Читать книгу Vareselõks - Ann Cleeves - Страница 12

Bella maised jäänused tuhastati Kimmerstoni suures krematooriumis. Rachael oli miskipärast endale ette kujutanud, et ta maetakse Langholme’i surnuaeda, mis oli sisuliselt kõigest talumaalapp koos teisel pool madalat kiviaeda rohtu söövate lammaste ja taamal paistva Fairburni mäega. Kui ta oleks maha maetud, oleks Rachaelil olnud vähemalt haud, mida külastada. Aga Neville ja Dougie – ehkki ta kahtles, kas Dougiele antigi üldse selles asjas sõnaõigust – olid otsustanud kremeerimise kasuks. Orelil esitati Vivaldit ja rusuva kombetalituse viis läbi aseõpetaja, kes ei paistnud Bellast midagi teadvat.

Grace jäi matusetalituse päeval Baikie majja, kuigi Rachael oli pakkunud, et sõidutab ta linna.

„Ma ei taha sellega öelda, et sa pead krematooriumisse tulema. Miks sa peaksidki? Sa ei ole ju Bellaga kunagi kohtunud. Kuid sa vajad veidi puhkust. Tee endale üks lõunasöök välja või lappa poodides raamatuid. Me võime pärastpoole kohtuda, et koos süüa …”

Grace ütles sellest ettepanekust siiski ära. „Ma tean küll, et mäele ei ole lubatud minna, kui kedagi pole kindlaks tegemas, millal ma tagasi jõuan, kuid mul on kuhjaga tööd. Ma pean silmas seda, et praegu on mul hea võimalus senimaani kogutud materjale üle vaadata.” Ta vaikis veidi aega ja punastas. „Pealegi võib mulle üks sõber külla tulla. Võib-olla ta jääb ööseks. Sa ei paneks seda ju pahaks?”

„Oi ei!” Rachael tundis heameelt selle üle, et olemas on veel keegi ja ta ei pea vastutust Grace’i heaolu eest ainuüksi enda kanda võtma. „Kui sul on seltsiline, siis me ei pea tagasi kiirustama.”

Kuigi ta poleks tahtnud seda endale tunnistada, ei olnud ta just rõõmuga oodanud sõitu Kimmerstoni koos Grace’iga, kelle hajevil vaikimised surmasid kogu vestluse tema ümber. Anne Preece võis küll vihale ajada ja olla kangekaelne, aga tema oli vähemalt normaalne. Selle koha peal tajus Rachael süütunde torget. Ta kuulis peas Edie häält: „Kust võtad sina endale õiguse kohut mõista? Ja mis on pealegi normaalne?”

Nad jõudsid krematooriumisse varakult – Rachael ei olnud võimeline kuhugi hilinema – ja ootasid viivu väljas, sest ei teadnud, kuidas neil oleks õige toimida. Ikka veel jätkuv puhanguline tuul ajas pilvi päikese ette ja surus piirdemüüri äärde istutatud nartsisse maadligi. Rachael oli sügisel korra krematooriumis käinud. Viimse puhkepaiga aias näitas ennast haruldane lääne-lehelind. Leinavate sugulaste ja vihaste matusekorraldajatega segunesid kõikjalt üle kogu maa kohale tulnud teleskoopide ja kolmjalgadega linnuvaatlejad. Pärastpoole oli ta seda pilti kirjeldanud Bellale, kes naeris. Talle meenus Bella, kes seisis siis Black Law’ köögis, tanniinist plekilise kannusoojendajaga kaetud teekann käes, ja luksus naerda nii, et tee loksus lauale, ning esimest korda selle päeva jooksul tundis ta, et nutt ei ole kaugel.

Kabelis valis ta endale vahekäigu lähedale jääva istekoha, et leinajaid jälgida. Hoone oli peaaegu tühi. Saabus Edie, kes puges tema kõrvale ja puudutas ta kätt. Rachael tajus seda kaastunnet puhtfüüsiliselt. Talle tundus, nagu oleks keegi teda järjekorras tõuganud, oma näo tema omale liiga lähedale surnud ja reageerimist nõudnud. Ta tahtis ema eemale lükata. Ta mõtles, et ei olekski pidanud Edie juurde minema ja temalt abi paluma.

Olid mõned inimesed Langholme’ist, kelle Anne ära tundis. Ta nimetas neid sosinal – postiproua ja tema abikaasa, Wandylaw’ talu pidav noorpaar ja mõisarentnikud. Peter istus koos Ameliaga tagapool ning nägi kallis ülikonnas, mida kandis selleks, et võimalikele klientidele muljet avaldada, väga elegantne välja. Kui kabelis oleks olnud rohkem inimesi, oleks Rachael Amelia kohalolekut pahaks pannud. Kindla peale polnud too Bellaga kunagi kohtunud ja paistis, et ta on siin lihtsalt vastutulelikkusest, kuigi ka tema oli ennast peenelt riidesse pannud. Ta istus Peterist mõningal kaugusel ning silmitses sügava keskendumisega oma laitmatult vormitud küüsi. Tegelikult oli Rachael praegu aga rõõmuski, et Bella lahkumisele on tähendust lisamas veel üks inimene.

„Armas jumal!” Selle hüüatuse tõi tahtmatult kuuldavale Anne, kui sisenes üks keskealine paar. Naise käsi oli mehe peos. Nad paistsid olevat meeldivad ja tavalised inimesed. Rachael lootis, et vähemalt nemad on viimaks Bella sugulased või kunagised sõbrad.

„Kes see on?”

„Kõigest Godfrey Waugh koos oma naisega. Mida põrgut nemad siin teevad? Küll temal on alles jultumust.”

Godfrey Waugh oli üks firma Slateburn Quarries direktoreid ja liikumapanev jõud Black Law’ arendustegevuse taga ehk seega põhjus, miks Anne, Grace ja Rachael üldse Baikie majas viibisid. Et nad mägedes oma loendamistööd tegid. Ta näis olevat liiga leebe ja kahjutu, et säärast vahelehüüet põhjustada. Rachael oli pettunud ning talle tundus veidral viisil, et ta on kohustatud selle mehe eest välja astuma.

„Nad elavad Slateburnis, on ju nii? Teataval kombel on nad ju naabrid.”

Aga Anne vahutas ikka veel vihast. „Noh, minu arvates on see ikka kuradima häbematu.”

Rachael arvas, et ta kavatseb väljendada oma tundeid veelgi jõulisemalt, kuid ta oli sunnitud vait jääma, sest leinatalitus algas.

Dougie istus ratastoolis, mida lükkas Neville. Rachaeli arvates ei olnud ta nii triksis-traksis, nagu Bellale oleks meeldinud. Tal oli küll seljas tema parim ülikond, kuid särgikrae oli kortsus. Dougiel habet ajanud inimene oli põsel ühe lapikese vahele jätnud. Kingad oleksid viksimist vajanud. Aga erinevalt temast oli Neville laitmatult rõivastatud. Ta oli lühikest kasvu ja lihaseline varesesulgede toonis sinakasmustade juuste ja musta täishabemega mees. Tema särk nägi tõmmu naha taustal ehmatama panevalt valge välja ja kingad läikisid.

Abiõpetaja oli juba kõnelema hakanud, kui uks läks jälle kolksatades lahti. Rachaelile meenus üks vana ja halb Briti film, kuigi ta ei osanud päris täpselt öelda, kas see oli põnevik või komöödia. Õpetaja jäi keset lauset vait ja kõik pöördusid, et tulijat põrnitseda. Isegi Dougie püüdis pead sinnapoole liigutada.