Читать книгу Röövlid - Anders Rydell - Страница 6

WASHINGTONI HOLOKAUSTI MUUSEUMI suur mälestussaal oli rahvast tulvil. Templisarnases ruumis leidus neljakümne riigi esindajaid üle maailma. Väikestest akendest paistis valgustatud Washingtoni monument. Valitses vaikus, kohalviibijad asetasid roose ristkülikukujulise musta marmorploki ette, kus võbeles üksik leek. Kirstuna tühjaks tahutud marmori sees oli 38 koonduslaagri muld.

Kohal olid saadikud ja ministrid kogu maailmast, samuti muuseumidirektorid, teadlased ja oksjonimajade esindajad. Nad olid kogunenud, et selgust tuua 20. sajandi suurimasse vargusse. 1998. aasta 30. novembri mälestusteenistusega algas kolm päeva kestev konverents The Washington Conference on Holocaust-Era Assets. Rohkem kui 50 aastat pärast teist maailmasõda oli kavas päevavalgele tuua Natsi-Saksamaa suured röövid, seda osalejad vähemalt lootsid. Lähenes aastatuhande vahetus ja 20. sajandi tragöödiatega sooviti lõpparve teha. Pool sajandit pärast sõda püüti lõpuks ometi tegeleda kunstivargustega, kõige raskemini uuritavate kuritegudega, mida natsid olid sooritanud.

Lavale astus Ühendriikide presidendi Clintoni administratsiooni riigisekretär ja konverentsi üks käimalükkaja Stuart Eizenstat.

„Rahvusvahelisele kogukonnale võib see olla viimane võimalus saada ühele poole selle sajandi, või veel mitme sajandi suurima inimliku tragöödia lõpetamata peatükiga,” sõnas Eizenstat sissejuhatuseks.

Paljude sealviibijate jaoks oli see isiklik küsimus. Nagu ka Washingtoni holokausti muuseumi töötaja Wesley A. Fisheri jaoks, kes koos USA välisministeeriumiga konverentsi korraldas.

Konverentsi asejuhatajana vastutas Fisher läbirääkimiste eest. Ta oli küll üles kasvanud USAs, kuid juba lapsena seotud natsidevastase võitlusega. Wesley isa, rabi ja advokaat Mitchell Fisher töötas peajuristina USA organisatsioonis Non-Sectarian Anti Nazi-League, mis pärast Hitleri võimuletulekut 1933. aastal toetas Saksa kaupade boikotti.

„Ma kasvasin peres, kus me vaatasime iga söögiasja küsimusega, kas see on Saksa päritolu või mitte,” ütleb Wesley A. Fisher, kui ma peaaegu viisteist aastat pärast Washingtoni konverentsi temaga kõnelen.

Praegu on Fisher Claims Conference’i teadusjuht. See organisatsioon on alates 1950. aastatest tegelenud holokausti ohvrite kahjutasude ja nende väljamaksmisega. Organisatsiooni peakontor asub Time Square’ist kiviviske kaugusel Broadwayl. Seal hoolitseb üle 200 töötaja pensioni maksmise eest enam kui 40 riigi holokaustiohvritele. Alates asutamisest 1952. aastal on organisatsioon nõudnud välja kahjutasud Saksamaalt ja Austriast, samuti ettevõtetelt, pankadelt ja teistelt organisatsioonidelt, mis holokaustist kasu said. Saksa riik on läbirääkimiste tulemusena alates 1952. aastast kahjutasuks maksnud 70 miljardit dollarit. Viimastel kümnenditel on organisatsioon üha rohkem tegelenud kunstivarguste küsimusega, selle valdkonna eest vastutab praegu Wesley A. Fisher.

Ta ise komistas selle teema otsa, kui sattus 1970.–1980. aastatel külma sõja kahe superjõu akadeemilisse vahetusprogrammi. Fisher, kes oli tol ajal Columbia ülikooli nõukogude uuringute professor, sai ligipääsu Punaarmee pärast sõda Saksamaal konfiskeeritud kinnistele arhiividele. Nõukogude arhiivid andsid uusi andmeid Natsi-Saksamaa toimimise, eriti holokausti kohta.

Arhiivimaterjaliga aitas Fisher mitmesuguseid asutusi, sealhulgas ka tulevast Washingtoni holokausti muuseumi. Muuseumi rajamise mõte tuli 1970. aastate lõpus president Jimmy Carterilt uuesti tärganud huvi tõttu uurida natside rassipoliitikat ning juutide, romade ja puudega inimeste mõrvu. Fisheri sõnul tekitas seda huvi uuesti mitu põhjust. Muu hulgas tahtis uus põlvkond teada, mida nende vanemad sõja ajal pidid läbi tegema. Oma mõju oli ka ühel telesarjal. 1978. aastal näitas NBC miniseriaali „Holokaust”, peaosades Meryl Streep ja James Woods. Film kõneleb juudi perekonna aeglasest ja piinarikkast hukust Natsi-Saksamaal. Lääne-Saksamaal vaatas „Holokausti” 15 miljonit inimest.

