Читать книгу Vareselõks - Ann Cleeves - Страница 11

Rachael oli üksikasjalikult ette kavandanud, mida ta pärast nõmmel käimist Baikie majja naastes Anne’ile ütleb. „Kuule, anna andeks, et ma niisugust tähtsat moori mängisin. Sa pead minust aru saama. See on mul esimene kord töötada projektijuhina ja ma olen närvis. Ma ei taha, et midagi untsu läheks.”

Aga kui ta majja jõudis, oli see tühi. Köök oli korda tehtud. Taldrikud olid pestud ja kuivatatud. Grace ja Anne olid jätnud üksikasjalikud teated selle kohta, kus nad oma mäel viibivad ja millal nad oletatavasti tagasi jõuavad, ehk teinud seega rohkem kui Rachael ise. Ta oli pahandanud seepärast, et maja niisuguses seisundis eest leidis, ja minema tormanud, ilma et oleks jätnud maha oma marsruuti puudutavat informatsiooni, ehkki see oli reegel, mida keegi nendest ei tohtinud rikkuda, nagu ta ise rõhutas. Elutoas korralikult kõrvuti lauale seatud valge paberi lehed, millele olid kirjutatud koordinaadid ja kellaajad, nägid välja nagu süüdistus.

Anne tuli tagasi just nimelt märgitud kellaajal. Kui Rachael püüdis oma ärritumise pärast vabandust paluda, lõi Anne käega. „Ära ole napakas,” ütles ta. „Ei ole vaja vabandada. Me peaksime suutma seda taluda. Me oleme ju täiskasvanud inimesed, eks ole? Mitte mingisugune punt lapsi.”

See märkus, mida Rachael pidas alguses lepitavaks žestiks, näis lõpptulemusena siiski olevat järjekordne kriitika. Kas sellest ei järeldunud, et Rachael talitaski just nimelt niiviisi? Kohtles neid nagu lapsi.

Paari järgnenud päeva jooksul valdasidki peamiselt tema mõtteid oskamatus leida Anne’i ja Grace’iga asju ajades õiget tooni ja tunne, et ta kas hoiab ohje liiga kõvasti või siis libisevad need tal sootuks peost. Mingisugust järjekindlust oli võimatu tagada. Need naised olid selleks niivõrd erinevad. Anne oli enesekindel, ninakas ja peaaegu hoolimatu. Grace aga näis olevat ebaloomulikult endasse tõmbunud. Grace oligi see, kes Rachaelile kõige rohkem muret tegi. Ta oleks oma saabumisele järgnenud päevadel otsekui veelgi kahvatumaks jäänud ja veelgi eeterlikumaks muutunud. Millegi muu kui töö kohta ei pakkunud ta vabatahtlikult välja kuigi palju informatsiooni. Sõnu tuli tema suust lausa välja kangutada. Ta peaaegu ei söönud. Nokitses toidu kallal ja liigutas seda taldrikul kahvliga siia-sinna. Rachael pani imeks, kas ta ei põe mitte anoreksiat. Kui korra paistis, et Grace ei ole kogu päeva jooksul üleüldse mingit toitu puutunud, ütles ta ahastades: „Kuule tead, sa pead sööma. Eriti veel arvestades, et sul on palju käimist.” Seejärel päris ta ebalevalt: „Ega sul ei ole ju mingeid probleeme seoses toiduga?”

Rachaelil oli raske seda küsida. Ta oli ise olnud Edie oma nina kõigesse toppiva kaastunde objektiks. Edie otsis kogu tema lapsepõlve ja murdeea jooksul valvsalt traumade tundemärke. Ta kujutas endale ette türanniseerimist, uimastite pruukimist ja isegi rasedust. Pidevalt esitati diskreetseid ja ka mitte nii väga diskreetseid küsimusi. Vahetevahel ilmusid Rachaeli voodile rasestumisvastaseid vahendeid käsitlevad teabelehed. Nii et Rachael tundis privaatsuse väärtust.

Tema kergenduseks Grace naeratas. Võib-olla ta oli siiski lihtsalt häbelik. „Ma ei ole kunagi olnud suurem asi sööja. Olen vististi peps. Ma võtsin kaasa šokolaaditagavara. Sul pole vaja minu pärast muretseda. Ma olen terve nagu härg.”

Rachael ei olnud kuulnud säärast väljendust lapsepõlvest saadik ja ka siis kasutasid seda ainult vanad inimesed.

Ja Grace tundus tõesti igati hea tervise juures. Ta kõndis iga päev jõgede kallastel maha palju miile ja jõudis majja tagasi õhtuvidevikus, ilma et oleks ilmutanud vähimaidki kurnatuse tundemärke. Mõnikord Rachael vaatas, kuidas ta üle lausiku maa Skirli oja poolt lähemale tuleb, samm nii ühtlane, nagu hõljuks ta maa kohal, ja on selles hämaruses kaame nagu need talu lähedal madalatel väljadel jahti pidavad soorätsud.

