Читать книгу Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri - Alice Schroeder - Страница 8

2

Sun Valley

Idaho, juuli 1999

Warren Buffett väljus autost ja võttis pagasiruumist reisikohvri. Ta astus väravast sisse lennujaama bituumenkattele, kus teda ootas säravvalge Gulfstream IV – regionaallende tegeva kommertslennuki mõõtu lennuk ja üks maailma suurimaid eralennukeid aastal 1999. Üks pilootidest haaras tema käest kohvri, et paigutada see pagasiruumi. Iga uus piloot, kes Buffetti lennukit juhtima asus, märkas jahmatusega teda ise autot juhtimas ja ise oma kohvrit tassimas. Warren astus trepist üles lennuki pardale ja võttis suuna ühe aknaaluse koha poole, ehkki terve lennu jooksul ei vaata ta kordagi aknast välja. Ta oli rõõmsas meeleolus – ta oli seda reisi nädalaid oodanud.

Lennuki pardal ootasid teda juba ees poeg Peter ja minia Jennifer, tütar Susan ja tolle kavaler, ning kaks lapselast, kes pöörasid oma toolid eemale lennuki kumeratest seinapaneelidest, endale niiviisi rohkem liikumisruumi tehes. Lennusaatja tõi perekonna lemmiksuupistete ja jookidega varustatud eesruumist kõigile joogipoolist. Lähedal asetseval diivanil oli virn ajakirju. Buffettile tõi lennusaatja ent hoopis sületäie ajalehti, kausitäie kartulikrõpse ja Cherry Coke’i, mis sobis kenasti kokku tema punase Nebraska sviitriga. Warren tegi lennusaatjale komplimendi, ajas temaga paar minutit juttu, et lennusaatja saaks üle esimest korda ülemusega koos lendamise ärevusest, ja ütles talle, et ta võiks kaaspiloodile teada anda, et nad on nüüd valmis õhku tõusma. Kui lennuk stardirajal hoogu võttis ja 12 000 meetri kõrgusele tõusis, süüvis Buffett ajalehtedesse. Järgmised kaks tundi ümbritses teda kuue inimese tekitatud sagin – vaadati videoid, aeti juttu ja räägiti telefoniga; samal ajal kattis lennusaatja vahtrapuust ja linnusilmi meenutava puidumustriga lauad linikute ja orhideeõitega täidetud väikeste vaasidega, et seejärel eesruumis nende lõunasöök ette valmistada. Buffett istus liikumatult; ta luges, pea ajalehtede taha peidetud, justnagu oleks ta üksi kodus oma kabinetis.

Nad lendasid 30 miljonit dollarit maksvas õhulaevas, mida nimetati nn osaomandi-­lennukiks. Lennuk kuulus korraga suisa kaheksale omanikule, kuid samas oli see suurema lennukipargi osa, mistõttu said kõik osanikud soovi korral samal ajal lennata. Kokpitis istuvad piloodid, lennuki meeskond, lennukorraldajad, kes sättisid lennuki kuuetunnise etteteatamisajaga täielikult stardivalmis, ning lennusaatja, kes neile lõunat serveeris – kõik nad olid ettevõtte NetJets palgal, st töötasid ettevõttes, mis kuulus Warren Buffetti firmale Berkshire Hathaway.

Mõni aeg hiljem ületas Gulfstream IV Snake Riveri tasandiku ja lähenes suvepäikeses peesitades Sawtoothi mäeahelikule. Lennuk liugles läbi selge taeva Wood Riveri orgu, laskudes siis 2500 meetri kõrgusele, kus hakkas allpool asetseva pruuni eelmäestiku taevasse paisatud turbulentsis mäeharjal perutama. Buffett jätkas häirimatult lugemist, sellal kui lennuk hüples ja pereliikmed oma istmetel kaasa jõnksusid. Järgmine mäeahelik ja selle otsekui pintsliga maalitud mäetipud ning männipuude rivid kulgemas allatuult oma teekonnal mööda mäeahelikke kitsaste jõeorgude vahel. Buffettite pere näole ilmus ootusärev naeratus. Sedamööda, kuidas lennuk laskus allapoole läbi eespool asetsevate kõrgenevate mäetippude vahelise kitseneva pilu, suunas keskpäevane päike lennuki üha pikeneva varju Idaho osariigi vana kaevanduslinna Hailey peale.

Mõni sekund hiljem puudutasid lennuki rattad Friedman Memoriali lennujaama maandumisrada. Kohe, kui Buffettite pere oli trepist alla jõudnud ja juulikuise päikese käes bituumenil seistes silmi kissitas, olid kaks linnamaasturit, roolis rendifirma Hertz töötajad, väravast sisse sõitnud ja lennuki kõrval peatunud. Juhid kandsid traditsioonilisi kuldset ja musta värvi särke, kuid Hertzi logo asemel võis särgilt lugeda „Allen & Co“.

Sellal kui piloodid kohvrid ja Warreni punavalge Coca-Cola kirjadega golfikoti lennukist maha tõstsid, hüppasid Buffetti lapselapsed lakkamatult üles-alla. Seejärel jätsid kõik hüvasti ja istusid linnamaasturitesse. Möödudes hoovõtu- ja maandumisraja lõunapoolses otsas asetsevast tibatillukesest treilerist kirjaga „Sun Valley Aviation“, sööstsid autod väravast välja teele ja võtsid suuna kaugemal asetsevatele mäetippudele. Hetkest, mil lennuki rattad maandumisrada puudutasid, oli möödunud umbes kaks minutit.

Täpipealt graafiku järgi maandus kaheksa minutit hiljem järgmine lennuk ning ruleeris oma peatumiskohale.

Kuldsel pärastlõunal saabus Idahosse lennuk lennuki järel – lõunast ja idast või siis läänepoolsete mäetippude tagant – ning kõik need maandusid Hailey lennuväljal. Pärastlõunast sai tasahilju õhtupoolik ja lennuväli täitus kümnete hiigelsuurte säravvalgete lennukitega, mis end maandumisraja äärde ritta sättisid – see oli nagu poeaken täis magnaatide mänguasju.

Buffettite pere sõitis edasi sedasama teed mööda, mida mööda olid enne neid sõitnud teised linnamaasturid, ning suundus lennujaamast paari kilomeetri kaugusel ­olevasse väikesesse Ketchumi-nimelisse linnakesse, mis asus Elkhorni kuru mahasõidu kõrval. Paar kilomeetrit hiljem keerasid nad kaarega ümber Dollari mäe, kus pruunide nõlvade keskel ilmusid vaatevälja rohelised oaasid. Siin, kesk pitsilisi mände ja võbelevaid haavapuid, ootas Sun Valley, siinsete mägede kõige legendaarsem kuurort.

See perede voog, millega nad sel teisipäevasel pärastlõunal liitusid, oli kõik kuidagi seotud väikese investeerimispangaga, mille nimi oli Allen & Co ning mis oli spetsialiseerunud meedia- ja kommunikatsioonitööstusele. Allen & Co oli orkestreerinud paar Hollywoodi suurimat ühinemist ning korraldanud enam kui kümne aastakümne vältel Sun Valleys oma klientidele ja sõpradele arutelu- ja seminarisarja, mille täienduseks pakuti vabas õhus meelelahutust. Ettevõtte tegevdirektor Herbert Allen kutsus üritusele vaid neid, kes talle meeldisid, või siis neid, kellega ta oli vähemasti nõus äri ajama.

Seega oli konverentsil alati hulgaliselt kuulsaid ja rikkaid, sealhulgas Hollywoodi kuulsused Candice Bergen, Tom Hanks ja Ron Howard; meediamogulid Barry Diller, Rupert Murdoch, Robert Iger ja Michael Eisner; auväärsed ajakirjanikud Tom Brokaw, Diane Sawyer ja Charlie Rose ning tehnoloogiahiiud Bill Gates, Steve Jobs ja Andy Grove. Igal aastal ootasid Sun Valley kuurordi väravas neid reporterite hordid.

