Читать книгу Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri - Alice Schroeder - Страница 9

3

Harjumuse ohvrid

Pasadena, juuli 1999

Buffetti partnerit Charles T. Mungerit ei olnud Sun Valleys kusagil näha. Ürituse korraldajad Allen & Co’st ei olnud teda kunagi sinna kutsunud. See sobis Mungerile väga hästi, sest Sun Valley oli sedalaadi üritus, kus mitteosalemise eest oli ta peaaegu et valmis peale maksma. Sealsed rituaalid nägid ette liiga paljudele meelepärane olemise.38 Buffett oli see, kes seda nautis. Isegi kui ta kuulajaskonna liikmeid oma sõnadega torkas, hoolitses ta samas selle eest, et ta neile ikka inimesena meeldiks. Ent Munger tahtis üksnes austust ega hoolinud sellest, kes teda tõpraks pidas ja kes mitte.

Samas olid nood kaks paljude arvates peaaegu äravahetamiseni sarnased. Buffett ise viitas neile kahele kui „Siiami kaksikutele. Peaaegu“. Nad kõndisid ühtemoodi viltuse, kohmaka kõnnakuga. Nad kandsid samalaadseid halle ülikondi, mis istusid neil seljas jäigalt. Jäigalt nonde meeste paindumatutel kehadel, kes olid veetnud aastakümneid pigem raamatuid ja ajalehti lugedes kui sportides või õues tööd tehes. Nad kammisid oma hallinevad juuksed samal moel üle pea, kandsid ühtemoodi Clark Kenti39 moodi prille ja nende silmades säras samasugune intensiivne helk.

Nad mõtlesid sarnaselt ja suhtusid samasuguse õhinaga äritegevusse kui mõistatusse, mille lahendamisse tasub pühendada kogu elu. Mõlemad pidasid ratsionaalsust ja ausust kõrgeimateks voorusteks. Kiirem pulss ja enesepettus olid nende arvates vigade peamine põhjus. Neile meeldis mõelda ebaõnnestumise põhjuste üle, sest selle põhjal oli võimalik tuletada edu saavutamise reegleid. „Olin kaua püüdnud omandada teadmisi pöördjärjestamise kaudu, sellel jõulisel viisil, mida propageeris suurepärane algebrateadlane Carl Jacobi,“ selgitas Munger. „Pöördjärjesta, ikka alati pöördjärjesta.“ Selle loo näitlikustamiseks rääkis ta loo targast talupojast, kes ütles: „Ütle mulle, kus ma suren, ja siis ma sinna ei lähe.“40 Munger suhtus sellesse kujundlikult, Buffett aga otsesemas tähenduses. Tal puudus Mungeri õrnalt fatalistlik elutunnetus, eeskätt siis, kui asi puudutas tema enda surelikkust.

Mõlemad mehed olid aga tugevalt nakatunud jutlustamisvajaduse pisikust. Munger kirjeldas ennast kui „didaktilist“. Ta kirjutas aeg-ajalt kõnesid edukalt elamise kunstist, mida inimesed pidasid nii tähenduslikuks, et neid levitati käest kätte seni, kuni internet need lõpuks kõigile kättesaadavaks muutis. Nende kõnede esitamine vaimustas teda. Paaril korral oli ta Buffetti sõnul iseendast nii joovastunud, et ta tuli lavalt ära tirida.

Kuigi ta pidas end asjaarmastajast teadlaseks ja arhitektiks ning käsitles hetkegi kõhklemata pikemalt Einsteini, Darwini, ratsionaalsete mõtlemisharjumuste ja Santa Barbara linnaosa ideaalse majade vahekauguse teemat, oli ta sellegipoolest ettevaatlik, et mitte ekselda väga kaugele valdkondadest, mille omandamisse tal oli olnud aega investeerida. Ta kartis langeda lõksu, mida ta Harvardi õigusteaduskonna kursusekaaslane oli kord nimetanud „kinganööbi kompleksiks“.

