Читать книгу Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri - Alice Schroeder - Страница 15

8

Tuhat võimalust

Omaha, 1939–1942

Oma elu kõige esimesed sendid teenis Warren Buffett nätsu müümisega. Ja sellest päevast peale, mil ta oma müügimehetööd alustas – st kuue aasta vanuselt –, suhtus ta oma klientidesse järeleandmatult üht moodi, ja see rääkis nii mõndagi tema hilisemast kliendisuhtlusest.

„Mul oli üks väike roheline kandik, millel oli viis erinevat osa. Ma olen peaaegu kindel, et selle andis mulle tädi Edie. Sellel olid laekad viit erinevat sorti nätsu jaoks: Juicy Fruit, Spearmint, Doublemint jt. Ja mul oli kombeks osta vanaisa käest nätsu ja käia naabermajades ukselt uksele nätsu müümas. Ma tegin seda põhimõtteliselt igal õhtul.161

Mäletan, kuidas üks naine nimega Virginia Macoubrie ütles mulle: „Ma võtan ühe lehe Juicy Fruiti nätsu.“ Mina vastu: „Me ei müü nätsu lehekaupa, ainult pakikaupa!“ No mul olid ju omad põhimõtted. Ja ikkagi – mäletan tänase päevani seda, kuidas proua Macoubrie ütles, et soovib vaid ühte lehte. Ei, neid müüakse vaid viie lehe kaupa pakis. Pakk maksis viis senti ja ta tahtis minu käest ühe sendi eest nätsu osta.“

Müügitehingu tegemine oli ahvatlev, kuid mitte nii ahvatlev, et see oleks sundinud Warrenit oma meelt muutma. Kui ta oleks müünud ühe lehe nätsu Virginia Macoubriele, oleks tal alles neli lehte, mis oleks tulnud kellelegi teisele müüa ja see ei oleks tasunud ära ei vaeva ega ka riski. Iga terve paki pealt teenis ta 2 senti kasumit. Ta sai neid sente, toekaid ja tugevaid, oma peopesal hoida. Nendest said esimesed helbed rahalumepallis, mis tulevikus pidi veerema hakkama.

Küll aga oli Warren valmis ükshaaval müüma Coca-Cola pudeleid, mis olid kuueses kartongkarbis, ning neid müüs ta kuumadel suvepäevadel ukselt uksele käies. Ta jätkas nende müümist ka perekondlike reiside ajal, pakkudes Coca-Colat päevitajatele Iowas asuva Okoboji järve ääres. Karastusjookide müük oli kasumlikum kui nätsu müük. Ta teenis viis senti igalt kuuspakilt ja pistis need mündid uhkelt oma pesapalli­stiilis nikeldatud sendihoidjasse, mida ta vööl kandis. Ta kandis seda vööl ka siis, kui käis ukselt uksele müümas ajakirju Saturday Evening Post ja Liberty.

Sendihoidja omamine tekitas temast tunde, nagu teeks ta päris tööd. See puudutas seda osa müügitööst, mida Warren kõige rohkem nautis: kogumist. Ehkki ta kogus nüüd nii pudelikorke, münte kui ka marke, siis ennekõike kogus ta sularaha. Ta hoidis münte kodus sahtlis, lisades sinna juurde vahel 20 dollarit, mille ta sai isa käest näiteks kuueaastaseks saamise puhul, ja pani kõik kirja väikesesse punakaspruuni arveraamatusse, nii-öelda oma esimesele pangakontole.

