Читать книгу Vareselõks - Ann Cleeves - Страница 10

Peter Kempiga tuttavaks saades oli Rachael Durhami Ülikooli magistrant. Bakalaureusekraadi oli ta omandanud Cambridge’is, viibides Ediest peaaegu nii kaugel kui see tal üldse võimalik oli, ja seejärel läks ta põhja tagasi, ehkki mitte selleks, et olla ema läheduses, vaid seetõttu, et mägismaadest oli saanud tema kirg. Alustuseks uuris ta tetre, siis aga pöördus tema huvi koovitaja ja nepi sarnastele veega seotud mägismaa lindudele. Peteriga tutvudes lõi ta parajasti süsteemi nende täpseks loendamiseks. Baasina kasutas ta sealjuures Baikie maja. Bellast oli juba saanud tema sõbranna.

See oli üks tuuline aprillikuu päev. Rachael oli sõitnud Kimmerstoni looduskaitseametniku Bob Hewletti palvel, kes nägi tema projektis võimalust omandada kasulikke andmeid odavalt. Ta oli Bobiga varemgi kokku puutunud ja too ei meeldinud talle just eriti. Bob oli keskealine tviidülikondi kandev mees. Ta sõitis Land Roveriga, mille tagaosas istus paar musta labradori, ja nägi üsnagi mõisahärra moodi välja. Rachaeli arvates käis ta liiga lähedalt läbi kohalike talumeestega ja tema soov nende seltskonda kuuluda oli liiga meeleheitlik selleks, et ta saaks oma tööd korralikult teha. Bob elas Langholme’is ja Rachael oli näinud teda kõrtsis üksteisele õlale patsutavate semude kambas joomas. Ta oli siiski piisavalt tark, et hoiduda Bobi solvamast – ta võis ju ühel heal päeval tahta töötada riigi keskkonnaametis –, ja kui too kutsus ta Valgesse Hirve lõunale, et tema projekti läbi arutada, võttis ta kutse viisakalt vastu.

„Ma kutsusin ka Peter Kempi, kes tuleb meie seltsi hiljem,” lausus Hewlett ootamatult, kui toit kohale jõudis. „Ta teeb Eluslooduse Fondi jaoks sedasama tööd, mida teiegi. Võib-olla te saate teineteist hädast välja aidata.”

See oli tal esimene kord Peteri nime kuulda, kuigi Bob oletas, et ta teab, kellest räägitakse.

Valge Hirv oli soliidne kivist hotellihoone Kimmerstoni laia peatänava ääres. Kunagi oli see olnud linnas ainus koht, kus süüa sai. Nüüd olid siin olemas tandoorirestoran, pitsabaar ja koht Hiina toitude kaasavõtmiseks ning Valge Hirv oli viledaks kulunud. Reede õhtuti oli sealne odavbaar alaealiste napsitajate lemmikpaik. Seal lärmati tihtipeale, tekkisid pisemat sorti kähmlused ja külas käis politsei. Ülejäänud nädalapäevadel valitses seal peenutsev allakäiguõhkkond. Must-valgetes vormirõivastes eakavõitu ettekandjatel ei olnud kuigi palju inimesi teenindada isegi laadapäevadel, mil restoran oli vähemalt korragi täis. Toidud olid uhkelt traditsioonilised selles mõttes, et köögiviljad olid üleküpsetatud ja kõige juurde pakuti mingisugust pruuni kleepuvat kastet. Kui Rachael tunnistas, et ta on taimetoitlane, tekkis omamoodi kriis. Lõpuks ilmus lauale nahkjas juustuomlett.

Peter Kempi mainides läks Bobi nägu üle laua laia naeru täis. Ta rääkis mõnusa maaonu häälega, mis oli Rachaeli maitsele liiga familiaarne. Bob jõi väljas seisvast Land Roverist hoolimata toite oodates paar Šoti viskit ja seejärel ka pindi õlut, et sööki kurgust alla uhtuda. Rachael jõudis otsusele, et Peter Kemp on ilmselt Eluslooduse Fondi jaoks midagi uut. Suuremat osa fondi töötajatest ta tundis. Ta oli kindel, et Peter ei hakka talle meeldima; mingisugust abi ta oma projekti juures ei vajanud. Edie oleks Bobi üleolevale hoiakule – sellele solvavale muigele ja suunavale karjasekäele Rachaeli turjal – järsult lõpu teinud, kuid Rachael avastas alati, tal on raske ennast maksma panna, ilma et ta sealjuures ebaviisakaks muutuks.

