.

103 1932. aasta lõpuks teenis Howard Buffett keskmiselt 40–50 protsenti suuremat komisjonitasu kui 1931. aastal, tuginedes ettevõtte Buffett, Sklenicka & Co finantsaruannetele.

104 Charles Augustus Lindbergh (1902–1974) oli USA lendur ja sõjaväelane. 1927 ületas ta oma Spirit of St. Louis nime kandval lennukil esimesena üksinda Atlandi ookeani. Üksildane kotkas üks tema oli hüüdnimesid. (Tõlkija märkus)

105 Henry Louis Mencken (1880–1956) oli USA ajakirjanik, esseist ja kultuurikriitik. (Toimetaja märkus)

106 Charles Lindbergh juunior, „väike kotkapoeg“ rööviti 1. märtsil 1932. Ta surnukeha leiti 12. mail 1932. Paljud vanemad ei suutnud 1920. ja 1930. aastatel muule mõelda kui inimröövidele. See hirm sai tegelikult alguse Loebi juhtumiga 1924. aastal, kuid tipnes Lindberghi lapsega. Omaha golfiklubi pargivaht väitis, et ta rööviti ja talt varastati 7 dollarit. Dallases lavastas kirikuõpetaja iseenda röövimise, sidudes end tugevasti kiriku elektriventilaatori külge (Omaha World Herald, 4. august 1931 ja 20. juuni 1931).

107 Roberta Buffett Bialeki sõnul oli Howard kunagi põdenud reumaatilist palavikku, mis võis tüsistusena tema südant nõrgestada.

108 Intervjuu Doris Buffettiga.

109 Franklin Delano Roosevelt (1882–1945) oli USA 32. president. (Toimetaja märkus)

110 Intervjuu Doris Buffettiga. Ka Warren mäletab seda.

111 Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

112 Intervjuud Jack Frosti, Norma Thurston-Perna, Stu Eriksoni, Lou Battistone’iga.

113 Õige kliiniline termin Leila seisundi kohta on teadmata, kuid see võis põhimõtteliselt tähendada sõna otseses mõttes kaelavalu: kuklanärvi- ehk oktsipitaalneuralgia, krooniline valuseisund, mida põhjustab kolba tagaosas asuva kukla- ehk oktsipitaalnärvi ärritus või vigastus. See seisund põhjustab pulseerivat, migreenilaadset valu, mis saab alguse kuklast, liigub üles ja ümber lauba ja mööda peanahka. Oktsipitaalneuralgia võib olla tingitud füüsilisest stressist, traumast või kaelalihaste korduvast kokkutõmbumisest.

114 Intervjuu Katie Buffettiga. Ta võis olla lapseootel kas Warreni või Bertiega.

115 Intervjuu Katie Buffettiga.

116 „Beer Is Back! Omaha to Have Belated Party“, Omaha World-Herald, 9. august 1933; „Nebraska Would Have Voted Down Ten Commandments, Dry Head Says“, Omaha World-Herald, 15. november 1944; „Roosevelt Issues Plea for Repeal of Prohibition“, uudisteagentuur Associated Press, 8. juuli 1933, nii nagu trükitud Omaha World-Heraldis.

117 USA ja Nebraska põllumajandusstatistika, Nebraska Agricultural Statistics, Historical Record 1866–1954, Lincoln, Government Printing Office, 1957; „Almanac for Nebraskans“, 1939, The Federal Writers’ Project Works Progress Administration, Nebraska osariik; Clinton Warne „Some Effects of the Introduction of the Automobile on Highways and Land Values in Nebraska“, Nebraska History Quarterly, Nebraska State Historical Society, 38. kd, nr 1, märts 1957, lk 4.

118 Kansases lasti pankur, kes läks talunikku teavitama hüpoteeklaenu tagasikutsumisest, maha 0,22- ja 0,38-kaliibriliste kuulidega ja teda veeti tema enda auto järel. „Forecloser on Farm Found Fatally Shot“, Omaha World-Herald, 31. jaanuar 1933. Vt lisanäidete saamiseks ka „‘Nickel Bidders’ Halted by Use of Injunctions“, Omaha World-Herald, 27. jaanuar 1933; „Tax Sales Blocked by 300 Farmers in Council Bluffs“, Omaha World-Herald, 27. veebruar 1933; „Penny Sale Turned into Real Auction“, Omaha World-Herald, 12 märts 1933; „Neighbors Bid $8.05 at Sale When Man with Son, Ill, Asks Note Money“, Omaha World-Herald, 28. jaanuar 1933.