„Telesarjal oli erakordselt suur menu. Paljud tundsid huvi, mis toimus, see tekitas ka rohkem huvi holokausti uurida ja sellesse sügavamalt tungida, kuna holokaust oli seni lõpuni lahti rääkimata. Tuleb mõista ja respekteerida, et ellujäänud põlvkond püüdis unustada. Nad olid saanud trauma, kuid paljud tundsid ka sügavat häbi. Nad tahtsid sellest asjast lihtsalt eemalduda ja proovida oma elu uuesti üles ehitada. Paljud tõusid ja lõid elu eimillestki. Noored inimesed olid kaotanud õpinguaastad. Minevikus kaevamiseks polnud neil aega ega võimalust.”

Kuid tõelise hoo sai uurimine pärast Nõukogude Liidu lagunemist.

„Määratult mõjutasid holokausti uuringuid Berliini müüri langemine ja külma sõja lõpp, sest avati endise Nõukogude Liidu arhiivid. Sealt ilmus välja hulganisti uut materjali. Varem väitsid holokausti eitajad, et gaasikambreid polnud olemas. Kuid Moskvast leiti projektid. Neid oli raskem eitada,” selgitab Fisher.

Washingtoni holokausti muuseum avati 1993. aasta aprillis. Kõigest kaks kuud enne seda Ameerika Ühendriikide 42. presidendina vande andnud Bill Clinton pidas sel puhul kõne. Clintoni administratsioon oli holokausti küsimusega väga tihedalt seotud. Muuseumi üks ülesanne oli avatud arhiivide alusel uurimist juhtida ja Wesley A. Fisherist sai uurimisosakonna juhataja. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kerkis esimesena üles omandiküsimuse teema.

„Pärast Nõukogude Liidu lagunemist toimus Ida-Euroopas varade tagastamine ja siis küsisime endalt, mis saab juutidele ja juudi kogukondadele kuulunud majadest ja varast. Holokausti materiaalse poole kohta ilmusid päevavalgele uued andmed. 1960. aastatel maksti tänu paarile kokkuleppele muu hulgas Saksamaaga osa holokaustis ellujäänute kaotatud vara eest hüvitist, aga kunagi ei pakutud täielikku korvamist. Kuid nüüd avastati, et natside kuritegudes olid suuremal või vähemal määral osalised ka teised riigid peale Saksamaa.”

1995 oli patukahetsuse aasta, mil sõja lõppemisest möödus 50 aastat – see oli tähelepanu all kõikjal maailmas.

Natsi-Saksamaa kapituleerumise aastapäeval, 7. mail 1995 pidas Šveitsi president Kaspar Villinger föderaalassamblee ees kõne, mis tekitas ahelreaktsiooni. Villinger palus vabandust selle eest, kuidas Šveits oli juute teise maailmasõja ajal kohelnud: „Kas me tegime tõesti kõik, mis meie võimuses oli, nende heaks, keda jälitati ja kellelt võeti nende õigused?” küsis Villinger. Ta osutas Šveitsi sõjaaegsetele karmidele viisareeglitele, mis takistasid paljudel juutidel põgeneda.

Villinger sai veel ühe võimaluse vabandust paluda. Kuu aega pärast kõnet avaldas The Wall Street Journal artikli, kui raske on Šveitsis pangakontole ligi pääseda perekondadel, kelle sugulasi on natsid mõrvanud. Paljud juudi perekonnad olid paigutanud raha konfiskeerimise eest Šveitsi pankadesse. Aastail 1933–1945 avati 60 000 säärast kontot.

Pangad ei tahtnud vaikimiskohustust murda ega lasknud kedagi hoidlatesse vaatama. Šveitsi pangasektor oli rajanud oma edu lubadusele saladust hoida, kui tahes tume see ka poleks. Holokausti ohvrite vara olid Šveitsi pangad suures ulatuses ja salaja omastanud.

Alguses andsid pangad välja mõne konto ja tunnistasid, et neile on kantud väiksemaid summasid paari miljoni dollari ulatuses. Küsimusega tegelev World Jewish Congress (Ülemaailmne Juutide Kongress) pankasid ei uskunud ja alustas lobitööd, et kaasata USA poliitikuid. New Yorgi vabariiklasest senaator Al D’Amato võttis vedu ja pidas Ameerika Ühendriikide Kongressi ees mitu suurt tähelepanu äratanud kuulamist. Peagi hakkasid küsimusega tegelema ka Bill ja Hillary Clinton. Nad andsid Stuart Eizenstatile ülesande panku uurida. Poliitiline surve Šveitsile tugevnes.