Kui ta Peterit esmakordselt nägi, hõljus too söögisaali uksel. Ta jäi poolenisti kristallklaasist kastmenõusid ja tartarkastme portsjoneid sisaldava tumedast tammest puhvetkapi varju. Rachael nägi, kuidas talle lähenes liigesepõletikku põdev ettekandja teatega, et ta on lõunastamisega hiljaks jäänud. Tema aga raputas pead ja kostitas ettekandjat kauni naeratusega, enne kui nende poole osutas. Rachael sai aru, et see naeratus jääb vanaprouale meelde päeva lõpuni. Peter nägi väga noor välja – ta oli nagu pärast lõunat koolist ja sealjuures peaaegu kindlasti heast erakoolist tulema pääsenud vanema klassi õpilane. Ta naeratas nende poole sammudes oma kütkestava ujedusega, mis oli tema firmamärk, aga Rachael tajus ka kallist raha maksma läinud haridusega kaasnevat enesekindlust.

Ta oli heas kehalises vormis. Rachael tajus sedagi. Isegi söögisaali lillemustrilise vaiba ületas ta pika vetruva sammuga. Laua juurde jõudes sirutas ta käe, et Bobi nõuetekohaselt tervitada. Nad vahetasid mõne sõna ja siis pöördus ta Rachaeli poole. Et tema kätt vastu võtta, oli Rachael sunnitud ennast osaliselt istmelt kergitama, ning ta tundis end ebamugavalt ja ebasoodsamas olukorras.

„Muidugi ma tean teie nime linnuloendusaruannetest,” ütles Peter. „Ja kolleegide käest. Teie ise muidugi teate, et teil on muljet avaldav maine.”

Ta rääkis tõsise häälega ja oli taas meeldida püüdev koolipoiss. Rachael sai aru küll, et talle üritatakse mõju avaldada, kuid tundis tollest ettekandjale heidetud naeratusest saadik, et sellele mehele ei ole võimalik vastu panna.

Ent isegi nendele meelitustele alistudes mõistis ta, et Peter tahab temalt midagi saada. Peter ütles, et külastaks meelsasti Rachaeli uurimispiirkonda ja võrdleks enda omadega neid loendusmeetodeid, mis ta on välja töötanud. Kui Bob Hewlett oli oma teise õllepindi ära joonud ja Peter koos Rachaeliga kannutäiele kohvile otsa peale teinud, oli Rachael juba jõudnud kutsuda ta paariks päevaks Baikie majja oma tööd jälgima. Hotellist väljudes tundus talle, et tema samm on veelgi ebakindlam kui Bobil, kes ei olnud kindlasti just päris kaine ja sõitis kätt lehvitades minema, labradorid hullunult tagaistmel haukumas.

Sellel kevadel veetis Peter Baikie majas rohkem kui paar päeva. Lõpuks viibis ta seal sagedamini kui omaenda kabinetis ja saatis seal mööda ka suurema osa öid. Ta põhjendas seda asjaoluga, et Eluslooduse Fond kavatses osta mägismaal kaitseala jaoks maad.

Tõenäoliselt ei pidanud kaitseala tulema küll krahvkonna sellesse osasse, aga tal oli vaja teha nõmmeliikide jaoks kindlaks mingisugused alusnäitajad, et valida nendest lähtudes välja sobiv piirkond. Rachael teadis, et tegemist on ettekäändega – Peter võis ju kasutada pärast projekti lõpetamist tema enda andmeid –, ja tundis selle üle rõõmu.

Tema ise vabandas Peteri õnge minemist oma kogenematusega. Ülikoolis oli tal armulugu ühe vanema mehega, kes töötas materjaliteaduse õppejõuna. See oli algusest peale nurjumisele määratud. Isegi Edie sõnaohtrat psühholoogitsemist põlastav Rachael sai aru, et ta ei otsi endale mitte armukest, vaid isa, ja Euan ei rahuldanud teda kummaski mõttes. Tal ei olnud kunagi olnud lähedasi suhteid endavanuse mehega ja ta polnud kuigi palju sõbrustanud emma-kumma soo esindajatega, nii et tema kiindumine Peterisse oli sama jõuline kui teismelise armumine.