Ajakirjanikud olid juba päev varem sõitnud New Jerseysse Newarki lennujaama või mõnda teise sedalaadi stardipunkti, et lennata sealt kommertslennuga Salt Lake Citysse; edasi tormati ootesaali E, istuti ootama suurde ruumi pungil täis inimesi, kes tahtsid lennata näiteks Sioux Citysse Iowas, kuni saabus hetk, et pressida end väikelennukisse tunni kaugusel olevasse Sun Valleysse lendamiseks. Maandunud lennuk suunati lennujaama vastasküljele, tenniseväljakusuuruse terminali kõrvale, kus nad olid tunnistajaks sellele, kuidas päevitunud Allen & Co töötajad, seljas pastelset värvi polosärgid kirjaga „SV99“ ja jalas valged lühikesed püksid, tervitasid käputäit Allen & Co külalisi, kes olid varakult kommertslendudega kohale saabunud. Need inimesed torkasid teiste reisijate seas kohe silma: meestel olid jalas kauboisaapad, seljas Paul Stuarti särgid ja jalas teksased, naistel olid valged kitsenahast jakid ja kaelas klaaskuulisuurustest türkiispärlitest keed. Allen & Co töötajad olid uute tulijate näod neile varem saadetud fotodelt meelde jätnud. Nad embasid noid, keda olid varasematel aastatel tundma õppinud, justkui oleks tegemist vanade sõpradega, haarasid külaliste kotid ja juhatasid nad eemal parkimisplatsil reastatud linnamaasturiteni.

Ajakirjanikud suundusid autorendiboksi ja sõitsid siis samuti Sun Valley konverentsikeskusesse, olles nüüd oma madalamast staatusest ilmselgelt teadlikud. Järgmisel paaril päeval võis kuurordi mitme sektsiooni ees näha silti „Reserveeritud“ ning need osad olid uudishimulike silmade eest varjatud suletud uste, mitte hetkekski lahkuvate turvatöötajate, rippuvate lillekorvide ja suurte potitaimedega. Reporteritel oli kombeks nende piiratud alade ümber luusida, ninad läbi põõsaste surutud.2 Pärast seda, kui Michael Eisner Disney kompaniist ja Tom Murphy ettevõttest Capital Cities/ABC tulid mõttele ühendada oma ettevõtted just nimelt 1995. aasta Sun Valley konverentsi ajal – Sun Valley ’95-l (sageli viidati konverentsile just niimoodi, justkui oleks konverents kogu kuurordi alla neelanud, ehkki õigupoolest seda see ju tegigi) –, hakati konverentsi ajakirjanduses üha aktiivsemalt kajastama, kuni lõpuks omandas see ärimaailma Cannes’i kunstlikult peadpööritava õhkkonna mõõtmed. Sun Valley oli midagi enamat kui tehingute sõlmimine, ehkki tehingud ise pälvisid meedias kõige suuremat tähelepanu. Igal aastal ringles kuulujutte sellest, et salapärases Idaho mägede konklaavis hautakse mõnda tehingut. Niisiis – sedamööda, kuidas linnamaasturid üksteise järel suurtest tunnelilaadsetest väravatest sisse veeresid, piilusid ajakirjanikud läbi esiklaasi, et näha, kes autos istub. Kui saabus mõni uudisväärtusega kutsutu, jälitasid nad ohvrit kaamerate ja mikrofonidega vehkides kuni esiukseni välja.

Ajakirjanikud tundsid Warren Buffetti ära niipea, kui ta oma maasturist välja astus. „Warren Buffett oli konverentsil nagu omas elemendis,“ kirjeldas ta sõber Don Keough, Allen & Co juhatuse esimees.3 Enamik ajakirjanikke suhtus Buffettisse hästi – ta pingutas selle nimel väga, et keegi temasse halvasti ei suhtuks. Kuid ta oli neile ka mõistatus. Ta jättis avalikkusele mulje lihtsast mehest ja ta näis siiras. Samas elas ta komplitseeritud elu. Tal oli viis kodu, ehkki ta elas neist vaid kahes. Kuidagi oli tal õnnestunud sattuda olukorda, kus tal oli õigupoolest kaks abikaasat. Tema jutt oli täis lihtsaid aforisme, silmis sõbralik sära. Tal oli märkimisväärselt suur hulk lojaalseid sõpru, samas oli ta elu jooksul kujundanud endale karmi, isegi jäise läbirääkija maine. Ta näis vältivat avalikkust, samas õnnestus tal pälvida rohkem tähelepanu kui ühelgi teisel ärimehel maailmas.4 Ta lendas Ameerikas ringi Gulfstream IV-ga, osales kuulsustele korraldatud üritustel ning tal oli palju kuulsaid sõpru; samas väitis ta ise, et eelistab olla Omahas, süüa hamburgereid ja elada kokkuhoidlikult. Ta rääkis oma edust kui millestki, mis tugineb paarile lihtsale investeerimisideele, ning läks iga päev kergel sammul ja entusiastlikult tööle. Ent kui see kõik tõepoolest nii oligi, siis miks ei olnud keegi teine suutnud tema edu korrata?

Buffett lehvitas – nii nagu ikka – lahkelt fotograafidele ning saatis nende poole teele oma vanaisaliku naeratuse. Meedia sai ta kaadrisse ja hakkas seejärel järgmise auto aknast sisse piiluma.

Buffettid aga sõitsid edasi oma puhkemajani ihaldatuimas Wildfloweri kvartalis, kuhu Herbert Allen majutas VIPid. Majas ootas neid ees tavapärane nännilaud. Virn Allen & Co SV99 logoga jopesid, pesapallimütse, lukuga fliisjakke, polosärke – igal aastal ise värvi – ja lukuga märkmik. Hoolimata enam kui 30 miljardi dollari suurusest varandusest, millest oleks saanud osta tuhatkond lennujaama pargitud Gulfstream IV, oli vähe neid asju, mis Buffettile rohkem meeldisid kui tasuta golfisärk sõbralt. Ta vaatas rahulikult oma selleaastase noosi üle. Mis aga talle ehk veelgi enam huvi pakkus, oli personaalne kirjake, mille Herbert Allen igale oma külalisele jättis, ning ­täiuslikult komplekteeritud konverentsimärkmik, mis andis ülevaate sellest, mida Sun Valley oma külalistele sel aastal pakkuda kavatses.

Sekundipealt paika pandud ja pilgeni täis organiseeritud ajakavas, mis oli sama korrektne kui Herbert Alleni särgimansetid, olid Buffetti päevad tunni täpsusega planeeritud. Märkmik andis ülevaate konverentsi esinejatest ja teemadest, mis oli siiani olnud hästi hoitud saladus, ning lõuna- ja õhtusöökidest, millest Buffett pidi osa võtma. Erinevalt teistest külalistest oli suurem osa sellest Buffettile juba teada, kuid ta tahtis ikkagi näha, mis märkmikus kirjas.

Herbert Allen, nn Sun Valley isand ja konverentsi kulisside taha hoidev koreograaf, häälestas tooni mugavale luksusele, mis oli üritust läbiv joon. Herbert Allenist rääkides mainisid inimesed alati kõrgeid ideaale, geniaalsust, häid nõuandeid ja heldust. „Oleks tore surra, olles sama austatud kui Herbert Allen,“ ohkas üks külalistest. Kartes järgmise aasta konverentsikutsest ilma jääda, läksid osalejad haruharva oma arvamustes kaugemale sedasorti udustest vihjetest, mille kohaselt oli Herbert „ebatavaline“, rahutu, kannatamatu ja ülisuure egoga isiksus. Selle pika ja kiitsaka mehe varjus seistes tuli pingutada, et püsida tema suust kuulipildujatulena väljuvate sõnade tempos. Ta esitas küsimusi haugatustena, katkestades seejärel vastajat poolelt sõnalt, et too hetkegi tema aega ei raiskaks. Tema eripära oli öelda asju, mida ei olnud kombeks öelda. „Ühel päeval Wall Street lihtsalt elimineeritakse,“ rääkis ta kord ajakirjanikule, ehkki juhtis ise üht Wall Streeti panka. Oma konkurentidele viitas ta kui „hot dog’i kaupmeestele“.5

Allen ei lasknud oma ettevõttel suureks paisuda ja tema pankurid panustasid tehingutesse omaenda raha. See ebatraditsiooniline lähenemisviis muutis ettevõtte pelgalt teenri asemel pigem partneriks selle klientidele: Hollywoodi ja meediamaailma eliidile. Tema võõrustatavatena tundsid külalised end seega privilegeerituna, mitte aga igal sammul müügimeeste müügikõnede vangidena. Allen & Co koostas igal aastal üksikasjaliku suhtlusprogrammi, võttes aluseks iga külalise isikliku suhtevõrgustiku – ja nendega olid firma hästi kursis – ning kaasas sinna uusi inimesi, kellega Alleni majordoomuste arvates tulnuks kohtuda. Sõnades väljendamata hierarhiad dikteerisid selle, kui kaugel pidid külaliste puhkemajad asuma võõrastemajast (kus toimusid kohtumised), millistele söömaaegadele külalisi osalema kutsuti ja kelle kõrval nad istusid.