Kui Warren oli üheksa või kümnene, müüs ta koos Stu Ericksoniga kasutatud golfi­palle Elmwood Parki golfirajal – kuni keegi nende tegevusest politseile teada andis ja politsei nad sealt välja viskas. Kui politseinikud Warreni vanematega rääkisid, ei olnud Howard ja Leila aga mures. Nad pidasid oma poega lihtsalt ambitsioonikaks. Kuna Buffettite ainsal ja varaküpsel pojal oli tema õdede sõnul omalaadne aura, siis anti talle ikka väga palju andeks.162

Kümne aasta vanuselt sai ta tööle maapähklite ja popkorni müüjana Omaha ülikooli jalgpallimängude ajal. Ta kõndis läbi pealtvaatajate ridade ja karjus: „Maapähklid, popkorn – viis senti, viiesendine, pool kümnesendist, viiendik veeranddollarist163 –, osta endale maapähklid ja popkorn siit!“ 1940. aasta presidendikampaania oli käivitunud ja Warren oli kogunud endale kümneid erinevaid Willkie–McNary164 märke, mida ta oma särgil kandis. Tema lemmikmärgil oli kirjas järgmine tekst: „Washington Wouldn’t, Grant Couldn’t, Roosevelt Shouldn’t“165, mis viitas Franklin Delano Roosevelti ennekuulmatule – vähemalt Buffettite meelest – otsusele kandideerida presidendiks kolmandaks ametiajaks. Ehkki USAs puudus põhiseadusega kehtestatud ajalimiit, oli seal seni seistud vastu nn imperaatorliku presidendi ideele.166

Ehkki Howard pidas Wendell Willkiet enda maitsele liiga liberaalseks, oli ta seisukohal, et ükskõik kes, peaasi, et Rooseveltist lahti saada. Warren, kes järgis oma isa poliitilisi seisukohti, nautis oma Willkie–McNary märkide kandmist staadionil. Siis kutsus ülemus aga Warreni oma kabinetti ja ütles: „Võta need ära. Roosevelti toetajatele see ei meeldi.“

Warren pani märgid põlletaskusse, kus mõned viie- ja kümnesendised nende taha kinni jäid. Kui ta mängu lõpus tulemustest ette kandis, käskis ülemus tal taskute sisu lauale laotada, koos märkide ja kõige muuga. Siis tõmbas ülemus need üle laua enda poole ja jättis kõik endale. „See oli minu ettevõtluse algkursus,“ kirjeldab Buffett. „Ma olin üsna kurb.“ Ja kui Roosevelt siis kolmandat korda presidendiks valiti, olid Buffettid veelgi kurvemad.

Kui Howardile oli poliitika tema põhiline huviala ja raha n-ö kõrvalliin, siis tema poja puhul oli asi vastupidine. Warren käis oma isa kontoris vanas ja uhkes Omaha National Banki hoones igal oma vabal hetkel, lugedes seal ajalehe Barron’s rubriiki „The Trader“167 ja isa raamaturiiulis leiduvaid raamatuid. Ta seadis end sisse börsimaaklerifirma Harris Upham & Co klientidele mõeldud ooteruumi. Tolle börsi­maaklerifirma piirkondlikus kontoris, mis asus isa kabinetist kaks korrust allpool, oli ta õnne tipul, kui tal lubati n-ö tahvlit täita, st kirjutada loidudel, suure depressiooni aegsetel laupäevahommikutel kriidiga tahvlile aktsiahindu. Turul kaubeldi endiselt ka nädalavahetustel, kaks tundi päevas. Klientidele mõeldud ruumi poolkaares paigutatud toolid täitusid meestega, kellel ei olnud midagi paremat teha ja kellele toolil istudes otsekui juured alla kasvasid; nad jälgisid loiult, kuidas peamiste aktsiate liikumist kirjeldavad arvud aegamisi elektroonilisele tabloole – Trans-Luxile168 – ilmusid.169 Aeg-ajalt kargas keegi püsti ja rebis aeglaselt tiksuvast masinast jupi telegraafilinti. Warren käis seal koos oma isapoolse vanaonu Frank Buffettiga (Frank oli perekonna misantroop, kelle süda murdus, kui ta kaotas nüüdseks juba ammu manalateele läinud Henrietta oma vennale Ernestile) ja emapoolse vanaonu John Barberiga.170 Mõlemad mehed olid jäänud truuks oma kauaaegsele harjumusele, st võimele mõelda ainult ühes suunas.

