Читать книгу Röövlid - Anders Rydell - Страница 3

1945. AASTA NOVEMBRI ALGUSES toimus Berliinis pressikonverents, mida juhatas veidi üle kolmekümneaastane pikk, kiitsakas ja lühinägelik inglane. Halvasti istuvat mundrit ja paksude raamidega prille kandev kindralmajor Hugh Trevor-Roper meenutas pigem akadeemikut kui sõdurit. Ta töötas Briti salateenistuse Secret Intelligence Service heaks, kuid oli enne sõda olnud Oxfordi ülikoolis ajaloolane. Pressikonverentsil pidi ta tutvustama uurimistulemusi, mis annaksid maailmale kauaoodatud vastuse: kas Adolf Hitler on tõesti surnud? Kuude kaupa oli Trevor-Roper sõjast laastatud Saksamaal ringi sõitnud, otsides isikuid, kes oleksid võinud kinnitada seda, mis Adolf Hitleri punkris tema viimastel päevadel tegelikult juhtus.

Uudis Adolf Hitleri surmast jõudis maailma ajakirjandusse Saksa raadio kaudu päev pärast tema enesetappu 30. aprillil 1945. Aga paljud ei uskunud, et Hitler on surnud, ja TrevorRoper sai ülesande asja põhjalikult uurida.

Nõukogude propaganda väitis, et Adolf Hitlerit hoitakse läänes vangis, kuigi Punaarmee oli Hitleri punkri vallutanud ja leidnud sealt tema surma kohta kõige kindlamaid tõendeid, mida lääneriikide eest varjati.

Kuid ebakindlad olid ka liitlasriigid. Varem peetud pressikonverentsil oli oma kahtlusi väljendanud isegi lääneliitlaste ülemjuhataja Dwight D. Eisenhower. Liitlaste seas oli hulganisti neid, kes uskusid, et Punaarmee toimetas Adolf Hitleri ja Eva Brauni salaja lennukiga Moskvasse.

Pärast sõja lõppu tuli pidevalt teateid, et Adolf Hitlerit olevat nähtud maailma eri paigus.

Keegi oli näinud füürerit ühes Amsterdami kohvikus. Tal olevat olnud ebatavaliselt pikk keha ja väga pikad käed. Teise teate järgi pidi Hitler elama tagasitõmbunult hoopis Zürichis, kuid ta olevat nii vanaks jäänud, et juuksed on lausa valged. Kolmanda teate järgi pidi ta elama Argentinas La Faldas talus, kuid teda olevat plastiliste operatsioonidega tundmatuseni muudetud. Prantsuse ajalehes Le Monde ilmus artikkel, milles väideti, et Hitler peidab end lõunapoolusel natside sõjaväebaasis.

Kuulujuttude ja Adolf Hitler surma endiselt ähmaste asjaolude tõttu oli võitjariikidele oluline oletused kummutada ja müütide sündi takistada.

Alles 1945. aasta detsembris tabati Hitlerjugendi juht Arthur Axman, kes üritas luua põrandaalust vastupanugruppi. Saksamaa söestunud varemete vahel hõõgus endiselt natsism.

Pressikonverentsil esitas Hugh Trevor-Roper lisatõendeid juba üldtuntud versiooni kohta, et Adolf Hitler võttis oma Berliini punkris endalt elu ja tema säilmed põletati koos Eva Brauni omadega. Tõendusmaterjalile, mille venelased olid punkrist saanud, ei pääsenud Trevor-Roper ligi ja pidi juurdluse rajama tunnistajate ütlustele. Muu hulgas intervjueeris ta Hitleri teenrit ja sekretäri. Kuid puudusid kõige tähtsamad isikud, kes punkris olid viibinud, propagandaminister Joseph Goebbels ning Hitleri isiklik sekretär ja asetäitja Martin Bormann.

Trevor-Roperi raport oli küll väga veenev, kuid selles polnud tugevaid ümberlükkamatuid tõendeid, mis oleksid kuulujuttudele lõpu teinud. Kriitikute väitel oli punkri juures põletatud Adolf Hitleri teisiku surnukeha.