Buffetti sõber Tom Murphy nimetas sedalaadi üritusi elevantide põrkumisteks. „Alati, kui kokku tuleb punt ägedaid tegijaid,“ rääkis Buffett, „meelitab see teisi inimesi osalema, sest see annab neile kinnituse, et sellisel elevantide põrkumisel osaledes on nad ka ise elevandid.“6

Sun Valley andis alati selle kinnituse, sest erinevalt traditsioonilistest elevantide põrkumistest ei olnud võimalik end sinna rahaga sisse osta. Selle tulemusel sündis omalaadne kõrgklassi võltsdemokraatia. Üks osa osalemise võlust seisnes selle ­nägemises, keda ei olnud kutsutud, ja mis veelgi põnevam, keda enam ei kutsutud. Ja selle ühiskonnakihi sees loodi seal tõepoolest ka tõelisi suhteid. Allen & Co aitas lustaka õhkkonna tekkimisele kaasa küllusliku meelelahutusega, mida asuti pakkuma kohe esimesel õhtul, kui külalised loobusid oma läänelikest mugavustest, ronisid vanaaegsetesse hobuvankritesse ja järgnesid kauboidele, kes neid mööda looklevat rada Trail Creek Cabini aasale juhatasid. Seal tervitas taamal loojuma hakkava päikese taustal külalisi Herbert Allen ise või üks tema kahest pojast. Kauboid lõbustasid lapsi lasso­trikkidega, samal ajal kui Sun Valley eakas pargivalvur uusi ja vanu külalisi tervitas. Buffettid leidsid end tavaliselt peagi sõpradega koos lõkke ääres istumas, pea kohal tähetäpiline läänetaevas.

Lõbutsemine jätkus neljapäeva pärastlõunal vabatahtliku ja vägagi leebe veematkaga mööda Salmoni jõge. Siin puhkesid õide kõik suhted, sest Allen & Co oli viimse detailini paika pannud nii külaliste paigutuse stardipaika sõidutavas bussis, kui ka selle, kes kellega parve jagab. Jõegiidid tüürisid seltskonda mööda orus voolavat jõge vaikides, et mitte häirida omavahelist vestlust. Kohalike elanike seast palgatud valvurid olid koos kiirabibrigaadidega jõekaldal valmis juhuks, kui keegi peaks jääkülma vette kukkuma. Külalistele ulatati soojad froteerätid niipea, kui nad parvedelt maha astusid, ning seejärel serveeriti neile kandikutel lõkkel küpsetatud toitu.

Need, kes parvesõidul ei osalenud, läksid lendõngega kalastama, ratsutama, jahti pidama, mägedesse rattaga sõitma, bridži mängima, loodusfotode tegemist õppima, väliliuväljale uisutama või mängisid golfi laitmatutel golfiväljakutel, kus sõideti golfi­autodes, mis olid täiuslikult varustatud Allen & Co siltidega päikesekreemi, suupistete ja putukatõrjevahendiga.7 Kogu seda meelelahutust pakuti vaikselt ja kõik toimis tõrgeteta; kõik, mida vajati, ilmus välja ilma, et seda oleks olnud vaja küsida, ning kõike seda pakkusid näiliselt väsimatud ja peaaegu nähtamatud, samas alati kohal olevad Alleni jüngrid, seljas SV99 kirjaga polosärgid.

Ent Herbert Alleni salarelv olid lapsehoidjad: sadakond kena välimusega, peaasjalikult heledapäist, äärmiselt päevitunud teismelist neissamades polosärkides ja sinna juurde sobivate Allen & Co seljakottidega. Sellal kui vanemad ja vanavanemad meelt lahutasid, hoolitsesid lapsehoidjad selle eest, et viimast kui ühte Joshuat ja Brittanyt saadaks isiklik mängukaaslane, ükskõik millist tegevust ta endale ka välja valinud polnud: tennis, jalgpall, jalgrattasõit, pesapall, kaarikusõit, ratsutamine, uisutamine, teatejooksud, parvetamine, kalapüük, kunstiprojekt või pitsa ja jäätise söömine. Kõik lapsehoidjad valiti välja personaalselt, et tagada lastele sedavõrd tore külaskäik, et nad anuksid kõigil järgnevail aastail uut võimalust külaskäiguks – valmistades samal ajal vanematele rõõmu sellega, et pakkuda neile aeg-ajalt võimalust näha vilksamisi äärmiselt kena noort inimest, kes annab neile võimaluse veeta päeva koos teiste täiskasvanutega ilma igasuguste südametunnistuse piinadeta.

Buffett oli alati olnud üks neist, kes Alleni pakutavaid hüvesid kõige rohkem hinnata oskas. Ta armastas Sun Valleyd kui võimalust puhata koos perega, sest kui ta oleks pidanud omal käel lastelastega mägikuurordis hakkama saama, olnuks ta täiesti abitu ega osanuks midagi ette võtta. Tal puudus igasugune huvi tegevuste vastu vabas õhus, kui golf välja arvata. Ta ei käinud kunagi jahil ega mägedes rattaga sõitmas; vett pidas ta omamoodi vangistuseks ja oleks pigem käed raudus ringi kõndinud kui parvega sõitnud. Selle asemel mängis ta Jack Valentiga Ameerika filmiprodutsentide ühingust ühedollarise panuse peale golfi ja partii bridži Meredith Brokaw’ga; muul ajal lävis ta seltskondlikult selliste inimestega nagu Playboy tegevjuht Christie Hefner ja arvutiriistvarafirma tegevjuht Michael Dell.

Ta kadus sageli pikemaks ajaks oma puhkemajja, kust avanes vaade golfiväljakule; seal olles ta kas luges või vaatas elutoas äriuudiseid, istudes tohutu suure kivist kamina kõrval.8 Vaid vahel harva heitis ta pilgu mändidega kaetud Baldyle, aknast avanevale mäele, ja õiemerega kaetud orukallastele, mis meenutasid vaipa mõnes Pärsia palees. „Arvatavasti avaneb siit imeline vaade,“ märkis ta. Buffett tuli Sun Valleysse sooja atmosfääri tõttu, mille Herbert Allen9 oli sinna luua suutnud. Talle meeldis veeta aega koos oma lähimate sõpradega: Kay Grahami ja tema poja Doniga, Bill ja Melinda Gatesiga, Mickie ja Don Keough’ga, Barry Dilleri ja Diane von Furstenbergiga ning Andy Grove’i ja tema abikaasa Evaga.

Kuid ennekõike oli Sun Valley talle koht, kus ta sai taas olla koos perega ühel neist harvadest kordadest, mil pea terve perekond kokku tuli. Buffetti tütar Susie Buffett juunior elas Omahas; tema noorem vend Howie koos abikaasa Devoniga, kes sel aastal küll kohal ei olnud, elasid Illinoisi osariigis Decaturis ning pere kolmas laps Peter elas oma abikaasa Jenniferiga Milwaukees.

Buffetti abikaasa Susan, kellega ta oli abielus olnud 47 aastat ja kes ei elanud temaga koos, lendas nendega kohtumiseks kohale oma San Francisco kodust. Ja Astrid Menks, kes oli olnud Buffetti kaaslaseks enam kui 20 aastat, jäi maha nende Omaha koju.

Reede õhtul pani Warren selga oma Hawaii-stiilis särgi ja läks abikaasaga traditsioonilisele basseinipeole tenniseväljakute kõrval. Enamik külalisi tundis Susiet ja ta meeldis neile. Susie oli nagu ikka basseinipeo staar ja laulis neile vanu poplaule bambus­tõrvikutega valgustatud olümpiamõõtmetes basseini ees.

Sel aastal konkureeris Al Oehrle’i ansambli rütmidega uue vaevumõistetava keele mulin: B2B, B2C, bännerreklaamid, ribalaius, lairiba; taustaks nagu ikka kokteili­klaaside kõlin ja sõbramehelikud suhted. Kogu nädala vältel oli lõuna- ja õhtusöökide ning kokteilipidude kohal hõljunud vaevuaimatav ebamugavustunne – nagu kerge udu kesk käepigistusi, põsemusisid ja embamist. Värskeltvermitud tehnoloogiajuhtide seltskond, rind täis ebatavalist uhkustunnet, asus end tutvustama inimestele, kes ei olnud aasta varem nende olemasolust kuulnudki.10 Mõned neist olid ennasttäis ja see ei sobinud kokku Sun Valley tavapärase õhkkonnaga, kus valitses selgelt mitteametlik suhtlusstiil ja kus Herbert Allen oli kehtestanud kunstliku suurejoonelisuse vastu omamoodi kirjutamata reegli, mille rikkujaid ootas ees pagendus.

