Читать книгу Röövlid - Anders Rydell - Страница 7

ADOLF HITLER SÕITIS mustas Mercedeses üle piiri. Seda silmapilku oli ta oodanud peaaegu kogu elu. Ta otsustas, et see peab sündima pisikeses tagasihoidlikus Braunaus Inni ääres. Kui austerlased füürerit üldse kuskil avasüli vastu võtavad, siis just siin, tema kodulinnas. 1938. aasta 12. märtsi hommikul ületas Wehrmacht Austria piiri. Sõdureid ei tabanudki kuulirahe, neid võtsid vastu ovatsioonid, Hitleri tervitus, lilled ja lipukesi lehvitavad rahvamassid. Sellepärast sai Saksamaa sissetung nimeks Blumenkrieg, lillesõda.

Braunaus Inni ääres elas kogukond, mis jagas Adolf Hitleri kahestunud identiteeti. Sadu aastaid olid Austria ja Baieri kuningakoda linna vaheldumisi teineteiselt endale kiskunud. Aga nüüd oli läbi linna voolava ja piiri tähistava Inni jõe silda kaunistavale keisri kahepäisele kotkale tõmmatud suur natsilipp. Kahestumise aeg oli läbi. Hitler sõitis lahtises Mercedeses läbi linna ja tuhanded kohalikud võtsid teda vastu kui vabastajat.

Kuid ta ei jäänud kauaks, paari tunni pärast liikus korteež ida poole. Hitler reisis läbi oma Uue Suur-Saksamaa, aga ka läbi lapsepõlve ja nooruse. Ta sõitis Linzi, mida oli alati pidanud oma päriskoduks.

Kui Hitler oli 11-aastane, kolis nende pere Braunaust Inni ääres Leondingisse, väiksemasse linna Linzi lähedal. Linzis elas Hitler peaaegu kümme aastat. Seda pidas ta hiljem elu kõige õnnelikumaks ajaks.

Just Linzis ühinesid Adolf Hitleri unistused rahvast ja kunstist. Raekoja rõdult peetud tundelises kõnes kuulutas Hitler, et tema unistus ühtsest rahvast on hakanud täituma. Rõdu alla oli kogunenud kümneid tuhandeid inimesi ja armee peastaabi juhataja Wilhelm Keiteli sõnul oli meeleolu „üle mõistuse elektriline ja erutunud”. Tunnistajate jutu järgi pidas Hitler kõnet nuttes.

Täitunud oli tema unistus ühendada Saksamaa ja oma Austria. Aga üks unistus oli veel. 1939. aasta märtsis ei olnud see veel saavutanud lõplikku vormi, aga oli Hitleril mõtteis mõlkunud kümneid aastaid. Esialgu lihtsamate joonistuste ja akvarellidena, aga varsti juba üha monumentaalsemate hoonete visanditena. Linzi muutmise fantaasia oli Adolf Hitleris arvatavasti võrsunud varasest teismeeast peale. 16-aastaselt jättis ta pooleli kooli, mida jälestas, seejärel veetis mitu aastat laisas boheemlaslikus oleskelus. Tema range ja sadistlik isa Alois suri varakult ja vabastas poja nõudest isa jälgedes riigiametnikuks saada. Noor Adolf veenis ema, et ta on loodud hoopis kunstnikuks. Noil aastail kujunes arvatavasti Hitleri kunstikuideaal. Just Linzis avastas ta Wagneri ja otsustas kunstikuleiba proovida. Hiljem on üks peresõber kirjeldanud, kuidas Hitler visandas õhtusöögilauas tihti mõnda hoonet, sammast või võlvi. Lapsepõlvesõber August Kubizek on rääkinud, et Hitler kurtis kogu aeg Linzi arhitektuuri üle ja pidas pikki monolooge oma ettekujutusest, kuidas linn tegelikult peaks välja nägema. Ehitisi visandas ta ka kogu oma täiskasvanuelu: teatreid, muuseume ja sildu. 1938. aastal juubelduste saatel linna sõites hakkasid ideed kujunema terviklikuks linnaplaaniks.