„Onu Frank oli äärmuslik karu ja onu John äärmuslik pull171. Mul oli kombeks nende kahe vahel istuda ja nii nad siis võistlesid omamoodi sõbralikult minu tähelepanu pärast ja proovisid mind veenda selles, et neil on õigus. Nad ei suhtunud üksteisesse hästi ja seega omavahel nad ei rääkinud, kuid minuga suhtlesid nad küll. Mu vanaonu Frank arvas, et maailmas on kõik hukatuse poole teel.

Ja kui siis keegi läks toolide taga oleva leti juurde ja ütles: „Ma soovin osta sada U. S. Steeli aktsiat 23 dollariga,“ kõmistas Frank alati kõigi kuuldes: „U. S. Steel? SEE LÄHEB JU PÕHJA!“ See ei mõjunud ärile hästi. „Nad ei saanud teda välja visata, kuid neile ei meeldinud, et ta seal käis. See ei olnud koht, mis sobinuks lühikeseks müüjatele.“

Olles end mõnusalt sättinud kahe vanaonu vahele, vaatas Warren ainiti arve, mis olid talle aga udused. Just nimelt seetõttu, et ta ei suutnud lugeda Trans-Luxi tablool olevat kirja, avastas Warreni pere, et poeg on lühinägelik. Pärast õigete prillide saamist märkas Warren, et arvud näisid muutuvat mingi oma kindla vääramatu seaduspära järgi. Ehkki vanaonud olid agarad kallutama Warrenit omaenda vastandlike vaatenurkade poole, märkas Warren, et nende arvamused ei näinud omavat mingit seost arvudega, mis ta pea kohal tablool jooksid. Ta võttis nõuks selle seaduspära loogika üles leida, kuid ei teadnud veel, kuidas. „Mu onu Frank ja mu onu John võistlesid selle pärast, kumb mind lõunale viib, sest see oli neile omalaadne võit teise üle. Onu Frankiga käisime me vanas Paxtoni hotellis, kus me ostsime eelmise päeva lõuna veerand dollari eest.“

Warren, kellele meeldis täiskasvanutega koos olla, nautis olukorda, kus onud tema pärast võistlesid. Tegelikult nautis ta kõiki olukordi, kus tema pärast võisteldi. Ta janunes oma sugulaste ja vanemate sõprade, eriti aga oma isa tähelepanu järele.

Kui lapsed said kümneseks, viis Howard nad reisile idarannikule – see oli suur sündmus nende elus. Warren teadis täpselt, mida ta oma reisil teha tahtis: „Ma ütlesin isale, et tahan näha kolme asja. Ma tahtsin näha margi- ja mündiettevõtet Scott Stamp and Coin Company. Ma tahtsin näha mänguasjatootjat Lionel Train Company. Ja ma tahtsin näha New Yorgi börsi. Scott Stamp and Coin asus 47. tänaval, Lionel 27. tänaval ja börs täitsa südalinnas.“

Wall Street oli 1940. aastatel kriisist taastumas, ent see oli endiselt lahingupaik. Wall Streeti seltskond näis olevat rühm otsusekindlaid palgasõdureid, kes jätkasid võitlemist ka siis, kui kõik nende kaaslased olid sõjas langenud. Nende elatise teenimise viisil näis olevat mõnevõrra halb maik juures, sest 1929. aasta krahh oli inimestel veel väga selgelt meeles. Ehkki nad oma tööga väljaspool punkreid eriti ei uhkustanud, teenisid mõned neist palgasõduritest ikka väga hästi. Howard Buffett viis oma poja Manhattani südamesse kohtuma ühe suurima börsimaaklerifirma kõige tähtsama mehega. Väikesel Warren Buffettil avanes võimalus piiluda punkri kuldsete uste taha.