Kõige suurem ülbuse aura hõljus õhus aga ettekannete ajal, mis moodustasid konverentsi keskse osa. Ettevõtete juhid, kõrged valitsusametnikud ja teised silmapaistvad inimesed pidasid kõnesid, mille sarnaseid ei kuulnud mitte kusagil mujal, sest mitte sõnagi seal räägitust ei jõudnud kunagi kaugemale lillepottidest, mis rippusid Sun Valley kuurordi uste ees. Reporteritele oli osalemine keelatud, kuulsad ajakirjanikud ja meediamogulid istusid küll kuulajaskonna ridades, kuid austasid vaikimisvannet. Vabadus esineda üksnes oma kaaslaste ees andis kõnelejatele võimaluse öelda tähtsaid ja sageli ka tõeseid asju, mida ei olnud kunagi võimalik sõnades väljendada meedia ees, sest need sõnad olid liiga otsekohesed, liiga varjundirohked, liiga hirmutavad, liiga kergesti naljaks pööratavad või liiga sageli valesti tõlgendatavad. Lihtrahva sekka kuuluvad ajakirjanikud hiilisid uste taga, oodates leivakoorukesi, mida neile jao pärast visati.

Sel aastal kõndisid konverentsil tähtsa näoga ringi uued internetimogulid, kes rääkisid valjul häälel oma värskeimatest ühinemistest, eesmärgiga leida publiku seas istuvate rahalaevade tüürijate seast endale rahastajaid. Rahainimesed, kes haldasid teiste inimeste pensione ja sääste, valitsesid üheskoos sedavõrd suurt vara, et seda oli vaevu võimalik ette kujutada: seda oli üle triljoni dollari.11 Triljoni dollari eest oleks 1999. aastal saanud tasuda viimase kui ühe USA elaniku tulumaksu. Selle eest oleks saanud osta uhiuue Bentley kõigile peredele enam kui üheksas osariigis.12 Sellest piisanuks, et osta ära kogu kinnisvara Chicagos, New Yorgis ja Los Angeleses. Mõned ettevõtted, keda konverentsil osalejad esindasid, vajasid seda raha, ja nad tahtsid, et kuulajaskond selle neile annaks.

Nädala alguses oli Tom Brokaw’ juhtimisel toimunud vestlusringis „Internet ja meie elud“ tehtud ridamisi ettekandeid sellest, kuidas internet kujundab ümber meie kommunikatsiooniettevõtete sektori. Üksteise järel maalisid firmade tippjuhid särava pildi oma ettevõtetest, täites ruumi joovastava auruga tulevikust, mida ei kammitse ei salvestusmahud ega geograafia; need ettekanded olid niivõrd libekeelsed ja unistavad, et hoolimata mõnesid osalejaid vallanud veendumusest, et uus maailm ongi tõepoolest nende ees lahti rullumas, meenutasid nad teistele siiski imerohuga kauplejaid. Tehnoloogiaettevõtete juhid pidasid endid Prometheusega sarnanevateks geeniusteks, kes on vähem väärtuslikele surelikele tuld tooma tulnud. Teised, tuhas tuhnivad ettevõtted, kes soovisid müüa inimestele igavaid argielu tarbeesemeid – autode varuosi ja aiamööblit –, pakkusid nüüd peaasjalikult huvi sellest vaatenurgast, kuivõrd palju tehnoloogiat nad võiksid endale osta. Mõne IT-ettevõtte aktsiaga kauplemisel võeti aluseks hind, mis tugines nende olematu tulu korrutamisele lõpmatusega, samas kui „päris ettevõtted“, mis tootsid päris asju, olid oma väärtust kaotanud. Sedamööda, ­kuidas tehnoloogiaaktsiad nõndanimetatud vana majanduse kaaperdasid, oli Dow Jonesi tööstuskeskmine13 vaid nelja kuu eest sööstnud kunagi nii kättesaamatuna näivast 10 000 punkti piirist kõrgemale, kahekordistudes vähem kui kolme ja poole aastaga.

Paljud äsjarikastunud kogunesid kõnede vahepeal eraldatud väliterrassile parditiigi ääres, mille vees ujus ringi vangistuses elav luigepaar. Seal võis iga külastaja, küll mitte ajakirjanik, kiiluda end khakivärvi pükstes ja kašmiirsviitrites inimeste massi, et esitada küsimus Bill Gatesile või Andy Grove’ile. Samal ajal jahtisid aja­kirjanikud internetimoguleid, kui nood peamaja ja oma puhkemajakeste vahel liikusid, võimendades sellega Sun Valley kohal sel aastal lasuvat ülespuhutud ennasttäis õhkkonda.

Mõned internetitsaarid veetsid reede õhtupooliku Herbert Allenit veendes, et pääseda kuulsa fotograafi Annie Leibovitzi laupäevaõhtusele meediastaaride seltskonna pildistamisele ajakirja Vanity Fair tarbeks. Neid oli kutsutud Sun Valleysse kui parajasti rambivalguses olevaid inimesi ja neile ei mahtunud pähe, et Leibovitz otsustas ise selle üle, keda ta pildistas ja keda mitte. Miks pidi ta pildistama näiteks Buffettit? Buffetti roll meedias oli peamiselt saavutatud ju nii-öelda teises ringis: meediaette­võtete juhatusse kuulumise, personaalse mõjujõu võrgustiku ning suuremate ja väiksemate meediainvesteeringute ajalooga. Pealegi oli ta ju vana meedia esindaja. Neil oli raske uskuda, et tema fotole püütud nägu võiks jätkuvalt aidata ajakirjade tiraaže suurendada.

Need isehakanud staarid tundsid, et neisse suhtutakse halvustavalt, sest nad teadsid vägagi hästi, et meediasektoris oli tasakaal nüüdseks kaldunud interneti poole. Nii see täpselt oligi, ehkki nende pankurist võõrustaja Herbert Allen leidis, et too „uus paradigma“ tehnoloogiaaktsiate väärtuse määramisel, mis tugines klikkidele ja külastajate arvule ning kauge kasvu prognoosimisele, mitte aga ettevõtte suutlikkusele teenida reaalselt rasket raha, oli tühi sõnakõlks. „Uus paradigma,“ turtsatas ta. „See on nagu uus seks. Sellist asja lihtsalt ei ole olemas.“14

Järgmisel hommikul ärkas Buffett – too vana paradigma maskott – varakult, sest tema pidi olema selleaastase konverentsi viimane esineja. Üldjuhul lükkas ta esinemis­palved teiste ettevõtete korraldatud konverentsidel tagasi, kuid kui Herbert Allen palus tal esineda Sun Valleys, oli ta alati nõus.15 Laupäevahommikune kõne oli konverentsi tippsündmus, nii et selle asemel, et suunduda otsejoones golfirajale, läksid peaaegu kõik Sun Valley peamajja ja seadsid end mugavalt istuma. Buffett pidi täna pidama kõne aktsiaturust.

Eravestlustes oli ta suhtunud kriitiliselt püstolikangelastest reklaamimeeste juhitud turgu, mis oli terve aasta vältel saatnud tehnoloogiasektori aktsiaid kapakuga ulmelistesse kõrgustesse. Tema ettevõtte Berkshire Hathaway aktsiad kidusid nende järel maha langenud tolmus ja Buffetti jäik reegel mitte osta tehnoloogiaettevõtete aktsiaid näis olevat vanamoeline. Kuid see kriitika ei mõjutanud kuidagi tema investeeringuid ja selle ajani oli ta esinenud üheainsa avaliku seisukohaga: ta ei teegi kunagi turuprognoose. Seega oli enneolematu tema otsus turgu prognoosida ja teha seda just nimelt Sun Valley konverentsil. Võib-olla oli lihtsalt aeg selline. Buffettil oli kindel veendumus ja tohutu soov jutlust pidada.16

Ta oli kõneks juba nädalaid valmistunud. Ta teadis, et turg ei tähenda üksnes inimesi, kes kauplevad aktsiatega otsekui oleks need žetoonid kasiinos. Žetoonid kehastasid ettevõtteid. Buffett mõtles žetoonide koguarvule. Mis nad väärt on? Järgmisena vaatas ta läbi ajaloo, ammutades andmeid tohutust andmebaasist oma peas. See polnud esimene kord, mil maailma muutvad uued tehnoloogiad olid end ilmutanud ja aktsiaturge raputanud. Äritegevuse ajaloos oli küllaldaselt näiteid uutest tehnoloogiatest – raudteed, telegraaf, telefon, autod, lennukid, televisioon: need kõik olid revolutsioonilised viisid asjade kiiremaks ühendamiseks –, kuid kui paljud neist olid teinud investorid rikkaks? Seda pidigi ta kohe selgitama hakkama.