20. sajandi alguses oli Linz olnud inetu linn. Ega ta polnud parem ka nüüd, kui Doonau kaldaid täitsid tööstushooned. Hitler aga ei unistanud üksnes tööstusliku tagahoovi muutmisest Kolmanda Reichi kultuuriliseks kultuskohaks, teda kihutas tagant ka iha maksta kätte linnale, mis oli tema kunstnikuks saamise püüdlustele kriipsu peale tõmmanud, maksta kätte Viinile. Selle linna õitsvat kosmopoliitset kultuurielu oli ta õppinud vihkama. Seal ei võetud teda kuulsasse kunstiakadeemiasse õppima ja ta elatas end postkaarte joonistades.

Linzi imelise muutumise mõte sai paika paar kuud pärast annekteerimist, kui Hitler käis Itaalias külas Benito Mussolinil, kes vastu tahtmist oli avanud Austria ukse.

Austria annekteerimisele olid eelnenud aastad täis Saksamaa üha ähvardavamaid nõudmisi. Sissetung oli lähedal juba 1934. aasta suvel, kui Austria natsid tapsid riigipöördekatset tehes riigi kantsleri Engelbert Dollfussi. Tookord peatas Hitleri Mussolini, mitte ümbritseva maailma protest ega Austria armee. Targal kombel kartis Itaalia diktaator Hitleri Euroopa-võimuambitsioone. Kõige rohkem tegi Mussolinile muret, et ta võib kaotada Itaaliale esimeses maailmasõjas Versailles’ rahuga antud Lõuna-Tirooli. Fašistide võimu all oli saksakeelne elanikkond kannatanud julma „Itaalia integratsiooni”. 1934. aastal ähvardas Mussolini sõjaga, kui Saksamaa peaks Austriasse tungima, ja saatis oma sõjaväe Austria piirile Brenneri kuru juurde. Neli aastat hiljem aga andis ta oma nõusoleku. Kahe fašisti suhted olid paranenud ja tekkis Berliini-Rooma telg.

Eriti lähenesid juhid teineteisele Hispaania kodusõja ajal, kui nad koos Fancisco Francot toetasid. 1935. aastal toetas Hitler ka Mussolini Etioopia-sõda, mida rahvusvaheliselt kritiseeriti. Pakt ei rajanenud siiski fašistide sõprusel, vaid kalkuleeritud võimumängul, mida tegelikult iseloomustas sügav usaldamatus. Hitler varustas Etioopia keisrit Haile Selassiet salaja relvadega, et pikendada sõda, mis hõivas lääneriikide tähelepanu, samal ajal kui Hitler Kesk-Euroopas edasi liikus. Saksamaa intensiivne relvastumine oli muutnud ka riikidevahelist jõudude tasakaalu. Itaalia ei saanud end üha agressiivsema Saksamaaga enam võrrelda. Austriast sai selles abielus Saksamaa kaasavara. Hitleri külaskäik Itaaliasse maikuus 1938 oli mõlema fašistliku riigi suurejooneline etendus. Füürer saabus Roomas üksnes tema riigivisiidi jaoks ehitatud Ostiense raudteejaama nelja soomusrongiga. Raudteejaam oli projekteeritud Hitlerile meelepärases monumentaalses klassitsistlikus stiilis. Uus oli ka raudteejaamast linna viiv tee, mis sai nimeks Via A. Hitler.

Hitlerit saatis riigivisiidil ligemale viissada inimest, parteifunktsionäärid, diplomaadid, ajakirjanikud, SS-turvamehed ja Gestapo. Enne oli kohal juba üle saja ohvitseri, kes olid mitme nädala jooksul välja peilinud võimalikud ohud. Kaasas oli ka valitud seltskond juhtivaid natse: Heinrich Himmler, Joseph Goebbels, Rudolf Hess, Hans Frank ja Hitleri armuke Eva Braun.

Järgmiseks esitati suurejooneliselt Rooma enamjaolt kadunud suurust. Itaalia armee paraadid ja uusfašistlik arhitektuur Hitlerile eriti muljet ei avaldanud, talle ei meeldinud itaallaste arhitektuuri futuristlikud jooned. Tema tähelepanu köitis Rooma impeerium, mille järeltulijaks sobisid sakslased tema arvates märksa paremini kui itaallased.

Riigivisiit kestis peaaegu nädala. Palju aega pühendati lõpututele monumentidele ja muuseumitele, kus Adolf Hitler kõike näha tahtis, kannul vähem innukas Il Duce, kes olevat ühel sellisel käigul tüdinult pomisenud: „Jälle need maalid.”