„Ta isa sõitis hommikul tööle ühe ja sama meesteseltskonnaga,“ selgitas Munger. „Ühel neist oli õnnestunud enda kätte haarata kinganööpide turg – tõeliselt väike turg, kuid see oli tervenisti tema käes. Ta esines kõrgeima autoriteedina kõigis teemades, mida on võimalik ette kujutada. Kinganööbituru vallutamine tegi temast eksperdi kõiges. Oleme Warreniga alati tundnud, et selline käitumine oleks suur viga.“41

Buffetti puhul oli välistatud oht, et ta võiks kinganööbi kompleksi all kannatada. Ta kartis näida jultunud või mis veel hullem, võltsvaga. Ta uskus millessegi, mida ta ise nimetas pädevuse ringiks (Circle of Competence); tõmbas enda ümber sümboolse ring­joone ja piirdus teemadega, milles ta oli tunnustatud absoluutse asjatundjana: raha, äri ja tema enda elu.

Samas kannatas ta nagu Mungergi omalaadse enesejoovastuse käes. Kui Munger pidas kõnesid valikuliselt ja tal oli raskusi oma kõnede lõpetamisega, suutis Buffett tavaliselt oma loengu lõpetada, kuid temal oli raske kohe mitte uue pidamist alustada.

Ta pidas kõnesid, kirjutas artikleid ja ajalehtedele kolumne; koondas pidudel inimesi enda ümber ja jagas neile õpetussõnu; oli tunnistaja kohtuistungitel; esines televisiooni dokumentaalsarjades, andis teleintervjuusid ja võttis ajakirjanikke endaga reisidele kaasa; käis ülikoolides ja pidas loenguid; kutsus tudengeid endale külla; viis läbi koolitusi mööblipoodide avamispidudel, kindlustusettevõtete telefonimüügi­keskuste avatseremooniatel; korraldas NetJetsi tulevastele klientidele õhtusööke; pidas jalgpalluritele riietusruumis ergutuskõnesid; pidas kõnesid kongresmenidega peetud lõuna­söökidel; koolitas toimetuste koosolekutel ajakirjanikke; korraldas koolitusi omaenda ettevõtete juhatuse liikmetele ja tõmbas selga õpetajarüü, kui saatis kirju oma ­aktsionäridele või korraldas nendega kohtumisi. Berkshire Hathaway oli tema Sixtuse kabel – mitte lihtsalt kunstiteos, vaid illustreeritud tekst tema veendumustest, millele Munger viitas kui Buffetti „didaktilisele ettevõtmisele“.

Need kaks meest olid teineteise parimad kuulajad olnud sellest ajast peale, mil nad ühiste sõprade korraldatud lõunal 1959. aastal kohtusid. Pärast seda, kui nad olid oma võõrustajad surnuks rääkinud, sattusid nad kahekesi ühte lauda istuma ja lobisesid seal edasi. Sellest ajast peale olid nad maha pidanud segamatuid vestlusi ja niiviisi juba aastakümneid. Lõpuks suutsid nad juba teineteise mõtteidki lugeda, lõpetasid rääkimise ja kasutasid telepaatiat. Selleks ajaks oli nende kuulajaskond ka mujal avaramaks muutunud ja sinna kuulusid nende sõbrad, äripartnerid, aktsionärid – tegelikult kogu maailm. Inimesed vaarusid Buffetti kontorist või Mungeri kõnekoosolekult minema, olles otsekui puuga pähe saanud; nad lajatasid piltlikult käega vastu pead, hüüdes: „Armas taevas,“ sest olid saanud emmalt-kummalt vastuse mingile näiliselt lahendamatule probleemile, mis nüüd, tagantjärele vaadates, näis ilmselge. Ükskõik kui palju nad ka ei rääkinud, nõudlus selle järele üha kasvas. Nagu enamik asju nende elus, oli ka see roll neile lihtne ja mugav, sest see oli pikaajalise harjumuse tulemusel saanud osaks nende olemise viisist.