Edie nägi teda muidugi otsekohe läbi. Rachael tegi selle vea, et viis Peteri ühel pühapäeval Ediega kohtuma. Oli maikuu, päev oli niiskelt lämbe ja nad sõid lõunat aias. See oleks pidanud olema pingevaba üritus, ent Edie suhtus Peterisse algusest peale tõredalt. Ta põrnitses veinipokaali, nemad aga vestlesid üle tema pea. Mida vaenulikum ta paistis olevat, seda rohkem püüdis Peter teda võluda. Isegi Rachael sai aru, et Peter jätab võltsi ja ebasiira mulje. Ta oletas, et pärastpoole loetakse talle epistlit meeste valimise asjus, kuid Edie jäi temale sugugi mitte omaselt vaoshoituks.

„Minu maitse jaoks pisut liiga teatraalne,” ütles ta valju sosinaga, kui kõndis mustade nõudega kandikut käes hoides Rachaeli kannul kööki. „Teatraalseid mehi ei tohi kunagi usaldada.”

Aga just nimelt etendus oligi see, mis Rachaelit lummas ja pidi tema langemise põhjuseks saama. Ta armastas seda, kuidas Peter Baikie majast kadus, rääkides mingisugusest kohtumisest fondi peakorteris, kuid tuli ehahämaruses tagasi koos lillede ja šampanjaga. Rachael armastas tantsida temaga murul Constance’i vanalt vedrugrammofonilt kostva muusika saatel. Mitte keegi ei olnud tal kunagi varem pead niivõrd segi ajanud.

Ta ei saanud arutada selliseid ekstravagantsusi Ediega, kes oleks mõistnud niisugused šovinistlikud žestid hukka isegi juhul, kui Peter poleks talle nii vastumeelne olnud. Nii et kui Rachaelil oli vaja oma õnne kellegagi jagada, läks ta Black Law’ talusse Bellaga lobisema. Bella tugevdas tema usku armastusse esimesest silmapilgust – kas ei olnud see siis sündinud niiviisi ka tema enda ja Dougie vahel? – ning jälgis nende armulugu kaasaelamise ja huviga.

„Mis teil siis kavas on?” päris ta. „Kas sa kohtud temaga pärast seda, kui leping läbi saab?”

„Me ei räägi sellest kuigi palju,” kostis Rachael. „Meie, et sa teaksid, elame käesolevas hetkes.”

Ta ei hakanud üksikasjalikumalt kirjeldama, mis selle käesolevas hetkes elamisega kaasneb, kuigi Bella oleks mõistnud. Maitselage olnuks kõnelda alasti ujumisest mäestikujärves kuupaistel ja seksist kanarbiku vahel ajal, mil Dougie ei saa ilma teiste abita kõndida. Ja tal olidki kavad, salajased kavad, mille olemasolu ta poleks tunnistanud kellelegi ja isegi mitte Bellale. Võib-olla ei hõlmanud kavad küll valges kleidis laulatust, ehkki sedasorti kahtlased pildid vahel tema alateadvuse nurga tagant välja hulpisid, kuid need puudutasid seda, kuidas tema ja Peter asutavad kuhugi kodu ning neil on lapsed. Edie oleks selle peale muidugi ära kohkunud, aga tegelikult tahtis Rachael olla korralik ema korralikus perekonnas.

Esimene ja kõige hullem reetmine saabus kaks kuud pärast seda, kui Peter Eluslooduse Fondist lahkus, et asutada omaenda nõustamisfirma. Rachael oli olnud algusest peale selle plaani üks osa ja pärast magistrikraadi omandamist hakkas ta töötama Peteri alluvuses. Tal olid omaenda kirjutuslaud ja arvuti väikeses kabinetis ning see oli ka kõik, mida Peter suutis pakkuda. Rachael täitis klienditeenindaja, sekretäri ja juhtivteaduri ülesandeid.

Šampanjapudeleid enam ei olnud ja kirglikke öid oli vähe. Rachael jätkas unistamist. Ta sai aru, et raha on napilt ja Peter on olnud märkimisväärse surve all. Püsivast töökohast loobumine selle nimel, et üksinda edasi minna, ei saanud ju kerge olla. Piisas sellestki, et Rachael sai seal kitsas ja korrastamata kabinetis viibida, et talle toeks olla, ja et Peter vahetevahel huultega tema juukseid riivas ja ütles: „Sa vist tead, et ilma sinuta ma selle kõigega toime ei tuleks?”