„Kiiresti tekkis suur skandaal, mis andis põhjuse rohkem küsimusi esitada. Kahtlust äratas pankade hoiak neile vastates ja rahvas hakkas mõtlema: kas varad on alles?”

Pangaskandaalile järgnes varsti kindlustusskandaal. Sadadel tuhandetel holokaustiohvritel oli olnud Euroopa kindlustusseltsides elukindlustus. Enamasti ei makstud hüvitist välja, kuigi kerkis orjatöö küsimus, sest sajad tuhanded koonduslaagrivangid olid töötanud Saksa tehastes. Paljud neist ettevõtetes, mis endiselt tegutsevad, Saksa tööstuskontsernides nagu Krupp ja Siemens.

Kuid Šveitsi pangakontod juhtisid tähelepanu ühele teisele traagilisele peatükile, natside kullale. World Jewish Congress uuris Ameerika arhiividest, kas sinna on sõjaajast jäänud midagi, mida Šveitsi pankade vastu kasutada. Rahvusarhiivist (The National Archives) tuli välja üle kahe tonni vastavasisulisi dokumente, millest 15 000 olid veel hiljuti olnud salastatud. Dokumendid kuulusid Ameerika tolleks ajaks unustatud Safehaveni programmi, millega üritati leida enne sõda ja sõja ajal Natsi-Saksamaalt välja viidud Saksa varasid. 50 aastat ei tundnud keegi dokumentide vastu huvi ega teadnudki, et need olemas on. See oli kullaauk, sest programm oli keskendunud eriti Šveitsi ja Natsi-Saksamaa suhetele.

World Jewish Congress ja Al D’Amato avaldasid varem salastatud dokumendid, mis paljastasid Šveitsi pangahoidlate saladusi. Ilmnes, et Šveitsi pangad, juristid ja ärimehed tegid Natsi-Saksamaaga tihedat koostööd ja petsid ning kaitsesid juhtivate natside varasid usinalt. Uurijad leidsid isegi kontod, kuhu Adolf Hitler oli kandnud „Mein Kampfi” autoritasu.

Programm tõi esile, et aastail 1938–1945 kandsid natsid Šveitsi kontodele 6 miljardi dollari väärtuses varasid. 1990. aastate keskel oli nende väärtus üle 60 miljardi dollari. Suur osa varasid oli Šveitsi viidud juutidelt varastatud kullana. Šveitsi pankades oli verepritsmetega kaetud kuld kindlas kohas.

Avastused sundisid pangad taganema ja kokku pandi rahvusvaheline ajaloolaste paneel, mis pidi uurima pankade rolli sõja ajal. 1996. aasta oktoobris nõudsid holokausti üleelanud isikud Šveitsi pankadelt New Yorgi kohtu kaudu välja 20 miljonit dollarit. Samal ajal esitas Stuart Eizenstat raporti, milles nimetas Šveitsit „Natsi-Saksamaa pankuriks”.

Pärast Šveitsi pankade skandaali mõistis mõnigi riik, et on aeg saladused päevavalgele tuua, arhiivid avada ja uurimist alustada. Holokausti majandusliku poole kohta peeti mitu rahvusvahelist konverentsi, ka The London Conference on Nazi Gold 1997, kus püüti selgusele jõuda, kui palju kulda varastati, kuhu see kadus ja mida peaks sellega peale hakkama. Osales 41 riiki, sealhulgas Vatikan, mis samuti skandaali kisti, sest paavsti panka süüdistati natside kulla omastamises.

Sõja ajal varastasid natsid kulda okupeeritud riikide kullareservist, kuid ka üksikisikutelt, enamasti juutidelt. Pärast sõda moodustasid USA, Prantsusmaa ja Suurbritannia The Tripartite Gold Commissioni, mis tagastas kümmekonnale Euroopa riigile 337 tonni Saksamaalt leitud kulda. Komisjon otsustas siiski, et üksikisikutele kulda ei tagastata, sest oldi seisukohal, et sellist hüvitamist ei ole võimalik korraldada.

1997. aasta Londoni konverentsil loodi fond The Nazi Persecutee Relief Fund, mis maksis holokaustiohvritele hüvitist.

1998. aastal esitas Stuart Eizenstat raporti Natsi-Saksamaa suhetest teiste neutraalsete riikide, näiteks Argentina, Hispaania, Portugali, Türgi ja Rootsiga. Raport paljastas NatsiSaksamaa ulatusliku ärivõrgustiku ja varade liikumise nn neutraalsetesse riikidesse.

Peale pangakontode, kindlustuse ja kulla jäi veel üks küsimus, mis oli nii keeruline, et paljud ei julgenud seda isegi arutada, arvab Wesley A. Fisher.