Läbimurre toimus siiski juba varsti pärast Trevor-Roperi raportit. Sügisel võeti Saksamaal kinni Luksemburgi ajakirjanik Georges Thiers, kellest Briti võimud kahtlustasid, et ta kasutab vale isikutunnistust. Läbiotsimisel avastati, et tema riietesse olid õmmeldud dokumendid. Tegemist ei olnud mingite niisama paberitega, vaid Adolf Hitleri väidetava poliitilise ja isikliku testamendiga, mille tunnistaja ja allkirjastaja oli olnud Joseph Goebbels. Ülekuulamisel tunnistas Thiers, et tema tegelik nimi on Heinz Lorenz, ta oli olnud Adolf Hitleri pressiülem ja viibis Kolmanda Reichi viimastel päevadel punkris. Talle oli antud käsk kolmes eksemplaris koostatud testamendid Berliinist välja toimetada. Poliitilise testamendi ühe eksemplari viis välja Hitleri adjutant Willy Johannmeyer, mõlema testamendi eksemplarid ning Adolf Hitleri ja Eva Brauni abielutunnistuse võttis punkrist kaasa Wilhelm Zander, üks Heinrich Himmleri kurikuulsa poolsõjaväelise organisatsiooni SS juhte.

Just sellist tõendit Trevor-Roper otsiski. Kui ta leiaks Zanderi ja Johannmeyeri, siis täidaks see raportisse jäänud lüngad ja vaigistaks kahtlejad.

Johannmeyer leiti kiiresti. Ta elas Lääne-Saksamaal Iserlohnis vanemate juures. Kuid karmidest ülekuulamistest hoolimata ei saadud Hitlerile lojaalselt adjutandilt mingit ülestunnistust.

Wilhelm Zanderit ei olnud nii kerge leida. Tema jälile jõudis Trevor-Roper alles 1945. aasta detsembri keskpaigas. Endine SS-ohvitser oli aednikuks „ümber õppinud” ja varjas end Friedrich-Wilhelm Paustini nime all väikeses Baieri külakeses Tegernsees. Wilhelm Zander oli märksa pragmaatilisem kui kolleeg Johannmeyer ja andis kiiresti ülestunnistuse. Zander oli pidanud testamendid Hitleri kohusetäitja Karl Dönitzi kätte toimetama, kuid saanud aru, et sel pole mõtet, läks hoopis põranda alla. Testamendid olid pealkirjastamata ümbrikus Zanderi kunstnahast reisikoti sahtlis, kus oli ka tema must SS-munder.

Zanderi ülestunnistus pani ka Johannmeyeri alla andma. Pärast mõningat vastupanu juhatas ta Trevor-Roperi Iserlohnis oma vanematekodu tagaaeda, raius külmunud maa kirvega lahti ja kaevas välja pudeli, milles olid lahenduse viimased lülid. Hugh Trevor-Roper lahendas mõistatuse. 29. aprillil 1945 allkirjastatud dokumendid kinnitasid Hitleri surma ametlikku versiooni.

Adolf Hitler oli koostanud kaks testamenti, poliitilise ja isikliku. Pikas poliitilises testamendis kõneles ta oma poliitilisest tegevusest pärast esimest maailmasõda. Ta ennustas, et kord tõuseb natsionaalsotsialism jälle jalule, ja nimetas oma järeltulijaks Karl Dönitzi.

Hitleri isiklik testament oli lühem, kuid seda tähelepanuväärsem. See hõlmas ainult kolme lehekülge ja oli oma lihtsuses banaalne. Hitler selgitas paari lühikese reaga, et on nüüd, kui võitlus on läbi, otsustanud Eva Brauniga abielluda ja allaandmise asemel on nad valinud surma. Kuid hauda ei tule neile rajada. Maha ei jää mingit vara. Hitleri viimne soov oli, et nende surnukehad põletataks viivitamatult pärast seda, kui nad on endalt elu võtnud. Adolf Hitler soovis vastu astuda samale saatusele, mis ootas Saksamaad. Kuu aega enne enesetappu, 19. märtsil oli ta saatnud punkri üha sügavamast eraldatusest välja käsu Nero, mis sai nime Rooma keisri Nero järgi, kes legendi järgi laskis Rooma maha põletada.

