Читать книгу Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri - Alice Schroeder - Страница 14

7

Vaherahu päev

Omaha, 1936–1939

Kui Warren 1936. aastal Rosehilli kooli esimesse klassi läks,139 hakkas kool talle kohe meeldima. Ühelt poolt pääses ta nüüd kohustusest veeta osa päevast kodus koos emaga. Kool avas tema ees täiesti uue maailma ja Warren leidis endale otsekohe kaks sõpra, Bob Russelli ja Stu Ericksoni. Tema ja Bob, keda ta kutsus Russiks, hakkasid koos kooli kõndima ja mõnel päeval läks ta pärast kooli Russelli poole. Teistel päevadel tuli hoopis Stu, kelle pere elas tagasihoidlikus sõrestikmajas, Buffettite uude telliskivimajja Happy Hollow maaklubi linnajaos. Warrenil oli pea iga päev pärast kooli midagi teha, kuni ta isa töölt koju jõudis. Ta oli alati teiste lastega hästi läbi saanud ja nüüd pakkusid nad talle turvatunnet.

Temal ja Russellil oli kombeks tundide kaupa Russelli verandal istuda ja Military avenüü liiklust jälgida. Märkmikesse kritseldades täitsid nad ühe veeru teise järel mööduvate autode numbrimärkidega. Nende perekondade arvates oli see kummaline hobi, kuid nad seostasid seda poiste armastusega arvude vastu. Nad teadsid, et Warrenile meeldib arvutada tähtede ja arvude esinemissagedust numbrimärkidel. Nad Russeliga ei selgitanud kunagi selle tegevuse tegelikku põhjust. Tänav Russelli maja ees oli ainus väljasõidutee linnaosast, kus asus Douglas County Bank. Warren oli veennud Russellit, et juhul, kui ühel päeval röövitakse panka, saaksid võmmid pangaröövlid numbrimärkide abil kinni nabida. Ja vaid temal ja Russellil oleksid tõendid, mida võmmid kuriteo lahendamiseks vajaksid.

Warrenile meeldis absoluutselt kõik, mis hõlmas kogumist, loendamist ja arvude meeldejätmist. Temast oli juba saanud agar margi- ja mündikoguja. Ta arvutas kokku, kui sageli tähed ajalehes ja piiblis esinesid. Talle meeldis lugeda ja ta veetis tunde Bensoni raamatukogust võetud raamatute seltsis.

Kuid just nimelt numbrimärkide kasutamine kuritegude vastu võitlemiseks ja selle omamoodi teatraalne potentsiaal oli see, millest ei Warreni ega ka Russelli perekond mitte midagi ei teadnud – ja see tõi välja Warreni iseloomu muud aspektid. Warrenile nimelt meeldis mängida politseinikku ja talle meeldis peaaegu kõik, mis talle teiste tähelepanu tõmbas, sealhulgas kostüümide kandmine ja erinevate rollide etendamine. Kui Warren oli eelkooliealine, tõi Howard ärireisidelt New Yorki Warrenile ja Dorisele kaasa kostüüme – Warrenist sai indiaanipealik, kauboi või politseinik. Kui ta kooli läks, hakkas ta ise näitemänguks ideid välja mõtlema.

Warreni lemmikmängud olid aga võistluslikud, isegi kui ta võistles üksnes iseendaga. Ta liikus vanniralli juurest jojo juurde ja sealt edasi bolo, st mängu juurde, kus kumminööriga puidust reketi külge kinnitatud bolo-pall saadetakse oma reketi juurest tuhat korda eemale lendama.140 Laupäevaõhtuti seisis ta Bensoni kinos, filmide vaheajal – kolm filmi viiesendise eest, pluss sarifilm – laval koos teiste lastega ja võistles, kes suudab palli kõige kauem mängus hoida. Lõpuks astusid kõik väsinult lavalt maha, jättes ikka veel palli põksiva Warreni üksinda lavale.