„Siis kohtusingi Sidney Weinbergiga, kes oli kõige kuulsam mees Wall Streetil.172 Mu isa ei olnud teda kunagi kohanud. Tal oli tibatilluke kontor ka siin, Omahas. Kuid härra Weinberg võttis meid vastu, ehk selle pärast, et isal olin kaasas mina, noor poiss. Me rääkisime temaga umbes pool tundi.“

Investeerimispanga Goldman Sachs vanemosanikuna oli Weinberg teinud terve aasta­kümne pingutusi ettevõtte maine parandamiseks; nimelt oli ettevõte langenud ebasoosingusse, kui eksitas oma investoreid kurikuulsa püramiidskeemiga 1929. aasta börsikrahhi ajal.173 Warren ei teadnud sellest midagi, nii nagu ta ei teadnud ka seda, et Weinberg oli üles kasvanud sisserännanute peres ja alustas oma karjääri Goldmanis koristaja abilisena, tühjendades süljetopse ja harjates osanike silinderkübaraid.174 Kuid ta sai kindlasti aru, et tegemist oli väga tähtsa mehega, kui ta leidis end Sidney Weinbergi pähklipuust tahveldistega kabinetis: kabineti seintel rippusid Abraham Lincolni kirjade, dokumentide ja portreede originaalid. Ja see, mida Weinberg nende külaskäigu lõpus tegi, avaldas talle samuti sügavat muljet.

„Kui ma hakkasin ta kabinetist välja minema, pani ta mulle käe õlale ja küsis: „Millised aktsiad sulle endale meeldivad, Warren?“

Järgmisel päeval oli ta kogu selle loo unustanud, kuid mulle jäi see eluks ajaks meelde.“

Buffett ei unusta iial, et Weinberg, Wall Streeti tähtis nina, pööras talle nii palju tähelepanu ja näis siiralt teada tahtvat, mida ta arvab.175

Goldman Sachsist viis Howard Warreni Broad Streetile ja sealt edasi tohutute korintose sammaste vahelt läbi, New Yorgi börsile. Siin, selles rahatemplis, karjusid ja kritseldasid märkmeid teha erksavärvilistes pintsakutes mehed; nad seisid sepistatud kauplemispostidel, sellal kui börsiametnikud jooksid edasi-tagasi, puistates põranda täis paberilipikuid. Kuid Warreni mällu talletus pilt stseenist, mis avanes tema ees börsi söögisaalis.

„Me sõime seal lõunat koos mehega, kelle nimi oli At Mol; ta oli hollandlane, börsi liige ja muljetavaldava välimusega. Pärast lõunasööki tuli meie juurde mees, kelle kandikul olid kõikvõimalikud erinevad tubakalehed. Härra Mol valis välja lehed, mida ta oma sigarisse soovis ning kandikuga mees keerutas talle nendest sigari. Ja siis ma mõtlesingi: Nüüd on kõik selge. Enam paremaks minna ei saa. Personaalselt valmistatud sigar.“

Personaalselt valmistatud sigar! Kujutelm sellest sigarist talletus Warreni matemaatilisse mällu. Tal puudus igasugune huvi sigari suitsetamise vastu. Kuid tagasi vaadates mõistis ta, mida selliseks tühiseks otstarbeks inimese palkamine tähendas. Selle kulutuse tegemine pidi tähendama seda, et ehkki valdav osa riigist siples ikka veel suure depressiooni mülkas, teenis sigarimehe tööandja väga palju raha. Warren sai sellest kohe aru. Muud võimalust ei olnud, kui et börsile lihtsalt pidi raha purskama, seda pidi sinna voolama jõgede, ojade, purskkaevude, kärestike, veejugadena – piisavalt, et palgata inimene sigarite rullimise tühiseks ülesandeks –, et valmistada käsitsi personaalseid sigareid, börsi liikmete isiklikuks naudinguks.

Tol päeval, kui Warren seda sigarimeest vaatas, kukkus mulda seeme, millest pidi võrsuma tema tulevik.

Tagasi Omahasse sõites hoidis ta seda unistust südames – ta oli nüüd piisavalt vana, et mõelda läbi oma sihid ja püüelda nende poole üha süstemaatilisemalt. Isegi kui ta tegi vabal ajal asju, mida teisedki poisid – mängis korvpalli ja pingpongi ning kogus münte ja marke –, isegi kui tema perekond leinas oma väikesekasvulist armsat vanaisa John Stahli, kes tol aastal 73 aasta vanuselt suri, ja kelle surm oli esimene kaotus Warreni elus, liikus ta ikka kirglikult tuleviku suunas, mida ta enda ees, täpselt silmapiiril, terendamas nägi. Ta tahtis raha.

