Читать книгу Sirli, Siim ja saladused - Andrus Kivirähk - Страница 9

Sirli ja Siim istusid trepikoja ukse ees luitunud valgel pingil ja vaatasid, kuidas tuvid ja varblased prügikasti ümbrusest toitu otsivad. Prügikast oli igasugu pahna paksult täis ja ajas üle ääre. Mõned banaanikoored ja hamburgeri ümber olnud paberid, mille küljes tilpnes veel üksik kapsalible, vedelesid suisa kõnniteel. Tuvid ja varblased nokkisid neid ja mõned lendasid prügikasti ja soputasid seal senikaua tiibu, kuni veel mõni jäätisepaber või suitsupakk välja pudenes. Suitsupakiga polnud lindudel midagi erilist peale hakata, aga jäätisepabereid nokiti ägedalt.

„Sirli, kas varblastel keel ka on?” küsis Siim. Sirlile meeldis, kui vend temalt, targalt õelt, niisuguseid asju küsis.

„Ma kohe seletan sulle,” ütles ta lahkelt.

„Kuula. Lindudel on küll oma keel, ainult meie ei saa sellest aru. See siutsumine ja piiksumine ongi nende keel!”

„Kas ma küsisin sult siutsumise kohta?” hüüdis Siim nördinult. „Ma küsisin, kas neil keel on! Ma mõtlen seda roosat asja, mis suus käib!” Siim ajas oma suu ammuli, et taipamatu õde viimaks mõistaks, millest jutt. „Vat seda ma küsisin!”

„Sihukest keelt neil küll ei ole,” vastas Sirli tõredalt. Ta oli solvunud, et polnud kohe mõistnud, mil est Siim kõneleb. „Neile ei mahuks see ju suhugi, vaata, kui väikesed nokad neil on.”

„Siis nad ei saa lakkuda,” järeldas Siim. „Kahju. Mõtle, kui tore oleks, kui mõni tuvi tuleks ja lakuks meid.”

„Mis siin toredat on?”

„No on. Vaata, kui vanaisa koer lakub – on ju tore!

Niisugune kõdi.”

„Koera lakkumine on tore, aga tuvi lakkumine ei ole,” vaidles Sirli vastu. „Vanaisa koeri on ainult üks, aga vaata, kui palju on tuvisid! Kujuta ette, kui nad kõik koos tuleksid ja sind lakuksid! See oleks ju vastik!”

„Ei tea. .” kõhkles Siim. Siis tuli tal e uus mõte. „Aga tuvi saaks lennu pealt ka lakkuda. Lendaks sinust üle, keel ripakil, ja tõmbaks sellega sul niuhti üle pea!

Sirli krimpsutas nina ja tahtis öelda, et õnneks tuvi midagi säherdust teha ei saa, aga enne tuli majast välja nende naaber härra Lammas. Härra Lammas oli vanem range mees, ta elas üksi ja ema-isa ütlesid, et härra Lammas on kirjanik.

„Jälle rämpsu kõik kohad täis,” ütles ta kurjalt. „Kojamees tuleks lahti lasta ja enne seda veel tema käest trahvi võtta! Prügikast ajab üle ääre, aga temal pole sellest midagi! Kus ta õieti on päevad läbi ja millega ta tegeleb?”

Härra Lammas peletas tuvid minema ning korjas mahapudenenud jäätisepaberid tagasi prügikasti.

„Hoopis inimesed võiksid vanu pabereid lakkuda, neil ju on keel,” lausus Siim mõtlikult härra Lamba tegevust jälgides.

Härra Lammas heitis talle range pilgu.

„Suu kinni, poiss!” ütles ta. „Eile õhtul sa jälle karjusid toas – ma ju kuulen kõik kisa ära! Minul aga on vaja tööd teha. Vat nii!”

Siim ja Sirli ei kostnud midagi. Tegelikult nad kartsid pisut härra Lammast, see too oli alati nii kuri.

„Küll ma veel ütlen sellele kojamehele, mis ma tast arvan,” tähendas härra Lammas lõpetuseks ja lahkus väärikalt.

Tema asemele ilmus maja ette ema. Ema põsed õhetasid, ta nägi välja enesega rahulolev ja kuidagi kelmikas.

„Sa oled hoopis kenam kui härra Lammas,” ütles Siim.

„See on küll tore,” oli ema kiitusega rahul. Ta läks koos lastega tuppa.