Kuid kui keegi süüdistas Buffettit harjumuse ohvriks olemises, tuli ta silmadesse haavunud pilk. „Mina ei ole harjumuse ori,“ ütles ta. „Charliega on aga ise lugu – tema on tõepoolest harjumuse ori.“

Hommikul peale ärkamist sättis Munger ninajuurele pudelipõhjapaksused ja vanamoodsad läätsekae prillid. Ta istus iga päev täpselt samal kellaajal autosse, pani isa portfelli ettevaatlikult kõrvalistmele ja sõitis Pasadenast Los Angelese südalinna.42 Ta vahetas sõidurada möödasõiduks, loendades selleks tahavaatepeeglist paistvaid autosid ja jälgides, kuidas need temast mööduvad, et leida siis endale sobiv koht reavahetuseks.43 (Ta sõitis aastaid ringi bensiinikanistriga pagasiruumis, juhuks kui ta unustab tee peal bensiin võtta, kuid lõpuks veendi teda sellest konkreetsest harjumusest loobuma.) Kesklinna jõudnud, sõi ta sageli kellegagi koos hommikust punastest tellistest ehitatud ja art déco-stiili järgivas California Clubis, ühes linna kõige auväärsemas asutuses, kus ta tüüris automaatselt söögisaali parima laua juurde, olles enne haaranud kolmanda korruse lifti kõrval olevalt laualt portsu ajalehti. Ta tuuseldas ajalehehunniku läbi, nagu oleks tegemist jõulukinkide paberist rebimisega jõulupüha hommikul, kuni need lõpetasid tema kõrval maas hunnikus.

„Tere hommikust, härra Munger!“ Los Angelese äriringkondade liikmed kummardasid möödudes tema ees, liikudes kehvemate laudade juurde, olles meelitatud, kui ta neid ära tundis ja nendega hetke või paar vestles.

Munger piidles neid oma parema silmaga. Vasak oli ebaõnnestunud läätsekae operatsiooni tõttu pimedaks jäänud.44 Kui ta rääkis, oli ta vasak silmalaug pooleldi kinni ja ta pööras pead edasi-tagasi, et ruumist võimalikult parem ülevaade saada. Selline pöörlev, pooleldi avatud silmadega pilk jättis temast lakkamatult valvel oleva ja alaliselt halvakspaneva mulje.

Mustikad söödud, siirdus ta oma tagasihoidlikku ja asju täis kuhjatud kontorisse, mida ta rentis advokaadibüroolt Munger, Tolles & Olson. See oli advokaadibüroo, mille ta oli rajanud 1962. aastal ja kust ta juba kolm aastat hiljem ära tuli. Tema valdusi valvas tema kauaaegne sekretär, sakslanna Dorothe Obert. Seal, ümbritsetuna teadus- ja ajalooraamatutest, Benjamin Franklini elulugudest, aforismilooja ja leksikograafi Samuel Johnsoni hiigelsuurest portreest, värskeima kinnisvaratehingu plaanidest ja mudelitest ning hiigelsuure peaga Benjamin Franklini büstist akende vahel, tundis ta end koduselt. Munger imetles Franklini juures seda, et too võttis omaks protestantlikud kodanlikud väärtused, kuid elas samas oma elu täpselt nii, nagu ise soovis. Munger tsiteeris sageli Franklinit ja uuris päevade viisi nii tema teoseid kui ka neid, mille autorid olid – nagu tal kombeks öelda oli – teised väärikad siitilmast lahkunud, kelle hulgas olid muu hulgas Cicero ja Maimonides. Lisaks tüüris ta Berkshire’i tütar­ettevõtet Wesco Financiali ja Daily Journal Corporationit, juriidikaväljaannete kirjastust, mida ta koos partneriga kontrollis. Need, kes temaga lihtsalt lobiseda soovisid – tema perekond, lähemad sõbrad või äripartnerid –, said Dorothe varjatud iroonilise teravmeelitsemise ja heidutuse osaliseks.