Nero-nimelise käsu järgi pidi Kolmas Reich korraldama oma hävitamise. Saksamaa tuli maha põletada, õhku lasta, purustada. Rahvas pidi hävima. Adolf Hitler ei tunnistanud mingit allaandmist. Hitleri maailmapildis, kus käis rassidevaheline sõda, oli võimalik ainult võit või häving – ja Saksa rahvas oli määranud end selle meelevalda. Berliini kaitset juhtisid kodukaitse Volksturm liikmed, vanad mehed ja teismelised poisid. Järeltulevatele põlvedele ei pidanud jääma midagi peale ühe asja, mida Hitler testamendis ütles.

Aastate jooksul minu kogudesse ostetud maale ei ole kunagi kogutud isiklikel põhjustel, vaid selleks, et rajada minu kodulinna Linzi Doonau äärde kunstigalerii. Minu kõige siiram soov on, et see vastavalt nii ka teostataks.

Viimaste punkrielu kuude jooksul, mil Hitleri paranoia ja depressioon üha süvenes, tõmbus ta üha sagedamini üksinda väiksesse heledavärvilisse keldriruumi. Seal vajus ta tundideks oma viimasesse unistusse, vaadates maketti linnast, mida kunagi ei ehitatud. Vältimatu lõpp kadus hetkeks silme eest.

Prožektoriga sai ta mängida päikesetõusu linna kohal ja kujutleda, kuidas hommikupäikese kiired aeglaselt läbi Linzi voolavas Doonaus peegelduvad ja monumentaalseid valgeid ehitisi valgustavad. Oma füüreriaja järel tahtnuks ta seda pilti näha iga päev. Pärast poliitilist karjääri, kui Saksamaa on vallutanud oma õiguspärase koha ajaloos, oli tal kavas tõmbuda just sinna.

Teisel pool jõge nägi ta mausoleumi, kuhu pidi maetama tema vanemad. Ehitis oli inspireeritud Rooma keisri Hadrianuse panteonist. Ka tema enda haud pidi tulema Linzi, linna, kus ta oli veetnud noorusaastad. Neid pidas ta oma elu kõige õnnelikumaks ajaks.

Ta suunas pilgu peatänavale, mis viis kultuuriväljakule, millest pidi saama Kolmanda Reichi kultuuriline keskus. Peatänavat ääristavate hiiglaslike uusklassitsistlikus stiilis hoonete hulka pidi tulema 250 000 raamatuga raamatukogu, 2000 külastajat mahutav grandioosne ooperimaja ja Austria heliloojale Anton Brucknerile pühendatud kontserdihall.

Selleks et unistusele ruumi teha, kavatses Hitler suurema osa senist Linzi lammutada. Ta tahtis teha unisest tööstuslinnast Euroopa ja edaspidi kogu maailma kultuurikeskuse. Uue inimese Pariisi või Firenze. Linzist pidi saama natsionaalsotsialismi kultuurilise suuruse ülistus. Ehitiste esmased joonised tegi amatöörarhitekt Hitler ise, lihvis neid kümneid aastaid. Siis muutsid Natsi-Saksamaa esiarhitektid Albert Speer ja Hermann Giesler Hitleri joonised päris linnaprojektiks. Linzi ümberehitamine oli juba alanud. 1940. aastal valmis Nibelungenbrücke sild, mis sai oma nime keskaegselt kangelaseeposelt „Nibelungide laul”. Pärast Austria annekteerimist 1938. aastal ehitati Linzi 10 000 uut korterit ja mitme teise Kolmanda Reichi uue pealinna kõrval Führerstadti nime saanud linna kolis üle 50 000 uue elaniku. Tööd Linziga jätkati ka sõja-aastail, kui paljude teiste linnade plaanid olid kõrvale pandud. Ainuüksi Linzi maketi kokkupanek võttis ligi viis aastat. Hitler tahtis pidevalt midagi muuta, parandada ja lisada. Punkrisse paigutas Hermann Giesler maketi alles 13. veebruaril 1945 – samal päeval, kui Saksa kultuurilinnast Dresdenist sai põlev põrgu, sest linnale heideti 3500 tonni süütepomme.