Tema võistlushimu lõi välja isegi tema erilises, narrivas ja südamlikus suhtes Bertiega. Warren kutsus õde Pontsuks, sest see ajas Bertie närvi, ning ta meelitas õde kavalusega söögilauas laulma hakkama – ja see oli perekondlike reeglite vastane. Ta mängis temaga pidevalt erinevaid mänge, kuid ei lasknud tal kunagi võita, ehkki õde oli temast kolm aastat noorem. Kuid Warrenil oli ka südamlikum pool. Ükskord, kui Bertie oli ema vastu suunatud vihahoos visanud oma hinnalise Dy-Dee nuku141 prügikasti, päästis Warren nuku ära ja andis selle õele klaasverandal tagasi. „Ma leidsin selle prügikastist,“ ütles ta. „Sa ju ei taha, et see prügikastis oleks, ega ju?“142 Isegi lapsena teadis Bertie, et ta vend oskas olla taktitundeline.

Bertie ise oli aga enesekindel ja seiklushimuline ning Dorise ja Warreni arvates võis see olla põhjus, miks Leila oma viha harva tema pihta suunas. Bertiel oli selle kohta oma teooria: ta arvas, et suutis jätta endast nende emale meelepärase mulje.

Leilale oli kõige tähtsam teiste lugupidamine; tal oli see, mida Warren hiljem nimetas väliseks punktitabeliks. Ta muretses pidevalt selle pärast, mida naabrid arvasid, norides tütarde kallal, et nood endast õige mulje jätaksid. „Ma olin väga hoolikas, et kõike ikka õigesti teeksin. Ma ei tahtnud, et see mulle osaks saaks,“ ütles Bertie Leila sõnavalingute kohta.

Doris oli pere mässumeelne. Juba väiksena oli tal väga peen maitse ja väga lai tunnete skaala, mistõttu ujus ta Buffettite hillitsetud kommete ja kitside maneeridega võrreldes vastuvoolu. Teda tõmbas kõik eksootiline, stiilne ja uus, samas kui tema ema tõmbas endale ümber alandlikkuse keebi ja eelistas eneseteadlikku kasinust igasugusele tunnete väljapoole näitamisele. Seega näis Dorise tõeline olemus minevat vastuollu ema loomusega ja nood kaks põrkusid pidevalt kokku. Leila aeg-ajalt ette tulevad raevuhood ei olnud põrmugi leebemad kui varem. Dorisest oli saanud ilus laps. „Ja mida ilusamaks ta sirgus,“ ütleb Buffett, „seda hullemaks asi läks.“

Warren oskas juba varasest east peale inimestega läbi saada, kuid ta oli samas ka võistlushimuline, varaküps laps, intellektuaalselt agressiivne, ent füüsiliselt häbelik. Kui vanemad ostsid talle kaheksandal eluaastal poksikindad, käis ta vaid ühes tunnis ega pannud seejärel kindaid enam kunagi kätte.143 Ta tegi proovi uisutamisega, kuid ta pahkluud värisesid.144 Ta ei löönud kaasa ümbruskonna poiste mängudes, ehkki talle meeldis sport ja tal oli hea koordinatsioon. Ainus erand sellisest vahetust võistlemisest hoidumisest oli pingpong. Kui Buffettid endale pingpongilaua ostsid, kõksis ta sellel öösiti üksi ja päeval igaühega, kes vaid vähegi nõus oli – oma vanemate, sõprade, koolikaaslastega – kuni temast sai reketiga nuhtlus. Kõigi mäletamist mööda lasti rusikad käiku vaid üksainus kord, ja siis oli see väike Bertie, kes läks ja Warreni eest asja korda ajas. Warren puhkes kergesti nutma, kui keegi tema vastu kuri oli; ta pingutas kõvasti selle nimel, et teistele meeldida ja teistega hästi läbi saada. Ent hoolimata Warreni rõõmsast käitumisviisist, oli temas midagi, mis jättis sõpradele temast üksildase mulje.

