Читать книгу Sirli, Siim ja saladused - Andrus Kivirähk - Страница 8

Ema tuli poest. Poodi sai minna kahte teed pidi. Üks tee oli asfalteeritud ja viis mööda neljast kivimajast. See oli kõige otsem tee ja samas ka kõige igavam. Teine tee kulges majade lähedusse alles jäetud lepistikus. See tee polnud asfalteeritud ning märjal ajal jäi temast järele vaid porirada. Aga praegu polnud mitu nädalat vihma olnud ning pinnas oli täiesti kuiv ja mingid linnud lepistikus tegid ilusaid hääli. Ema oli tulnud poodi mööda otseteed, kuid tagasi otsustas minna mööda lepistikurada.

Peale selle peitus lepistikus veel üks salapärane asi. See oli uks. Seda ust polnud tegelikult üldse näha, pidi vaid teadma, kus ta asub, ja siis sealt läbi astuma. Ema oskas seda hästi. Juba väikese tüdrukuna oli ta avastanud oma tollase kodu lähedalt, puukuuri tagant ühe niisuguse ukse ja kasutanud seda sageli. Pärast seda oli ta selliseid uksi leidnud igalt poolt, kuhu ta elama asus. Oma praeguses kodus oli ta elanud kaheksa aastat ja sama kaua teadis ta ka seda ust siin lepistikus. Ema ei kasutanud ust enam nii sageli kui lapsepõlves. Ta tegi seda üsna harva, aga vahel siiski. Praegu oli tal jälle selleks tuju. Ema astus läbi nähtamatu ukse. Otsekohe leidis ta end uhkest kuningalossist. See losski oli emale tuttav juba ammustest aegadest. Kunagi oli ta olnud selle lossi pisike, uhkes roosas kleidis printsess, kellele kuulus tohutu tuba täis kõige kaunimaid mänguasju. Tuhat kokka küpsetasid talle päevad läbi suhkrukringleid ja valmistasid martsipani. Praegu ema enam printsess polnud, nüüd oli ta kuninganna. Oli olemas ka kuningas, selleks oli isa, aga temast polnud lossis muud märki kui kuldraamis portree kamina kohal. See oli sinna riputatud pärast ema abiellumist. Uhkes livrees teener kiirustas emale vastu ja kummardas sügavalt.

„Ammu pole teid näha olnud, Teie Kõrgeausus,” ütles ta. „Lubage ma hoian!”

Ta võttis ema poekoti enda kätte. Emal polekski sobinud seda enam tassida, sest ta kandis uut, imeilusat kleiti, mis oli talle selga tekkinud samal hetkel, kui ta astus läbi oma nähtamatust uksest. Säärase ballikleidiga ei sobi kandekott sugugi kokku!

„Kuidas elavad kõrgeaulised prints ja printsess?” küsis teener aupaklikult.

„Väga hästi,” vastas ema, kohendades peegli ees juustesse oma kuldkrooni, mille sees sirasid kalliskivid.

„Sirli läheb juba neljandasse klassi, aga Siimul algab viimane aasta lasteaias.” Siimu ja Sirli pildid rippusid ka lossi seintel, päris mitmes kohas, aga neid endid lossis polnud. See oli ema loss.

Teenri saatel kõndis ema läbi pikkade koridoride, mille seintel põlesid pikad valged küünlad. Koridoridest avanesid kullast uksed, mis viisid ema tubadesse. Ühes toas polnud midagi muud kui tohutu voodi, täis sulgpatju ning siidlinu, teises toas ehitasid kokad laeni ulatuvat torti, mida parajasti kuuma šokolaadiga üle valati. Ema sammus edasi. Ühe ukse taga ta peatus ja kiikas tuppa sisse. See oli täis tema vanu mänguasju.

„Ükspäev ma tulen ja vaatan nad kõik üle,” tähendas ema. Teener noogutas.

„Me ootame teid rõõmuga.”

Nad läksid edasi ja jõudsid ballisaali. Kui ema sisse astus, alustas orkester otsekohe mängimist ning teener pani ema turukoti kuldsele toolile ja palus kuninganna tantsima.

Nad tantsisid, ja sajad õukondlased tegid sedasama nende ümber, kõik hirmus rõõmsad, et ema pole neid unustanud.