„Raha võimuses oli mind sõltumatuks muuta. Siis saaksin ma teha oma eluga seda, mida ma soovin. Ja mu suurim soov oli olla iseenda tööandja. Ma ei tahtnud, et teised inimesed mind suunaksid. Mõte sellest, et saan iga päev teha seda, mida ma ise soovin, oli mulle tähtis.“

Ja sobiv vahend kukkus Warrenile peagi sülle. Ühel päeval köitis Bensoni raamatu­kogu riiulil ta tähelepanu üks raamat. Selle läikiv hõbedane kaas säras nagu mündikuhi, vihjates sisu väärtuslikkusele. Pealkirjast võlutud, avas Warren raamatu ja oli hetkega selle lummuses. Raamatu pealkiri oli „Tuhat viisi teenida 1000 dollarit“176. Teisi­sõnu miljon dollarit!

Raamatu sisekaanel oli foto väikest kasvu mehest, kes vaatas üles tohutu mündikuhila tipu poole.

„Võimalus koputab uksele,“ oli kirjas raamatu esimesel lehel. „Ameerika Ühendriikide ajaloo vältel ei ole mitte kunagi varem olnud vähese kapitaliga inimesel nii soodsat aega omaenda ettevõtte loomiseks.“

Milline sõnum! „Me oleme kõik kuulnud üsna palju varasemate aastate võimalustest … Nojah, eilsed võimalused ei ole ju mitte kuidagi võrreldavad võimalustega, mis ootavad ees tänaseid julgeid ja nutikaid inimesi! On aeg teenida varandusi, mille kõrval Astori ja Rockefelleri omad näivad tühised.“ Need sõnad tõusid lummava tuleviku­ideaalina Warren Buffetti silmade ette. Ta keeras raamatu lehti üha kiiremini.

Kuid raamatus hoiatati: „Ent edu ei ole võimalik saavutada enne, kui algust teete. Raha teenimise esimene samm on teha see esimene samm … Sajad tuhanded meie riigis elavad inimesed, kes sooviksid palju raha teenida, ei teeni seda raha seetõttu, et ootavad selle, tolle või mingi kolmanda asja juhtumist.“ „Tehke esimene samm!“, manitseti raamatus ja selgitati, kuidas. Too ohtralt praktilisi ärinõuandeid ja raha teenimise ideid pakkuv teos algas „raha ajaloo“ tutvustusest ning see oli kirjutatud otsekoheses ja sõbralikus stiilis, nagu majaesisel trepil istudes ja sõbraga vesteldes. Mõned raamatus välja pakutud ideed olid piiratud kasutusvõimalustega – näiteks kitsefarmi ja nukuparandustöökoja pidamine –, kuid paljud olid praktilisemat laadi. Idee, mis Warrenit lummas, oli kaal. Kui tal oleks kaal, siis ta kaaluks ennast viiskümmend korda päevas. Ta oli kindel, et ka teised inimesed oleksid valmis selle võimaluse eest raha maksma.

„Kaal on väga lihtsasti mõistetav asi. Ma ostaksin kaalu ja kasutaksin kasumit uute kaalude ostmiseks. Üsna pea oleks mul kakskümmend kaalu ja kõik kaaluksid ennast viiskümmend korda päevas. Jõudsin järeldusele, et seal see raha ju ongi!177 Niisugune juurdekasv – mis võiks sellest veel parem olla?“

See juurdekasvu põhimõte tundus talle ülitähtis. Raamatus oli kirjas, et ta võiks teenida tuhat dollarit. Kui ta alustaks tuhande dollariga ja kasvataks seda summat ­aastas 10 protsendi võrra, siis:

oleks tal 1000 dollari asemel viie aasta pärast rohkem kui 1600 dollarit,

kümne aasta pärast peaaegu 2600 dollarit,

25 aasta pärast oleks see summa üle 10 800 dollari.