Hiljem rääkis Giesler, kuidas Hitler maketti esimest korda nähes selle ees vaimustunult seisis: „Ma ei olnud kunagi varem näinud, et ta oleks olnud mõne maketi ees nii tõsine … ja samal ajal nii eemalolev ja liigutatud.” Samal ajal, kui Berliini pommitati, kutsus Hitler kindraleid, juhtivaid parteiliikmeid ja juhuslikke külastajaid maketti vaatama.

„Ta näitas neile maketti, nagu oleks see tõotatud maa, kuhu me peame sissepääsu leidma,” lausus Giesler.

Gestapo ülemale Ernst Kaltenbrunnerile ütles Hitler 1945. aasta märtsis: „Kui me mõlemad ei oleks veendunud, et pärast sõja lõplikku võitu ehitame koos üles uue Linzi, siis laseksin ennast tänapäev maha.”

Selles projektis köitis Hitleri tähelepanu kõige rohkem makett, millest oli saanud tema kinnisidee. Bulvari otsas paiknes Führermuseum – kunstimuuseum, mis pidi olema suurem ja parem kui Louvre, Ermitaaž ja Metropolitan. Innukaid külastajaid pidi vastu võtma 150 meetri pikkune marmorsammastega fassaad. Muuseumi kavatseti paigutada maailma suurejoonelisim kunstikogu, Adolf Hitleri enda oma. Sõjaajal oli tema kogu kontrollimatult kasvanud. Kaks korda aastas, jõuludeks ja sünnipäevaks, sai Hitler Prantsuse köites albumid, mis sisaldasid siidipaberiga eraldatud uusi fotosid. Ta lehitses innukalt pilte, mis kujutasid kogusse viimati lisandunud kunstiteoseid. Seal oli meistriteoseid maailma ajaloo suurimatelt kunstnikelt: Michelangelolt, da Vincilt, Rembrandtilt, Vermeerilt, van Eyckilt ja tuhandetelt teistelt. Kunstiteostest pidi saama Adolf Hitleri pärand järeltulevatele põlvedele – tema testament.

* * *

Lõhe oli nii kitsas, et sellest mahtus korraga läbi ainult üks mees. Plahvatuse tagajärjel oli käik kokku varisenud, kaljuava varjas soolakivi, kruusa ja tolmu müür. Austria kaevurid olid vähem kui ööpäevaga lihtsate kirkadega käigu lae kohale väikese ava kaevanud. Esimesena pessis end lõhest läbi George Pattoni 3. armee neljakümnendates eluaastates ohvitser Robert Posey. Ta oli vaikne mees, keda kolleegid pidasid pigem erakuks. Posey oli kasvanud Alabama farmi lihtsates oludes, kuid Ameerika kaitsejõudude toetusel õnnestus tal õppida arhitektiks. Posey järel ronis läbi lõhe tema assistent, ülemusest märksa värvikam tegelane. Lincoln Kirstein oli rikkast Bostoni juudi perekonnast pärit biseksuaalne ja ekstravagantne kultuuriasjatundja. Paar aastat pärast sõda asutas ta koos koreograaf George Balanchine’iga New York City Ballet’.

Robert Posey ja Lincoln Kirstein kuulusid ühte lääneliitlaste ainulaadsemasse üksusse, mis kandis monumentide, kaunite kunstide ja arhiivide programmi nime (The Monuments, Fine Arts and Archives, lühendatult MFAA). See eriüksus koosnes allohvitseridest, kes olid varem olnud näitusekuraatorid, professorid, raamatukoguhoidjad, arhitektid ja kunstiteadlased. Nende ülesanne oli päästa Euroopa kunstiaarded hävingust ja nii Hitleri kui ka oma vägede kätega röövimisest. Järeltulevatele põlvedele on nad rohkem tuntud kui The Monuments Men, monumendimehed. Kui Posey ja Kirstein kaevandusse sisenesid, oli Natsi-Saksamaa tingimusteta kapituleerumisest möödunud kõigest nädal. Saksamaa oli must auk, purunenud riik, kust põgenes miljoneid inimesi. Posey ja Kirstein vaatasid koos pimedusse ega teadnud õieti, mis neid ootab. Nad olid kuulnud jutte, kuid kas need vastasid tõele?