Siis nägi Rachael New Scientistis artiklit, mille oli kirjutanud Peter. Artiklis kirjeldati mägismaalindude loendamise uut metoodikat. Selle metoodika oli kokku pannud Rachael ise ja tegelikult avaldatigi töö lõpus talle väga väikeses kirjas tänu koos veel poole tosina inimesega, kelle hulka kuulus ka Anne Preece. Aga metoodika looja au võttis Peter endale. Ta väitis, et see on tema enda oma. Ajakirja toimetaja kirjutas uut süsteemi tervitavas kommentaaris: „On selge, et Kempi metoodikast saab tänu selle täpsusele, selgusele ja lihtsusele üks etalone mägismaade uurimisel. See peaks olema edaspidi soovitatav süsteem kõikide sedalaadi tööde puhul.”

Tänu sellele artiklile muutus Peter ootamatult väga nõutavaks. Nüüd tulvas kontorisse tööd ja teda kutsuti teistesse ettevõtetesse seminare korraldama. Ta palus tihtipeale Rachaelilt, et too koostaks talle märkmeid ja diagramme grafoprojektori tarbeks. Rachael tegi tõrkumata, mida palutud, ehkki ta ei talunud enam Peteri puudutust.

Ta küsis endalt sageli, miks ta Peterit selle äraandmisega silmitsi ei seadnud. Miks ta tegelikult Peteri juures edasi töötas ja toetas tema äri uude ja elegantsesse kontorisse laienemise ajal. Muidugi oli sellel ka teatav praktiline põhjus. Põhja-Inglismaal oli raske leida teist niivõrd sobivat tööd, mille eest makstavast palgast ta oleks saanud ära elada. Kuid ta teadis, et sisuliselt ei ole see nii tähtis. Küsimus oli uhkuses. Kempist ja Partneritest lahkudes oleks ta pidanud nii teistele kui ka iseendale tunnistama, et Peter tõmbas ta haneks. Oleks pidanud nõustuma võimalusega, et Peter magas temaga ainuüksi selleks, et tema ideesid varastada, ja pidanud möönma, et Ediel oli õigus. Parem juba lasta maailmal arvata, et Peter mõtleski selle mägismaalindude loendamise viisi välja. Ta oli kindel, et praegu usub mees seda juba ka ise.

Teine reetmine jõudis kohale suure ruudukujulise ümbriku näol, mille ta ühel hommikul oma laualt avastas. Ümbrik sisaldas kutset Peteri laulatusele. Jäi selline mulje, et teda niiviisi oma abiellumisest teavitades ei olnud Peter sugugi tahtlikult parastav. Mees eeldas, et Rachael peab armuseiklust Baikie majas lihtsalt üheks meeldivaks ettevõtmiseks ja lõbusaks vahepalaks. Lõppude lõpuks ei olnud nad ju enam mitu kuud teineteisega lähedased olnud. Rachael sai kolleegidelt teada, et mõrsja nimi on Amelia. Rohkem üksikasju pakkus välja ühel päeval tööd otsides kontorisse lipsanud Anne Preece.

„Amelia?” ütles ta. „Oi, ta on üpris nunnu, kuigi üsna madalast klassist. Ta ei ole aristokraatlik ega tegelikult ka huvitav. Potentsiaalne statist ajakirja Hello! massistseenidesse. Ta oleks võinud ju olla päris kena, kui vanemad oleksid sundinud teda breketeid kandma.”

Tööl ei arvanud keegi, et Rachael võiks ilmutada peremehe hõivamise vastu rohkem kui põgusat huvi, nii et tundes viimaks, et peab oma hädadest kellelegi pihtima, hankis ta endale ettekäände, et veeta üks öö Baikie majas. Ta kutsus Bella õhtust sööma ning pruukis ära karbitäie pabertaskurätte ja kaks pudelit veini. Ta ärkas pohmeluses ja usuga, et on Peter Kempi mõjust vabanenud.

Peter meenus talle nüüd üksnes tänu sellele haledalt lõksus ringi hüplevale varesele.