Pärast 1997. aasta Londoni konverentsi leidis USA välisministeerium, et tuleks korraldada konverents, mis käsitleks omandiküsimusi üldisemalt. Nii sündiski Washingtoni konverents. Selle aja peale hakkas kulla, kindlustuse ja kontode küsimus juba lahenema. Üks valdkond oli siiski suurelt jaolt puutumata jäänud ja selle lahendamiseks polnud rahvusvahelisi kokkuleppeid. Lahendamata oli kunstivaldkonna küsimus. Kunst kerkis päevakorda viimasena, sest seda küsimust oli kõige raskem lahendada.

* * *

1945. aasta suvel hakkas MFAA peaaegu hõlmamatu tööna uurima ajaloo suurimat kunstivargust. Hoolimata praktilistest valikupõhjustest tehti seda väga sümboolses kohas, natsiliikumise poliitilises keskuses Münchenis. Natsionaalsotsialismi südamesse tulvas töid Saksamaa igast nurgast. Vaadati ka Haus der Deutschen Kunsti, kuid muuseum ei olnud piisavalt suur. Sellest sai hoopis meeste söögisaal ja ohvitseride klubi. Adolf Hitleri Saksa kunsti galeriis kõlasid nüüd mandunud džässihelid.

Führerbaus ja teistes sealsamas asuvates hoonetes algasid ettevalmistused, et võtta vastu maailma tähtsamaid kunstiteoseid. Pommitamisel viga saanud hooned renoveeriti ja niiskustase tasakaalustati, samuti oli vaja korralikku turvasüsteemi. Ametliku nimetusega Munich Central Collecting Point (Müncheni keskkogumispunkt) oli vaja puhastada ka miinidest ja lõhkemata mürskudest. Veel 1945. aasta juuliski lõhkes ühes hoones pomm.

Töödega oli kiire. 1945. aasta veebruari alguses peetud Jalta konverentsil tegid USA president Franklin D. Roosevelt, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin plaane, mis saab Euroopast edasi. Saksamaa jaotati neljaks tsooniks, mille võitjariigid okupeerisid.

Selgus, et Altaussee ja mitusada teist kunstihoidlat asusid piirkondades, mis anti Nõukogude Liidu võimu alla.

Armeed ei peatunud enne sõda kaardile tõmmatud piirides, lõpuks oli Ameerika sõjavägi mitmel pool sügaval Nõukogude tsoonis. See tekitas pingeid ja Stalin nõudis, et kõik Briti ja Ameerika üksused lahkuksid piirkonnast hiljemalt 1. juuliks. Nõukogude Liidu okupeeritud aladelt tulevad murelikuks tegevad teated sundisid Ameerika võime kiiresti tegutsema. Kohe hakati kunsti Ameerika tsoonist evakueerima. Teatati nimelt, et Punaarmee võtab kunsti näol välja oma kahjutasu. Teel Berliini leidsid Stalini trofeebrigaadid hulga kunstihoidlaid. Kuid tõelised kroonijuveelid langesid nende kätte Saksamaa pealinnas ja selle ümber, nimelt Berliini muuseumite kogud. Esimesed rongitäied trofeesid liikusid Berliinist Moskva poole juba enne Natsi-Saksamaa kapituleerumist. Berliini-lähedasest lossist leiti Rahvusgalerii kogud. Dresdeni lähedalt kaevandustest ja punkritest tulid välja linna muuseumite kogud, need olid evakueeritud enne saatuslikku pommitamist samal aastal, mis muutis kultuurilinna põlenud, lehkavaks luukereks.

Enamik kunstiteoseid saadeti Moskvasse Puškini muuseumisse. Ülejäänud läksid kaotsi või rüüstasid neid Nõukogude sõdurid või kohalikud elanikud, kes olid valveta peidiku avastanud. Käisid jutud, et mustal turul võis Albrecht Düreri töö eest saada paari kingi.

Altaussees töötasid MFAA ohvitserid, sõdurid ja kaevandustöölised päevad ja ööd läbi, et kaevandus õigel ajal tühjaks saada. Sakslastel oli kulunud selle täitmiseks üle aasta, nüüd tuli see tühjendada paari nädalaga. Ka Briti üksused hakkasid kunsti evakueerima ja panid oma tsooni üles kogumispunktid. Juulis tulvas Müncheni keskkogumispunkti tuhandeid kunstiteoseid ja varsti saadi aru, et senised suured ruumid jäävad väikseks. Kogumispunkte tehti juurde Lõuna-Saksamaale. Lääneliitlased hakkasid kinni võtma ja üle kuulama kunstikaupmehi, kuraatoreid ja teisi võtmeisikuid. Ülekuulamistel saadi selgust röövimise ulatusest, aga ka fanaatilistest ambitsioonidest, mis röövimist saatsid. See ei olnud tavaline sõjaaegne rööv. Seda planeeriti, organiseeriti ja sanktsioneeriti Natsi-Saksamaa kõrgeimal poliitilisel tasemel.

Kuid 1945. aastal jäi kunstirööv mõistagi natside tunduvalt hirmsamate kuritegude varju. Üle maailma levinud vabastatud koonduslaagrite piltide kõrval paistis see nagu süütu näppamine.