Buffettid tegid kolmest lapsest 1937. aasta jõulude ajal foto. Bertie näib õnnelik, Doris näeb õnnetu välja. Warren, kes klammerdub oma lemmikasja, nikeldatud sendi­hoidja külge, mille ta oli saanud kingituseks tädi Alice’ilt, ei näe kaugeltki nii õnnelik välja, kui sellisel puhul võiks eeldada.

Leila kindel kavatsus jätta oma perest mulje kui täiuslikust Norman Rockwelli145 perekonnast muutus veelgi kindlamaks, kui Warren oli kaheksa-aastane ja Stahlide peret tabasid uued saatuselöögid. Leila ema Stella seisund halvenes ja perekond pani ta Norfolki riiklikku haiglasse, st varasemasse Nebraska riiklikku vaimuhaiglasse, kus oli surnud Leila vanaema.146 Leila õde Edie pidi pärast pimesoole lõhkemist peaaegu kõhukelmepõletikku surema ja veetis kolm kuud haiglas. Seejärel otsustas Edie oma eluga edasi minna ja abielluda; tema väljavalituks osutus küsitava taustaga mees, kes oskas teda naerma ajada. See ei parandanud aga Leila niigi kehva arvamust oma õest; Leila arvates oli Edie alati näinud olevat rohkem huvitatud seiklustest kui kohustustest.

Samal ajal oli Howard aga valitud kooli juhatusse – see oli uus roll, millest sai perekonna uhkuse allikas.147 Keset neid Buffettite pere edusamme ja Stahlide pere allakäiku veetis Warren suurema osa ajast kodust eemal, oma emal jalust ära. Ta käis külas, lõi sõprussuhteid sõprade vanematega ja kuulas nende kodudes poliitika­teemalisi arutelusid.148 Ringi liikudes hakkas ta koguma pudelikorke. Ta hakkas tegema ringkäike linna bensiinijaamades, et korjata sealt üles jääkappide all olevad pudelikorgid, mis olid sinna kukkunud pärast seda, kui inimesed avasid oma gaseeritud joogid. Pudelikorkide kuhjad Buffettite keldris muudkui kerkisid – Pepsi, kali, Coca-Cola, ingverijook. Pudelikorkide kogumisest sai Warrenile kinnisidee. Kõik see tasuta teave vedeles puutumatult kõikjal maas ja mitte keegi ei soovinud seda. Warreni arvates oli see imeline. Pärast õhtusööki pakkis ta oma pudelikorkide kogu laiali ajalehtedele, mis katsid terve elutoa põranda, ta muudkui sorteeris ja loendas, sorteeris ja loendas neid.149 Saadud arvud rääkisid talle, millised karastusjoogid olid kõige populaarsemad. Kuid sorteerimine ja loendamine oli talle ka lõõgastav tegevus. Kui ta parasjagu oma pudelikorkidega ei tegelenud, meeldis talle sorteerida ja loendada oma mündi- ja margikogu.

Kool oli Warrenile enamjaolt igav. Preili Thickstuni neljandas klassis mängis ta Bob Russelli ja Stu Ericksoniga aja veetmiseks matemaatikamänge ning loendas oma peas arve. Küll meeldis talle geograafiatund ja ka õigekirjaülesandeid150 pidas ta põnevaks.