Munger veetis suurema osa ajast neljale õilsale eesmärgile pühendudes. Kui ta kord oli otsustanud oma õla millelegi alla panna, tegi ta seda peaaegu jahmatamapaneva heldusega. Ta süda ei läinud haledaks, kui ta puutus kokku inimkonna põhjakihiga, mida ta ise nimetas Dregsville’iks; oma heategevuslikus töös võttis ta sihiks Darwinile omase püüde toetada kõige targemaid. Good Samaritan Hospital, Harvard-Westlake’i kool, Huntingtoni raamatukogu ja Stanfordi õigusteaduskond olid need, kes temalt abi said. Need organisatsioonid teadsid, et Mungeri raha ja jõupingutustega kaasnevad arvukad loengupidamised ja nõue, et kõike tehtaks Charlie moodi. Ta maksis heameelega Stanfordi õigusteaduskonna ühiselamute eest eeldusel, et Stanford planeerib toad täpselt tema soovitud mõõtudes, paneb aknad tema soovitud kohta ja magamistoa köögist tema soovitud kaugusele, ning seda tingimusel, et ülikool paigutab parkimismaja sinna, kuhu Charlie seda tahab. Ta kehastas vanamoodsat noblesse oblige (seisus kohustab) suhtumist, millega kaasnesid igasugused ärritavad kohustused raha saajatele, ja seda nende enda hüvanguks, sest Charlie teadis, kuidas kõige parem oli.

Isegi pärast kõiki neid teiste tegevuste kontrollimisi läks Munger sageli töölt ära piisavalt vara, et mängida semudega Los Angelese golfiklubis natuke golfi. Siis läks ta vahel õhtusöögi ajaks koju abikaasa Nancy juurde nende Pasadenas asuvas kodus, mille ta oli ise kavandanud, või tõenäolisemalt õhtustas oma lähedasemate ­sõpradega, jällegi kas California Clubis või Los Angelese golfiklubis. Päeva lõpetas ta nina ­raamatus. Puhkuse veetis Munger sageli oma kaheksa lapse, kasulaste ja valitud lapselastega, tavaliselt oma metsamajas Minnesota osariigis Star Islandil, kus ta – nagu ta isagi – agaralt kala püüdis. Ta võõrustas kümneid inimesi oma tohutul katamaraanil nimega Channel Cat (mida üks ta sõpradest kirjeldas kui ujuvrestorani ja mida ta kasutas peaasjalikult meelelahutuslikul otstarbel). Lühidalt öeldes, oma eripäradele vaatamata oli ta otsekohene pereinimene, kellele meeldisid ta sõbrad, ta klubid ja ta heategevus.

Ka Buffettile meeldisid ta sõbrad ja ta klubid, kuid kokkupuuteid heategevusega oli tal vähe. Ta elu oli isegi lihtsam kui Mungeril, ehkki oma natuurilt oli ta palju keerulisem isiksus. Ta veetis valdava osa ajast Omahas, kuid tema päevaplaani mõjutasid erinevad juhatuse koosolekud ja reisid sõprade külastamiseks, mille toimumine oli korraldatud rahuliku korrapärasusega nagu kuufaasid. Linnapäevadel sõitis ta oma kodust, kus oli elanud neli aastakümmet, 2,5 kilomeetri kaugusele kontorisse Kiewit Plazas, kus oli tööl käinud pea sama kaua. Kontoris istus ta kell 8.30 oma isa töölaua taha. Seal lülitas ta teleri kanalile CNBC ja keeras heli enne ajalehepataka kätte võtmist vaikseks. Silma­nurgast ekraani jälgides lappas ta läbi töölaual lebavad väljaanded: American Banker, Editor & Publisher, Broadcasting, Beverage Digest, Furniture Today, A. M. Best ­Property-Casualty Review, New Yorker, Columbia Journalism Review, New York Observer ning uudiskirjad autoritelt, keda ta aktsia- ja võlakirjaturul imetles.