Bella matustele eelnenud päeval ilmus Baikie majja Peter Kemp. Rachael oli olnud kella nelja ajal ärkvel ja kell viis väljas mäel, nüüd aga oli ta tagasi, sõi hommikust ja soojendas ennast. Öösel oli mäeharjadele puistatud värsket lund. Praegu paistis küll päike, kuid viimasel transektil tõusis puhanguline tuul. Kui ilm oleks kohe alguses samasugune olnud, poleks ta hakanud vaeva nägemagi. Grace käis Holme Parki mõisas üht jõge läbi. Anne täitis köögis välipudelit ja hakkas peagi välja minema. Tema kuuliski autot esimesena, läks vaatama, kes see on, ja hõikas Rachaelit.

„Issand jumal! Sa tule ja vaata seda!”

Toolilt tõusta ning tule ja röstsaia juurest lahkuda oli küll kõige viimane asi, mida Rachael oleks tahtnud, ent Anne ei olnud ju sugugi mitte alati nii heatujuline. Tema kutset eirata oleks olnud ebaviisakas. Ta võttis kohvi kaasa ja läks sokkide väel köögiuksele. See oli Peter, kelle tuliuue Range Roveri reisijapoolsel uksel oli firma Peter Kemp ja Partnerid tagasihoidlik logo. Rachael ei olnud seda autot varem näinud ja ta isegi ei teadnud selle ostmise kavatsusest, aga ta ei toonud kuuldavale ainsatki kommentaari. Anne ei olnud nii vaoshoitud.

„Ah et seepärast sa siis maksadki oma lepingulistele töötajatele sandipenne,” ütles ta Peterit narritades, kuid juhtides ühtlasi ka tähelepanu ühele tõsisele küsimusele. Talle oli alati tundunud, et teda ei hinnata piisavalt kõrgelt. „Me ohverdame terve miinimumpalga selle nimel, et peremees saaks Range Roveris ringi uhkeldada.”

Peter ei solvunud ja naeratas saatanlikult. Rachael läks majja tagasi.

„Seda tehakse üksnes klientides usalduse äratamiseks,” kuulis ta Peterit ütlemas. „Sa oled terase peaga daam. Sa saad sellest aru.”

Tema hääletoon oli flirtiv. Rachael teadis Anne’i mainet ohjeldamatu ja valimatult himura neiuna ning mõtiskles, kas neil on olnud kunagi armulugu või on see neil Ameliast hoolimata praegu.

„Noh, mina kui palgaori töötan nüüd parem edasi,” lausus Anne. „Ma ei tahaks kohe kuidagi, et mind vallandatakse.”

„Kullake, seda ei sünni küll mitte mingil juhul,” kostis Peter muretult. „Sa oled krahvkonna parim botaanik.”

Kui talle midagi ka vastati, siis Rachael seda igatahes ei kuulnud. Peter tuli elutuppa ja jäi soojust ära varjates seljaga kamina poole seisma. „Kas sina välitööle ei lähegi?” küsis ta.

„Ma juba käisin. Niivõrd hilisel kellaajal ei ole loendamisel mingisugust mõtet. Sa peaksid seda ju teadma. Sina selle käsiraamatu kirjutasid.”

Peter vaatas Rachaelit niisuguse näoga, nagu ei saaks ta aru, mida too öelda tahab. Mõnikord Peter suutiski panna Rachaeli uskuma, et ta nägi oma osa Kempi metoodika koostamisel unes ja on hulluks minemas. Peter istus teisele toolile. „Ma kuulsin Bella kohta,” ütles ta. „Mul on nii kahju. Seepärast ma siia tulingi. Tulin vaatama, kuidas sa ennast tunned.”

„Hästi tunnen.”

„Ei, ma räägin tõsiselt. Ma tean, kui lähedased te omavahel olite.”

„Päris tõega. See oli küll šokk, aga ma tunnen ennast hästi.”

„Ega sul ole mingisugust aimu, miks ta seda tegi?”

„Mitte kõige vähematki.”

„Sa vist ei ole kuulnud, mis talust edasi saab?”

„Dougie ei tule kindlasti selle pidamisega toime. Ma oletan, et kui Neville talu eest hoolitsemist enda peale ei võta, müüakse see maha. Dougie viidi hooldekodusse. Selle eest tuleb ju maksta.”

„Mis seal praegu toimub? Uted peaksid poegima.”

„Poegimisel hoiab silma peal Geoff Beck Langholme’ist. Ilmselt leppis selle suhtes kokku Neville.”

See meenutas pigem ülekuulamist, millele oli Rachaeli allutanud too noor politseinik.

„Neville Furness. Kas ta on siin käinud?”

„Ei ole, ma pidin temaga kõnelema telefoni teel. Ta tegeleb matuste korraldamisega.”

„Kas sa tead, et ta töötab firmas Slateburn Quarries?”

„Olen kuulnud.”

Peter tegi paipoisiliku näo ja kostitas teda naeratusega. „Ega sellist võimalust vist ei ole, et ma ühe kohvi saaksin?”

