Читать книгу Röövlid - Anders Rydell - Страница 2

KOKKULEPE JÕUSTUS 2009. AASTA SÜGISEL. Pärast aastaid kestnud läbirääkimisi loovutas Stockholmi Moderna Museet (moodsa kunsti muuseum) Saksa ekspressionisti Emil Nolde maali „Blumengarten (Utenwarf)”.

Ilmnes, et maalil, mille kunstimetseen Pontus Hultén oli 1960. aastatel Šveitsist ostnud, on tume ajalugu. 1930. aastatel, kui Saksa-juudi perekond Deutsch Natsi-Saksamaalt põgenema sunniti, läks maal müstilistel asjaoludel kaduma. 2003. aastal, üle viiekümne aasta hiljem, võtsid perekonna järeltulijad Moderna Museetiga ühendust, et maal tagasi saada. Puhkes pikale veninud tüli, mida pani tähele nii Rootsi kui ka rahvusvaheline meedia. Rootsi valitsus oli sunnitud võtma seisukoha konfliktis, mis mitme rahvusvahelise õigusorganisatsiooni arvates rikkus Rootsi mainet.

Tundus, et vaidlus ei paigutunud Rootsi aruteludes õigesse konteksti, ning see äratas minus kohe huvi. Aasta tagasi olin saanud kunstielu ja kultuuripoliitikat kajastava ajakirja Konstnären peatoimetajaks. Kunstivaldkonna uudisvoost ilmus aeg-ajalt ikka juhtumeid, mis tundusid Rootsis toimunuga seotud olevat. Ka Pariisi Louvre’is, New Yorgi MoMa’s ja Christie’si oksjonimajas avastati kunstiteoseid, mis olid teise maailmasõja ajal kaotsi läinud. Natsid olid need varastanud. Muuseumid ja oksjonimajad ei teadnud teoste saatusest midagi või vähemalt väitsid mitte teadvat. Sellekohased uudised ilmusid ajalehes enamasti nupukestena, kuid mõne aja pärast joonistus välja muster. Jutt ei olnud üksikutest juhtumitest, vaid maailma tuntumates kunstiasutustes välja pandud sadadest teostest, mida ka osteti ja müüdi. See tekitas küsimusi. Kuidas need teosed sinna õieti sattusid? Miks keegi seda varem ei avastanud? Ja miks nad just nüüd välja ilmusid?

Esmajoones huvitas mind, miks üle poole sajandi tagasi toime pandud kunstivargused endiselt tüli tekitavad.

Mitu aastat olin kultuurivarguste ja nende majanduslike, moraalsete ja juriidiliste tagajärgede küsimustega tegelenud, kuid hoopis teises vallas. 2009. aasta alguses avaldasin koostöös Sam Sundbergiga raamatu „Piraadid – Rootsi failijagajad, kes röövisid Hollywoodi”. Teos käsitles Rootsi netipiraatide liikumist. Nende puhul on tegemist hoopis teistlaadi vargusega, kuid leidub ka ühist.

Mõlemal juhul tulid advokaadid Atlandi ookeani teiselt kaldalt Ameerika õigussüsteemi pikkade kätega kaugele üle riigipiiride. Põhimõtteliselt oli küsimus ka selles, kellel on õigus kultuurile. Mõlemal juhul oli tegemist konfliktiga üksikisiku õiguste ja ühise heaolu vahel.

Ennekõike huvitasid mind ikkagi vargad. Seejuures ei võrrelnud ma netipiraatluse esindajaid ja natse omavahel. Muidugi on ahnuse elemente ka netipiraatluses, kuid nii mina kui ka minu kirjanikest kolleegid on veendunud, et nende liikumist edendas miski tunduvalt tugevam: ideoloogia. Failijagajate puhul teabevabaduse ideoloogia, mis oli vormunud mitu kümnendit varem.

Natside kunstiröövidesse süüvides hakkas mulle silma samalaadne muster. Loomulikult oli seal ahnust. Aga oli veel midagi tunduvalt jõulisemat. Kui natse oleks tagant kihutanud ainult ahnus, siis oleksid nad Picasso, Miró ja Braque’i tööd lihtsalt ära põletanud. Nad üksnes ei varastanud kunsti, vaid ühtaegu lõid ja hävitasid seda. Kuid esmajoones tundub, et kunst seisis natslikus maailmapildis olulisel kohal.

Olen püüdnud selles raamatus otsida ajaloo kõige ulatuslikuma kunstiröövi juuri. Kuid ka selgitada, miks see pole veel ajalooks muutunud.

Anders Rydell

Stockholm, 2013. aasta september