Pärast seda vaatas ta läbi kuised, nädalased ja igapäevased aruanded, mis saadeti talle faksi, posti ja meiliga Berkshire’i omandis olevatest ettevõtetest; nende ette­võtete nimekiri kasvas iga aastaga pikemaks. Aruannetest sai ta teada, kui palju liikluskindlustuspoliise oli GEICO eelmisel nädalal müünud ja kui palju nõudeid hüvitanud; kui mitu kilogrammi maiustusi oli See’s Candies eelmisel päeval müünud; kui palju vangivalvurite vormiriietuse komplekte oli tellitud Fechheimerilt; kui palju lennukijagamisosakuid NetJets müüs Euroopas ja Ameerika Ühendriikides; ning kõik muu samuti – varikatused, akulaadijad, kilovatt-tunnid, õhukompressorid, kihlasõrmused, rendiveokid, entsüklopeediad, lendurikoolitus, kodusisustus, kardiopulmonaarsed seadmed, sealatrid, kinnisvaraloendid, plombiirjäätis, vintsid ja pelid, gaasi kuupmeetrid, kogumiskaevude pumbad, tolmuimejad, ajalehereklaamid, munakellad, noad, mööbli­rent, medõdede jalanõud, elektromehaanilised komponendid. Kõik näitajad nende kulu ja käibe kohta jooksid kokku tema kabinetti ning ta teadis paljut sellest peast.45

Vabal ajal analüüsis ta aruandeid sadade ettevõtete kohta, mida ta veel ostnud ei olnud. Seda osaliselt huvist ja osaliselt nii igaks juhuks.

Kui mõni väärikas inimene tuli Omahasse palverännakule temaga kohtuma, istus Buffett oma terassinise Lincoln Town Cari rooli ning sõitis 2,5 kilomeetrit südalinna ja sealt edasi lennujaama, et talle isiklikult vastu minna. Inimesed olid sellest siirast žestist jahmunud ja lummatud, ehkki ta pani peagi nende närvid proovile sellega, et märkas teel seilates vaevu stoppmärke, fooritulesid või teisi autosid, ise samal ajal hingestatult juttu ajades. Ta vabandas oma tähelepanu hajutatust sellega, et sõitis nii aeglaselt, et kui ta ka teeks avarii, oleks kahju väike.46

Ta korraldas neile alati ekskursiooni oma kontoris, näitas neile oma tootemeid, mälestusväärseid esemeid, mis rääkisid loo tema äritegevuse kulgemisest. Siis ta istus, nõjatus toolis ettepoole, käed kokku pigistatud, kulmud kõrgele kerkinud ja kuulas empaatiliselt oma külalise küsimusi ja palveid. Kõigile neile oli tal olemas improviseeritud lahendused, ta võttis vastu kiired otsused äriettepanekute kohta ja jagas lahkelt nõu. Lahkumisel võis ta üllatada mõnda kuulsat poliitikut või mõne hiigel­ettevõtte tegevjuhti sellega, et tegi nendega enne lennujaama viimist lõunapausi McDonald’sis.

Keset seda lugemist, uurimistööd ja aeg-ajalt toimuvaid kohtumisi helises telefon terve päeva lakkamatult. Esmakordsed helistajad, kes valisid Buffetti telefoninumbri, olid jahmunud, kui kuulsid telefonist mahlakat „Halloo-d“, ja hakkasid seepeale segaduses olles sageli kokutama, mõistes, et Buffett vastab ise oma telefonikõnedele. Tema sekretär, lahke Debbie Bosanek, jalutas muudkui Buffetti kabinetti sisse ja välja, kaasas teated, mis jäeti nende kõnede ajal, millele Buffett ise vastata ei saanud, sest ta juba rääkis telefoniga. Buffetti enda telefonilaual helises aeg-ajalt teine telefon. Neile kõnedele vastas ta kohe, sest helistaja oli ta maakler. „Halloo … umm, hmm, jah … kui palju, umm, hmm … lase käia,“ oli tal tavaks öelda ja siis kõne lõpetada. Seejärel tegeles ta oma teiste kõnedega või jätkas lugemist või vaatas CNBC-d, et siis täpselt kell 17.30 koju minna.

Naine, kes teda seal ootas, ei olnud ta abikaasa. Buffett ei teinud Astrid Menksi olemasolust mitte mingisugust saladust; ta oli naisega elanud ebatavalises kolmnurksuhtes 1978. aastast saadik. Susie Buffett kiitis selle heaks ja oli õigupoolest selle suhte kujunemise dirigent; samas rõhutasid nii Warren kui ka Susie väga selgesõnaliselt, et on vägagi abielus, ning nende harjumuspärased tegevused abielupaarina olid paika pandud ja läbi viidud nii, nagu kõik muugi Buffetti elus. Kogu selle aja vältel ei pakkunud ta avalikkusele mingit muud selgitust peale selle: „Kui te tunneksite kõiki osapooli hästi, siis saaksite sellest üsna hästi aru.“47 Ehkki see oli omamoodi tõsi, ei aidanud see uudishimulikke, sest peaaegu mitte keegi ei tundnud hästi ei Susiet, Astridit, ega ka Buffettit ennast, kui aus olla. Ta hoidis need suhted lahus, nii nagu ta hoidis paljud oma suhted lahus. Näis siiski, et Astrid ja Susie on sõbrad.