Kuid mitte miski ei innustanud teda rohkem kui tahvli ees arvutamine. Alates teisest klassist jooksid lapsed võidu tahvli ette, kaks last korraga. Kõigepealt pidid nad tahvlil aja peale liitma, siis lahutama, seejärel korrutama ja jagama ning kõik arvud tuli tahvlile kirjutada. Warren, Stu ja Russ olid klassi parimad. Algul olid nende tulemused üldjoontes võrdsed, kuid aja jooksul saavutas Warren pisukese edumaa. Ja siis, tänu harjutamisele, juba pisut suurema edumaa.151

Lõpuks palus preili Thickstun Warrenil ja Stul pärast tunde kooli jääda. Warreni süda tagus rinnus. „Me juurdlesime selle üle, mida me küll valesti teinud olime,“ selgitas Stu. Kuid noomimise asemel ütles õpetaja neile, et nad peaksid viima oma õpikud ruumi ühest servast, sealt, kus istus 4. klassi A rühm, teise, st sinna, kus istus B rühm.152 Neid nimelt tõsteti klassis poole aasta võrra ettepoole. Bob Russell jäi neist maha A rühma.

Warren sõbrustas jätkuvalt nende mõlemaga, kuid hoidis need sõprussuhted üksteisest lahus. Nad olid jätkuvalt tema sõbrad, kuid nad ei olnud enam sõbrad kõik kolmekesi.

Warreni armastus pisiasjade vastu kasvas aga muudkui edasi. Tema vanemad ja nende sõbrad, kes kutsusid teda Warrenyks, olid lummatud tema etteastetest perekondlikel pidudel, kus ta nimetas osariike ja nende pealinnasid. Viiendaks klassiks oli ta süüvinud 1939. aasta maailma aastaraamatusse („World Almanac“) ja sellest sai peagi ta lemmikraamat. Ta jättis meelde kõikide linnade rahvaarvud. Ta võistles Stuga selles, kumb neist suudab nimetada rohkem maailma linnu, mille elanikkond ületab miljoni.153

Ent ühel õhtul ei lasknud kohutav kõhuvalu tal maailma aastaraamatusse süüvida ega pudelikorkidega tegeleda. Arst vaatas ta läbi ja läks ära koju, kuid suutmata visiiti unustada, tuli ta tagasi ning saatis Warreni haiglasse kontrolli. Hiljem tol õhtul tehti Warrenile operatsioon, sest ta pimesool oli lõhkenud.

Arst oli peaaegu et liiga hiljaks jäänud. Warren viibis mitu nädalat raskes seisus katoliiklikus haiglas. Kuid katoliku nunnadest õdede hoolitsuse all hakkas talle peagi tunduma, et haigla on otsekui varjupaik. Kui tal juba parem oli, hakkas ta seal igasugu asju nautima. Talle toodi uurimiseks maailma aastaraamat. Warreni õpetaja lasi kõigil klassi tüdrukutel kirjutada talle „saa ruttu terveks!“-kirjad.154 Tädi Edie, kes oma õepoega hästi tundis, tõi talle sõrmejälgede võtmise mängukomplekti. Warren teadis täpselt, mida sellega teha. Ta meelitas kõik nunnad oma tuppa, tegi nende sõrmed tindiseks, võttis neilt sõrmejäljed ja dokumenteeris tagasi koju jõudes oma kollektsiooni ülima põhjalikkusega. Tema perekonnale valmistas see kõik suurt lõbu. Kes võiks vajada nunnade sõrmejälgi? Kuid Warreni hüpotees seisnes selles, et varem või hiljem sooritab mõni nunnadest kuritöö. Ja kui see juhtub, siis on ainult temal, Warren Buffettil, olemas võimalused süüdlase isik tuvastada.155

Mitte kaua pärast haiglas viibimist palusid Warreni vanemad tal ühel erakordselt külmal ja tuulisel 1939. aasta maikuu päeval riidesse panna. Saabus Warreni vanaisa. Seljas väärikas üherealine ülikond, taskurätik kenasti rinnataskusse pistetud, oli Ernest Peabody Buffett väärikus ise, nii nagu Rotary klubi presidendile kohane.