See, kuidas arvud aja jooksul stabiilses tempos kasvades plahvatuslikult suurenesid, näitas, kuidas väikesest summast võis saada varandus. Warren nägi vaimusilmas arvude suurenemist sama selgelt, justkui oleks need lumepallina üle muruplatsi veerenud. Warren hakkas mõtlema ajast uutmoodi. Selline juurdekasv ühendas oleviku tulevikuga. Juhul kui tänane dollar on mõne aasta pärast väärt kümmet, siis oli see tema mõtetes juba praegu sedasama väärt.

Istudes oma sõbra Stu Ericksoni verandal, teatas Warren sõbrale, et selleks ajaks, kui ta saab 35-aastaseks, on temast saanud miljonär.178 See oli hulljulge, peaaegu et rumalana kõlav väide lapse suust 1941. aasta majanduslanguse käes vaevlevas maailmas. Kuid tema arvutused – ja tema raamat – ütlesid talle, et see on võimalik. Tal oli 25 aastat aega ja ta vajas rohkem raha. Aga ta oli sellegipoolest kindel, et saab sellega hakkama. Mida rohkem raha ta varakult kogub, seda kauem on rahal aega kasvada ja seda paremad on ta väljavaated oma eesmärk saavutada.

Aasta pärast tõi ta oma reaalsuse viljad ka teistele näha. Perekonna üllatuseks – mis neid ka omajagu lõbustas – oli tal 1942. aasta kevadeks kokku kogutud 120 dollarit.

Kaasates partnerina oma õe Dorise, ostis ta neile kummalegi kolm aktsiat – Warreni enda kolm aktsiat ettevõttes Cities Service Preferred läksid talle maksma 114,75 dollarit.179

„Ma ei saanud nendest aktsiatest väga hästi aru, kui need ostsin,“ ütles ta. Ta teadis vaid, et need olid Howardi lemmikaktsiad, mida ta oli oma klientidele aastaid müünud.180

Turgu tabas tolle aasta juunikuus madalseis ja ettevõtte Cities Service Preferred aktsia hind kukkus 38,25 dollarilt 27 dollarile. Warreni sõnul tuletas Doris talle iga päev teel kooli meelde, et ta aktsiate hind muudkui langeb. Warreni sõnul tundis ta tohutut vastutust. Niisiis, kui hind lõpuks tõusule pööras, müüs ta aktsiad 40 dollari eest maha, teenides neile kahe peale viis dollarit kasumit. „Tol hetkel teadsin, et Warren teab, mida ta teeb,“ meenutab Doris. Kuid tolle ettevõtte aktsiate hind tõusis peagi ülikiirelt suisa 202 dollarini aktsia kohta. Kõige selle käigus sai Warren kolm tähtsat õppetundi ja ta on seda hiljem meenutanud, kui ühte oma elu kõige ­märkimisväärsemat sündmust. Esimene õppetund oli, et ei tohi liialt keskenduda sellele, kui palju oled aktsia eest maksnud. Teine õppetund seisnes selles, et ei ole mõistlik mõtlematult kiirustada ja võtta välja esimene väike kasum. Need kaks õppetundi sai Warren siis, kui kurvastas nende 492 dollari pärast, mis tal oleks olnud võimalik teenida juhul, kui ta oleks olnud kannatlikum. Ta oli pidanud viis aastat pingutama, alates kuuendast eluaastast, et teenida aktsiate ostuks vajalikud 120 dollarit. Võttes arvesse seda, kui palju ta golfipallide või popkorni ja maapähklite müügist staadionil teenis, mõistis ta, et kulub aastaid, enne kui ta suudab tagasi teenida kasumi, mille ta nüüd nii-öelda kaotanud oli. See oli viga, mida ta mitte kunagi ei unustanud.

Ta sai ka kolmanda õppetunni ja see puudutas teiste inimeste raha investeerimist. Juhul kui ta eksib, võivad teised ta peale pahaseks saada. Niisiis ei soovinud ta vastutada teiste inimeste raha eest seni, kuni ta ei ole päris kindel, et teda saadab edu.