1945. aastal oli ikka veel lahendamata küsimus, mis kunstiteostest saab. Näiteks prantslased tahtsid Prantsusmaalt kaduma läinud või rikutud tööde asemele Saksa kogudest samaväärse kvaliteediga teoseid. Paljud inimesed, sealhulgas MFAA ohvitserid lootsid, et võitjariigid moodustavad rahvusvahelise komisjoni ja langetavad otsuseid ühiselt.

Seda ei juhtunud. Nõukogude Liit viis sõjasaagi Moskvasse. Ja juuli keskel peetud Potsdami konverentsil hakkasid endiste liitlaste suhted tõsiselt paigast minema. Laastatud, miljonite kodutute ja nälgivate inimestega Saksamaal tahtsid sõjaväelased kunstiga seotud vastutusest vabaneda nii kiiresti kui võimalik. Enamik asjaga seotuid ei teadnud aga, et tagastamine võtab aastaid, kui mitte lausa kümnendeid.

Tagastamisfilosoofia põhijooned võttis jutuks Lucius D. Clay, üks Pattoni kindraleid, kes varsti pidi astuma Ameerika tsooni juhi kohale. Clay jaotas kunstiteosed kolme kategooriasse. Esimesse, A-kategooriasse kuulusid tööd, mida oli kõige lihtsam liigitada kui varastatud teosteks. Need olid natsid röövinud okupeeritud riikidest, arvatavasti ametiasutustest või eraisikutelt, näiteks juudi vara aariastamise käigus. B-kategooriasse läksid eraisikutele kuulunud tööd, mille eest natsid olid mingil kujul hüvitist maksnud. Paljudel juhtudel oli tegemist väljapressimisega, kus ei juletud keelduda, kui Hermann Göringi või Adolf Hitleri agendid olid pakkumise teinud. Viimasesse kategooriasse jäid tööd, mis hinnanguliselt kuulusid Saksa rahvale, enamasti eri hoidlatest leitud muuseumikogud. Aja B-kategooria tööd tuli võimalikult kiiresti tagastada riikidele, kust need olid varastatud või muretsetud. Vastutuse eri riikidele lükkamine oli lihtne lahendus, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaugeltki kõik tööd ei jõudnud Müncheni keskkogumispunktist tegeliku omaniku või tema järglaste valdusse.

MFAA ohvitseride tänamatut kunstiteoste päästmise, transportimise, sorteerimise ja kahjustatud tööde renoveerimise tööd raskendas kindralstaabi soov probleemiga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Eisenhower isiklikult andis käsu saata võimalikult palju töid nii suurte saadetistena kui võimalik vastavatesse riikidesse. Ameerika armee soovis iga hinna eest esmajoones pääseda keerulistest omandiküsimustest, mis täieliku tagastamisega kindlasti kaasnevad. Lihtne oli tagastada selliseid töid nagu Neitsi Maarja altar, Genti altar ja Michelangelo „Brygge madonna”, sest kõik teadsid, kust need pärit on. Aga need olid erandjuhtumid, palju raskem oli suure hulga kunstiga, mille natsid okupeeritud riikidest, enamasti Prantsusmaalt ja Madalmaadest olid „ostnud”. Hulganisti oli töid, mille omanikke ei olnud veel tuvastatud ja osal juhtudel ei tuvastatudki. Ameerika armee ei tahtnud sellise detektiivitöö eest vastutada. See pidi saama ülesandeks riikidele, kust teosed olid varastatud. Nii juhtus, et tagastamisprotsess erines riigiti ja olenevalt ametkonnast, mis sellega tegeles.

1945. aasta hilissügisel hakati kunstiteoseid laevadega Müncheni keskkogumispunktist ja teistest kogumiskohtadest Marburgist, Wiesbadenist ja Offenbachist ära vedama, et hiiglasliku kunstiteoste ja – esemete hulgaga hakkama saada.

Neuschwansteini lossist leiti tuhandeid töid, mille natsid olid Pariisist röövinud, ja nüüd vedas mitu tuubil täis rongi neid sinna tagasi. Tagastamisprotsess algas enam-vähem kohe, kui teosed jõudsid tagasi Pariisi, Haagi, Viini, Amsterdami ja mujale. Kogu maailmast võttis ühendust tuhandeid inimesi, kes olid ühel või teisel moel omandist ilma jäänud. Paljud pidid pettuma. Need, kes endale kuulunud tööd üles leidsid, põrkasid teistele probleemidele, esmajoones pidid nad tõendama, et on ikka tõesti omanikud. Paljud olid põgenenud tühjade kätega. Nad pöördusid tagasi koju ja neil vedas, kui see oli ainult rüüstatud, hullemal juhul ei olnud kodu enam olemaski.