Kuu aega varem andis kindral Dwight D. Eisenhower lääneliitlaste vägedele käsu Elbe jõe ääres pidama jääda ja Berliin Punaarmeele jätta. Lääneliitlaste viimane rünnak suunati hoopis natside koduväljakule Lõuna-Saksamaale. Eisenhower kartis, et Hitler, SS ja Wehrmachti riismed taganevad sinna ja varjuvad viimase võimalusena Alpidesse. Mägede varjus oleks natsidel olnud võimalik aastaid sissisõda pidada. Eisenhower ei teadnud, et lõuna poole viiv tee suunab nad Berliini omadest hoopis erinevate trofeedeni.

Robert Posey ja Lincoln Kirsteini reis Lõuna-Saksamaale oli olnud nagu läbi hävineva tsivilisatsiooni Dante põrgusse laskumine. Söestunud varemeis linnad ja külad – kui neid ei hävitanud Briti ja Ameerika pommilennukid, siis tegid seda fanaatilised natsid, kes täitsid füüreri Nero-nimelist käsku. Teed täis sadu tuhandeid põgenikke, Vene orjatöölisi, kes püüdsid koju pääseda, ja idasakslasi, kes põgenesid Punaarmee pealetungi eest. Ja koonduslaagritest. Posey käis äsja vabastatud Buchenwaldi laagris, Kirstein loobus.

Häving oli nii ulatuslik, et mehed ei suutnud endale ette kujutada, kuidas riik suudab varemeist tõusta. Siis avanes äkki maapõu. Aprilli lõpus ilmus Thüringeni ohvitseride staapi noor sõdur, käes Preisimaa kuninga Friedrich II valitsuskepp ja riigiõun. Need olid leitud Benterode lähedalt koopast, kus lähemal uurimisel asus kamber Friedrich II kirstuga. Sinna oli maetud ka Friedrich II isa, Preisimaa sõjaväge reforminud kuningas Friedrich Wilhelm I, keda Adolf Hitler pidas moodsa Saksa riigi esiisaks. Laskemoonakastidesse olid pakitud Preisi kroonijuveelid, Friedrich II isiklik raamatukogu ja 271 maali, mis pärinesid tema lossist.

Ent need leiud kahvatusid selle kõrval, mis Posey ja Kirstein tol päeval leidsid. Nende ees avanes šahtide labürint, tegemist oli iidse soolakaevandusega Austrias Altaussee küla lähedal. Soola oli siin kaevandatud juba keskajal või varemgi. Ka kahekümnendal sajandil tehti seda samamoodi, juhtides Alpi mäetippude puhast sulavett läbi kaevanduse. Vesi sulatas soola lahti ja viis allavoolu šahtidest välja, kus sool kokku koguti.

Mäe jalamil elasid ja kaevanduses töötasid samad kaevurite pered, kes olid seal juba 14. sajandil. Nad juhtisid vett läbi šahtide labürindi mäe all ja hoolitsesid, et kaevandus kokku ei variseks.

Posey ja Kirstein liikusid pimeduses samasuguste tõrvikute valgel, mida kaevurid olid kasutanud juba sadu aastaid. Õhk oli niiske. Kõigepealt jõudsid nad raudukseni, mille plahvatus oli lahti murdnud. Kaugemalt paistis veel üks uks. Selle taga oli paarile lihtsale kastile tõstetud üks maailma väljapaistvamaid kunstiteoseid, Madalmaade renessansiaegne meistriteos Genti altar.

„Tundus, et Neitsi Maarja krooni imelised juveelid köitsid meie tõrvikute värelevaid leeke,” kirjutas Lincoln Kirstein hiljem. Esialgu 12 paneelist koosnenud altarikapi maalis 1432. aastaks valmis Jan van Eyck, kes jätkas tööd pärast oma venna Hubert van Eycki surma. 3,5 x 4,6 meetrisel altaril istub Jeesus troonil, ühel käel Ristija Johannes ja teisel Neitsi Maarja. Külgpaneelidel alustavad kaks inglikoori laulu, ühel pool Aadam ja teisel pool Eeva end kätega katmas.