Igaveses linnas nägi Adolf Hitler oma tuleviku Berliini – Welthauptstadt Germaniat. Sama aasta jaanuaris tutvustas Albert Speer Berliini monumentaalset metamorfoosi. New York Times kirjeldas seda kui moodsa aja kõige auahnemat linnaplaani. Nagu kunagi Rooma, nii pidi ka Germania kord olema üle kõigist linnadest, olema Tuhandeaastase riigi ülim võimusümbol.

Hitleri grand tour lõppes paar päeva hiljem Firenzes. Külastus oli hoolega kavandatud, et rahuldada Hitleri ulmelisi esteetilisi nõudmisi. Medicite perekonna lokkavas renessansiaias Bobolis korraldati külalistele ajaloolisi mänge, pärast seda tutvuti linna vaatamisväärsustega. Uffizi galerii kunstiaarded haarasid Hitlerit sedavõrd, et ta pidas korteeži muuseumis neli tundi kinni. Füürerit saatev kunstiasjatundja Ranuccio Bianchi Bandinelli sai tahtmatult Saksa diktaatori innustunud huvi tunnistajaks.

Erinevalt Roomast nägi Hitler Firenzes Linzi. Selles renessansiaegses Põhja-Itaalia linnas loksusid Hitleri ideed paika. Firenzes leidis Euroopa kultuur uuesti antiigi iluideaalid ja ületas keskaegse pimeduse. Linzist pidi saama Kolmanda Reichi Firenze, kuhu inimesed tulevad ka sadade, võib-olla tuhandete aastate pärast palverännakule uusgermaani renessanssi imetlema. Linzis pidi „saksa vaim” õide puhkema ja päästma lääne tsivilisatsiooni judaismist, bolševismist ja mandunud kapitalismi hingelisest hävingust.

Linz ei pidanud olema Firenzega võrdne, Hitleri fantaasiates pidi too Austria tööstuslinn Itaalia renessansilinna ületama. Tulevase kultuurilinna südamesse pidi rajatama maailma parima kunstikoguga muuseum. Firenze kultuuriobjektid ja kunstiväärtused olid kogunenud aastasadade jooksul. Adolf Hitler nii kaua oodata ei mallanud.

* * *

Louis Nathaniel de Rothschild sõi parasjagu Viinis oma Prinz Eugen-Strasse lossis lõunat, kui sisse tormasid kuus gestaapolast. Neil oli käsk parun kinni võtta ja Viini politseijaoskonda viia. Louis näis nende tulekut rahulikult võtvat ja palus oodata, kuni ta söönud saab. Võib-olla avaldas jämedakoelistele käsualustele mõju Louis’ isiklik sarm või vapustas neid Euroopa rikkaimate hulka kuuluva isiku lossi hiilgus, igatahes lubati parunil lõpuni süüa.

Eelmisel päeval oli Wehrmacht Austriasse tunginud ja nüüd marssisid Viini laiade alleede majade akende all sõdurid. Louis oli Rothschildide perekonna Austria harust ainus, kes polnud veel riigist lahkunud. Võib-olla tundis ta perekonnapeana kohustust valvata perekonna panka ja valdusi või ei osanud aimata natside tegelikke kavatsusi, nagu paljud teised juudi päritolu austerlased. Antisemitismi oli seal olnud algusest peale. Kui pankurite perekonna asutaja poeg Salomon Mayer Rothschild 19. sajandi alguses Austriasse elama asus, siis ei tohtinud tal juudina olla maad ega kinnisvara. Oma äritegevust Austria keisririigis üles ehitades elas ta mitu aastat hotellis. Ent Salomon Mayer Rothschild ei olnud mees, keda saanuks niisama lihtsalt peatada, ja varsti lõi ta Rothschildide perekonna erakordselt eduka Austria haru. Ta tõsteti paruniseisusse, temast sai riigi suurimaid maaomanikke ja ta pani aluse KeskEuroopa suurimale eraomandile. Ta laskis ehitada riigi esimese raudtee ja temast sai silmapaistev industrialiseerimistegelane.