Altausseest ja mujalt ei leitud kaugeltki kõiki töid. Neisse kogudesse kuulusid ainult natside silma järgi kõige hinnatumad kunstiteosed. Mandumise sildi külge saanud kümned tuhanded tööd olid kunstiturul maha müüdud, vanemate meistrite tööde vastu vahetatud või hävitatud. Tuhanded teosed olid kadunud erakogudesse või smugeldatud maailmaturule. Väljapaistev Pariisi kunstikoguja, juudi soost galerist Paul Rosenberg avastas peagi, et 400 tööd, mis natsid temalt varastasid, olid mööda Euroopat laiali. Paljud kunstiteosed viidi salaja Šveitsi ja müüdi tuntumatele galeriidele. Paljude juudi kunstikaupmeeste ja kogujate jaoks, keda natsid olid röövinud, algas pikk võitlus oma kunstivara tagasisaamiseks.

Lääneliitlased püüdsid pärast sõda takistada, et varastatud tööd omanikku ei vahetaks. Kehtestati piirangud kunstiteoste ekspordile Saksamaalt ja üle 1000 riigimarga ületavatest ostutehingutest pidi ametivõimudele teada andma. Koostati ka must nimekiri kunstikaupmeeste kohta, kes olid natsidega äri ajanud. Selle tulemusena läks kunstiturg põranda alla, nagu palju muudki tol Saksa sügisel 1945. Oli neid, kes ootasid müügiga, kuni piirangud 1949. aastal kaotati.

Kaugemale ulatuv mõju oli seadusel, millega Saksa kodanikke kohustati üles andma esemeid, mis nad olid sõja ajal ostnud või välismaalt muretsenud. Sõjaväelisel okupatsioonivõimul oli volitus konfiskeerida kõik kunstiesemed, mis natsiajal olid ebaseaduslikult käest kätte käinud. Tegemist oli ulatusliku halli alaga. Muu hulgas oli Natsi-Saksamaa majanduspoliitika sõja ajal kunstituru õitsengut ergutanud. Natsid kasutasid kunsti ostmiseks okupeeritud maade riigikassasid. Saksa ärimeestega sõlmiti kasulikke lepinguid ja riigimarga kurssi okupeeritud riikide vääringutesse hinnati pidevalt üle. See põhjustas ostuhüsteeria, mille tulemusena tulvas Pariisist, Amsterdamist ja mujalt Kolmandasse Reichi kunsti, antiikesemeid ja luksuskaupu.

Prantsusmaa, Madalmaad ja Austria võtsid vastu seadused, millega püüti neid tehinguid lahendada ja kehtetuks tunnistada, kuid tehingute hulk muutis selle enam-vähem võimatuks. Tihti oldi jäigalt nende seaduste vastu, eriti Saksamaal, kus paljud panid kogu vastutuse kas surnutele või süüdimõistetud natsidele. Juba 1950. aastateks oli enamik kuritegusid aegunud. Tihti pidid paljud ettevõtetest, kodust, omandist ja varast ilma jäänud juudi pered pidama pikalevenivat ja lootusetut võitlust, et endale kuuluvat tagasi saada.

1946. aasta aprilliks oli Müncheni keskkogumispunktist välja saadetud üle 5000 objekti. Eisenhower püüdis tagastamist kiirendada, kuid see osutus asjatuks lootuseks.

Töö pidi lõppema 1946. aasta septembris, kuid varsti selgus, et see pole võimalik. Kunstiteoseid jõudis Münchenisse endiselt rohkem, kui jõuti neid ära saata. Järjest leiti uusi hoidlaid ja paljud olid veel läbi otsimata. Kokku oli registreeritud üle 23 000 objekti. Leitud asju oli nii palju, et üks „objekt” võis koosneda tervest raamatukogust. Müncheni kogumispunktides oli mitu raamatukogu, millest mõni sisaldas miljoneid raamatuid. Kümneid tuhandeid kunstiteoseid ei olnud võimalik kuhugi saata, sest keegi ei teadnud, mis riigist need pärit on. Tööd raskendas seegi, et MFAA ohvitserid saadeti koju ja üksus laiali.

Tagastamist raskendasid ka Euroopat järjest rohkem haaravad poliitikasündmused, mis lõppesid külma sõjaga. 1947. aastal oli lõhe ida ja lääne vahel ilmselge, sest Stalini haare IdaEuroopa riikide ümber tugevnes ja USA suunas oma poliitika samal ajal üha rohkem kommunismi leviku tõkestamisele.

Poliitiline konflikt soodustas Müncheni keskkogumispunktis töö lõpetamist. 1948. aasta augustis püüdis kindral Clay määrata uut tähtaega, ajutised laod pidid olema tühjad enne aasta lõppu. Samal ajal tehti tööst kokkuvõte. Kokku avastasid lääneliitlased 1500 kunstiesemete hoidlat, ladu ja punkrit ja umbkaudu 10,7 miljonit üksikobjekti väärtusega tänases vääringus umbes 5 miljardit dollarit.

