Читать книгу Sirli, Siim ja saladused - Andrus Kivirähk - Страница 6

Siim läks oma tuppa ja puges laua alla. Seal oli hea istuda ja mõtiskleda.

Siim oli juba päris pisikesest poisist peale unistanud sellest, et ta oskaks võluda. Kui palju lihtsam oleks siis kogu elu! Näiteks seesama kalavärk. Poleks üldse tarvis isa manguda, tarvitseks vaid lausuda: „Soovin, et me oleksime kalal!” ja jalamaid oleksidki nad jõe kaldal. Isal poleks mingit võimalust kõrvale vingerdada, võlujõud kannaks ta õigesse kohta nagu puunoti. Ja ega siis see kalapüüdmine üksi. Igasuguseid asju võiks endale ja teistele võluda.

Siim oli sellest kaua unistanud, ikka siinsamas laua all. Ükskord oli ta aga avastanud, et vaiba sees on pisike luuk. Siim oli küll pisut kartnud, aga siiski luugist sisse roninud. Lühike tunnel viis ta päikesepaistelisse metsa.

Siim sai kohe aru, et see on selline mets, kus iga poiss oskab võluda. Seepärast ei imestanud ta põrmugi, kui avastas, et kuuse otsas ripuvad kena helesinine mantel ja taevatähti täis joonistatud teravatipuline kübar. Just selliseid rõivaid oli ühes muinasjuturaamatus kandnud keegi võlur ja Siim pani nad nüüd eneselegi selga. Mantel oli täpselt paras.

Ta katsus kohe, kuidas võlumine sujub.

„Tahan, et see kuusk muutuks männiks!” nõudis ta ja nii läkski. Kuusest sai mänd.

Nüüd käis Siim sageli lauaaluse tunneli kaudu oma võlumaal. Sinna ronis ta praegugi. Võluri riided, mida Siim tavatses kanda, rippusid korralikult nagis, sel e nagi oli Siim ise võlunud. Ta pani mantli selga ja mütsi pähe ning kõndis vaatama, mis võlumaa elanikud teevad. Nendeks elanikeks olid peamiselt loomad, aga nagu võlumaale kohane, oskasid nad hästi rääkida. Seal tuligi üks kass, vurrud sorgus.

„Tere, kass,” ütles Siim. „Mis sul viga on?”

„Mul on nälg ja janu,” vastas kass. „Ei jaksa enam õieti kõndidagi ning saba on nii kõhnaks jäänud, et pista või niidi asemel nõelasilmast läbi.”

Võlumaa elanikud kannatasid üldse hirmsa viletsuse käes, sest sedasi sai Siim neid alati aidata, ja kõik olid talle koledal kombel tänulikud. Nüüdki pomises Siim paar võlusõna, ja ennäe, taevast kukkus alla veoauto, kast paksult vorsti täis.

„Ole sa tänatud, hea võlur!” kiitis kass ja asus vorsti sööma, kosudes silmanähtavalt. Saba läks koguni nii jämedaks, et kass ehmus ja palus Siimu teda veel kord aidata – sihukest saba ei jaksa ta endaga kaasas kanda.

Siim muutis saba väiksemaks ja seejärel võlus ta nalja pärast kassi hoopis lambaks. See ei tundunud looma küll eriti rõõmustavat, aga Siim armastas vahel ka enda lõbuks võluda, ja võlumaa elanikud teadsid seda ega vaielnud vastu.

Siim kõndis edasi ja jõudis järve kaldale. Seal istusid Stjopa ning isa ja püüdsid võidu kala. Stjopal polnud ämbris ühtegi maimu, ta oli hädise näoga ja ähkis pingutusest, aga isal oli hästi näkanud, ta oli kaelast saadik kalakuhja sees ning laskis vilet.

„Vaata, Stjopa, missugune tubli kalamees mu isa on!” kiitles võlur Siim ja kõndis edasi.

Isa, ema ja Sirlit kohtas Siim võlumaal sageli, ta oli nad ise sinna võlunud – et oleks kodusem tunne. Tegelikult neid seal muidugi polnud, ja võlumaast ei teadnud nad üldse mitte midagi, arvasid, et Siim niisama laua all kükitab. Ei pidanudki teadma, võlumaa oli Siimu saladus, ja saladust peab hoidma.

Siim mõtles, et peaks nüüd minema mõne koletisega võitlema (neid oli võlumaal palju, kõik kohutavalt tigedad, ainult Siim ei kartnud neid, vaid nõidus kärbesteks), aga siis tuli ema tuppa ja ütles, et ta läheb poodi.

„Sa oled jälle laua all?” küsis ta ja kergitas laudlina. Siim jõudis hädavaevu tunnelist tagasi tuppa lipsata.

„Olen jah,” vastas ta. „Mida sa ostma lähed?”

„Meil on piim otsas,” ütles ema ja läks toast välja. Siim kaalutles, kas peaks minema tagasi võlumaale ja nõiduma seal taevasse piimapilve, et võlumaa-ema saaks seda otse taevast suurde tünni koguda. Ta ei viitsinud. Õues oli ilus ilm ja ta läks otsima Sirlit.