161 Warren ostis nätsu vanaisalt hinnaga kolm senti pakk.

162 Intervjuud Doris Buffetti ja Roberta Buffett Bialekiga.

163 Inglise keeles five cents, a nickel, half dime, fifth of a quarter – kõik need viitavad erinevatele USA müntidele. (Toimetaja märkus)

164 Wendell Lewis Willkie (1892–1944) – jurist, vabariiklaste presidendikandidaat 1940. Senaator Charles Linza McNary (1874–1944) oli asepresidendikandidaat. (Toimetaja märkus)

165 [George] Washington ei oleks seda teinud, [Ulysses S.] Grant ei saanud seda teha, Roosevelt ei peaks seda tegema. (Tõlkija märkus)

166 Varem olid kolmandaks ametiajaks püüdnud kandideerida kaks presidenti, Ulysses S. Grant ja Theodore Roosevelt. Mõlemad edutult.

167 Trader – kaupleja (ingl k). (Tõlkija märkus)

168 Ettevõte, mis müüb nüüd peamiselt reaalajas teavet kuvavaid LED-ekraane ja tabloosid, kuid on ennekõike tuntud börsitulemuste kuvamiseks kasutatud tabloode tootja, müüja ning rentijana. (Tõlkija märkus)

169 Trans-Lux Corporation paigaldas esimese börsitelegraafisüsteemi New Yorgi börsile 1923. aastal. Süsteem töötas umbkaudu faksi põhimõttel. Trans-Lux tundis hea asja ära, kui seda nägi. Ettevõtte enda aktsiad noteeriti American Stock Exchangel (Amex) 1925. aastal ja Trans-Lux on jätkuvalt vanim noteeritud ettevõtte Amexil.

170 Frank Buffett leppis Ernestiga ära siis, kui Henrietta 1921. aastal suri ja ta juhtis teist Buffettite kauplust. John Barber oli kinnisvaramaakler.

171 Pull – turu tõusule panustaja, karu – turu langusele panustaja. Investorite vastavate meeleolude väljendamiseks kasutatakse ka omadussõnu karune ja pulline. (Toimetaja märkus)

172 Sidney James Weinberg (1891–1969) – Goldman Sachsi kauaaegne juht, hüüdnimega Mr Wall Street. (Toimetaja märkus)

173 Püramiidiskeemid on pettuse vorm, millega lubatakse investoritele võimatut tulu, kasutades järgmise ringi investorite sissemakseid varasematele investoritele maksmiseks ja näiliselt eduka äri loomiseks. Jätkamiseks peab skeem kasvama nagu püramiid, kuid selliste skeemide tipus ahenev püramiidistruktuur tagab, et kõik need kukuvad lõpuks läbi ja paljastatakse.

174 Alden Whitman, „Sidney J. Weinberg Dies at 77; ‘Mr. Wall Street’ of Finance“, New York Times, 24. juuli 1969; Lisa Endlich, „Goldman Sachs: The Culture of Success“, New York, Knopf, 1999.

175 See, et Weinberg huvitus tema arvamusest, oli tähtsam kui arvamus ise; Buffettil puudub igasugune mälestus sellest, milliseid aktsiaid ta Weinbergile soovitas.

176 Frances Minaker, „One Thousand Ways to Make $1,000“, esimene trükk 1936. (Toimetaja märkus)

177 Buffett on hiljem intervjuus öelnud, et need olid sõnad, mis ta peast läbi käisid – „seal see raha ongi!“ – ehkki toona ei olnud ta teadlik kuulsast ütlemisest, mille autor on väidetavalt pangaröövel Willie Sutton.

178 Peaaegu kümme aastat hiljem nihutas ta selle eesmärgi ajas ettepoole, 30 aasta peale, kui rääkis oma õe Bertiega, kes oli toona 14- või 15-aastane. Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

179 Buffett usub, et ta kuulis isa rääkimas aktsiatest, millega kaubeldi n-ö tänavanurgabörsil, kuhu kauplejad kokku tulid (hiljem asutati selle põhjal American Stock Exchange).

180 Buffett, Sklenicka & Co raamatupidamisarvestuse põhjal.