Ettevõtmist ei õnnestunud seegi kord lõple viia, see polnud lihtsalt võimalik. Kindralite närvilisusest hoolimata kestsid tööd 1950. aastate alguseni. 1950. aasta detsembri kokkuvõtte andmeil oli tagastatud 340 846 objekti, mis tähendas miljoneid eraldi kunstiteoseid, antiikesemeid, raamatuid, käsikirju ja muud. Kuid samamoodi oli miljoneid esemeid endiselt ka Müncheni ladudes.

Raske oli lahendada omanikuta varade küsimust, mis esmajoones olid pärit holokaustis hävinud juudi perekondadest ja kogukondadest. Oli ka usuga seotud esemeid, mis natsid olid varastanud juutide „uurimiseks”. Rahvusvahelisele organisatsioonile Jewish Cultural Reconstruction (Juudi Kultuuri Taastamine) anti üle sadu tuhandeid toorarulle, küünlajalgu ja tekstiile, ühing jagas need USA ja Iisraeli kogudustele.

1951. aastal sai Ameerika võimudel lõpuks mõõt täis ja ettevõtmine lõpetati. Lääneliitlaste okupatsioon lõppes kaks aastat varem. Keegi ei tahtnud enam sõjale mõelda. Ladudesse jäi endiselt üle miljoni üksikeseme. Need anti üle äsja moodustatud Saksamaa Liitvabariigile, mis tegeles sama tööga kümme aastat.

Olusid arvestades tehti Müncheni keskkogumispunktis muljetavaldavat tööd, kuid ühtlasi jäi sellest lahtiseid otsi. Tegemist oli nii ulatusliku rööviga, et kõike kaotatut ei olnud võimalik taastada.

Tagastamisega saadi suurelt jaolt ühele poole 1950. aastatel, samal ajal röövid aegusid ja kunstiturg oli tuubil täis teadmata päritolu töid. Enamikku äritsejaid nende päritolu ei huvitanudki. Natside rööve toetanud kunstikaupmehed avasid poe, nagu midagi poleks juhtunudki. Euroopa riikidesse tagastatud töödest ei jõudnud samuti paljud omanikeni, vaid sattusid riiklikesse kunstikogudesse. Kuritegu kahvatus ja läks meelest.

* * *

Uut tähelepanu pälvis kunstirööv alles 1980. aastatel. 1984. aasta detsembris avaldas ajakiri ArtNews artikli „A Legacy of Shame: Nazi Art Loot in Austria”3, millest ilmnes, et suure osa pärast sõda Müncheni keskkogumispunktist Viini saadetud kunstiteoseid ja kultuuriesemeid võttis üle Austria riik. Selgus, et Austria võimud ei teinud kunstiteoste esialgsete omanike või nende järeltulijate leidmiseks erilisi pingutusi. 1955. aastal hakati „peremeheta” töid hoopis riigi muuseumitele laiali jagama. Artikli tulemusena anti Viini juudi kogukonnale pärast kümme aastat kestnud läbirääkimisi tagasi üle 8000 eseme. Kuna oletati, et paljude tööde omanikud ja järeltulijad on surnud, müüdi need 1996. aastal oksjonil maha ja raha annetati holokausti ohvritele. See juhtum ja eriti oksjon pälvisid suurt meediatähelepanu ja õhutasid huvi natside kunstivarguse vastu. Küsimusele heitsid valgust ka 1990. aastate keskel välja antud raamatud, eriti Ameerika autori Lynn H. Nicholase „The Rape of Europa 1995”.

„Alustasin uurimistööd 1980. aastate alguses, kui töötasin Washingtonis National Gallerys. Muuseumimaailma kaudu tutvusin mitmetega, kes olid olnud sõja ajal monumendimehed. Paljudest olid nüüd saanud eri institutsioonide või ülikoolide juhid. Samal ajal oli esile kerkinud holokaustiuuringute valdkond ja natsismi hakkas sügavamalt uurima täiesti uus põlvkond spetsialiste. Tänu sellele tuli päevavalgele palju uut. Mind hakkas huvitama, mis juhtus kunstiga. Keegi tol ajal sellest eriti palju ei teadnud ja mul vedas, sest arhiivid, mis USA konfiskeeris, asusid Washingtonis. Ligi kümme aastat lugesin originaaldokumente. Kuna natside raamatupidamine oli äärmiselt täpne, siis oli seal kviitungeid, arveid, volitusi,” rääkis Lynn H. Nicholas, kui tema kodus Washingtonis Georgetownis kohtusime.

Teine tähelepanu äratanud raamat oli Héctor Feliciano „The Lost Museum”. Feliciano raamat tekitas Prantsusmaal, kus see esmalt ilmus, vaidlusi, sest sealt tuli esile, et Prantsusmaa tähtsamate kultuuriasutuste seintel ripuvad natside varastatud tööd.