Ernestil oli lastega hoolimata oma rangest olekust eriline klapp ja talle meeldis oma lapselaste meelt lahutada. Bertie jumaldas teda. „Me läheme täna Chicagosse, Warren,“ teatas vanaisa. Nad läksid rongile ja vaatasid, kuidas Cubs mängis Brooklyn Dodgersi vastu – see osutus maratonpikaks pesapallimänguks, kus mängiti ilma punkti­skoori avamata suisa kümme täiendavat löögiringi. Viimaks oli seis 9 : 9 ja mäng tuli lõpetada, sest väljas oli läinud pimedaks. See oli kestnud neli tundi ja 41 minutit.156 Pärast seda põnevat sissejuhatust pesapalli kõrgliiga maailma oli Warren põnevil, kui Ernest ostis talle 25 sendi eest brošüüri 1938. aasta pesapallihooaja kohta. Warren jättis kogu seal oleva teabe meelde. „See oli mulle kõige hinnalisem raamat,“ ütleb ta. „Ma teadsin kõikide meeskondade ja kõikide mängijate tausta ja oleksin suutnud ette kanda kogu raamatus oleva teksti. See oli mul viimseni peas.“

Tädi Alice tutvustas talle veel üht huviala, kui kinkis talle raamatu bridži kohta – arvatavasti oli tegemist Culbertsoni raamatuga „Contract Bridge Complete: The New Gold Book of Bidding and Play“.157 Bridž – sotsiaalne ja psühholoogiline mäng, milles probleemi tuvastamine on samavõrd tähtis kui selle lahendamine – vallutas parasjagu tervet Ameerikat ja Warren tundis, et see sobib talle paremini kui male.158

Paljude teiste huvialade seas pakkus Warrenile huvi ka muusika. Ta käis mitmeid aastaid kornetimängu õppimas ja tema iidolite seas olid trompetimängijad Bunny Berigan ja Harry James. Ehkki pillimängu harjutamine tähendas seda, et ta pidi olema kodus koos emaga – püüdma meeldida kellelegi, kellele ei olnud võimalik meele järele olla –, oli ta sihikindel ning saabus aeg, mil pärast arvukaid piinarikkaid harjutamistunde, mida vürtsitas Leila kriitika, saabus viljade koristamise aeg – ta valiti üheks neist, kes pidid osalema kooli vaherahupäeva159 tähistamise aastapäeva tseremoonial.

Iga aasta 11. novembril tähistati Rosehilli koolis I maailmasõja lõpu aastapäeva sellega, et aulas korraldati tseremoonia sõjas hukkunud kangelaste austamiseks. Sellel traditsioonilisel üritusel seisid trompetimängijad saali ukseavas mõlemal küljel ja mängisid kordamööda sõjaväesignaali160 nii, et üks mängija mängib esimesed dum-da-dum noodid ja teine kordab talle järele dum-da-dum ja nii edasi.

Tolleks aastaks olid Warreni pillimänguoskused arenenud nii kaugele, et tema ülesandeks sai kajapartii mängimine. Ta ärkas tseremooniapäeva hommikul, olles põnevil võimalusest esineda terve kooli ees. Kui suur hetk käes, oli tema valmis.

Kui Warren kornetiga ukse kõrval seisis, kõlas esimese trompetimängija pillist dum-da-dum. Kuid too teine dum-noot läks mööda.

„Kogu mu senine elu jooksis mu silmade eest läbi, sest ma ei teadnud, mida oma kajapartiiga teha. Nad ei olnud mind selleks ette valmistanud. Ma olin halvatud – sellel minu elu kõrghetkel.“

Kas ta peaks mängima kajas ka eelmise mängija mööda mängitud noodi või panema ta piinlikku olukorda, mängides õige noodi? Warreni lips oli läbi. See stseen talletus talle igaveseks mällu – kui välja arvata see, mida ta järgmisena tegi. Aastaid hiljemgi oli ta mälus tühi koht – ta ei teadnud, kumma lahenduse ta valis, eeldusel, et ta üldse midagi mängida suutis.

Ta oli oma õppetunni saanud: võib tunduda, et kajana läbi elu minna on lihtsam – kuid üksnes seni, kuni teine mängija mängib esimese vale noodi.