Jeesuse all laiub maastik, altaril seisab lambatall, tema ümber palvetavad inimesed ja inglid. Selle paneeli järgi sai altar esialgse nime „Het Lam Gods”, „Jumala tall”. Ohverdatav lambatall kujutab Jeesuse ohverdust. Johannese evangeeliumis näitab Ristija Johannes Jeesusele ja ütleb: „Vaata, see on Jumala Tall, kes võtab ära maailma patu!”1

Paradoksaalsel kombel peegeldab ohvrimotiiv ka natside kiindumust sellesse teosesse. Altari kuus paneeli ostis Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III 19. sajandi alguses, neid eksponeeriti mitu kümnendit Berliini Gemäldegaleries. Esimese maailmasõja ajal varastas Saksa armee Gentist Sint Baafsi katedraalist ülejäänud paneelid, mis olid seal olnud 15. sajandist alates. Versailles’ rahuleping kohustas Saksamaad talle määratud suure kahjutasu osana kõiki paneele Belgiale tagastama.

Ohvritallest altaril sai Saksamaa jaoks ebaõiglase ohvri sümbol. Genti altar muutus natsionaalsotsialistliku revanšismipoliitika osaks ja altari tagasisaamine oli natside poliitiline maineprojekt. Nüüd lebas altar ameeriklaste jalge ees „rahulikult ja helgelt”, nagu Kirstein väljendus.

Tõrvikuvalgel läksid nad aeglaselt üha sügavamale kaljusse. Aeg-ajalt avanesid nende ees suured kaljukoopad, sulavee uuristatud ja kaevurite kirkade tahutud võlvkambrid. Igal pool ääristasid seinu männipuidust kastid nagu kirstud. Korraga silmasid mehed tõrvikukumas Itaalia marmori iseloomulikku piimvalget värvi. Räpasel madratsil lamas Neitsi Maarja, paljas Jeesus-lapsuke jalge vahele nõjatumas. See oli Michelangelo „Brügge Madonna”, renessansiaja meistri ainus teos, mis viidi Itaaliast ära kunstniku eluajal, selle ostis Belgia linna Brügge rikas kaupmehepere.

Edasi minnes ja muudkui kastiridadest möödudes nägid Posey ja Kirstein tellingutel tuhandeid maale. Silmale avanesid uued kambrid, täis Euroopa meistriteoseid antiigist tänapäevani. Kaevandus oli labürint, igal kambril oli mitu sissekäiku. Siseruumid paiknesid peaaegu kahe kilomeetri jagu kalju sees ja neile pääses ligi ainult spetsiaalse vagonetiga.

Posey ja Kirstein mõistsid, et kaevanduse uurimiseks kulub päevi, nädalaid, võib-olla kuid. Rääkimata kõige selle tuvastamisest, kataloogimisest ja evakueerimisest.

Paari nädalaga hindasid nad leitud dokumentide järgi, millise mahuga võis tegemist olla. Esialgse hinnangu kohaselt peitus Altaussee kaevanduses 6577 maali, 954 graafilist lehte, 137 skulptuuri, 129 relva ja varustuselementi, 122 gobeläänvaipa, 78 mööblieset, 1700 kasti raamatuid ja 283 tundmatu sisuga kasti.

Seal ei olnud üksnes Michelangelo ja van Eyckide teosed. Leidus paljude Adolf Hitleri lemmikkunstnike töid, muu hulgas Madalmaade maalikunstniku Johannes Vermeeri, samuti Rembrandt van Rijni, Peter Paul Rubensi, Antoine Watteau, Pieter Bruegel vanema, Lucas Cranach vanema ja Albrecht Düreri teoseid.

Posey ja Kirsteini avastus oli alles algus. Baierimaalt SaksaAustria piiri äärest, kujutlusvõimet erutavate tornidega Neuschwansteini lossist leiti enam-vähem sama palju kunstiteoseid. Selgus, et need pärinesid rohkem kui 203 kunstikogust, enamik röövitud Prantsuse juudi perekondadelt.