119 Indoneesiale kuuluval vulkaanilisel saarel Krakataul 1883. aastal toimunud vulkaanipurset teati terves maailmas. (Tõlkija märkus)

120 „The Dust Storm of November 12 and 13, 1933“, Ameerika meteoroloogiaühingu bülletään, veebruar 1934; „60 Miles an Hour in Iowa“, New York Timesi eriväljaanne, 13. november 1933; Waudemar Kaempffert, „The Week in Science: Storms of Dust“, New York Times, 19. november 1933.

121 Tsiteeritud Leila mälestustest Roger Lowensteini raamatus „Buffett“.

122 Väljaanne „Almanac for Nebraskans 1939“, mis ilmus Nebraska osariigi ajalooühingu toetusel ja kus avaldati ka liialdatud lugusid nagu see, et potte oli võimalik küürida neid lukuaugu ees hoides [Lukuaugust sissetuiskav liivajuga tegi väidetavalt potid puhtaks. (Tõlkija märkus)].

123 „Hot Weather and the Drought of 1934“, Ameerika meteoroloogiaühingu bülletään, juuni–juuli 1934.

124 Rohutirtsud on osariigi mitteametlik maskott; Nebraska nimetab ennast „Putukasööjate osariigiks“. Kaua enne nime Cornhusker (maisitõlviku katteleht) kasutusele võtmist nimetas Nebraska ülikooli Ameerika jalgpalli meeskond end oma lendavate külaliste auks 1892. aastal putukasööjateks (Bugeaters). Nebraska jalgpallifännid nimetavad end mitteametlikult jätkuvalt putukasööjateks. Rohutirtsudele meeldib põuaaeg ja nad annavad oma panuse pinnase erosioonile, pannes aplalt nahka kõik elavad taimed kuni sügava mustamullakihini välja. Aastatel 1934–1938 oli rohutirtsude hävitustöö hinnanguline maksumus 315,8 miljonit dollarit (umbes 4,7 miljardit dollarit 2007. aasta vääringus). Piirkond, mis hõlmab Nebraskat, Põhja- ja Lõuna-Dakotat, Kansast ja Iowat, oli rohutirtsurünnaku epitsenter. Vt „Almanac for Nebraskans 1939“; vt ka Ivan Ray Tannehill, „Drought: Its Causes and Effects“, Princeton, University Press, 1947.

125 „Farmers Harvest Hoppers for Fish Bait“, Omaha World-Herald, 1. august 1931.

126 Nagu Franklin Delano Roosevelti ametisse pühitsemise pöördumises kinnitatud (4. märts 1933), rääkis ta siiski majanduslikust halvatusest.

127 Elektrooniliste turvameetmete ja läbimõeldud sularahakontrolli puudumise tõttu olid pangad tol ajal röövimiste ees kaitsetumad ning 1930. aastatel toimus pangaröövide epideemia.

128 1930. aastate korduvad tolmutormid (Dust Bowl) põhjustasid ökoloogilise ja majandusliku katastroofi Ameerika Ühendriikide ja Kanada preeriates: Suure tasandiku põllumajanduspiirkondades. Katastroofiline erosioon oli põhjustatud valedest põllumajanduslikest võtetest. (Toimetaja märkus)

129 Lastehalvatusse haigestusid mitmed Buffettid, nende hulgas Howard ja Bertie. Veel üks epideemia puhkes 1940. aastate keskel. Inimestel, kes sündisid pärast vaktsiini loomist 1950. ja 1960. aastatel, võib olla raske mõista pidevat muret selle haiguse pärast, kuid toona oli see vägagi reaalne.

130 Ted Keitchi kiri Warren Buffettile, 29. mai 2003. Keitchi isa töötas Buffetti poes.

131 Intervjuu Doris Buffettiga.

132 Howard tahtis, et tema lapsed käiksid Dundee Bensoni koolis, mitte kesklinna koolis, kus ta ise oli pidanud kannatama snoobide käitumise pärast.

133 Marion Barber Stahl oli partner omaenda firmas Stahl and Updike, ning teiste klientide seas nõustas ta ka ajalehte New York Daily News. Tema ja tema abikaasa Dorothy elasid Park Avenuel ja neil ei olnud lapsi. Marion Stahli nekroloog New York Timesis 11. novembril 1936.

134 Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

135 Intervjuud Roberta Buffett Bialekiga, Warren Buffetti, Doris Buffettiga.

136 Intervjuu Doris Buffettiga.

137 9. september 1935 Columbia koolis.

138 Intervjuu Roberta Buffett Bialeki ja Warren Buffettiga.