Enamikul õhtutel sõi Buffett õhtust – midagi sellist nagu hamburger või lihalõik – kodus koos Astridiga. Mõni tund hiljem pühendas ta oma tähelepanu igaõhtusele bridžimängule internetis, kokku veetis ta internetis bridži mängides nädalas umbes 12 tundi. Sellal kui ta arvuti taga klõbistas, pilk ekraanile naelutatud, taustal mängimas telekas, jättis Astrid ta tavaliselt rahulikult mängima, välja arvatud siis, kui ta aeg-ajalt Astridit hõikas ja ütles: „Astrid, too mulle üks Coca-Cola!“ Pärast mängu rääkis ta tavaliselt mõnda aega oma bridžipartneri ja lähedase usaldusaluse Sharon Osbergiga, samal ajal askeldas Astrid majas kuni kümneni; kui siis Buffett pidas hilisõhtuse konverentskõne Ajit Jainiga, kes juhtis Buffetti edasikindlustuse äri, käis Astrid poes ja tõi kaasa järgmise päeva ajalehe varajase väljaande. Sellal kui Buffett lehte luges, läks Astrid voodisse. Ja selline näiski olevat megamiljardäri lihtne ja tavaline elu.

38 Intervjuu Charles Mungeriga.

39 Koomiksimaailmaga vähem tuttavaile: Clark Kent on Supermani alter ego, ehk see mees, kes ta on ajal, mil ta ei ole superkangelane – prillitatud, vaikse hääle ja viisakate maneeridega Daily Planeti ajakirjanik. (Toimetaja märkus)

40 Osa Mungeri selgitustest pärineb kolmest loengust inimeste väärotsuste psühholoogiast ja sissejuhatavast pöördumisest Harvardi ülikoolis 13. juunil 1986. Mõlemad võib leida teosest „Poor Charlie’s Almanack, The Wit and Wisdom of Charles T. Munger“, toimetaja Peter D. Kaufman, Virginia Beach, Virginia, Donning Company Publishers, 2005. Ülejäänu pärineb intervjuudest autoriga. Märkusi on lühendamise ja selguse huvides toimetatud.

41 Intervjuu Charlie Mungeriga.

42 Mungeri sõiduharjumusi kirjeldatakse Janet Lowe’i raamatus „Damn Right! Behind the Scenes with Berkshire Hathaway Billionaire Charlie Munger“, New York, John Wiley & Sons, 2000.

43 Kui Munger pidi esitama arstitõendi selle kohta, et ta on ühest silmast pime ja et ta vastab California mootorsõidukiameti eriloa saamise tingimustele, keeldus Munger sellest ja pakkus, et võtab hoopiski oma klaassilma välja.

44 Mungeri arst kasutas vanemat lõikusemeetodit, millel oli kõrgem komplikatsioonide määr. Selle asemel aga, et süüdistada arsti, väitis Munger, et oleks pidanud ise tegema rohkem uurimistööd arstide ja lõikusmeetodite kohta.

45 Buffetti huvi selliste toodete vastu nagu sealatrid ja munaloendurid on piiratud; ta vaatab mõned nendest statistilistest andmetest läbi kokkuvõtlikult.

46 Kaasreisijate kaebustest hoolimata ei ole Buffett kunagi käesoleva raamatu autorile teadaolevalt ühtegi õnnetust põhjustanud, kui infarktieelsed seisundid välja arvata.

47 Beth Botts, Elizabeth Edwardsen, Bob Jensen, Stephen Kofe ja Richard T. Stout, „The Cornfed Capitalist“, Regardie’s, veebruar 1986.