Salomon Mayer Rothschildi järeltulijad laiendasid perekonna äriimpeeriumit veelgi, aga ennekõike lõid nad maailma silmapaistvaima kunsti ja antiikesemete erakogu, mis täitis perekonna viit suurt Viini lossi. 19. sajandi lõpus andis Salomoni pojapoeg Nathaniel perekonna äri vend Albertile üle ja pühendus ise ainult kunsti kogumisele. Oma lossis, Palais Nathaniel Rothschildis pani ta kunstivara täis kolm korrust. 17. ja 18. sajandi maalide kogust võis muu hulgas leida Charles-André van Loo teoseid, mis kunagi olid kuulunud Louis XV armukesele Madame de Pompadourile. Nathaniel Rothschildile kuulus ka Euroopa parim Prantsuse Päikesekuninga-aegsete gobeläänide, keskaegsete elevandiluust ja marmorist skulptuuride ja Marie Antoinette’i mööbli kogu. Rothschildi kogu tipnes galeriiga, kuhu olid välja pandud Madalmaade ja Itaalia renessansiaegsed maalid.

Nathanieli vend Albert hoolitses küll perekonna äriasjade eest, kuid ei jäänud maha ka kunstikogumises ja laskis Nathanieli lossi lähedale Prinz Eugen-Strassele püstitada Rothschildide kõige tuntuma Viini lossi.

Palais Albert Rothschild oli keskeuroopaliku pillavuse võrdkuju. Loss nägi välja nagu elegantselt kaunistatud keskaegne kindlus, ümberringi suur Versailles’ stiilis aed. Vähem uhke ei olnud ka interjöör. Seinu ehtisid gobeläänid, peeglid ja maalid, laed olid lastud maalida Itaalia meistritel ja kõiki ruume kaunistas kullatud stukkdekoor ja elegantne nikerdatud lehtdekoor. Lossis oli ka kullatud ballisaal, mida peeti üheks Viini kõige silmapaistvamaks. Lossis oli isegi oma observatoorium, sest astronoomia huvitas Albertit väga. Nagu vennale, meeldisid ka Albertile klassikalised kunstnikud ja ta lõi muljetavaldava kunstikogu, kuhu kuulusid näiteks Frans Halsi, Antoine Watteau ja Hans Holbein noorema tööd. Lossi ja kunstikogu päris Alberti poeg Louis Nathaniel de Rothschild. Tema vend Alphonse päris Palais Nathaniel Rotschildi. Ajaloo suurimate eravalduses varanduste hulka kuuluva rikkusega pandi saja aastaga kokku üks maailma paremaid kunstikogusid.

Rothschildide perekonna saatuse määras natside võimu ajal see, et nad olid maailma rikkamaid ja võimsamaid juudi perekondi ning et samuti nagu natsidele, meeldis neilegi klassikaline Euroopa maalikunst. Hitleri Viini saabumise päeval oli Gestapo Rothschildi vendade lossid juba „ära julgestanud” ja otsis perekonnaliikmeid. Alphonse, kes oli kõige ettevaatlikum, oli riigist juba lahkunud ja püüdis välismaale toimetada ka oma kunstikogu paremat osa, mis koosnes 940 tööst. Kui sakslased Viini marssisid, oli terve kogu transpordiks kokku pakituna Ostbahnhofi raudteejaamas, kuid sealt kaugemale see ei jõudnudki.

Gestaapolased toimetasid Louis Nathaniel de Rothschildi Viini politseijaoskonda, kus ta istus ligemale kuu aega, samal ajal kui uus režiim püüdis saada ülevaadet Rothschildide äriimpeeriumist, mille südame moodustas pank. See ei olnud kerge töö. Dünastia esiisa Mayer Amschel Rothschild oli 1812. aastal pannud oma testamendiga aluse tavale, et varanduse kohta käivad märkmed hävitati, ja seda tava järgisid järeltulijad järjekindlalt. Tava oli algatatud turvalisuse eesmärgil, et kaitsta perekonna omandit just selliste uurimiste eest. Natsidel kulus loendi kokkupanekuks peaaegu aasta.

Pärast Austria annekteerimist alustasid natsid massilisi arreteerimisi, ainuüksi Viinis võeti kinni 76 000 inimest. Louis viidi kongi, mille Gestapo oli äsja Hotel Metropolis sisse seadnud. Polnud kahtlust, et ta ei olnud tavapärases mõttes vang, vaid režiimi kõige väärtuslikum pantvang.

Samal ajal kui Louis kinni istus, kudus natside bürokraatiamasin juriidilist võrku, mis andis neile võimaluse röövida Rothschildide ja teiste juudi päritolu austrialaste vara. Bürokraatlikku võrgukudumise tehnikat lihvisid natsid just Austrias.