Pärast hommikusööki Rootsi lauas sammus poodiumile Clarke Keough. Buffett tundis Keough’ perekonda palju aastaid: nad olid Omahas elades naabrid olnud. Just Clarke’i isa Doni kaudu, kes oli Sioux City karjakasvataja poeg ja endine kiriku altari­poiss, oli Buffett sõlminud suhted, mis viisid ta Sun Valleysse. Don Keough, Coca-Cola endine president, tutvus Herbert Alleniga siis, kui ostis 1982. aastal Allen & Co’lt filmi­kompanii Columbia Pictures. Keough’le ja tema ülemusele, Coca-Cola tegev­juhile Roberto Goizuetale, oli Herbert Alleni mittemüügimehelik lähenemine müügitööle sellist muljet avaldanud, et nad veensid teda ettevõtte juhatusega liituma.

Tehniliselt oli Keough nüüd Coca-Colast pensionile jäänud, et saada Allen & Co aseesimeheks, kuid ta elas ikka veel nii võimsalt Coca-Cola vaimus, et teda nimetati vahel ettevõtte vari-tegevjuhiks.17

Kui Keough’de pere 1950. aastatel Buffettite naaber oli, oli Warren Donilt uurinud, kuidas too kavatseb oma laste ülikooliõpinguid rahastada, ning pakkunud välja, et too investeeriks 10 000 dollarit Buffetti investeerimisühingusse. Kuid Don oli oma kuus last pannud kristlikku erakooli, teenides ise 200 dollarit nädalas Butter-Nuti kohvi müügimehena. „Meil ei olnud sellist raha,“ ütles tema poeg Clarke nüüd kuulajatele. „See on osa mu perekonna minevikust, mida me mitte kunagi ei unusta.“

Buffett läks poodiumile Clarke’i kõrval, seljas lemmiksviiter, millele kirjutatud „Nebraska“, selle all ruuduline triiksärk. Ta jutustas loo lõpuni.18

„Keough’d olid imetoredad naabrid,“ ütles ta. „Tõsi, aeg-ajalt Don mainis mulle, et erinevalt minust on temal ka töökoht, kuid meie suhe oli suurepärane. Kord läks mu naine Susie sinna ja tegi seda, mida Kesk-Läänes ikka tehakse – palus laenuks tassitäie suhkrut. Doni naine Mickie andis talle terve koti. Kui sellest kuulsin, otsustasin selsamal õhtul Keough’de poole minna. Ütlesin Donile: „Mis oleks, kui annaksid mulle mu investeerimisühingusse investeerimiseks 25 000 dollarit?“ Selle peale Keough’de pere kangestus hetkeks ja lükkas mu ettepaneku tagasi. Mõni aeg hiljem läksin tagasi ja küsisin sedasama 10 000 dollarit, millest Clarke rääkis, kuid tulemus oli umbes samasugune. Kuid ma ei jätnud jonni, läksin hiljem veel kord tagasi ja küsisin neilt 5000 dollarit. Ja ka siis sain ma eitava vastuse.“

„Niisiis hakkasin ühel 1962. aasta suvel taas Keough’de maja poole astuma. Ma ei tea, kas oleksin summa lasknud 2500 dollarile või mitte, kuid selle ajaga, mis mul nende majani jõudmiseks kulus, olid terves majas tuled kustunud. Mitte midagi ei olnud näha. Kuid ma teadsin, mis toimub. Teadsin, et Don ja Mickie peitsid end ülakorrusel ja ma ei läinud ära. Ma helistasin uksekella. Ma koputasin. Ei midagi. Kuid Don ja Mickie olid ülakorrusel ja majas valitses pilkane pimedus. Oli liiga pime, et lugeda, ja liiga vara, et magama minna. Ja ma mäletan seda päeva, justkui oleks see juhtunud eile. See oli 21. juuni 1962.

Clarke, millal sa sündisidki?“

„21. märtsil 1963.“

„Just sellised pisiasjad on need, mis vormivad ajalugu. Niisiis peaksite rõõmustama, et nad ei andnud mulle tol korral 10 000 dollarit.“

Olles selle väikese lõbusa looga kuulajaskonna ära võlunud, asus Buffett asja juurde. „Nüüd aga püüan rööprähklemisega hakkama saada. Herb ütles mulle, et näitaksin ikka paari slaidi ka. „Näita neile, et sa oskad,“ ütles ta mulle. Kui Herb juba midagi ütleb, siis on see Buffettite perekonnale peaaegu et käsk.“ Jättes kiirustades mainimata, kellest täpselt Buffettite pere koosneb – sest Warreni arvates oli tema perekond samasugune nagu kõik teisedki –, asus ta rääkima nalja Allenist endast. See kõlas järgmiselt: Ameerika Ühendriikide presidendi sekretär kiirustas ovaalkabinetti, vabandades, et on kogemata planeerinud kaks koosolekut ühele ajale. President pidi valima, kas kohtuda paavsti või Herbert Alleniga. Buffett tegi väikse pausi, et puänt mõjusam oleks. „Saatke palun paavst sisse,“ ütles president. „Vähemalt tema puhul piirdub kohtumine üksnes ta sõrmuse suudlemisega.“

„Kõigile meile vennalikele sõrmusesuudlejaile tahaksin täna rääkida aktsiaturust,“ jätkas ta. „Ma räägin aktsiate hinnastamisest, kuid ma ei räägi nende liikumissuuna prognoosimisest järgmisel kuul või järgmisel aastal. Väärtuse määramine ei ole seesama, mis prognoosimine.

Lühikeses perspektiivis on turg valimismasin. Pikas perspektiivis on see kaalumis­masin.

Lõppkokkuvõttes mängib rolli kaal. Kuid hääled loevad lühikeses perspektiivis. Ja see on väga ebademokraatlik hääletamise viis. Kahjuks, nagu te kõik juba teate, ei ole hääletamispädevuse tuvastamiseks kirjaoskuse testi.“

Buffett vajutas nuppu, et näidata temast paremale jääval tohutul ekraanil PowerPointi slaidi.19 Publiku seas istunud Bill Gates hoidis hinge kinni, kuni oma kohmakate sõrmede poolest tuntud Buffett pusis, et esimene slaid ekraanile kuvada.20

Dow Jonesi tööstuskeskmine

31. detsember 1964 874,12

31. detsember 1981 875,00

Ta kõndis ekraani juurde ja asus selgitama.

„Nende seitsmeteistkümne aasta jooksul kasvas majandus viis korda. Fortune 500 hulka kuuluvate ettevõtete müügitulu kasvas üle viie korra.21 Sellegipoolest ei jõudnud aktsiaturg nende seitsmeteistkümne aastaga eriti kuhugi.“

Ta astus sammu või paar tahapoole. „Investeerides teete seda, et lükkate tarbimise edasi ja panete praegu raha kõrvale, et hiljem rohkem raha tagasi saada. Ja õigupoolest on siin kaks küsimust. Esimene neist: kui palju saate tagasi? ja teine: millal?

Aisopos ei olnud suurem asi rahandusinimene, sest ta ütles midagi seesugust: „Parem varblane peos kui tuvi katusel.“ Kuid ta ei ütle, millal.“ Intressimäärad, st laenamise kulu, on Buffetti selgituse kohaselt hind, mida maksate „millal“ eest. Intressimäärad on rahanduses seesama, mis gravitatsioon füüsikas. Kui intressimäärad muutuvad, muutub ka igasuguse finantsvara – majade, aktsiate, võlakirjade – väärtus. Lindude hind justkui ujuks. „Ja seetõttu ongi vahel parem varblane peos kui tuvi katusel ja vahel on tuvi katusel parem kui varblane peos.“

Monotoonsel ninahäälsel pominal öeldud sõnad järgnesid üksteisele nii kiiresti, et jooksid vahel puntrasse. Buffett sidus Aisopose 1990. aastate pullituruga, mis tema kirjelduse kohaselt oli narrus. Kasum oli varasema perioodiga võrreldes palju vähem kasvanud, kuid tuvid katusel olid kallid, sest intressimäärad olid madalad. Vähem inimesi ihaldas sularaha – varblast peos – nii madala määraga. Seega maksid investorid katusel olevate tuvide eest ennekuulmatut hinda. Otsekui muuseas viitas Buffett sellele kui „ahnusefaktorile“.