Järgmine leid oli väikese kuurortlinna Berchtesgadeni raudteejaama taga. Sealt avastati Hermann Göringi isiklik rong. Kui Ameerika armee 101. õhudessantüksus kohale jõudis, nägid nad kohalikke elanikke 17. sajandi gobelääne, araabia vaipu, antiikskulptuure, renessansiaegseid maale ja Göringi šampanjat minema tassimas.

Münchenist lõunasse jäävast Neuhausist, nats Hans Franki kodust leiti Leonardo da Vinci tuntud maal „Daam hermeliiniga” ning Rembrandti ja Düreri töid.

Lõuna-Saksamaal edasi tungides avastasid lääneliitlaste väed kogu aeg kunstiaardeid, mis pärinesid kogudest üle Euroopa, päevavalgele toodi üle 1000 peidukoha.

Euroopa juutidelt oli varastatud sadu tuhandeid kunstiteoseid. Ka okupeeritud riikides kehtestatud rassiseadused aitasid juudi elanikkonda survestada ja röövida, see kuritegu oli holokaustiga tihedalt seotud. Euroopa juutide kallal toime pandud genotsiid tähendas ka nende kultuuri röövimist, rüüstamist ja hävitamist. Kuid kannatada ei saanud üksnes juudid, natsid röövisid kõiki, kes nende teele ette jäid. Idarindel pidas Hitler slaavi kultuuri vastu sama halastamatut sõda kui sealsete rahvaste vastu. Ainuüksi Poolast varastati sadu tuhandeid teoseid, pool riigi kultuuripärandist.

Okupeeritud Prantsusmaal maksid natsid kätte Napoleoni saja aasta taguste Kesk-Euroopa vallutuste eest. Madalmaade igatsetud kunsti kättesaamiseks kasutati nende endi riigikassat. Natsid ei röövinud üksnes oma vaenlasi, vaid ka Saksamaa muuseume. Pärast sõda hinnati, et natsid olid röövinud veerandi Euroopa kunstist.

Kunsti enda valdusse saamise meetodid olid väga erinevad, lihtsakujulisest röövimisest ja väljapressimisest vähem või rohkem „seadusliku” ostmiseni. Sama laiale skaalale mahtusid ka kurjategijad. Tegutses nii natsiriik ise kui ka vähem või rohkem sõltumatud organisatsioonid, üksikud natsid, kunstikaupmehed, õnneotsijad ja suvalised isikud, kes nägid võimalust teiste arvel rikastuda.

Neid rööve ei kihutanud siiski tagant ainult ahnus, röövimisel olid ideoloogilised juured. Natside jaoks ei olnud kunst lihtsalt üks moodus impeeriumit rajada. Kunsti kaudu pidi Saksa rahvas näitama oma rassilist ja vaimset üleolekut. Kunst väljendas ja õigustas natslikku mõttemaailma. Natsid varastasid kunsti ja ühtlasi ka lõid ja hävitasid seda. Nad imetlesid ja ihaldasid klassikalist kunsti, kuid vaenasid sama innukalt moodsat kunstikeelt.

Teel Balti riikidest Ida-Saksamaale leidis kunsti peidukohti ka Punaarmee. Pärast Saksa armee rünnakut Nõukogude Liidule ei säästnud Punaarmee Saksa kultuuripärandit. Saksa okupatsiooni ajal rööviti tühjaks ja rüüstati Peterburi ümbruse rohkesti kaunistatud tsaaripaleed. Natsid monteerisid lahti ja varastasid Katariina lossi merevaigust seinapaneelide ja sisustusega Merevaigutoa. Kadunuks on Merevaigutuba jäänudki.

Ida-Euroopas ja Nõukogude Liidus röövisid natsid tühjaks üle 2000 muuseumi, asutuse, raamatukogu ja arhiivi. Saksa sõdurid ründasid metoodiliselt ausambaid, muuseume ja teisi kultuurimälestisi, see oli üks osa slaavi rahvaste kultuuri hävitamisest.

