Читать книгу Sirli, Siim ja saladused - Andrus Kivirähk - Страница 4

Suvi oli juba läbi, mõne päeva pärast pidid algama kool ja lasteaed, aga isa polnud Siimu ikka veel kalale viinud. Siim polnud sel ega rahul, ta tuli isa juurde, kahvel käes, ja torkas sellega kergelt isa kintsu.

„Ai!” ütles isa. „Mis sul arus on, miks sa mind kahvliga torgid? Kas sa arvad, et ma olen mõni viiner?”

„Ei ole sa kellegi viiner,” vastas Siim pahaselt. „Sa oled isa ja pead minuga kalale minema.”

„Küll me läheme,” ütles isa, aga Siim oli selliseid lubadusi juba küllalt kuulnud ja tähendas kibestunult:

„Läheme, läheme, seda sa räägid alati. Millal me läheme, ülehomme tuleb ju lasteaeda minna!”

„No ega me siis lasteaiapäeval ei pea minema, läheme laupäeval,” seletas isa. „Mis häda sul selle kalaga on! Sa ju ei söögi kala.”

Aga Siim ei lasknud end isa kavalast jutust eksitada, vaid nuias seni, kuni isa andis kindla lubaduse – sel laupäeval minnakse rongi peale ja sõidetakse kalale. Alles siis läks Siim koos kahvliga tagasi kööki ja sõi kartuleid edasi.

Kalale minemise kärbse oli Siimule pähe pannud tema lasteaiasõber, venelane Stjopa. Stjopa käis isaga sageli kalal ning tõi kord koguni lasteaeda kaasa lillelise plekist ämbri, mille sees ujus pisike kala, kelle Stjopa ise olevat püüdnud. Lähemal vaatlemisel selgus küll, et kala on surnud, ning lapsed matsid ta liivakasti. Aga mis see luges! Siim oli Stjopa peale väga kade. Kevadisest rühma lõpupeost saadik oli ta nõudnud, et isa temaga koos kalale läheks, aga isal oli ikka õnnestunud sellest kõrvale hiilida.

Asi oli selles, et isa polnud ise ka kunagi varem kalal käinud, aga häbenes sellest pojale rääkida. Ta ei teadnud kalapüüdmisest mõhkugi. Kusagilt oli ta kuulnud, et tarvis läheb ritva, mille otsa pannakse konks ja selle otsa omakorda vihmauss. Aga see oli ka kõik. Sellepärast oli ta väga mures ning ootas hirmuga laupäeva.