Kuulajaskond, mis kubises tehnoloogiagurudest, kes muutsid maailma ja said samal ajal suure pullituru abil rikkaks, istusid vaikides. Nad kükitasid portfellide otsas, mis olid täis topitud aktsiaid, mis kauplesid väärtuse suhtes ekstravagantsetel tasemetel. Neil oli selle üle väga hea meel. See oli uus paradigma, käes oli internetiajastu koidik. Nende arvates ei olnud Buffettil mingit õigust nimetada neid ahneks. Warren, kes oli juba aastaid raha kokku kühveldanud ja sellest vaid väikese pisku ära andnud, kes oli nii kitsi, et tema numbrimärgil oli kiri „Thrifty“22, kes veetis suurema osa oma ajast raha teenimisest mõeldes, kes oli tehnoloogiabuumi tähelepanuta jätnud ja paadist maha jäänud, sülitas nüüd nende šampanjaklaasi.

Buffett jätkas. On vaid kolm viisi, kuidas aktsiaturg saab jätkata kasvamist kümme protsenti aastas või enamgi. Üks võimalus on, et intressimäärad langevad ja jäävad oma ajaloolisest tasemest madalamale. Teine võimalus on, et majanduse see osa, mis läheb investoritele, st mitte töötajatele ja valitsusele ja teistele, tõuseb oma niigi ajalooliselt kõrgest tasemest kõrgemale.23 Või kolmas võimalus: majandus hakkab kasvama tavapärasest kiiremini.24 Sedalaadi optimistlike eelduste tegemist nimetas ta soov­mõtlemiseks.

Tema sõnul ei arva kõik, et kogu majandus puhkeb õitsele. Nad lihtsalt usuvad, et oskavad võitjad ülejäänute seast üles leida. Vehkides kätega otsekui orkestridirigent, õnnestus tal kuvada ekraanile järgmine slaid, koos selgitusega, et ehkki innovatsioon võib maailma vaesuse haardest päästa, näitab ajalugu, et innovatsiooni investeerinud inimesed ei ole pärast sellest rõõmu tundnud.

„Siin on pool lehekülge seitsmekümne lehekülje pikkusest nimekirjast, kus on loetletud kõik Ameerika Ühendriikide autoettevõtted.“ Ta lehvitas õhus tervet nimekirja. „Kokku oli autotootjaid kaks tuhat: 20. sajandi esimese poole ilmselt kõige tähtsam leiutis. Sellel oli inimeste elule tohutu mõju. Kui oleksite esimeste autode tuleku ajal näinud, kuidas see riik autode abil areneb, oleksite öelnud: „See on koht, kus ma pean olema.“ Kuid paari aasta taguse seisuga oli neist kahest tuhandest ettevõttest alles ainult kolm autoettevõtet.25 Ja ühel või teisel etapil oma ajaloos on nende kõigi aktsiad kaubelnud alla raamatupidamisliku väärtuse ehk odavamalt kui see kogus raha, mis oli ettevõttesse pandud ja sinna jäetud. Seega oli autodel Ameerikale tohutu mõju, kuid investoritele vastupidises suunas.“

Ta pani nimekirja käest, et pista käsi taskusse. „Niisiis on vahel palju lihtsam üles leida kaotajad. Toona oleks minu arvates tulnud teha üks ilmselge otsus. Ja loomulikult oli see asi, mida oleks tulnud teha, hobuste lühikeseks müümine.“26 Klõps! Ja ekraanile ilmus slaid hobustest.

Hobuste arv USA-s

1900 – 17 miljonit

1998 – 5 miljonit

„Ausalt öeldes olen omamoodi pettunud, et Buffettite perekond ei müünud kogu selle perioodi vältel hobuseid lühikeseks. Kaotajaid leidub alati.“

Kuulajaskonna seast kostus itsitamist, ehkki vaikselt. Nende ettevõtted võib-olla küll kaotavad praegu raha, kuid nende südames tuksus veendumus, et need on võitjad, supernoovad, kes säravad taevasse ühtäkki tekkinud valguse helgis.

Klõps. Uus slaid.

„Niisiis, selle sajandi teine suur leiutis oli lennuk. Aastatel 1919 kuni 1939 oli ettevõtteid ligikaudu kakssada. Kujutage ette, et oleksite toona Kitty Hawkis27 suutnud ette näha lennukitööstuse tulevikku. Et oleksite osanud ette kujutada maailma, millist ei oleks oma unenägudeski osanud ette näha. Kuid eeldame, et teil siiski olid need teadmised selle tööstusharu tulevikust ja te nägite ette kõiki neid inimesi, kes soovivad lennata ja oma sugulasi külastada või oma sugulaste juurest ära põgeneda või mida iganes inimesed lennukiga lennates teevad, ning te otsustasite, et see on koht, kus olla.

Paari aasta taguse seisuga ei olnud lennukitööstuse aktsiatesse terve selle ajaloo vältel tehtud koguinvesteeringutest teenitud tagasi mitte mingisugust raha.

Seega on minu sõnum: mulle tõesti meeldib mõelda, et olnuks ma toona Kitty Hawkis ning jätkunuks mul piisavalt ettenägelikkust ja taipu mõelda avalikkuse hüvedele, oleksin ma Orville’i lennuki alla tulistanud. Ma võlgnenuks selle tulevastele kapitalistidele.“28 Taas vaikne itsitamine. Mõni hakkas nendest vanadest kulunud näidetest ära väsima. Ent austusest Buffetti vastu lasti tal jätkata.

Nüüd rääkis ta aga nende ettevõtetest. „On imeline reklaamida uusi tööstusharusid, sest neid on väga hea reklaamida. Väga raske on reklaamida investeerimist mõnda maalähedasse tootesse. Palju lihtsam on reklaamida mõnd esoteerilist toodet, eriti sellist, mis on kahjumlik, sest kvantitatiivne hinnasiht puudub.“ Nüüd tabas ta oma jutuga kuulajaskonda hella kohta. „Kuid teate, inimesed naasevad ikka, et investeerida. See meenutab mulle pisut ühte lugu naftaotsijast, kes suri ja läks taevasse. Peetrus ütles talle: „Tead, ma kontrollisin su tausta ja sa vastad kõigile kriteeriumidele. Ent on üks väike probleem. Meil kehtivad siin ranged eristamise reeglid ja kõiki naftaotsijaid hoiame seal selles aedikus. Kuid nagu sa näed, see on praegu täiesti pungil täis. Seal ei ole sulle ruumi.“

Ja naftaotsija ütles: „Ega sul ei ole midagi selle vastu, kui ma neile paar sõna ütlen?“ Peetrus vastas: „Ma ei näe selles midagi halba.“

Naftaotsija pani käed ruuporiks suu ette ja hüüdis: „Põrgust leiti naftat!“

Otse loomulikult valgus inimmass latrist välja ja kõik naftaotsijad võtsid suuna otse allapoole.

Seepeale ütles Peetrus: „See oli päris kaval trikk. Niisiis,“ jätkas ta, „mine ja sea end seal koduselt sisse. Kogu ruum on sinu päralt.“

Naftaotsija mõtles hetke ja ütles siis: „Ei, ma arvan, et ma lähen koos poistega. Võib-olla on selles kuulujutus siiski terake tõtt.“29

Just sedasama tunnevad inimesed ka aktsiate puhul. Väga lihtne on uskuda, et kuulujutus on terake tõtt.“

Sellele naljale järgnes hetkeks mõõdukas naer, mis hääbus niipea, kui kuulajaskond tabas Buffetti jutu mõtet, ehk mõistis, et nii nagu naftaotsijad, võivad nemadki olla piisavalt arutud, et järgnevad kuulujuttudele ja kaevandavad naftat põrgus.

Lõpetuseks naasis ta mainitud varblase ja tuvi näite juurde. „Mingit uut paradigmat ei ole,“ ütles Buffett. „Lõppkokkuvõttes saab aktsiaturu väärtus peegeldada üksnes majanduse väljundit.“

Ta kuvas ekraanile veel ühe slaidi, et illustreerida seda, kuidas turuväärtus oli mitme aasta vältel majanduskasvu tohutult ületanud. See tähendas Buffetti sõnul, et järgmised seitseteist aastat ei pruugi pilt olla palju parem kui see pikk periood aastatel 1963–1981, mil Dow Jonesi indeks ei olnud liikunud mitte kusagile – välja arvatud siis, kui turg sööstab otsejoones sügavikku. „Kui peaksin selleks perioodiks valima kõige tõenäolisema tootluse,“ ütles ta, „oleks see arvatavasti kuus protsenti.“30 Samal ajal oli hiljutine PaineWebber-Gallupi küsitlus näidanud, et investorite eelduste kohaselt peaksid aktsiad tooma neile sisse 13–22 protsenti.31 Buffett kõndis ekraani juurde. Kergitades oma puhmas kulme, viipas ta karikatuurile, kus oli kujutatud alasti meest ja naist ning mis oli pärit legendaarsest aktsiaturgudest pajatavast raamatust „Where Are the Customer’s Yachts?“ („Kus on klientide jahid?“).32 Pildil ütleb mees naisele: „On teatud asju, mida ei ole neitsile võimalik ei sõnade ega piltidega piisaval määral selgitada.“ Kuulajaskond sai tema mõttest aru, st mõistis, et inimesed, kes ostsid interneti­aktsiaid, saavad kohe pügada. Nad istusid jäises vaikuses. Mitte keegi ei naernud. Mitte keegi ei itsitanud ega turtsunud ega lagistanud naerda.