Punaarmeelgi olid spetsiaalse väljaõppe saanud kunstikonservaatorid. Stalini nõndanimetatud trofeebrigaadide ülesanne oli konfiskeerida kõik väärtuslik ja saata ida poole. Mitte ainult kunst ja antiikesemed, vaid ka mööbel, toit, masinad ja terved vabrikukompleksid. Kolmas Reich tuli tühjendada sama metoodiliselt, kui natsid olid talitanud Nõukogude Liiduga. Punaarmee konfiskeeris muuseumivarad, mida ei olnud jõutud Berliinist evakueerida. Range valve all transporditi Berliini muuseumitest rongidega Moskvasse Vana-Kreeka Pergamoni altar ja üle 1700 Rembrandti, Tiziani, Rafaeli, Goya ja Rubensi maali.

Lääneliitlased ja Punaarmee ei leidnud siiski kõiki röövitud kunstiaardeid – hulk Saksa hoidlatest pärit teoseid läks kaduma, hävitati või varastati. Kohe pärast sõda ja veel kümnendeid tagantjärele õitses must kunstiturg, kus omanikku vahetas tuhandeid varastatud töid.

Altaussenist leitud kunstiteoste evakueerimine kestis nädalaid. MFAA jaoks oli see alles töö algus. Lõuna-Saksamaa ja Austria kaevandustest, lossidest, tunnelitest, punkritest ja kirikutest avastatud aarded viidi Münchenisse ja paigutati natsipartei endisesse peakorterisse. Juba mõne nädalaga said ruumid täis. Varsti oli vaja leida uusi ladustamiskohti, kuhu üritati mahutada kõike Egiptuse muumiatest Rooma büstideni. 1945. aastal toodi Münchenisse kunstiväärtusi hulgal, mida polnud kunagi varem korraga ühes kohas olnud.

Jäänud oli kõige raskem töö, tagastamine. Varemeis Euroopas, mida varsti poolitas külma sõja raudne eesriie, oli see administratiivne õudusunenägu. Järgmisel kuuel aastal tagastati omanikele üle viie miljoni eseme. 1954. aastal, aasta pärast Stalini surma andis ka Nõukogude Liit osa konfiskeeritud kunsti Saksa Demokraatlikule Vabariigile ja teistele sotsialistlikele satelliitriikidele tagasi.

Kui Münchenis tehtud töö lõpule jõudis, olid sadade tuhandete teoste omanikud ikka alles leidmata. Veelgi enam, hinnanguliselt 100 000–200 000 kunstiteost oli endiselt kadunud.

Tollal ei olnud palju neid, kes oleksid mõistnud, millised tagajärjed on kunsti kadunuks ja peremeheta jäämisel. Kunstiteosed vajusid peaaegu 50 aastaks unustusehõlma, kuni 1990. aastatel hakkas selguma, et need ripuvad otse meie nina ees, maailma kuulsaimate muuseumite seintel Pariisis, Berliinis, Viinis, New Yorgis, Londonis, Peterburis ja Stockholmis. Kui New Yorgi Metropolitani kunstimuuseum 2000. aastate alguses oma kogusid inventeeris, selgus, et natside röövitud teoseid võis seal olla 300 ringis. Madalmaades üllitasid võimud nimekirja, mis sisaldas üle 4000 nimetuse kunstiteoseid, mis olid üleval riiklikes muuseumites. Prantsusmaa muuseumites, sealhulgas Louvre’is, arvati selliseid töid olevat 2000. Saksamaa muuseumites leidus hinnanguliselt lausa 50 000 kunstiteost, mida võib seostada natside röövidega. Ikka ja jälle on selliseid töid ilmunud Londoni, Tokyo, Berliini ja New Yorgi oksjonimajadesse.

Natside varastatud kunst on kunstimaailma kõige laiema haardega ja pikaleveninud konflikti objekt. See konflikt on põhjustanud mitmel pool maailmas protestimarsse, rahvusvahelisi identiteedikriise ja kümnetesse aastatesse ulatuvaid kohtuvaidlusi. Konflikti keskme moodustavad miljardeid väärt kunstiteosed, diplomaatilised kriisid, varjamisest tingitud skandaalid ja natsiohvrite järeltulijad, kes võitlevad kaotatud meistriteoste tagasisaamise nimel. Adolf Hitleri muuseum läks koos Kolmanda Reichiga põhja, kuid tema pärand kummitab kunstimaailma ikka veel.