Teisteski riikides selgus, et võimud või komisjonid, mis vastutasid Müncheni keskkogumispunktist tulnud teoste tagastamise eest, ei ole oma tööga hakkama saanud. Madalmaades jäi tagastamata 4000 juutidelt sõja ajal varastatud kunstieset, sealhulgas 1600 maali, ja osa neist oli jõudnud muuseumiseintele. Ei olnud uuritud, kuidas vastuvõtjad Müncheni keskkogumispunktist pärit kunsti jagasid.

1998. aasta Washingtoni konverentsi eesmärk oli saavutada rahvusvaheline konsensus, kuidas holokausti ajal varastatud kunstiga ümber käia. Ei kavatsetud keskenduda üksnes kunstile, vaid üldisemalt omandile, kuid sellegipoolest käsitleti konverentsil väga palju just kunsti teemat. Kunsti küsimust ei olnud nii kaua puudutatud just selle keerukuse pärast. Ent 1998. aastal pärast kulla, kindlustuse ja pangakontode küsimusega tegelema hakkamist ei tundunud ükski probleem enam liiga suur. Aastatuhandet lõpetav Clintoni administratsioon tahtis käsile võtta paar 20. sajandi lahendamata tüli. Clinton üritas innukalt leida lahendust Iisraeli ja Palestiina konfliktile ja 2000. aastal sõlmiti selle töö tulemusena Camp Davidi leping.

Washingtoni konverentsi delegaate näis innustavat aastatuhande viimaste aastate poliitiline idealism, nad lubasid tunduvalt rohkem, kui hiljem täita suutsid.

Enam-vähem kõik olid ühisel arvamusel, et kunstivargus vajab rahvusvahelist kokkulepet. Möödunud 50 aasta jooksul olid kunstiteosed mitu korda omanikku vahetanud. Natside röövitud kunsti leidus kogu maailma kunstikogudes, ka USA-s. Kunsti küsimus esitas nii poliitilisi, moraalseid kui ka majanduslikke väljakutseid, mis muutsid valdkonna juutide kulla, pangakontode ja kindlustuse juhtumitest keerulisemaks. Kõige suurem probleem oli, et kunstivargusi ei olnud võimalik lahendada üldise majandusliku kokkuleppega, nagu tehti teistes küsimustes. Kunst koosneb ju ainulaadsetest töödest, mida pole võimalik asendada nagu kulda. Paljude perekondade jaoks olid kunstiteosed tihedalt seotud mälestustega ja perekonna ajalooga, mida ei saa rahaga korvata. Mõnikord oli seos nii otsene, et maalid kujutasid perekonnaliikmeid. Sellepärast tuli kunstiga seotud küsimusi lahendada raskemat teed pidi, algatades uuesti tagastamisprotsessi, kus iga üksik kunstiteos hüvitatakse eraldi. Probleemi kujutas endast ka osa kunstiteoste väärtuse kasv. Picasso maal 1938. ja 1998. aastal on selles mõttes kaks täiesti erinevat tööd.

Sellistes oludes püüdsid Washingtoni konverentsi delegaadid 1998. aastal välja töötada uue tagastusprotsessi suuniseid. Washingtonis loodi põhimõtted, mille 44 osalevat riiki heaks kiitsid. Põhimõtted koosnesid 11 punktist, milles lubati uurijatele arhiivid avada, muuseumite kogudest varastatud kunsti otsida ja „mõistliku ja õiglase” lahenduse kaudu ennekõike tagastusnõuded välja selgitada. Need põhimõtted ei olnud siiski juriidiliselt siduvad, vaid pigem moraalne kohustus. Seaduslik pool jäeti välja ajastu vaimu väljendusena, aga ka sellepärast, et siduva lepingu oleks heaks kiitnud tunduvalt vähem riike.

Kuigi põhimõtted ei olnud siduvad ja paljud kriitikud pidasid neid liiga nõrkadeks, võeti leping ometi vastu optimismiga ja pingutati päriselt, et tagastamisprotsessi käima saada. Tööd, mis tofeebrigaadid olid konfiskeerinud ja natsid enne seda juutidelt varastanud, lubas tagastada isegi Venemaa. Põhimõtted kiitis heaks ka Rootsi, kes oli konverentsile saatnud tolleaegse riigiministri Pär Nuderi.

Konverentsi lõpukõnes ütles Stuart Eizenstat, et on saavutatust peaaegu vapustatud: „Enam kunagi ei suhtu kunstimaailm natside konfiskeeritud kunsti nii nagu seni,” sõnas Eizenstat ja jätkas: „See suur edusamm kajab meie muuseumites, galeriides, oksjonimajades, kodudes ja nende perede südames, kes nüüd saavad tagasi selle, mis õiguspäraselt neile kuulub.”