Teeseldes, nagu ei oleks ta seda märganud, liikus Buffett tagasi poodiumile ja rääkis kuulajatele reklaamkingitusest, mille ta oli neile Berkshire Hathawayst kaasa toonud. „Ma ostsin just ettevõtte, mis müüb lennukiosakuid – NetJetsi,“ ütles ta. „Ma mõtlesin, et kingin teile igaühele veerand aktsiat Gulfstream IV-st. Kuid kui ma lennujaama läksin, mõistsin, et see oleks enamikule teist taandareng.“ Selle peale naersid kõik. Niisiis, jätkas Buffett, kavatseb ta kinkida neist igaühele hoopiski juveliiri suurendusklaasi, mida nad peaksid kasutama üksteise abikaasade sõrmuste vaatamiseks – eeskätt kolmandate abikaasade sõrmuste vaatamiseks.

See nali tabas märki. Saalisolijad naersid ja aplodeerisid. Siis võttis maad vaikus. Ruumi läbis tõrksuse hoovus. Jutlustamine aktsiaturul valitsevatest liialdustest Sun Valleys 1999. aastal oli sama hea, kui jutlustada kõlbelisest puhtusest lõbumajas. See kõne võis ju kuulajad oma toolidele naelutada, mis aga ei tähendanud, et nad kuuldud nõu ka järgida kavatsevad ja pahedest hoiduvad.

Samas arvas nii mõnigi, et kuuldu on tähtis. „See on suurepärane. See on aktsia­turgude põhikursus, nii-öelda kõik ühes õppetund,“ leidis Gates.33 Rahahaldurid, kellest paljud jahtisid odavamaid aktsiaid, leidsid selle lohutava, isegi puhastava toimega olevat.

Buffett lehvitas õhus ühte raamatut. „See raamat on intellektuaalne baas, millele tugines 1929. aastal aktsiaturul valitsev maania. Edgar Lawrence Smithi raamat „Common Stocks as Long Term Investments“ („Lihtaktsiad kui pikaajaline investeering“) tõestas, et aktsiate tootlus on alati suurem kui võlakirjade oma. Smith leidis sellel olevat viis põhjust, kuid kõige uudsem neist seisnes asjaolus, et ettevõtted jätavad osa oma tulust alles, et seda oleks võimalik uuesti sama tulususega investeerida. See oli põhimõtteliselt reinvesteerimine ettevõttesse – uudne idee 1924. aastal! Kuid nagu mu mentoril Ben Grahamil oli alati kombeks öelda: „Hea ideega võite palju suuremate probleemide otsa sattuda kui halvaga,“ sest te unustate, et heal ideel on omad piirid. Lord Keynes on selle raamatu eessõnas öelnud järgmist: „Ohtlik on eeldada, et tuleviku tulemusi saab prognoosida mineviku põhjal.“34

Ta oli oma jutuga jõudnud ringiga sama teemani: et paari viimase aasta aktsiahindade kiirema hinnatõusu põhjal ei ole võimalik teha üldistusi. „Niisiis, kas siin on kedagi, keda ma ei ole veel solvanud?“35 Ta vaikis hetkeks. Küsimus oli retooriline, mitte keegi ei tõstnud kätt.

„Tänan,“ ütles ta ja lõpetas oma kõne.

„Kiida nimeliselt, kritiseeri üldiselt,“ oli Buffetti põhimõte. Ta kõne oli mõeldud provotseerima, mitte heidutama – sest ta hoolis vägagi sellest, mida kuulajad temast arvasid. Ta ei olnud nimetanud ühtegi süüdlast ja ta eeldas, et nad saavad ta naljadest üle. Tema argumendid olid nii võimsad, peaaegu rünnatamatud, et tema arvates pidid isegi need, kellele ta sõnum ei meeldinud, tunnustama selle jõulisust. Ja isegi kui kuulajad tundsid rahulolematust, siis valjusti ei väljendanud seda keegi. Kuni esinemiseks mõeldud aja lõpuni vastas Buffett küsimustele. Inimesed hakkasid püsti tõusma, tunnustades teda ovatsioonidega. Ükskõik kuidas nad sellesse ka ei suhtunud – olgu siis meisterliku ülevaatena sellest, kuidas suhtuda investeerimisse, või siis vana lõvi viimasesse möirgesse –, kõne oli igas mõttes olnud suurepärane saavutus.

Buffett oli olnud tipus nelikümmend aastat ja seda ärivaldkonnas, milles juba viis aastat häid tulemusi oli märkimisväärne saavutus. Ent ikkagi – rekordi pikenedes hõljus kogu aeg õhus küsimus – millal ta vääratab? Kas ta kuulutab ise oma valitsemiseaja lõppenuks või tõukab mõni maavärinale sarnane nihe ta troonilt? Mõne arvates näis see aeg nüüd saabunud olevat. Tema kukutamiseks oli vaja läinud sedavõrd märkimisväärset leiutist nagu personaalarvuti ja selle juurde veel sedavõrd kõikehõlmavat tehnoloogiat nagu internet, kuid oli ilmselge, et ta jättis kahe silma vahele teabe, mis oli vabalt kättesaadav, ning eiras algava aastatuhande reaalsust. Pomisedes talle vaikselt: „Imeline kõne, Warren,“ hiilisid kärsitud noored lõvid ringi. Ja isegi naiste tualett­ruumis võis Silicon Valley naistelt vaheajal kuulda sarkastilisi märkusi.36

Asi ei olnud lihtsalt selles, nagu oleks Buffett eksinud, nagu arvasid mõned, vaid selles, et isegi kui tal lõppkokkuvõttes oligi õigus – nagu arvasid teised –, siis läks tema morn prognoos investeerimise tuleviku kohta jõuliselt vastuollu tema enda legendaarse minevikuga. Sest tema algusaja hiilgepäevadel olid aktsiad odavad ja Buffett oli neid kamaluga kokku ostnud, olles peaaegu ainuke, kes märkas kuldseid õunu, mis puutumatult maas lebasid. Aastate möödudes tõusid pinnale takistused, mis muutsid raskemaks investeerimise, eelisseisu saavutamise ja selle välja nuputamise, mida teised ei teadnud. Mis õigus oli Buffettil siis neile moraali lugeda – nüüd, kus oli käes nende kord? Kes oli tema, et öelda, et nad ei peaks teenima sellel imelisel turul raha seni, kuni see võimalik on?

Terve ülejäänud rahuliku pärastlõuna mängisid Herbert Alleni külalised veel viimase mängu tennist või golfi või suundusid pargitiigi äärsele aasale, et seal mõnusalt juttu ajada. Buffetti vanad sõbrad õnnitlesid teda triumfiks osutunud esinemise puhul. Buffett uskus, et oli suutnud veenvalt kuulajaskonda kallutada. Ta ei olnud pidanud sellist kõnet, täis niivõrd vastuvaidlematuid tõendeid, lihtsalt selleks, et märki maha jätta.

Buffett, kes tahtis teistele meeldida, oli märganud püsti tõusnud aplodeerijaid, aga mitte vaikseid pominaid. Kuid vähem meelitav versioon oli see, et ta ei veennud paljusid. Paljud uskusid, et Buffett esitas ratsionaalse põhjenduse selle kohta, miks ta oli tehnoloogiabuumi maha maganud, ning neid ehmatas see, et ta tegi niivõrd konkreetseid prognoose, prohvetlikke ennustusi, mis pidid ju kindlasti olema väärad. Buffetti kuuldekaugusest väljas pominad jätkusid: „Vana hea Warren. Ta jäi rongist maha. Kuidas ta ometi sai tehnoloogiarongist maha jääda? Ta on ju Bill Gatesi sõber.“37

Paar kilomeetrit eemal, River Runi puhkemajas, istusid külalised sel õhtul viimast korda õhtusöögilauda, olles paigutatud taas mingi nähtamatu süsteemi järgi, ning lõpuks võttis sõna Herbert Allen, tänades eri inimesi ja meenutades möödunud nädalat. Seejärel astus lavale Susie Buffett, seistes akna kõrvale, kust avanes vaade kivi­klibuga ääristatud Big Woodi jõele, ja laulis taas vanu poplaulukesi. Hiljem naasid külalised Sun Valley peamaja terrassile, kus neil oli võimalik vaadata olümpiavõitjate aksleid ja arabeske laupäevaöisel jäätantsuetendusel.