Rachael keetis talle küll kohvi, kuid süüa ei pakkunud. Varude täiendamiseks tuli neil teha läbi vaevaline sõit Kimmerstoni ja ta ei näinud mingisugust põhjust nende toitu temaga jagada. Kui nad omal ajal üheskoos Baikie majas elasid ja Peter veel fondis töötas, tõi ta sinna maiuspalasid – värsket krõbeda koorikuga saia Slateburni pagarikojast, pasteeti ja Brie juustu Kimmerstoni kulinaariakauplusest ning Hispaania maasikaid supermarketist, kuigi mõlemad teadsid, et nende kasvatamiseks on kuivendatud Costa Doñana ja kui neil veidigi südametunnistust oleks, siis nad maasikaid ei puutuks. Täna tuli ta tühjade kätega ja Rachaelile tundus paratamatult, nagu oleks teda petetud.

„Ja projekt?” küsis Peter. „Kas see edeneb hästi?”

„Senimaani jah. Väga hästi.”

„Anne on muidugi väsimatu rühmaja, aga Grace hakkab siin harjuma, eks ju? Ma olen kuulnud temast suurepäraseid asju.”

„Oma teemat näib ta kindlasti tundvat.”

Rachaelil polnud vähimatki tahtmist arutada Peteriga Grace’i tervist või vaimset seisundit. Talle oli saanud harjumuseks jätta võimalikult palju asju enda teada. Liiatigi oleks nende naisterahvaste probleemide üle aru pidamine kuulujuttude rääkimise moodi välja näinud.

„Seega me hoiame ajakavast kinni?”

„Me oleme sellest ees. Meil on ilmaga vedanud.”

„Tore. See on tore.”

Näis sedamoodi, et Peter ei taha siiski veel lahkuda. Ta istus närusel toolil, mis oleks tudengitoakeseski sobimatu välja näinud ja poleks kindlasti leidnud endale kohta korteris, mida ta jagas Ameliaga, ja hoidis peos tühja kohvikruusi. Rachael sai aru, et Peter tahab temaga rääkida. Ta kogus jõudu mingisuguseks ülestunnistuseks, pihtimuseks või koguni andekspalumiseks. Rachael ei tahtnud kuulda, mida tal on öelda. Ei tema naise ega töö ega muude asjade kohta.

„Kas sa matustele tuled?” küsis Rachael järsult.

„Ma ei tea. Ma ei ole sellele mõelnud.”

„Minu arvates sa peaksid tulema. Bellast oli Peter Kempile ja Partneritele palju abi.”

„Võib-olla ma siis tulen.”

„Ja kui sul on talu kohta küsimusi, siis sa saad ju Neville’ilt järele pärida.”

„Jah.” Aga Peteri hääl oli ikka veel ebalev.

„Kuule,” ütles Rachael. „Ma olen puruväsinud. Mulle kuluks ära paar tundi und enne seda, kui ma õhtul jälle välja lähen.” Kuigi ta sai juba praegu aru, et tuul on siis liiga tugev.

„Muidugi. Ma pean nagunii ära minema. Mul on kohtumine looduskaitseameti omadega. Uue töö võimalus. Hea uudis, eks ole?”

Rachaeli ainus vastus oli see, et ta tõusis püsti, soovides näidata, et ta ootab külalise lahkumist otsekohe. Peter oli oma jopi kööki jätnud. Sisenedes oli ta heitnud selle pingile. Tema saapad olid lävepaku juures. Ta sidus saapapaelad kinni, tõmbas siis jopi ülle ja keeras krae üles. Rachael ei vaevunud välisrõivaid selga panema, vaid jäi teda ära saates uksele. Range Roveri juurde jõudes pöördus Peter näoga tema poole ja jättis nukra käeviipega hüvasti.

Auto sõitis aeglaselt kohalt minema ning ootamatult jooksis Rachael sellele karjudes järele ja kolkis uksele kohas, kuhu oli paigutatud logo. Õu oli jalgadele väga külm hoolimata isegi sellest, et ta kandis pakse villaseid sokke. Peter pidurdas ja vaatas innustunult aknast välja. Võib-olla ta arvas, et lõppude lõpuks antaksegi talle võimalus Rachaelile hinge puistata.

„Mul on tarvis sinu käest üht asja küsida.”

„Muidugi, mida iganes.”

„Kas sa käisid Bella surmapäeva pärastlõunal teda vaatamas?”

Peter oli viivuks rabatud. Ta näis olevat kõnevõimetu, kuid küllap üksnes seepärast, et ta oli oodanud teistsugust küsimust.

„Ei käinud,” ütles ta viimaks. „Miks ma oleksin pidanud käima? See on ju sinu projekt.”

„Kas sa ei olnud seal mäe otsas?”

„Ei. Miks sa seda küsid?”

Rachael raputas pead ja astus Range Roverist eemale. Peter kõhkles ja sõitis siis minema.

Rachael oli veendunud, et mees valetas. Selle meenutuse käivitas temas Peter, kui ta auto juures seistes pöördus, et hüvastijätuks viibata. See oli kuidagiviisi seotud tema rühi ja üleskeeratud kraega jopi kujuga. See mees, keda ta Bella enesetapu õhtul läbi Black Law’ koolme sõites oma auto esitulede valgel nägi, oli Peter. Ja ta valetas.