139 Lapsena Rosehilli koolis käinud täiskasvanud, keda autor intervjueeris, meenutavad seda kui idüllilist kohta. Samas palusid lapsevanemad aasta enne seda, kui Warren läks esimesse klassi, et lahendataks liiga suurte klassikomplektide ja mudaaugust mänguväljaku probleem. Neile öeldi, et neil ei tasu abile loota seni, „kuni šerif kogub selleks kokku vajalikud maksud.“ „School Plea Proves Vain“, Omaha World-Herald, 22. jaanuar 1935.

140 Bolo eesmärk on palli reketil võimalikult suur arv kordi kõksida. (Toimetaja märkus)

141 Firma Effanbee valmistatud nukud, mis olid tootmises 1930.–1970. aastatel. Tegemist oli esimeste nukkudega, mis jõid ja pissisid. (Tõlkija märkus)

142 Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

143 Walt Loomis, kes poksitunde andis, oli üks suurematest lastest, umbes Dorise vanune.

144 Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

145 Norman Rockwell (1894–1978), Ameerika maalikunstnik ja illustraator, kes oli tuntud igapäevaelu ja väikelinnaelu kajastajana. (Tõlkija märkus)

146 Stella arstid nimetasid teda skisofreenikuks, ehkki täheldasid, et tal esines iga-aastaseid ette prognoositavaid ärevuse ja segaduse perioode ning märkisid, et tema isiksus ei saanud kahjustada, nagu see skisofreenia puhul tavaline on. Perekonna ajalugu vaadates ja arvestades Bernice’i väidet, et teised vanemad sugulased lisaks Stella emale Susan Berberile olid „maniakaalsed“ ja vaimselt ebastabiilsed, võib tema tegelikuks diagnoosiks pidada bipolaarset meeleoluhäiret. 1930. ja 1940. aastatel ei olnud arstidel sellest haigusest veel vähimatki arusaama, kui tagasihoidlikult väljenduda.

147 Kanne Leila nn päevaraamatus.

148 Intervjuus meenutas üks Warreni klassikaaslasi Joan Fugate Martin seda, kuidas Warren sattus korra­päraselt tema poole, et ta koduesisel sissesõiduteel lihtsalt tühjast-tähjast lobiseda.

149 Intervjuu Roberta Buffett Bialekiga.

150 Õigekirjavõistlused, kus lapsed kirjutavad etteütlemise peale sõnu, on Ameerikas väga populaarsed. (Tõlkija märkus)

151 Intervjuud Stu Ericksoni ja Warren Buffettiga.

152 Warreni akadeemiline õiend Rosehilli koolist näitab, et Warren viidi 4. klassi B rühma üle 1939. aastal.

153 Intervjuu Stu Ericksoniga.

154 „Mu pimesooleoperatsioon oli mu seltskondliku elu tipphetk,“ ütleb Buffett.

155 „Ma soovin, et mõni neist nunnadest oleks läinud halvale teele,“ ütleb ta täna.

156 Rosco McGowen, „Dodgers Battle Cubs to 19-Inning Tie“, New York Times, 18. mai 1939. (Warren ja Ernest ei vaadanud mängu lõpuni.)

157 Ely Culbertson, „Contract Bridge Complete: The New Gold Book of Bidding and Play“, Philadelphia, The John C. Winston Co, 1936.

158 Sellise selgituse bridži kohta andis 11-kordne maailmameister ja aastatel 1985–2004 maailma 1. bridžimängijaks nimetatud Bob Hamman. Hamman osaleb ka Berkshire aktsionäride koosolekutel.

159 I maailmasõja vaherahupäev (11. november 1918). (Tõlkija märkus)

160 Ameerikas kasutatav sõjaväesignaal, nn öörahusignaal, mida kasutatakse ka liputseremooniatel ja sõjaväelistel matustel. (Tõlkija märkus)