Selleks ajaks, kui ilutulestikuraketid õhtu lõppedes taeva poole saadeti, oli Sun Valley ’99 taas kord suurepäraseks viiepäevaseks priiskavaks õnnestumiseks kuulutatud. Ent see, mis enamikule inimestest meelde jäi, ei olnud mitte uisutajate liuglemine, vaid Buffetti kõne aktsiaturgudest: esimene prognoos täpselt 30 aasta jooksul.

2 Herbert Allen tegi erandi Ken Aulettale, kellest sai esimene ja ainuke kirjanik, kellel lubati üritusest osa võtta ja Sun Valleyst kirjutada. Lugu pealkirjaga „Mida ma suvelaagris tegin“ ilmus ajakirjas New Yorker 26. juulil 1999.

3 Intervjuu Don Keough’ga. Ka teised külalised on maininud Buffetti rolli Sun Valley konverentsil.

4 Loomulikult kui Donald Trump välja arvata.

5 Dylan Machan, „Herbert Allen and His Merry Dealsters“, ajakiri Forbes, 1. juuli 1996.

6 Elevandikarjad funktsioneerivad matriarhaadi põhimõttel ning emaselevandid tõrjuvad isased karjast eemale niipea, kui nood on piisavalt vanad ja võivad muutuda domineerivaks ja agressiivseks. Seejärel lähenevad üksinda elavad isasloomad paaritumise eesmärgil emaste karjadele. Kuid see pole päris see, kuidas inimestevaheline elevantide põrkumine toimib.

7 Allen & Co ei avalda küll vastavaid andmeid, kuid konverents läks väidetavalt maksma ligikaudu kümme miljonit dollarit – see teeb üle 36 000 dollari ühe kutsutud perekonna kohta. Olgu summa viis või viisteist miljonit dollarit, saab selle eest kindlasti ühe pika nädalavahetuse vältel omajagu kala püüda ja golfi mängida. Suur osa rahast läks konverentsi tohutute turva- ja logistikakulutuste katteks.

8 Buffettile meeldib rääkida naljalugu sellest, kuidas ta end sellesse uhkesse seisusesse on üles töötanud: alustades haagissuvilast, millele järgnes väike jahimajake, seejärel väike korter jne.

9 Herbert Alleni pojale Herbert juuniorile viidatakse sageli kui Herbile. Buffett kasutab Herbert seeniorist rääkides aga samuti lühendvormi Herb ja seda nendevahelise sõpruse märgina; seda teeb peale tema veel vaid mõni üksik inimene.

10 See kirjeldus Sun Valleyst ja dotcom-miljonäride mõjust on visandatud intervjuude põhjal, mis on tehtud mitme inimesega, sh investeerimisjuhid, kellel ei olnud mingit omakasu mängus. Enamik neist palus anonüümsust.

11 Allen & Co ja autori hinnanguline summa. See hõlmab konverentsil osalenud varahaldurite hallatava vara kogumahtu, mis lisandus külaliste isiklikule varale. See arv väljendab nende majanduslikku võimsust tervikuna, mitte nende tarbitud vara. Võrdluseks: USA börsi kapitaliseeritud väärtus oli toona umbes kümme triljonit dollarit.

12 St 340 000 dollarit auto kohta järgmistes osariikides: Alaska, Delaware, Hawaii, Montana, New Hamp­shire, mõlemad Dakotad, Vermont, Wyoming, pealekauba veel Washington (sest Columbia föderaalringkond ei ole osariik).

13 Laialdaselt viidatav USA börsiindeks.

14 Intervjuu Herbert Alleniga.

15 Buffett oli Alleni korraldatud konverentsil esinenud varem kahel korral, 1992. ja 1995. aastal.

16 Buffett ja Munger pidasid küllaldaselt jutlusi oma aktsionäridele Berkshire Hathaway aastakoosolekutel, kuid selline jutlustamine n-ö omaenda kogudusele ei lähe arvesse.

17 Al Pagel, „Coca-Cola Turns to the Midlands for Leadership“, ajaleht Omaha World Herald, 14. märts 1982.

18 Buffetti märkused on loetavuse ja lühiduse huvides ära toodud kokkuvõtlikult.

19 PowerPoint on Microsofti programm, mida kõige sagedamini kasutatakse slaidiesitlusteks; selle kasutamine on Ameerika ettevõtetes üldlevinud.

20 Intervjuu Bill Gatesiga.

21 Ajakiri Fortune järjestab 500 suurimat ettevõtet müügitulu põhjal ja viitab neile kui „Fortune 500“-le. Seda ettevõtete rühma võib kasutada USAs asuvate ettevõtete ligikaudse asendusena.

22 „Säästlik“ või „kokkuhoidlik“. (Tõlkija märkus)

23 Ettevõtete kasum ei olnud toona üle kuue protsendi SKTst, kui võrrelda pikaajalise keskmisega, st 4,88 protsendiga. Hiljem tõusis see üle üheksa protsendi, oma ajaloolisest tasemest kõvasti kõrgemale.

24 Pikemate perioodide vältel on USA majanduse reaalne kasvumäär olnud kolm protsenti ja nominaalne määr (inflatsiooniga) viis protsenti. Kui sõjajärgne buum või sügavast majanduslangusest taastumine välja arvata, on seda määra harva ületatud.

25 American Motors, väikseim nn autotootjate suurest nelikust, müüdi 1987. aastal maha Chryslerile.

26 Lühikeseks müüja laenab aktsia ja müüb selle maha, panustades sellele, et aktsia hind läheb alla. Kui nii läheb, siis saab lühikeseks müüja kasumit sellega, et ostab aktsia tagasi odavamalt. Kui hind tõuseb, ta kaotab. Lühikeseks müümine on tavaliselt riskantne. Te teete panuse turu pikaajalise suundumuse vastu.

27 Linn nimega Kitty Hawk sai maailmakuulsaks pärast seda, kui vennad Orville ja Wilbur Wrightid sooritasid linna lähedal esimese kontrollitud mootorlennuki lennu. (Tõlkija märkus)

28 Buffett räägib siinkohal metafooriliselt. Ta tunnistab, et on investeerinud ühel või paaril korral asjadesse, millel on tiivad, ja et see ei läinud edukalt.

29 Buffett kasutas seda lugu esmakordselt oma 1985. aasta juhatuse esimehe pöördumises, tsiteerides Ben Grahamit, kes rääkis sama loo oma kümnendas loengus loengusarjas pealkirjaga „Current Problems in Security Analysis“ New Yorgi rahandusinstituudis. Ajavahemikus 1946. aasta septembrist kuni 1947. aasta veebruarini peetud loengute tekstid võib leida aadressilt www.wiley.com//legacy/products/subject/finance/bgraham/ või Benjamin Grahami ja Janet Lowe’i raamatust „The Rediscovered Benjamin Graham: Selected Writings of the Wall Street Legend“, New York, Wiley, 1999.

30 Lühendatud ja toimetatud versioon sellest kõnest avaldati pealkirja all „Mr. Buffett on the Stock Market“, ajakiri Fortune, 22. november 1999.

31 PaineWebber-Gallupi küsitlus, juuli 1999.

32 Fred Schwed noorem, „Where Are the Customers’ Yachts? Or A Good Hard Look at Wall Street“, New York, Simson & Schuster, 1940.

33 Intervjuu Bill Gatesiga.

34 Keynes kirjutas 1925. aastal raamatuarvustuses Smithi teose „Common Stocks as Long-Term Investments in Nation and Athenaeum“ kohta: „It is dangerous ... to apply to the future inductive arguments based on past experience, unless one can distinguish the broad reasons why past experience was what it was.“ Sellest sai hiljem eessõna Keynesi teosele „The Collected Writings of John Maynard Keynes“, 12. köide, „Economic Articles and Correspondence; Investment and Editorial“, Cambridge, Cambridge University Press, 1983.

35 Koomik Mort Sahlil oli kombeks oma esinemine lõpetada sõnadega: „Kas siin on kedagi, keda ma ei ole veel solvanud?“

36 Seda rääkis anonüümseks jääda soovinud allikas, kes neid pealt kuulis.

37 Intervjuu Don Keough’ga.