Читать книгу Sirli, Siim ja saladused - Andrus Kivirähk - Страница 7

Sirli istus liivakasti kõrval pingil ja ajas juttu ühe teise, temast paar aastat noorema tüdrukuga, kelle nimi oli Moonika. Sirli ja Siim teadsid teda ammusest ajast, sest Moonika elas nendega ühes majas, ainult teises trepikojas.

„Siim, Moonika ütles, et ta leidis koerajunni seest kuldkella,” ütles Sirli vennale. „Kas sa usud seda?”

„Ei usu,” vastas Siim. „Kuidas kell sinna sai?”

„Koer neelas oma perenaise kella alla,” seletas Moonika.

„Kell on selleks liiga suur,” vaidles Sirli. „See ei lähe koeral kõrist alla.”

„Läheb küll, kui koer lõuad laiali ajab.”

„Küll sa oled tobe,” pahandas Sirli. „Mis see aitab, kui ta lõuad laiali ajab. Ega kõri ei ole seesama, mis lõuad.

Lõuad on suu, aga kõri on hoopis allpool, seal kus kael! Koolis õpetati.”

Siim ja Moonika ajasid seepeale mõlemad prooviks suu ammuli ja naksutasid hambaid. Tõepoolest – lõuad olid need, mis laksusid, aga kõri ei teinud üldse mingit häält. Asi oli selge.

Kuid Siimu huvitas tegelikult hoopis üks teine asi.

„Kust sa teada said, et junni sees on kell?”

„Nägin,” vastas Moonika. „Ma nägin, kuidas kuld läigib.”

„Ja kuidas sa kel a sealt kätte said?” küsis Sirli. „Võtsid kätega või? Uhh!”

Moonika põrnitses Siimu ja Sirlit pahaselt.

„Mis ma pidin siis varvastega võtma või?”

Sirli naeris ja tahtis teada, kus see kell nüüd on, aga seda Moonika ei öelnud.

„Te olete liiga rumalad,” väitis ta ja asus süngel ilmel liivakasti auku kaevama. Moonikal olid pisikesed ja tugevad näpud, kühvlit polnud talle vajagi.

„Kas otsid uut kella?” küsis Sirli. „Siin liiva all vist junne pole.”

„Aga kassid pissivad siia küll, ma ükspäev ise nägin,” ütles Siim. „Otsi, ehk on mõni kass limonaadi pissinud! Ih-ih-hii!”

Moonika ei teinud nende jutust välja, kaapis liiva edasi.

Siimul ja Sirlil hakkas igav seda vaadata ja nad läksid ära. Nende asemel tuli liivakasti pisike Aare koos vanaemaga. Moonika jutustas ka Aarele oma kuldkellast ja Aare jäi kohe uskuma. Ta viskas liivavormid kus seda ja teist ja kiirustas puude alla, kus koerad oma asju õiendamas käisid.

„Mis sa seal ometi teed, Aare?” küsis vanaema.

„Leidsid midagi või? Mis see sul käes on? Käbi või...”

Moonika läks ruttu tuppa, endal õnnelik nägu peas.